Uudised & Blogi

India

Juveelid ja juveliirid

Esimesest päevast peale Indias näen ja imestan ma juveelipoodide rohkuse üle. Iga teise ukse taga tänava ääres on mõni juveeli- või ehteäri. Kuidas nad küll ära elavad? Järelikult elavad, sest muidu nad ju sellise tihedusega ei hiilgaks. Päevast päeva neist möödudes ja tervitusi vahetades uksel lehvitava müüja? või juveliiriga hakkas minus tekkima huvi kas? kuidas? miks? mis ajast? ja kõik need teised küsimused. 

Alles see oli kui ma projekte kirjutades kohaliku käsitöö ja turismi kokkusaamise võimalusi lahkasin ja selleks igasugu analüüse lugesin ja tegin. Eks analoogsed küsimused kerkivad ikka veel vahel üles. Ja nüüd ma siis näen lõpuks kus ja kuidas õitseb meeste käsitöö, kusjuures see elab siin kohas ainult turismist ja meistrid ise on oma elukorraldusega, olenemata momendi turismi hetkeseisust, ülimalt rahul. 

Esimene uks, millest sisse astusin juba vist oma esimesel India nädalal oli juveeliäri AliBaba & Sons, sest see jäi mulle lihtsalt tee peale. Ja kuidas sa ikka kõnnid mööda kui sind iga kord rõõmsalt tervitatakse, küsitakse kuidas päev läks ja kuni leiadki  end ükspäev istumas nende leti ääres teetassi taga – rääkimas Himaalaja kivikestest, taimedest ja inimestest… Minu senised teadmised vääriskividest on üsna kesised, sama saab öelda kogu Himaalaja kohta. Aga ma siin kindlasti parandan seda külge. 

 
AliBaba & Sons on pere-ettevõte, mis asutati ja  paikneb siiani Nepaalis. Goasse tulevad noored meistrid juba üheksandat aastad 5-ks kuuks talvel, siinsel turismi tipp-hooajal elama – müüma – töötama. Äri alustas nende vanaisa, õpetas oskused isale, kes praeguseks on peres ainsana meistri seisuses. Kolm poega on kõik juveliirid, aga ka vanimal, Bilal-il läheb enda sõnul veel paar aastat, et samale tasemele jõuda.  Tema lemmikuks on käevõrud – kogu ilu saab korraga silmadega haarata! Et selle juures on niipalju erinevate osakeste kallal nikerdamist  ja kombineerimist, siis  tervikpilt sisaldab endas korraga nii palju. 

Ettevõtte peamine tegevus toimub Nepaalis, Kathmandus. Kaks vanemat venda on hetkel mõlemad Goas ja neile meeldib selline elukorraldus väga. Nad teevad väga oskuslikult seda, millele me Eestis üritasime  projektidega hakata rohkem tähelepanu pöörama – müüvad oma lugu! Ja mitte ainult oma lugu vaid ka kividel on oma lood ja legendid.  On kliente, kes soovivad osta endale ka lihvimata rubiinikamakat või mingit teist vääriskivi töötlemata kujul. Igal kristallil on oma vibratsioon ja see pidi olema lihvimata kivil  hästi tajutav. 

Kogu tooraine on muidugi pärit Himaalajast ja nii ongi kõikide siinsete juveeliäride juured või seosed otsaga kusagil Põhja-Indias või Nepaalis. Juveelipood avatakse hommikul väga vara ja suletakse õhtul väga hilja – siis kui tänaval enam kedagi ei liigu. Keset päeva kõige palavamal ajal on paar tundi suletud. Nad rendivad üle tee väikest maja ja pole vahet, kus nad parasjagu viibivad. Hetkel  nt. on kell pool kümme õhtul ja neil paistab olema õige mitu klienti. See töökorraldus on pigem nagu kodukohvikul, sest näen samu inimesi istumas seal tundide kaupa iga päev, ajamas juttu maast ja ilmast. Ma kahtlustan, et ega need meistrid ise ka ei tea tegelikult, mis kell nende äri avaneb ja sulgub. Siin ei ole inimestel päevaplaani ega kella. Nad lihtsalt on. Sest keegi võib tulla. Ja kui vahel ei tule, siis on ikka ilus päev.  

