Õigel ajal õiges kohas

Pealkiri võiks ju viidata juhusele. Aga neid ei ole. Kus me mingil ajahetkel viibime või elame, ei ole selle hetke otsus, vaid veidi varasem. Mis teeb ühe koha kellegi jaoks õigemaks kui teise? Enesetunne. Ma ei pea silmas praegu riiki või maailmajagu, vaid elukoha valikut üldises mõttes – maal või linnas, künkal või orus…

Kui ma oleksin mingil põhjusel kogu aeg samas kohas olnud, siis poleks kunagi saanud teada, kuidas ma end mujal tunnen.

Olen nii blogis kui artiklites kirjutanud oma aastatepikkusest allergilisest nohust ja ka sellest, et Indiasse tulles see üllatuslikult kadus. Kes on sellist nohu ise kogenud, see teab, mis kõik kaasneb.

Kui probleem algas, ütles arst minu allergiateste nähes, et see ei kao kunagi ja pean pidevalt võtma allergiatablette. Elu lõpuni. Seda ma ühe aasta vältel ka tegin, sest muidu polnud võimalik tööl käia ega midagi teha. Aga see oli mulle täiesti mõistusevastane! Sellest ajast loobusin igasugustest tablettidest täielikult. Toiduga katsetusi tehes jäi aastatega üsna väheks neid aineid, mida ma süüa sain, sest kõik teraviljad, piimatooted ja ka osad maitseained tekitasid mul Eestis allergiat. Näiteks või ja hapukoor tekitasid selle mõne minuti jooksul. Vahel tekkis see hoog ka lihtsalt tee peal kõndides ja see ei olnud õietolmust.

Aga kõigil on ju mingis kontekstis õigus. Ka arstil oli õigus eeldusel, et ma ei hakka tegema oma elukorralduses mitte mingeid muutusi.

Mõni aeg tagasi hakkasin uurima oma energiakaardi muutuvaid kihte, et välja selgitada, mis osa etendab minu ja üldse inimeste jaoks õige keskkond elamiseks. Kuidas ja millal ma seda ise tunnen? Mis variandid olemas on ja kuidas see kõik tervisega seostub?

Sest mis siis ikkagi on minu jaoks see India-ime, mis äkki eluaegse probleemi kaotas? Valdkondi, mida uurida, oleks füüsilisel tasandil väga palju: temperatuur, toit, kliimavööde, elutingimused, poliitiline olukord, inimesed….ja märksa lihtsam on sellele läheneda energiatasandilt, kuhu nende kõigi mõjud kokku jooksevad.

See fakt, et ma vee ääres peaksin elama, ei üllatanud mind, sest olin korduvalt kogenud nohu kadumist mere äärde jõudes. Aga kõik teised välja koorunud nüansid olid põnevad, sest järele mõeldes oli kõikides mu endistes töökohtades mingi mulle sobiv tingimus täidetud. Ja see võimaldas mul seal mõni aeg hakkama saada. Mis ju väga loogiline! Aga mitu teist tingimust olid samal ajal täiesti sobimatud, mida võtsin tookord, kui paratamatust. Nii on tagantjärele vaadates jälle loogiline, et mu energia kadus ja pidin valima midagi, mis erines eelmisest piisavalt palju.

Goas elamine täitis kohe peamise tingimuse. Ja kõik need korduvad kolimised siin ühest kohast teise on andnud korraliku pagasi kogemisest kohe mitte-silmapaistvaid või äratuntavaid tingimusi, vaid ka neid, millest saab aru alles teatud aja jooksul.

Ühte asja oli aga üsna raske korraldada. Nimelt tekkis mul siin peale esimest talve soov elada kärarikkamas kohas ja eluvoolus sees, mitte kusagil vaikses palmisalus. Aga kõik turistid ja korteriotsijad ju otsisid reeglina vaikset ja privaatset kohta. Mina täiesti vastupidist. Ja kui ma seda seletasin, siis ega keegi mu juttu ei kuulanud. Kuidas muidu sai järgneda sellele soovile endiselt kiidulaul vaiksele tänavale ja väiksele liiklusele?

