Uudised & Blogi

Uncategorized

Mõjust, mis kaasneb lähedase inimese suitsiidiga

Me kõik teame, et enesetapp on halb energia ja kui seda teeb keegi lähedane, jääb see meid mõjutama. Aga kuidas? Keda? Ja miks? Lisaks palju vastamata küsimusi, mis sellele eelnes. Olen Human Designi konsultatsioonides tihti avanud taustainfot aru saamiseks, kuhu energia välja jookseb kui kellelgi on tekkinud probleem, millest ta ise end välja sikutada ei saa või ei oska. Vahel aitab juba mõni pisike detail seisukohta muuta ja teist teed näha. Teinekord aga on tekkinud aastatega sasipundar, mille harutamine üksinda on võimatu.

Lugedes Eestis kadunud inimestest ja nähes statistikat kuipalju inimesi tegelikult siitilmast ise lahkub, siis tunnen, et pean veidi sellest infost jagama laiemalt, mida ma energiamaailmaga suheldes saanud olen ja mis päris mitmetele on juba aidanud oma mosaiigi kokku panna. Suitsiid ei ole üks konkreetne tegu, vaid paljude eelnevate tegude – otsuste -asjade summa, mida me kõike kunagi teada ei saa.

Enesetapu teinud mehe hing ei saa lahkuda, vaid jääb kinni kahe maailma vahele ja mõjutab kõiki endaga seotud olnud naisi, võttes neilt energiat, sest tal endal keha ei ole ja maaga ühendust ei saa. Nendeks on oma naine, õed, tütred, ka kasutütred, ka tütretütred… See kestab, kuni keegi ta sealt välja aitab ja minema saadab. Kuid see ei pruugi tuua muutust kõigile, kes temaga seotud olid kui selline olukord on kestnud aastaid, sest siis on see tekitanud mustri nende naiste energiakehadesse. Nad kõik peavad selle ringi tegema ja see vajab vaid mõned minutid keskendumist. Minema saata saab ainult lahkunuga otseselt seotud inimene. Seda ei saa teha keegi teine. Teine saab ainult juhendada või kinnitada, kas protseduur õnnestus kui ta on selliseks infoks avatud.

Olen selle teemaga süvitsi tegelnud, kuna ka mul endal tuli see ärasaatmise protseduur läbi teha. Selline energia võtmine toimub suitsiidi teinud meeste puhul. Naistega on asi teistsugune, sest nende hinged ei jää samamoodi lõksu. Aga see, mille eest nad põgenesid, tuleb neil kunagi ikkagi lahendada. Selle kohta ei oska praegu rohkem kommenteerida, sest iga juhtum on väga erinev.

Uncategorized

Mitte ainult rand ja suvi ja päike

Indias eristatakse aastaaegu mitmeti, sõltuvalt vaatleja kogemusest ja positsioonist. Näiteks Eesti turistide varasematest kirjutistest võib lugeda, et siinne aasta jaguneb suveks, talveks ja vihmaperioodiks. Hindu kalendri järgi jagatakse aga aasta koguni kuueks : kevad (veebruarist aprillini), suvi (aprillist juunini), monsoon (paduvihmad juunist augustini), sügis (augustist oktoobrini), eeltalv ehk pre-winter(oktoobrist detsembrini) ja talv(detsembrist veebruarini. Praegu on meil siis siin käimas sügav eeltalv! Aga hindude jaoks on aastaajad kalendris eristatavad veel lugematute festivalide ja pidustuste järgi. Nagu Eestiski, kus lihtsalt emotsioonid vaoshoitumad v.a. Jaanipäev, aga ka teised liikuvad ja liikumatud pühad on kalendris ikka olemas. Või nagu sotsialismi aegadest mäletame, et kaevurite päevast 3 nädalat keemikute päevani ja sealt jälle mitu nädalat raudteelaste päevani….

Eeltalve tähtsaim pidustus valgusfestival Diwali sai nüüd ometi mööda koos kõigi oma lisadega (Bhai dooj /õdede – vendade püha, jm) kuigi laternad on unustatud rippuma. Äkki ei olegi siis päris möödas veel? Eestis ju jõulud ka algavad kaubanduses novembris.