Raj, esimne juveliir, kes mind siin oma kivide juttu kuulama pani
Bilal, vanem vend,
kes mediteerides on jõudnud kivide hinge kuulamiseni või vastupidi – on need teda viinud mediteerimiseni.
India

Esimene kuu

Kui kõik muu liigub siin kiiresti, siis vaid lehmad tänaval ja internet on aeglased. Muud ühist neil küll ei paista. Aga kui lehmade aeglus säästab ilmselt nii nende endi kui kaasliiklejate elud tänaval –  igat nende sammu näeb kaugelt ette –  siis interneti aegluse plussidest ma esialgu aru ei saa. Paraku sunnib see mind tõsiselt kaaluma uue elukoha leidmise vajadust. On wifiga kohti linnas, kus ma saan kõiki toiminguid teha ja märksa kiiremini. Võin muidugi iga päev jalutada oma seadmetega sinna, sest – kui mägi ei tule muhamedi juurde, siis peab tema mäe juurde minema….ja füüsilist koormust on ju nagunii vaja. Aga meeleldi ma kõnniksin ringi pikemaid vahemaid  siiski ilma arvutita. 

Niipalju siis elu – või töökeskkonna kohandamisest ja kohandumisest. Loomulikult tullakse Goasse eelkõige puhkama. Olen tekitanud juba arusaamatuid ilmeid ja küsimusi, et miks ma meie maja kõrval all baaris õhtuti õlut joomas ei käi. Ja kui ma ausalt vastan, et eelistan tööd teha, siis sellest kindlasti keegi aru ei saa. Palju targem viis on vastata, et homme tulen ja iseendale kinnituseks lisada ka aeg, sest – sellest saadakse siin aru. Nagunii ma homme ei tule, aga ka sellest saadakse siin aru. Kui ma Eestis jääksin põdema mingi lubaduse pärast, mille unustan, siis siin tuleb see muster peast eemaldada ja elada hetkes, vastata arusaadavalt ja mitte iseenda vaid teiste jaoks. 

Tegelikult on see hetkes elamise oskus tohutult vajalik, sest ka Eestis olen ma vahel ainuke, kes mu lubadust mäletab. Ja kui ma seda siis miskipärast täita ei saa või unustan ja põen sellepärast tagantjärele… see on ainult minu probleem! Mul on siin veel palju õppida.  Üks neist on tänaval suure pildi jälgimine ehk vaatamine korraga igas suunas ja hetke leidmine, millal üle tee saab minna. Tänaval toimub pidev sagimine ja kohalikud sukelduvad sellesse kuidagi iseenesest. Nad ei oota kunagi viisakalt, millal koht tekib. Nad teevad selle ise. Ja mitte ebaviisakalt vaid vastastikku suheldes. Tõstavad käe ja teevad vastava liigutuse – mida ma ei oska – ja kõik saavad aru ja lasevad ta sõbralikult vahele. Nii tagurdatakse ka tipptunnil, minu jaoks süüdimatult ja keset kaost, kusagile peatades kogu liiklusvoo, aga muudmoodi siin ei saagi liikuma. 

Candolim on tegelikult väike, elanikke kirjade järgi vähemalt poole vähem kui Viljandis. Aga kõik need elanikud ja nende sõbrad ja sugulased, töökaaslased ja muidu külalised on kogu päeva keset tänavat, sest liikumine on siin tihedam kui Viljandis folgi ajal. Ja lõppematu mootorrataste, skuutrite jt kaherattaliste, autode, tuk-tukkide ja lehmade voog mõlemas suunas ei ole mitte ainult tipptunnil vaid katkeb öösel ilmselt mingiks ajaks. Kuigi ka selles pole ma veel päris kindel. Enne kui näinud ei ole. 

