Septembri keskpaik Goas

Praegust aega võib vist siin kolimise hooajaks nimetada. Need vähesed, kellega täna olen rääkinud, otsivad uut eluaset. Kahe päeva eest kolisin ise oma Baga korterist välja ja olin paar päeva täielikult ka levist väljas, sest selgus, et minu telefoni jaoks siinpool levi ei ole. See oli praktiliselt esimene kord, kui ma Indias enne sissekolimist ka korterit korralikult vaatamas jõudsin käia – ja elanud olen seni kokku kuues kohas- no seda pisiasja ma loomulikult esmapilgul tähele ei pannud.

Siia sõitmiseks võtsin tuk-tuki, sest kaardi järgi oli vahemaa pikkus üle 7 km. Kuigi ümbrus paistis ilusam, kui mujal, olin üsna skeptiline selle koha suhtes, sest ta oli liiga kaugel keskustest ja rannast.

Selgus, et tuk-tuki juht inglise keelt peaaegu ei rääkinud. Aru näis saavat. Muidu ta poleks ju osanud mu maja juurde sõita. Ka ümbrust ta ei tundnud, näitasin küll talle Google mapsi kaarti, aga ta sõitis mitu korda ristmikel valesse suunda. Õnneks sain ma ise aru, kuhu minna ja nii kohale jõudsime. Väga pikk tee! Aga ilus, mööda Neruli jõe äärt, roosad vesiroosid õitsesid.  

Kohale jõudes mõtlesin, et miks ma selle üldse ette võtsin, nii pikk maa…-kuidas ma käin seda siin pidevalt? Poest on ju vaja midagi ostmas käia vahel. Ookenist 2,5 km kaugusel. Aga bussid pidid käima tihti – kahe esimese päeva jooksul pole ma ühtki bussi küll veel kohanud!

Kui mulle siis korterit näidati, hakkasin mõtlema, et see on vist see ainuke variant, kus ei ole rendi sisse arvestatud pesupesemist ja tubade koristamist ja see kaugus teebki ta hinna vastuvõetavaks ka talvisel hooajal elamiseks. Ja nii ma siiski otsustasin selle võtta.

Esimene korrus ja rõdu – kujutlesin, et saan oma tomatid lõpuks isegi maha istutada!!! Kui need taimed transpordi vastu peavad. Nii paraku ei läinud. Ma ei jõudnud nendega isegi transpordini, sest kohe, kui hakkasin endapikkust tomatitaime nööridest lahti harutama, murdus ta vars peaaegu ära ja tõmbasin ta siis kohe üles tagasi. Teisi ei hakanud liigutama üldse. Nii ilusad kirsstomatid olid otsas ja õisi täis, kust neid tuli järjest juurde! Aga mis seal ikka. Tegelikult ei oleks nad ka kuskile sinna tuk-tukki mahtunud, sest ma ise täitsin koos muu koliga selle juba ääreni. Ainult kaks potti taimedega võtsin kaasa. Ka basiilikud murdusid sõiduga, aga paistab, et kolm neist elavad edasi. Teises potis on lihtsalt kohalikud nõgesed ja mõned idanema pandud seemned.

kogu mu kaasamahtunud bioloogiline vara

Täna õnnestus Jio- kaasaskantav wifi saada. Tänu sellele ma nüüd siin kirjutan.

Miks ma siis jälle kolima hakkasin? 13.septembril teatati mulle, et mu septembrikuu rendihind on märksa kõrgem, kui eelmistel kuudel. Vahe oli rohkem kui kolmandik. Sest hooaeg algamas. Seni pole näha ei hooaega, ei turiste, ikka peamiselt vihm ja koerad ja lehmad….Otsustasin kiirelt – maksin ära poole kuu rendi ja ütlesin, et lahkun esimesel võimalusel. Tervelt 1 päev oli ju aega otsida ja teine päev kolida. Nii läkski, et sain vastuse oma päringule ja ka kohe sisse kolida.

Eilne päev oli üks suur hall masendus!