Selle aasta mussoon siin ei tahtnud ega tahtnud lõppeda. Sellisele nähtusele ei oska Eestist paralleeli kõrvale tuuagi. Aga kui lõpuks ikkagi pilved hõrenesid läks Goas lahti suureks ehitamiseks ja remontimiseks. Sest palju tuleb ära teha lühikese aja jooksul enne kui turistid saabuvad. Vihmaga poleks tegemisel mõtet olnud kuigi ikka üritatakse. Ka meie naaber värvis oma maja juurdeehitust, jonnakalt ja vihma trotsides. Ära oli värvitud ka osa puust, mis nüüd kahe maja vahele lõksu jäi ja enam suurt päikest ei näegi.

naaber värvib maja ja puud – sel puul on isegi üks vili veel otsas, aga se jääb tal küll vist viimaseks.

Siin on peaaegu igas hoovis kusagil peidus virn käsitöö telliseid. Need on väga levinud ehitusmaterjal ja paistab, et ka vastupidav, sest enamik maju on just nendest tehtud. Nad on üsna rasked ja neid tassitakse õla peal vahel kaugele, sest – kruntide ja majade vahele jäävad vaid väga kitsad rajakesed, kus ainult kahejalgne läbi mahub. Planeerimine tundub olevat siin ehituse viimane etapp, mitte esimene.

This image has an empty alt attribute; its file name is ehitamine2.jpg
tühju kohti siia majade vahele jääb järjest vähemaks

Aga ka rannas käib ehitamine täie hooga. Algas see sellega, et kogu rannatee serv oli täis kantud palmilehti, mis seal üsna ruttu kuivasid. Lehti veeti kokku igalt poolt lähiümbrusest.

palmilehed kuivamas enne kui neist katuseid tegema hakatakse
rannariba on täis kantud teistsugust ehitusmaterjali

Kui seni oli rannas suhteliselt vähe inimesi, siis nüüd käib seal tihe siblimine: turistid vees ja ehitajad teiselpool rannarestorane püstitamas. Päris huvitav, kuidas need ajutised katusealused siin kiiresti kokku pannakse ja millest.

mõne ehitaja profiil laieneb kaskadöörioskusteni välja

Mitte ainult ehitamisest ei tahtnud ma kirjutada. Mõne päeva eest oli kuuseis mulle vist ebasoodne – tahtsin poodi minna ja selleks kasutan tavaliselt kõige otsemat teed majade vahelt kitsaid vahekäike mööda. Olin poolel teel ja siis korraga ründas mind viieliikmeline koertekamp. Seal oli neid igasuguseid; suuremad polnud õnneks agressiivsed, aga üks väike nähvits lõi hambad mu seelikusse ja hakkas sellega tuuseldama kuni lausa jäi sinna rippuma. Ma nägin, kust majast need koerad pärit on ja läksin terrorit lõpetama. Inglise keelt majarahvas ei osanud, tütar õnneks veidi rääkis, nii et näitasin oma lõhkirebitud seelikut ja küsisin, kuidas nad selle kompenseerivad. Ei jõudnud nad oma jutuga kuhugi, aga lubasin, et kui see peaks korduma, siis nad peavad mu seeliku välja maksma. Tulin koju tagasi, parandasin seeliku ära ja läksin uuesti sama teed. Koerad olid kadunud! Jõudsin peatänavale ja king lagunes jalas ära. Tuli tõdeda, et ei olnud minu päev! Keerasin otsa ringi, mulle neist märkidest piisas.

poleks iial uskunud, et ma oma põlvest pilti hakkan tegema ja kusagile üles riputama :), aga hoiatuseks teistele kulub see ära ja saab ettevaatusabinõudega arvestada.

Nüüd käin kepiga! Seda soovitati mulle aasta tagasi, et hämaruses oleks kasulik koerte eemalepeletamiseks mingi oks kuskilt haarata. Aga ega seda pole alati käepärast. Peab varuma mingi stabiilse, mis kotti mahub. Ja alati ei toimu nende aktsioonid mitte hämaruses, vaid lausa päise päeva ajal.