Ma tõlgin siin Human Designi raamatut eesti keelde. Ja millalgi ta ilmub – millal täpselt, ei oska öelda. Olen sellest raamatust endiselt nii vaimustuses, et hea meelega tegelekski ainult sellega. Küllap ma millalgi puhkan ka rohkem. Ja ookeanis käin ju ka mitte just iga päev, aga piisavalt, et seni ei ole tundnud pideva puhkuse järele vajadust. Võibolla sellise elukorralduse juures seda ei tulegi, sest mis peaks ära väsitama? Ainult palav ilm – mida ma siia otsima tulin. Ja leidsin! 

selline iludus tuli mind hommikul rõdule tervitama, hääl oli tal ainult üks totutamine. totutasin vastu.
…aga pildile oli teda täies suuruses raske saada ja ma ei tea täpselt, kes ta on
siin on ilmselgelt tegemist soojavaresega! ja neid on siin palju
kui sellel tänaval saavad kokku kaks suurt turistibussi, siis kogu muu liiiklus surutakse hetkega kõnniteele ja selleks peavad nii kaupmehed kui jalakäiad alati valmis olema. Huvitaval kombel – ongi!

India

Troopika

Pealkiri sai tegelikult veidi eksitav. Selgus, et India on siiski lähis-ekvatoriaalses vöötmes, mitte troopilises, aga ega balti mere äärest vaadatuna sel olulist vahet ei ole. Eriti novembris! Ja et kooligeograafiast on möödas juba omajagu aega, mille jooksul paljudel on selle sõna tähendus kõvasti laienenud, siis pole ka siinpool mõtet detailidesse laskuda. Mul endal hakkab vist edaspidi see sõna sümboliseerima ka stabiilset kaost internetiühenduses. Seetõttu jäi mul ka eelmisel nädalal pooleli üks ilmajutt lähenevast vihmast -mis paistis sel hetkel täiesti uskumatu. 

Ja sadaski vihma! Lausa kaks päeva järjest, kuid mitte kogu aeg vaid vahelduvalt. Korra oli ka äike. See kõik  tegi piisavate soojakraadide juures õhu nii niiskeks, et kõik kleepus ja higi voolas samamoodi või isegi rohkem kui 6 kraadi soojema ilmaga. Vihmaga ma väga väljas ringi käia ei tahtnud ja pilte sellest ei saanud teha – sellele oli kõigele muule lisaks ka üks omapärane põhjus:

Nimelt on kõik need siinsed palava ilma kleidid, millega kannatab siin kliimas elada, värvitud sellisel viisil ja värvidega, mis hakkavad märjaks saades kõike endasuguseks muutma. Kui kirjutasin mõni aeg tagasi oma raamatupoe otsingutest, siis sumades mööda veepiiri, viskas lainetus mu osaliselt märjaks. Õhtul koju jõudes olid jalad alt põlvedeni potisinised. Esimene mõte oli ehmatav – kas tõesti oli see jalutuskäik nii karm ja kurnav? ….aga et enesetunne selle pildiga kuidagi kokku ei läinud, siis tuli põhjuseid mujalt otsida. Õnneks oli see sooja vee ja seebiga üsna kergelt eemalduv sinine. Aga siniseks oli muutunud osaliselt ka kott ja seda  on tunduvalt tülikam puhastada.  Nii see tarkus tuleb! Ja vihma lähenemisel  tuleb ikka hoolega mõelda, kui pikk tee  ja kuhu ette võtta.

Minu saabumisest alates  ehk esimesed 3 nädalat on olnud siin Araabia mere idakaldal väga soe nii öösel kui päeval. Valmistusin juba selleks, et nii jääbki ja tuleb lihtsalt harjuda. Aga eilsest jäigi temperatuur 32 juures päeval pidama ja 25 öösel, nii et täiesti talutav. Kui ennustused paika peavad siis langeb öösel varsti 20 -ni. Lund siiski õnneks kuskilt ei paista!