Nii vist ongi, kui on suur asukohamuutus, et energiat alguses ei ole. Mäletan, et eelmise kolimise ajal tekkis kohe allergiahoog ja arvasin, et ei oska AC-d ja ventilaatorit reguleerida parajaks.

Siin lisas uuele kohale pinget teleteenusteta jäämine. See on kõige suurem jama, sest pole ju võimalik ka otsida mingit abi ega lahendust, kui ühendust pole.

Käisin eile mitmes supermarketis, kus pidi korralikult nägu katma kinni ja muudkui sõlmisin oma rätikut kukla taga – tulemuseks avastasin, et olin ära kaotanud ühe kõrvarõnga. Ma pidevalt mõtlesin, et see oht on maskidega jändmises olemas ja ei kuulanud soovitust, et oleks vaja lukuga kinnitust… Siin on igas suuremas poes palgal nüüd lisaks uksehoidjatele ja kliendile kilekotiulatajatele ka kätepiserdaja ja maskikontroll. Viimane käskis mul oma rätik kõvemini kinni siduda, et muidu pidid teised kliendid kaebama hakkama. Kätepiserdajale ütlesin, et minu käed seda ollust välja ei kannata ja kui muud lahendust ei ole, siis ma poodi ei tule. Lahenduseks pakkusin, et neil võiks ju ühekordsed kindad olla…mees läks ja leidiski mulle kindad. Kuna palavusega kleepusid need kohe käte külge, siis ega polnudki neid mõtet ära kiskuda. Sain ka teised poed kõik nendega läbi käidud.

Täna läksin uuesti linna, sest igasuguseid asju on uues kohas ikka puudu ja oh imet – minu kõrvarõngas lebab keset kõnniteed, käidavas ja nähtavas kohas – ja kas tõesti mina olen see esimene, kes teda näeb!!! Vägisi tuleb meelde ütlus, et pime kana leidis tera…, aga leida Indias tänavalt teisel päeval oma kaotatud kõrvarõngas…need saavad olla ainult mu silmaharjutused, mis panid mind õigel ajal õigesse suunda vaatama :))

Üks naljakas lugu ka tänasest – sõidab mulle vastu mootorrattur, kes vahib mind suurte silmadega nagu ilmaimet – jõudes mööda, pöörab otsa ringi ja sõidab minu juurde – ta oli nii ähmi täis ega leidnud õigeid sõnu – küsis äreval häälel, kuid indiapäraselt ikka mitmes keeles korraga – How did you приехала? When? Are tourists coming? – siinkandis pole ma ju enne ringi liikunud ja nüüd mõni arvabki, et olen nagu “kevadekuulutaja”, et turistid hakkavad saabuma. Kõik teavad, et viisasid ei väljastata, aga ikka loodetakse, et turistid tuleks, sest tänavad on endiselt suures osas välja surnud ja kauplused suletud.

Edukad testid

Lõpuks ometi on mu rõdu peal kasvavatele tomatitaimedele ka tomatid otsa ilmunud. Selline tunne on, et nad on kasvanud seal juba terve igaviku, kuigi maha sai külvatud seemned juuni alguses. Aastaaegade vaheldumist siin ju ei ole. Kogu aeg palav. Vihmastel päevadel ma isegi ei kastnud neid, sest oht oli, et läheb muld hallitama. Taimed on veninud minust pikemaks ja paistab, et pühade lehmade toodetud väetisel on piisavalt jõudu, et 5 L anumas kaks tomatit end hästi tunneksid. Ma ei ole üldse kogenud tomatikasvataja, mõnel aastal paar taime on aias olnud. Ei tulnud ma kohe selle peale, et teokarpe alguses mulla sisse segada. Nüüd targem ja esimene katsetus on siiski edukas. Õnneks ei pea ma kaua ootama, sest need on kirsstomatid :). Aga vaatamata suurele õhuniiskusele tahavad nad praegu saada iga päev kastmist, muidu viskavad kohe lehed longu.