Uncategorized

India imelised bussid

Tegin päris pika tiiru täna kohaliku ühistranspordiga, mis toimib ilma igasuguse plaanita, minuarust. Ja minu korteri perenaise arust samuti. Nii ta mu küsimise peale vastas ja usun teda. Sest mingid peatuste kohad küll eksisteerivad, aga tavaliselt peatub buss seal, kus inimesed on seisma jäänud ja seal ei paista mitte mingisugust loogikat. Reisisaatjaks-rahakogujaks on häälekas noormees, kes osa ajast kõõlub uksel või aknal ja hõikab kõigile, kuhu me teel oleme ja kas on pealesoovijaid. Pileteid ei eksisteeri. Kuidas tal kõik näod meelde jäävad, kes on maksnud ja kes veel ei ole on täiesti arusaamatu. ..

Lubasin juba ammu külla minna rootslannast kunstnikule, kellega kevadel siin kohvikus tuttavaks sain. Kuna ta elab Anjunas, mis on tuntud oma iganädalase kolmapäevase turuga, siis sättisin käigu kolmapäevale. See turupäeva traditsioon sai alguse ligi 30 a tagasi kui Anjunas elavad hipid hakkasid korraldama kirbuturgu, et oma riiete ja näputöö müügiga veidi elatist teenida. Nüüd on seal kõiksugu rahvast liikvel ja on omajagu katsumus, vähemalt mulle, et terve turutänav lõpuni käia nii, et keegi sind oma leti juurde ei vea ja ei ürita ära rääkida kui ainulaadne ja õnnelik juhus sind on tabanud, et sa just tema juurde oled sattunud …..

Niisiis algas päev hommikul Candolimis bussi oodates, mis viis mind Calangutesse. Sealt lootsin leida küll otsema tee, aga google maps ja reisisaatjad väitsid, et ma saan sinna ainult Mapusa bussiga. Taipasin viimasel hetkel maha minna Arporas ja seal edasi oodata Anjuna bussi. Muidu oleks suure ringi teinud. Kui see lõpuks saabus, oli ta just nii puupüsti täis nagu te olete India dokumentaalides näinud – tuli end peale pressida, et uksed kuidagi kinni mahuksid. Mõtlesin küll, et ma võin ka selle viimase 4,5 km jala käia. Eelmisel aastal tegime seda Katriniga korduvalt. Aga kuna me pidime Mariega veel kuskile minema edasi, siis ei tahtnud end palavas ära väsitada. Täiskiilutud bussis on see hea, et pole ohtu kuskile vajuda ega kukkuda. Ikka võimalus leida asjal positiivne külg 🙂

bussisõiit, kõik aknad lahti – aga see laseb hingata, mitte ei tee kedagi haigeks;
bussijuhtidel ette nähtud vormiriietus

Bussist maha saades hakkasin turgu otsima. Polnudki kunagi sinna teiselt poolt lähenenud. Ja siis tuli mööda tundmatuid aedu ja aiaääri kõndida veel omajagu, et kohale jõuda. Aga googlemaps ei valetanud.

ühele sellisele teejupile järgnes teine ja kolmas…üritasin kaardistada, et see meelde jääks

Turg oli nii lärmakas ja intensiivne, et sealt ma pilti ei teinud. Aga Marie oli kokku leppinud kohtumise inglanna Anitaga, kes on üle kahekümne aasta tagasi asutanud siin organisatsiooni, meie mõistes MTÜ, mis tegeleb nn riskilastega. Seda kohta, millega tutvusime ei saa nimetada lastekoduks, vaid on osaliselt nagu internaat. Aga paralleele erinevates ühiskondades toimivatele struktuuridele ongi raske tõmmata, sest Indias on lisaks tänavale sattuvatele lastele veel teisi probleeme, nagu näiteks tüdrukutest loobumine peale sündi või nende eest mittehoolitsemine, sest ühiskond eelistab poegi…rääkimata vaesusest, narkootikumidest, inimkaubandusest. Niisiis läksime külla ühte sellisesse keskusesse, kus olid ainult tüdrukud. Mulle oli see väga huvitav, pealegi oli ometi kord võimalus rääkida kohalikega, kes ei tahtnud sulle midagi müüa. Ja mulle meeldib väga selle organisatsiooni nägemus, kuidas keskustesse kutsutakse vabatahtlikke , et neil noortel oleks võimalus suhelda inimestega väljaspoolt ja nii laiendada nende maailmapilti. Arvan, et lähen sinna veel, kasvõi lihtsalt juttu ajama, sest esimese hooga ei tule mulle kohe pähe, mida mina neile õpetada võiksin. Aga ma mõtlesin kevadel, et ma tahaks Indias midagi anda või teha, mida ma oskan, siinsele ühiskonnale või inimestele. Sest ma ise olen saanud siit midagi, mida ma enne ei osanud oodata. Ja nüüd tõigi elu mulle teele sellise variandi! Küll ma välja mõtlen.