Et mingi koha maa energiat tajuda, tuleb süüa selles piirkonnas kasvanud taimi ja puuvilju -olen iga päev seda teinud ja 3 nädalat olnud piisavalt pikk aeg, et selleni jõuda. Ma pole elus näinud koledamaid mandariine kui Indias – rohekaskollased, ebakorrapärased, plekilise koorega – ja kõige parema maitsega! Papaiat peetakse väga tervislikuks, aga mulle on ta ikka veel veidi imal ja harjumatu. Seevastu olen hakanud harjuma maracujaga – kuigi see vili seest sarnaneb kahtlaselt konnakudega – hall, sültjas ja mustade täppidega, mis on seemned – aga maitse on just täpselt parajalt magushapu. Indias on isegi banaanid veidi hapukad, aga väga head.  Granaatõuntega olen seni alati kehva valiku teinud või ongi nad kõik veidi riknema hakanud – need on siin kõik väikesed ja magusad.  Ananass on üks mu lemmikuid, mahlane ja magus – pole kunagi niipalju ananasse söönud kui siin selle mõne nädalaga. Nad on tunduvalt väiksemad kui Eestis müüdavad. Aga paistab, et Indias kohalikke puuvilju ei mürgitata ega väetata  – vähemalt sellisel määral küll mitte kui neid, mis Euroopa turule jõuavad. Banaanidel on küll oluline suuruse vahe ja ainult väikesed banaanid on mahedalt kasvanud. Suuremate kasvatustingimuste ja-meetodite kohta sõna ei võta, aga räägitakse…nii, et eelistan väikesi.

kohalik mahetoodang banaanid ja mandariinid(nimi on viimastel muidugi teine, aga sisu on mandariin)
ainuke vihmase päeva pilt rõdult kui päike ka ikka piilub ookeani kohalt puude vahelt
perekondlik jalutuskäik – ei saa ühtki postitust lehmata teha 🙂
nii trügivad tüütud autod vahele, aga nad ei lase end sellest häirida. mitte keegi neist.
hilisõhtune külaline toas
üks ilusamaid randu Goas, Anjuna

India

Paralleelmaailmad

Nagu sipelgad, nii ajavad oma asja siin linnas ka teised – koerad, lehmad, linnud, inimesed – kes jagunevad veel kohalikeks ja turistideks –  ja kuidagi mahuvad nad üksteist aktsepteerides kõik kenasti samasse kohta ära. Aga ometi käib neil oma maailma siseselt mingi eraldi suhtlemine, kas silmside või muude märkide ja häälte järgi.

 Koeri on kõikjal, nii tänavatel kui rannas. Neil on jagatud territooriumid ja midagi, mis süüa kõlbab naljalt kusagile vedelema ei jää. Selle eest hoolitsevad muidugi ka teised. Puuviljalettide omanikud on lehmadega vahel püstihädas. Nad üritavad neid siis viisakalt eemale peletada, üsna vaoshoitult kui omavahelist  suhtlemist arvestada. Lehmade lemmikud paistavad olema ananassi rohelised tutid, papaiad ja arbuusikoored, aga paar korda olen neid näinud isegi rohtu söömas. Tänaval kõndiv lehm jälgib tegelikult väga hoolega, kas silmapiiril on veel mõni suguvend – kõik muu  – autode signaalid, inimeste sagimine -jätab ta täiesti külmaks. Samamoodi koerad – lamavad maanteeservas või kõnniteel ja haigutades fikseerivad vaid teiste koerte liikumisi. 

 Ma tunnen, kuidas seesama valikuline apaatsus ümbritseva suhtes hakkab vaikselt mulle külge. Tervitan neid turiste, keda näen iga päev täpselt samas kohas sama laua taga pärastlõunati õlleklaasi taga kaabut kergitamas – meil on muidugi ka lihtne üksteist ära tunda. Täname viisakalt kui vastutulija teed annab, et mitte lehmakoogi sisse astuda või rippuvatesse juhtmetesse kinni jääda. Seda teevad vaid turistid, sest kohalikud unustavad end tihti keset teed juttu ajama, pargivad oma kahe või neljajarattalise täpselt risti ainsasse käidavasse kohta ja tundub, et mitte meelega.