Teine edukas test on huvitav, sest ma täpselt ei teagi, milles see sisu seisneb, aga tulemus on vägev! Tulemus on see, et sääskede populatsioon minu toas on kahanenud paarile isendile päevas. Hurraa! Juba nädala algul kerisin köögilaua kohalt sääsevõrgu kokku. Kui sääski pole, siis pole sinna mõtet ju ronida sisse-välja, mis on omajagu tülikas, eriti koos toiduga…. Ja miks neid pole, võin vaid oletada. Üks põhjus võiks olla, et mu basiiliku taimed rõdul on piisavalt suured ja lõhnavad ja nad on just täpselt rõduukse taga, mille alt sääsed alati vabalt sisse lendasid. Kuna ma iga päev mõne lehe sealt murran, siis on lõhna piisavalt. See ei pidavat sääskedele meeldima. Teine põhjus võiks olla see, et olen iga päev pesnud põrandat sidrunheina lisandiga – eelkõige sellepärast, et vihmaperioodil oma tundlikku nina allergiast päästa. See on ka õnnestunud. Sääskedele ei meeldi sidrunhein. Paistab, et see ei meeldi ka sipelgatele, sest ka need on kadunud põrandalt ja piirduvad vaid köögiakna ja -kapiga. Kolmandaks oleks ju kosutav mõelda, et ma olen lihtsalt kõik ümbruskonna sääsed juba kinni püüdnud oma killeriga ja neid ei jätku enam rohkem…. Aga teised väidavad, et neil on endiselt sääski palju. Ja õhuniiskust ei jää ka kuskilt otsast vähemaks – täna hommikul pesin pesu, terve päev pole sadanud ja päikest ka kuigipalju, aga pimeduse saabudes on voodilina rõdu peal nööril sama märg nagu sinna riputades…no ehk veidikene ühelt poolt niiskust vähem sees. Ja edasi tuleb ikka toas kuivatada .

Eile sain herilaselt nõelata, kui läksin pahaaimamatult rõdu tooli tõstma – neil oli tooli alla pesa tehtud. Nii juhtub kui ei käi seal rõdul istumas, aga seal on sääsed ja olek nagu saunalaval. Ei ole India see koht, kus omandada vägivallatut suhtumist loodusesse enda ümber. Haarasin sääsekilleri ja likvideerisin ükshaaval kõik herilased, sest rõdu on minu territoorium. Neid ei olnud palju. Pärast seda tagasi võita on tunduvalt hullem, kui kohe alguses. Pesas aga olid järgmised vastsed ootel ilmavalgust nägema ja nii sain ka selle eemaldada veel ehk õigel ajal.

herilasepesa

Herilased ise olid sama suured nagu Eestiski, ehk veidi peenema kondiga. See koht randmel, kuhu ma eile neilt sutsaka sain, on täna ikka veel üles paistetanud ja sügeleb. Aga küll ta maha rahuneb. Mu immuunsüsteem on ju harjunud sääskedega toime tulema ja küll tuleb ka sellega.

Septembrikuu algas Goas veidi energilisemalt kui eelmised kuud. Restoranide omanikel on tõsine plaan oma valdused külastajatele avada ja nüüd käib koristamine-värvimine igal pool, kus enne olid räämas katted ees. India viisasid välja ei anna ja tavapärase turismihooaja alguses vähemalt on kogu lootus siseturistidel. Paari päeva eest tegin tiiru rannas ja see lootus õigustab end küll, sest mitmed majad ja hoovid olid harjumatult rahvarohked. Iga natukese aja pärast ilmus keegi, kes tahtis minuga selfiet teha – no selge ju siis, et need pole kohalikud vaid hindud, kes saabunud kusagilt teistest osariikidest. Selfisid ma endiselt ei tee, ei endast ega kambakesi 🙂

Viiruse statistika lööb siin endiselt rekordeid, aga nagu kuulda, siis enamasti ilma sümptomiteta. Ja see on ikka üks huvitav haigus ja diagnoos küll, kui esineb ilma sümptomiteta:)). Järelikult kellelegi on neid numbreid ikka väga vaja.