Siin üks pilt ka meie jutuajamisest

Nendest tüdrukutest unistab praegu enamik saada tantsutreeneriks, nii et hoidke alt – nii hästi kui hindud tantsivad, vahet pole kas hip-hop või bollywood – ei oska seda keegi teine (võite mind uskuda, kuigi mu enda kõhutantsuõpetaja karjäär oli suunatud rohkem tervisele, siis mu silm oskab üht-teist eristada küll). Ja kuna neil on hea inglise keel, siis võivad nad teha päris suuri ringe mööda maailma. Aga praegu on neil seal veel jalgpall ja korvpall – ma ei kujuta ette kuidas nad sellises palavuses mängivad, aga ma ei peagi vist kujutama….kunst ja käsitöö, kolm kohalikku keelt – inglise, hindi ja konkani; ja koolitunnid, mis lõpevad eksamitega, et olla valmis soovi korral edasi õppima kõrgkoolis.

Aga kui ma sealt lõpuks läbi Mapusa järgmiste bussidega koju tagasi jõudsin jäin sellise paduvihma kätte, et olin üdini märg. Tegelikult olin seda juba enne, sest palavus võtab siin nagunii vee välja, eriti bussis ja eriti enne äikest. See loputamine oli väike värskendus ainult. Õnneks oli mul kott pealt veekindel ja telefon jäi ellu. Infoks veel, et kogu see bussidega sõitmine siia-sinna ja edasi tagasi hommikul ja õhtul tegi kõikide sõitude piletite hinnaks kokku 70 ruupiat, mis on veidi alla 1 euro….

Minu telefon teeb kummalisi asju! Paar päeva tagasi oli ilus kuusirp taevas. Siin on ta nagu kauss, täiesti teistpidi kaldu ja tahtsin sellest ilusa pildi teha. No ausaõna – oli ainult sirbikujuline Kuu. Aga mu telefon suutis teha temast ringi, täiskuu! Kuigi täiskuud veel ei olnud. Kuidas see võimalik on, ma ei tea. Järjekordne India ime on see Xiaomi oma duaalse kaameraga.

Minu silm nägi seal taevas ainult väga noort kasvavat Kuud

Ja veel üks üllatus – kui koju tulin õhtul pimedas, pidin sellele tegelasele trepil peale astuma. Mis seal ikka üllatuda, konnasid on siin aias ennegi ringi liikunud. Aga see istus teise korruse trepi ülemisel astmel! Kuidas ta sinna sai? Tiibu tal ei ole. Aga “sõrmeotsad” on kahtlaselt mustad – ronib mööda seinu üles?

Uncategorized

Valguspidu vihmas

Homme algavad Indias Diwali pidustused. See on iidne traditsioon ja seotud jumalanna Lakshmiga, tema sünnipäeva ja abiellumisega, mis ühendab erinevaid regioone ja usundeid – nii hinduiste, budiste, jainiste kui sikhe. Valguse võitu pimeduse üle sümboliseerivad diwali laternad – akash kandil – mis on traditsiooniliselt käsitöö, peenest paberist ja nende tegemist õpetatakse ka koolis. Laternad peavad valgustama teed, et jumalanna Lakshmi saaks tulla maja öösel õnnistama. Kuigi see on liikuv püha – eelmisel aastal oli näiteks novembris – siis on see uue aasta algus: igal aastal ehitakse selleks ajaks kodud uute laternatega, kaetakse pidulaud, tehakse kingitusi, soovitakse õnne ja edu uueks aastaks, ka seljas peab olema midagi uut. Pidu kestab 5 päeva.

uus diwali lamp ootab riputamist ja süütamist
traditsioonilises stiilis ja mõõdus vana käsitööna tehtud lamp; liiga räsitud olekuga, et ise veel Lakshmile teed valgustada