Aga ka mingi oma piirkonna tunnetus hakkab tulema, sest kõik oma tänavaotsa kaupmehed, tattoomeistrid ja taksojuhid on nägupidi teretuttavaks saanud; isegi üks lehm, kes tihti meie tänavanurgal pärastlõunal lesib on hakanud pead pöörama kui möödun…

Omaette elu käib puude otsas – varahommikuti näen vahel lendamas ja sagimas puudel nii tulipunaseid, helesiniseid kui kuldkollaseid sulelisi, aga nad on liiga vilkad, et neid pildile saada. See eest meeldib varestele hea meelega end eksponeerida ja mõni lausa hakkab sind saatma kui talle tähelepanu pöörata. Siiani pole aga aru saanud, kas see loom, kes teispool teed palmitüvel hommikuti päikest võtab on orava sugulane või hoopis mõni sisalikuline…

õhtune jalutuskäik ookeani äärde
hommikune pudrujärjekord…
kuhu on kadunud küll kõik korralikud õlgkübarad?
meditatsioon või lihtsalt silma looja laskmine

kõik on kontrolli all nii maa peal…
….kui õhus
…ja isegi rõdul
digital life -sobib tänapäeval ka lehmale nimeks 🙂
orav? või siiski mitte?
kelnerit oodates…
garneering paistab küll ahvatlev!
paralleelmaailmade kohtumispaik
India

Kohanemine

Teadsin ju, et siin on soe, aga et iga päev viskab temperatuuri 37 kraadini, see oli pisut üllatav. Nagu selgus, ka kohalike väitel ei ole see alati nii. Enamus kaasavõetud riietest on osutunud kasutuskõlbmatuks. Mitte et oleksin vale valiku teinud – mu graderoobis pole kunagi olnudki riideid, mis peaks seljas jääma kehast võimalikult kaugele…aga uute kehakatete leidmisega ei ole Indias ometi probleemi.

Kõige suuremaks probleemiks nagu ka vaikselt kartsin, osutus interneti saamine ja arvuti leidmine.  Aga esimese kahe nädalaga olen saanud asja siiski niikaugele, et esimesed skype vestlused peetud. Notebook, mille ostsin, jätab oma võimekuselt kõvasti soovida, aga et tegelen siin palju tõlkimise ja kirjutamisega, siis selleks teda jätkub. Pidevad voolukatkestused on siin omaette teema ja kohanemise objekt. Arvestades kuidas elekter kaob ja ilmub, võib arvata sama ka interneti andmeside kohta.  Ei pruugi olla asi arvutis, kui elekter ja info liiguvad ookeanilainetega samas vahelduvas rütmis. 

Ventilaatori kasutegureid olen varem kõvasti alahinnanud.  Kui mu rõdu on tänu seal kõrval kasvavale drumstick tree-le enamasti sääsevaba, siis tuppa trügivad need tegelased ukse ja akende suurtest vahedest ikka sisse.  Ainult ventilaatori tuul peletab neid minema. Aga kui kaob vool ja tiivik abitult seiskub õhtusel ajal, siis läheb karmiks võitluseks. Siinsed sääsed on 3 korda kiiremad ja ei pinise nagu eestimaised. Neid on võimatu tabada. Lisaks hakkab siis kostma tänavalt kassikontsert ja koerte kisa, lindude hõikamised jpm – kuniks ventilaator jälle hoo sisse saab ja oma ühtlase uinutava surinaga kõik summutab….

Samamoodi trügivad avadest tuppa ka pisikesed sipelgad. Nad ajavad oma asja ja nendega harjub – lihtsalt ei tohi neile jätta saadavale midagi, mis neid kohale meelitab. Kõik puuviljad, kaerahelbed, rääkimata suhkrut sisaldavatest ainetest, kõik peavad olema külmkapis. Prügi tuleb õhukindlalt kohe kinni siduda, sest muidu ei tea, keda sa hommikul kööginurgast võid leida. Kui siia kolisin silkas mööda toaseina suur sisalik, rohkem pole teda küll näinud, aga …püüan oma elamise putukatele ja roomajatele võimalikult ebahuvitavaks teha. 