Iga kord kui ma Calangute turule lähen, tuleb mul läbida üks omapärane teelõik. Ma ei saa sinna midagi parata, aga see tee ajab mind ikka veel naerma :)))

Välja näeb tema selline:

Igal kivil on oma kaldenurk ja kõrgus! kuidas on võimalik sellist teed ehitada? Silmamõõt ei saa ju nii vale olla! Äkki tehti pimedas? Või selleks, et seal jalaluid murda? Sihilikult. Või toimib ta ehk hoopis nagu lamav politseinik ja sunnib kiirust maha võtma. Ei tea! Aga ringi vaadata, et midagi ostma meelitada ometi ei saa, sest pead ju vaatama hoolega, kuhu astud.

Ilma poolest on juba veidi parem. Ei pea kogu aeg keepi kaasas tassima ja päikest on olnud iga päev. Aga sellises palavuses vesi ja maa aurab nii, et ega õhk sellest kuivemaks küll ei saa. Ilmateade lubab järgmisel nädalal sadude jätkumist.

Uskumatu lugu

Täna läks mul varahommikul uni ära ja …kuuldes õuest kasside hääli, läks mõte sellele, et mida need kassid küll siin söövad. Nad näevad enamasti üsna rääbakad välja ja rotid, kes pimeduses aktiivseks muutuvad, on vähemalt samas kaalus, kui mitte rohkem. Kuigi igal pool on dushiruumi aken lahti ja ribide vahelt võiks ka rott läbi mahtuda, siis pole ma neid veel siseruumides näinud. Andhra Pradeshis korraks küll tuli ja jooksis päev otsa mööda laetala, pudistades alla üht kui teist. Katusealused on ju kõik avatud ja neil on vaba ligipääs igale poole. Aga neil vist ei ole väga vajadust majja tungida – külmaks Indias ju ei lähe ja väljas on neile kindlasti toitu piisavalt. Mõtlesin siis Goa rottidele, kelle populatsiooni vist koerad veidi kontrollivad ja imestasin, et ma pole Indias oleku aja jooksul veel kordagi ühtki hiirt näinud. Äkki neid ei olegi siin, sest rotte on piisavalt? Dushiruumi külalised on olnud seni peamiselt gekod, aga need sisalikud on tagasihoidlikud, eelistavad varju pugeda ja lahkuvad esimesel võimalusel, kui sinna lähen.

Jõudes kööki oli minu üllatus suur – must hiir näris mu külmkapi otsas rahulikult banaani ja paistis olevat sama üllatunud kui minagi. Säh sulle Ganesh Chaturthit, hindude tähtsat 10-päevast festivali, mis eile algas ja mille puhul muudkui palveid lauldakse, tantsitakse ja trumme taotakse, et takistused eemaldada ja uut algust pühitseda….selline uus algus siis mulle selleks korraks!

Minu ebakindlus kasvas seda nähes kordades – mitte et ma hiirt kardaksin – vaid sellepärast, et külmkapp oli seni ainus koht, kuhu otsa võis panna mingeid toiduaineid, sest sinna sipelgad eriti ei kipu ronima. Neid on seal olnud, aga vaid üksikud. Kõik lahtine kraam peab olema rangelt külmkapis ja seni hoidsin rahulikult puuvilju ja kinniseid pakendeid külmkapi peal. See hiir oli seal ilmselt kogu see aeg krõbistanud, kui mina hiirtest – rottidest voodis mõtlesin, sest tema pabulaid oli kogu kapipealne täis…Mind nähes ta siiski kadus kuskile, aga mitte kauaks, sest nägin teda vilksamas pidevalt siin kui seal.

Nii on terve tänase päeva mind kummitanud see mõte – kuidas ma selle hiire nüüd toast välja saaksin! Paljaste kätega hiirt püüda on võimatu. Lõkse ma pole siin näinud ja vaevalt, et hiiri siin üldse palju on liikvel.

Istusin arvuti taga oma sääsevõrgu all ja avastasin, et hiir ei näe või ei oska vaadata läbi selle võrgu. Ta ei näinud mind ja tuli rahulikult võrgu alla. Ja siis läks madinaks…Hiir ei osanud välja saada ja üritas mööda võrku üles ronida korduvalt, aga mul oli sääse-reket käepärast(seesama elektriga laetav killer, mis on siin asendamatu tööriist) ja nii ma selle reketi servaga ta kuidagi vähemalt uimaseks lõin.