Kuidas see valguse pidu siin vihmas seekord välja nägema hakkab ? Saab huvitav olema, sest pimeduse saabumiseks peaks äiksevihm jälle kohal olema. Ja mis see vihmaperiood siin siis endaga veel kaasa toob? Pean tunnistama, et mul pole selle vihma vastu väga midagi. Mõned teed on porisemad ja läbimärjaks saades oleks muidugi parem kuivem koht otsida. Probleemiks on pesu kuivatamine, sest õhuniiskus on väga suur. Ega ei kuivagi kuskil, kuigi mõlemal pool maja on rõdud. Samas palavusega on pesta ikkagi vaja. Ajutise lahendusena tõmbasin pesunööri üle toa nii, et saab riputada otse ventilaatori alla. Mussooni ajal ongi vist kohalikel riided nööridel, kapis lähevad lihtsalt hallitama.

vihmaga pesu kuivatamine

Aga muidu on siin hetkel palju privaatsust – kogu pikk rõdu teisel korrusel on minu päralt. Siin on katus peal ja ükskõik kuipalju sajab – saan seda stiihiat jälgida reaalajas ja käega katsuda ka kui veidi kallutada. Varsti tuleb siia muidugi elanikke juurde ja enamik neist ongi igal aastal samas kohas, kes kogu talveks, kes paariks kuuks, kes paariks nädalaks.

minu privaatne rõdu, esialgu

Kuigi ennustatakse jätkuvalt vihma, siis tänane päev näitas vahepeal ka päikest ja lasi vabalt hingata nii turistidel kui kohalikel. Minagi ei suutnud vastu panna ja käisin ujumas, no nii natuke üle põlve oli vesi ja siis järgmisel hetkel üle pea…ega rannast suurt järele ei ole jäänud. Vesi on liiva ära viinud ja veidi läheb aega kui see tagasi jõuab.

näide kuidas rannamõnusid tuleks nautida
koerale on kõik ilmad siin rannailmad

Võimalik , et seekord tekitab ilmataat ise siia öösel valgust piisavalt ja inimesed võivad ju oma laternaid meisterdada ja võttagi oma pühendumusega nokitsemist kui meditatsiooni. Kes nokitseb paberi liimi ja kääridega, kes juhtmetega – ülespoole vaadates võib vahel elektriposti juhtmepuntra seest ka mehe leida; ilma igasuguste nähtavate kaitsevahenditeta ta seal toimetab, kui mitte arvata selleks teist meest, kes all redelist kinni hoiab….millegipärast ei lase wordpress temast pilti siia laadida. Aga valgust ja särtsu lubatakse lahkesti nüüd siinkandis pea igaks õhtuks segatuna paduvihmaga. Ja ülevaltpoolt vaadates peaks tee näha olema Goa rannikule ka väga kaugelt tulijatele.

valgusfestival tõotab tulla suurejooneline ka meteoroloogide hinnangul!

Inimesed aga ei jäta kõike loodusjõudude hoolde ja tahavad ise ka oma panust anda. Seekord siis välja kuulutatud juba järjekorras kuues Diwali laternate võistlus…kuulutus ise paistab küll rohkem poliitilise reklaami moodi olevat ja küllap ka üritus ise seda eesmärki kuigipalju teenib. Aga keegi peab ju organiseerima. Ja ehk on novembri alguseks tormid lõppenud, et kõik need laternad ikka ellu jääksid mõneks ajakski ja saaksid valgustada teed pimedusest valguse poole.

Esimesed õnnesoovid uueks algavaks aastaks võib nüüd siit teele saata! Ja kel huvi tekkis jõuab täpselt nüüd veel oma laterna kenasti valmis meisterdada ja siia kohale lennata, et valgusfestivalist aktiivselt osa saada!