Ookeaniga pole vaja  kohaneda. Ta lihtsalt on. Ma ei näe teda rõdult, sest puud on ees, aga tunnen. Elu on koondunud siin suure vee äärde. Kui randa minna, siis peab olema kas vees või varjus, sest päikest on liiga palju. Keset päeva on parem ka varju all päikseprille kanda, sest valgus on nii ere. Tasakaaluks valguse puudumisele Põhja- Euroopas, on kõik koondunud siia 🙂

vaade vasakule….
…ja vaade paremale
tuli, vesi, maa ja õhk – kõik koos
autoportree koos varesega
India

Jõudmine Indiasse

Pidades suvel plaani, kuhu talveks minna, ei tulnud mul esialgu India variant üldse mõttesse. Aga talveks ma lahkuma pidin, sest tundsin, et olen omandanud täilikult ahjukütmise õppetunnid selles elus – paraku pole kuskil mujal Eestis ka sellist äratundmist tekkinud, kuhu tahaks jääda või sisse kolida.

Sirvides mõttes läbi võimalikke soojemaid paiku või tingimusi piirdusin ikka Euroopaga. Oli ees mingi nähtamatu müür piiratud eelarvest ja tundmatusest. On ju Euroopas meil praegu võimalik igal pool saada kergelt internetiühendust ja ilma selleta ma pikemaks ajaks kuskile minna ei saa.

Kuid siis äkki saabus vihje väga usaldusväärselt inimeselt. Ja nii mina kui mu tegemised paistsid sobituma just India oludega kõige paremini kokku. Sellises olukorras ei vaja ma pikalt mõtlemisaega. Kuna ma polnud kunagi varem Indias käinud, siis lugesin ka mõnd asjakohast infot sisaldavat raamatut –  kui ikka talvitumise mõte on peas, ei saa  ju enne kevadet tagasi pöörduda. 

 Tuli teha ka ettevalmistusi: broneerida lennupiletid, muretseda viisa, lõpetada või ajatada pooleliolevad tegemised ja lepingud Eestis, registreerida konto India raudtee online piletisüsteemi, sest valisin osa teest läbimiseks rongiga; broneerida mõneks päevaks esmane öömaja…ja valmistada vaim ette ootamatuteks väljakutseteks. Aga seda viimast olen ikka vahel teinud, sest kuulun nende hulka, kellel on selleks aeg-ajalt vajadus. 

 Ega mu kodutöö väga korralik ei olnud – rongipileti väljatrükkimisega öösel Mumbai raudteejaamas oli tükk tegemist, sest kesteab mitme ametniku poolt lisatud uuendustega oli mu nimi muutunud tundmatuseni ja mu telefon ei suutnud süsteemi sisse logida – ei kontrollinud seda kodus enne ja ei teagi, kas neil telefoniäppi selleks oli. Lõpuks lahenes siiski kõik kuidagi viimasel sekundil ja ei pidanud minema üldvagunisse koha eest võitlema pärast 24 tunnist teelolekut…

Ei kahetse seda rongisõitu, kuigi uni ja väsimus segasid vaateid nautimast ja et planeeritud 8 tunnine sõit venis mingite põhjendusteta ligi 11 tunni peale. Ikka oli huvitav!

Blogi

Autoimmuunhaigused

Human Designiga tegelemine ja inimeste energiaväljas blokeeringute tuvastamine on joonistanud mulle pildi autoimmuunhaiguste tekkeloost. Kui arstiteadus on pakkunud pärilikke tegureid ja geneetilist eelsoodumust põhjusteks haigustele, millele nad selgitust ei leia, siis energiatasandil on lugu teine. Kui inimese füüsiline keha funktsioneerib, siis on ta terve ja tasakaalus – energia minek ja tulek on kontrolli all. Mis või kuidas peaks avalduma see nn pärilikkus, mis selle siis äkki mingil hetkel paigast ära nihutab? Tavaliselt avaldub ju autoimmuunsus hiljem, mitte lapsena.

Energiapilti uurides viivad jäljed looteaega – kui emal raseduse ajal oli mingil põhjusel suur ebakindlus ja ta ei saanud anda lapsele piisavalt kaitset. Lapse energiaväljas jäi naisenergia pool haavatavaks. Naisenergiast rääkides on parem enne seletada lahti mõisted Yin(naisenergia) ja Yang(meesenergia), mis meis kõigis on tasakaalu otsimas ja pidevas muutumises.