Kui maikuu alguses Bagasse kolisin, siis arvasin, et see on just selline koht – mu rõdu alt kulges läbi maantee ja olin ühes majas supermarketiga. Paraku oli siis veel väga range lockdown ja tänaval liikusid peamiselt vaid lehmad ja koerad. Kära need koerad muidugi tekitasid, eriti õhtuti, aga mitte sellist, mida mina eeldasin. Sealt aga pidin ma just siis ära kolima, kui sinna elu tekkis, sest just see kant sai kohalike India turistide lemmikpaigaks ja hinnad tõusid kiiresti. Minu jaoks mõttetult kiiresti.

Niisiis minu piisavalt lärmaka ümbrusega korteri otsingud jätkusid. Lärmakas on siin suhteline mõiste, aga ei leia ka paremat, mis oleks vastupidine vaikusele.

Enamasti ongi siinsed üürikorterid välja ehitatud puhkajatele nende levinumaid soove arvestades ja nii ma siis rändasin ühest kohast teise, püüdes leida võimalikult erinevat varianti mu enda elukohast Eestis.

Olles enamuse oma elust elanud maal, mis sest, et linna lähedal ja tiheasustusega alal, sain ma oma energiakihtides tuhnides lõpuks teada, et näiteks mulle sobiv elukeskkond on keskmisest suurem linn. m.o.t.t….mida oligi tarvis tõestada….

Niipalju siis idüllilisest looduskaunist kohast, metsavaikusest ja linnulaulust!

Peaaegu kõik sobivad tingimused on mul kunagi isegi täidetud olnud, aga tookord ma sellele ei osanud mõelda – see oli tudengina ühikas elades:))

Keskkond muutub inimesele tähtsaks peale 30ndat eluaastat, enne seda ongi hea katsetada. Ja kõik minu tervisega seotud takistused algasid just sel ajal. Keha tegelikult andis märku kogu aeg, et midagi on valesti. Aga mis?… ja kes oleks seda võinud arvata?….

Aga kui nüüd mõelda, et kust ma seda oleksin pidanud teada saama? Arsti jaoks oli ainus võimalus tabletid. Meditsiin ei arvesta, kuidas peaks keegi toituma, veel vähem seda, kuidas peaks kellegi meeled toidetud saama ja mis tingimusi selleks vaja. Arvestades, et kõigil on need tingimused erinevad! Või kuipalju kellegi energia sõltub kehatoidust ja meeletoidust? Kust keegi teine seda praegu teada peaks saama? Kui on midagi valesti, siis tuleb teha muutus ja see peab olema päris suur muutus.

Väga paljudel on olemas sisetunne, mis on talle hea ja mis mitte. Aga mitte kõigil! Ja mina kuulun sellesse teise seltskonda. Esimese seltskonna esindajatele võivadki minu otsingud olla täiesti absurdsed ja arusaamatud. Aga me oleme ju kõik unikaalsed ja igal omadusel on nii plusse kui miinuseid.

Mina pean oma tõe väljaselgitamiseks kasutama teisi teid. Kuni keegi viibib enda jaoks vales keskkonnas, niikaua ei saagi ta näha neid tingimusi, milles ta end hästi tunneb. Neid ei ole seal. Võttes seda teadmatusest kui paratamatust ja sundida end pidevalt sobituma ebasobivaga, polegi muud varianti, kui tablettidega tagajärgi leevendada.

Sobiva keskkonna leidmiseks ei pea tingimata sõitma Antarktikasse või Indiasse. Selle saab leida või luua ka lähemal, sest paljuski on asi lähenemisnurgas. Aga sisseharjunud käitumismustritest vabanemine nõuab samas keskkonnas suuremat pingutust ja ka abi. Mis ei tähenda, et poleks olemas Münchauseneid, kes end igalt poolt ise suudavad välja sikutada 🙂

Kui kellelgi on veel soov uurida välja endale sobiv keskkond, toitumistüüp ja välised mõjud, siis saan selle pildi avada Töö minuga ja klikka 3. punktil.