Uncategorized

Tagasi suvesse

Viimased päevad Eestis enne ärasõitu läks väga kiireks. Õnneks teatati mulle pangast, et pangakaart aegub – viimasel hetkel, nii et jõudsin veel uue tellida ja vahetult enne sõitu kätte ka saada. Aga mõtted olid juba kaugel teel ja ei tulnud pähe seda aktiveerida. Nii oli väike šokk kui Dohas üritasin kohvikus kaardiga maksta ja sellest miskit välja ei tulnud. Kaalusin igasuguseid põhjusi – tagantjärele huvitav meenutada, mis reaktsioonid ja mis järjekorras sellise ehmatusega kaasnevad :). Õnneks tunnistati seal ka euro rahaks ja neile probleemi polnud.

sära ja hiilgus Doha lennujaamas

Doha lennujaam on ikka üüratu! Veetsin seal kogu päeva ja enne uurisin hoolega kuidas viisaga olukord on ja kas ma ikka välja ka saan minna. Tegelikkuses olin piisavalt väsinud, et otsisin kohe üles koha, kus korrakski horisontaali saaks visata. Seal oli “quiet room” mis oma lamamistoolidega sel hetkel suurepärane. Kuna alates Tallinnast lennukisse istudes olid mul nina kinni ja kõrvad lukus siis tahtsin rohkem iseendaga tegelda kui ümbrusega tutvuda. Ja oh imet! Õhtul Indiasse väljuvas lennukis – kus olid täidetud kõik allergiliseks nohuks vajalikud tingimused(palavus,palju rahavast, konditsioneerid igast suunast…), kadus minu nohu ja sain isegi veel magada enne kui Goas maandusin. Goa lennujaamas muide – kuidas ka ei üritanud – ei suutnud ma eesti numbriga wifisse saada, sest selleks tuleb oma number registreerida, aga Eesti suunakoodi valikus polnud. Õnneks olin enne kokku leppinud kuidas ma keset ööd oma korterisse sisse saan, nii et polnud ka midagi katki. Kogu selle pika 3 vahepeatusega reisi lõpuks jõudis minu kohver täiesti ühes tükis ja heas seisukorras minuga üheaegselt kohale. Suurim probleem oli Goasse jõudes —et mul polnud kaasas ühtki pastakat! – millega täita immigratsiooni paberit ja seepärast pidin ootama terve pika järjekorra ära…… Oletasin, et olen väga väsinud sinna jõudes – teine magamata öö järjest, aga kuigi seal oli kell kolm öösel, siis minu jaoks oli aeg endiselt 3,5 tundi varasem, nii et täitsa paras õhtu alles ja seisund täiesti talutav ka oma siinsesse koju jõudmiseks.

viimane jupp teekonnast, mis polnudki lõpuks nii väsitav kui esialgu paistis

Seekord oleksin ma nagu hoopis teisel aastaajal Indiasse sattunud. Paduvihmad kestavad täie hooga, mis tavapäraselt peaksid septembris lõppema. Kõik on roheline ja lokkab, elu keeb nii maal kui õhus: rohutirtsud siristavad kõrvulukustavalt, kullisuurused nahkhiired sõeluvad õhus edasi-tagasi, konnad hüppavad …ja igal õhtul jõuab kohale korralik äikesepilv. Niiskus on õhus nii suur, et alguses tuleb oma korteris tegelda rooste ja hallituse eemaldamisega kõigelt. Ja samal ajal on nii palav, et iga liigutus paneb higi voolama, riided kleepuvad selga kinni ja kaua nii ei tee. Aga küll läheb paremaks, sest pole veel harjunud soojaga.

kõrvitsad on leidnud endale kasvamiseks koha katusel, ega allpool tegelikult ruumi ei olegi

Täna on mul siin kolmas päev. Olen end nii välja kui üle maganud, sest vihmane ilm teeb ka veidi unisemaks. Ja töötav ventilaator laes kuulub eelmisest aastast minu kohustusliku magamisinventari hulka. Sellest tundsin Eestis kevadel suurt puudust! Endiselt on probleeme telefoniga, sest mul pole seal ruumi uusi äppe laadida, mis vajalikud kohaliku numbri kõnede seadistamiseks. Mitte et ma ei oskaks vanu sealt välja visata, aga mul ongi nii ajast ja arust telefon, et vaja nagunii uut. Ja see peaks saabuma kolme päevaga india amazonist. Niikaua ei saa rääkida, ega kõnesid vastu võtta. Ainult sõnumid ja internet.