Yin  – naisenergia, sisemine voolav energia, keskendunud protsessile, kõike kooshoidev ja liitev

Yang – meesenergia, fokusseeritud väljapoole, keskendunud ja pühendunud eesmärgile, eraldumine tervikust et liikuda edasi

Neid vastandlikke kuid kooseksisteerivaid energia aspekte või poolusi kasutatakse erinevate praktikate ja nähtuste kirjeldamisel.

Naise ja mehe energiakehades toimub nende energiate vool vastupidistes suundades. Lihtsustatult peaks naine usaldama rohkem oma naisenergiat ja mees oma meesenergiat. Konflikt naise energiakehas tekib olukorras kus ta hakkab usaldama mingil põhjusel rohkem oma Yang – poolt. Ja mehe energiakehas siis vastupidine seis, et usaldab rohkem oma Yin-poolt. Nende energiate tasakaal saab rikutud ja nõrk kaitse energiakehale ema poolt laseb selle mustri alateadvuse tasandile. See võib tulla eelmiste põlvekondade käitumismustritest, mida lapseeas omandatakse – niipalju siis pärilikkust –  aga mitte alati ja neid mustreid on võimalik muuta kui sellega teadlikult tegelda. Selline konflikt energiakehas viib puudulikult kohale teadvuse poolt edastatavaid signaale ja samamoodi saavad häiritud alateadlikud protsessid signaalide vastuvõtmisel. Nii tekibki olukord kus immuunsüsteem on segaduses ja hakkab ise oma keha rakke hävitama. Väliselt mingite ainete manustamisega seda olukorda parandada on suhteliselt mõttetu – see vaid kurnab organismi või aeglustab mingiks hetkeks mõne protsessi toimumise kiirust. Iga inimene ja juhtum on unikaalne, sest meil on aktiveeritud erinevad energiakeskused, me reageerime olukordades erinevalt.

Autoimmuunhaigusest vabanemine on võimalik, aga selleks on vaja valmisolekut leida üles see nn pöördepunkt energiakehas, kus ja miks on energia liikumine blokeeritud. See vajab teadlikku tegelemist, süvenemist, tunnistamist, revideerimist  jne – keegi teine sellega otseselt väljaspoolt tegelda ei saa, küll aga kaudselt. Human Designi energiapilt saab selle juures olla suureks abiks näidates ära aktiveeringud, millele meie energeetiline struktuur toetub.

Blogi

JUULI: Silmade tervendamisest

Olen vahepeal tegelnud palju silmadega seonduvate teemadega. Alates maikuust ise tervendanud oma silmi DMSO, MgCl ja soolalahusega koos harjutustega. Kui ma alustasin, siis katsetasin erinevaid koguseid ja lahjendusi, sain vastuseid oma Teejuhilt, missugune neist on kõige efektiivsem. Küsisin ka MMS-i kohta – kas sobiks see aine silmade ja silmaümbruse kudede puhastamiseks. Sain erineva nurga alt esitatud küsimustele alati negatiivse vastuse.

Sellel on mitu põhjust: Esiteks see, et kui nägemise probleem on olnud juba mõnda aega (mul olid prillid 40 a), siis on keha ennast kohandanud selle mustriga, ajus toimuv infovahetus, verevarustus, närvireptseptorite tegevus – kõik on välja kujunenud selle järgi, et osad lihased ja koed on alakoormusega ja osad ülekoormusega algse seisuga võrreldes. Füüsilise keha muutused peavad toimuma aeglaselt. Kui Mg avab kanalid, nii energiakehas kui füüsilises, siis DMSO transpordib kõike edasi, haarates iga päev järjest kaugemaid piirkondi. Me peame harjutustega looma uue struktuuri, muidu jäämegi neid aineid kasutama. Niipea kui lõpetame, taastub endine olukord.

Teine põhjus on see, et kui MMS-iga silmadest eemaldada kogu nö sodi, mida me oleme omale toidu ja kõige muuga kudedesse setitanud, siis hakkab sinna kohe saastunud kehast valguma seda juurde. Nägemise paranemine on ainult ajutine. Võimalik, et on inimesi, kellele mingil põhjusel on ka MMS sobiv silmade tervendamiseks – äkiline nägemise halvenemine mingi saastega vms, aga üldjuhul ei ole see hea variant.