banaanipuu õitseb ja kannab vilju samal ajal
paduvihmane vaade rõdult

Vaatamata suurtele lainetele ja rannavalvurite pidevale vilistamisele käisin täna ikka ookeanis ära. Lained on nii suured, et piisas vaid veepiirile minemisest kui mõni laine ikka üle pea märjaks viskas. Vesi on mõnusalt soe, nii ookeanis kui see, mis ülevalt kaela sajab, nii et ainus mure on tegelikult sellega, kui riided seljas juhtuvad värvi andma. Ilmateade aga lubab muudkui paduvihmade jätkumist ja paari päeva pärast pidi veel midagi suuremat ookeanilt lähenema. Mulle see vahelduseks täitsa meeldib, sest sellist ilma pole ma ju siin eelmise viie kuu jooksul kordagi näinud.

tänane pilt rannast – vaade Calangutest Candolimi suunas

nagu pildilt näha, ei ole rannahooaeg veel alanud. Mingeid telke ei saa püstitada, ega teenuseid pakkuda, sest iga päev käib vesi nii kaugel ära, et need oleksid lihtsalt minema uhutud.

Uncategorized

Hirmudest

Iga muutusega meie elus kaasneb alati mingi hirm, kas väike või suur. Näiteks abiellumine, töökoha vahetus, elukoha muutus  – kõik need toovad kaasa sügava hirmu. Väiksemate muutustega on hirmud väiksemad. Hirmu suuruse hindamine on muidugi omaette teema. Vastutuse võtmine millegi eest on väga suur muutus. Meil on harjumuseks paljude küsimustega pöörduda spetsialisti poole. Seepärast pöördutakse ka iga väikese tervisemurega arsti poole. Arst võib nõu anda, aga vastutus on ikka inimesel endal. Sest keegi teine ei saa kuulata, mida keha räägib, tunda mida meeled tunnevad ja süüa, mida keha nõuab. Me oleme üks tervik, mitte osadest koosnev lego.

Aga ühtki hirmu ei pea võtma kui negatiivset seisundit või kogemust. See on meie alateadvuse viis panna meid esitama küsimusi, kuipalju me tõesti tahame seda muutust oma ellu. Samamoodi tuletab see ka meelde, et millestki vabanemine ja sellega hüvastijätmine on asjade loomulik käik, ilma milleta ei saa me minna edasi.  Hirm on tunne, et miski ohustab meie mugavustsooni ja teeb meid ebakindlaks, aga me ei pea laskma hirmul võimust võtta. Kui tunneme hirmu, saame ületada sisemise takistuse ja liikuda uuele tasandile nii seest kui väljast. Mida rohkem õpime hirmu vastu võtma kui õpetajat, seda rohkem tunneme temas ära muutuse esilekutsuja ja saame hirmu sügavust uurides end selleks muutuseks ette valmistada.

Uncategorized

Paar lihtsat võtet füüsiliste blokeeringute eemaldamiseks

Siin üks video, kuidas eemaldada põlvevalu. Valud liigestes on tihti seotud hormonaalse tasakaaluga, eriti östrogeeni taseme kõikumisega. Enne kui otsid ravimeid, valuvaigisteid või teraapiat proovi seda lihtsat võtet, mida põlisrahvad on teadnud ja kasutanud ammustest aegadest. https://www.youtube.com/watch?v=PQHbr8C00hg&list=UUr_JvU6s7w7ho0Ejmd-ekMQ&index=9&t=0s

Leevenduseks veresoonte ja verevarustuse probleemidele (soonte laienemine, lupjumine, vererõhu muutus, sõrmede ja varvaste külmetamine jm) on abi ühest korralikust kokkurullitud tugevast materjalist rätikust või linast: https://www.youtube.com/watch?v=OoMHoFtAi2A&list=UUr_JvU6s7w7ho0Ejmd-ekMQ&index=7

Uncategorized

Valikutest lahkumisel: urniga või kirstus?

Kas on sel vahet? Ja kellele  – kas minejale või siiajääjatele?

 Mõni aeg tagasi kerkis see küsimus üles vestluses energiaid nägevate ja tajuvate inimestega.

 Selles on suur vahe ja neis valikutes on inimesed üsna kindlad, jagunedes selgelt kahte leeri.

Hinge jaoks on väga oluline, kas keha, mis oli talle koduks, maetakse või tuhastatakse. Matmisega jäävad maised ahelad, mille mõju kandub edasi ja hoiab hinge ühenduses sama paiga ning sama hingegrupiga. Tuhastamine seevastu sulgeb need maised ahelad. Hing on kas siinsed õppetunnid läbinud või takerdunud neisse lootusetult ega saa ilma abita järgmist ringi alustada. Teisel juhul tuhastatud kehaga inimese hing lahkub oma eelmisest hingegrupist või hinge-perekonnast ja saab  kaasa kaitse sellele kohale, milles ta maine keha kõige rohkem kannatas.  Nii on see teoreetiliselt. Aga praktilise poole pealt on küsimus selles, mida nimetatakse tänapäeval tuhastamiseks. Kui see toimub krematooriumides sarnaselt mikrolaineahju protsessiga, siis see ei ole tuhastamine, mis vabastaks hinge neist ahelatest.

 Küsimus kerkis üles sellest, et nägija näeb kui abikaasad on siit elust lahkudes läinud mingil põhjusel erinevat teed – üks kirstus, teine tuhastamisega – kuid nagu tahaksid teispool kokku saada, aga ei saa. Kas on see soov neist ühel või hoopis nägija enda sisetunde küsimus ei olegi vahet.

 Meie hinged inkarneeruvad sama hingegrupiga korduvalt  andes üksteisele õppetunde kord lapsena kord abikaasana või kolleegina, aga see ei kesta lõputult, sest mõnel hingel läheb koorem liiga suureks ja mõni suudab ära õppida ja vajab teistsugust sagedust ja keskkonda edasiminekuks.

Seepärast on väga tähtis austada lahkunu varasemat soovi, sest ainult tema sai tunda kas tal jäi siin midagi pooleli või on ta valmis hoopis teistsugustes tingimustes uuteks kogemusteks.

Uncategorized

Suletud ringist välja

Kui Inimene on looja, siis –

Iga mõte on afirmatsioon! Iga sõna on palve! Iga tegu on rituaal!

Aga kuna me elame tihedas keskkonnas, siis saame luua ainult juhul, kui me oleme voolus sees. Muidu kulutame energia vastuvooluga võitlemisele ja enda vabastamisele ahelatest – millest enamuse oleme ka ise loonud. Kuid mis kõik on olnud meile vajalikud edasi liikumiseks ja pinnal püsimiseks.

Nende kaudu liigub energia; tuleb ja läheb. Kuni keskkond meie liikumist toetab, on ahelad toimivad ja tasakaalustavad. Aga kui vajame muutust, tunneme end liikumas ringiratast, siis tuleb end millestki vabastada, et tekiks ruumi uuele.

 See, mida loome, sõltub panustatud energiast. Kuipalju me ise seda suuname mõttega, korraldamisega, käega, kuidas iganes.

Igaüks saab end oma vanadest piirangutest, mõttemustritest, seisukohtadest ainult ise puhastada, sest see peab toimuma ka teadvuses. Kui lasta mingit probleemi, takistust, eemaldada teisel, siis sama muster kordub, sama takistus kerkib esile uuesti – samal tasandil, erinevas vormistuses. Sellega annate oma energia ära kui vastutus jääks nagu kellegile teisele ja see välistab igasuguse puhastamise teadvuse tasandil. Kui sama probleem hakkab korduma, siis on mõtet küsida abi, et näha seda mida ise ei näe. Aga midagi eemaldada ja muuta saab ainult inimene ise.

Võib teha palju tööd oma energiaga ja konsulteerida erinevate terapeutide ja konsultantidega, aga kui see kõik jääb alateadvuse tasandile, siis liigute ainult ringiratast tekitades uusi ahelaid, millest jälle vaja puhastama hakata.

Kui kord sellest ringist välja saate ja näete seda põhjuste ja tagajärgede jada, siis olete saanud oma nö karmast välja, aga seda ainult ajutiselt – sest siis saate liikuda sügavamale iseendasse. Ja hakata puhastama neid kihte, mis varem olid nähtamatud. See ei ole enam kui õppetund, vaid on tajutav kui eksperiment, missioon või eesmärk. Hoides end voolus, ei ole sellel teel enam takistusi.