Tegin pilti ka! Ei hakanud end ise jahitrofee kõrvale sättima, kuigi probleemi suurus oleks seda küll väärinud. Ilmselt oleks mu ohver selle aja peale ka ellu ärganud ja putku võinud panna, nii et pidin kiirustama tema rõdult alla viskamisega.

Mõttejõud on ikka suur ja võimas!

Lõikuskuu Indias

Mussooni kolmas kuu hakkab läbi saama ja endalegi on uskumatu, et ma ikka veel siin olen! Eks ma muidugi aimasin, et see asi venib ja nii ma, nagu harjumuseks saanud, tegin ka väikse kevadkülvi juuni alguses. Panin rõdule pottide sisse kasvama mõned seemned – basiiliku, kirsstomateid, rukola, lehtkapsa ja papaia. Papaiat kasvab siin küll igal pool, aga mulle soovitati süüa papaia lehti. Ja kuna puud on kõrged ja neid tee äärest tolmu seest ei taha ka korjata, siis mõtlesin, et on ju mugav, kui taim kasvab rõdul. Kasvab ta päris kiiresti. Neil lehtedel on palju kasulikke omadusi: aitab üle saada sääskede põhjustatud viirustest ja allergiast, ergutab seedimist, põletikuvastane, vähivastane, juustekasvu soodustav jm….kes soovib leiab pikemaid selgitusi ise. Näiteks troopikas sääskede poolt levitatava denge palaviku vastu peetakse seda kõige tõhusamaks vahendiks. Ja kuna ma olen tundlik nagunii, siis söön pisikesi lehti isuga ja motiveeritult; veidi mõru maitsega nad on, aga mitte ülearu.

Esimese nädala lõpus sõi keegi ära mu rõdult kõik taimehakatised peale tomatite. Külvasin uuesti ja katsin võrguga. Leidsin ka süüdlased – mingid lendavad putukad, kelle jaoks just minu taimede lehed olid kõige paremad – kuigi ümberringi ju rohelus lokkab. Sellest peenikesest võrgust oli tõesti kasu.

Arvasin, et siinses niiskuses ja palavuses peaksid tomatid kasvama ülikiiresti – aga võta näpust! Kahe ja poole kuuga nad ainult kasvasid pikemaks, aga ei mingit arengut. Õitsema hakkasid alles nädal aega tagasi, augusti keskel. No tegelikult on päikest ju väga vähe ja mu rõdule paistab ka see vähene ainult vara hommikul.

Lehtkapsa kasvatamisest potis asja siiski ei saanud, sest keegi näris ära need lehed õige varsti ja muld vist ka ei meeldinud. Ma tean, et taimedele on alguses vaja fosforit juurte arenemiseks ja käisin teokarpe korjamas selleks, aga oleks pidanud kohe vist mulla sisse panema. Munakoori panin, aga ainult põhja. Teinekord targem!

Rukola veidike kasvas ja sõin ta ära üsna ruttu; ei tahtnud teda suuremas koguses, sest maitse pole minu lemmik. Aga basiilik kasvab päris ilusti. Paistab, et sellele taimele piisab täiesti pühade lehmade sõnnikust, mida ma mullale lisasin.

vasakult india nõges, papaia ja basiilik(papaia all on mingi taim veel)

Papaiat saaks igaüks ka põhjamaal oma kodus kasvatada kui toataime. Ei pea ju niikaua kasvatama, et ta lage hakkab lõhkuma. Müügilolevast papaiast mõne seemne ikka seest leiab. Ja nii saaks neid lehti süüa pidevalt. Ka Eestis on müügil olnud kuivatatud papaialehe pulbrit, nii et tema kasulikud omadused on ammutuntud. Papaia potis hakkasid mul kasvama veel mingid umbrohud ja lasksin neil siis kasvada, et näha, mis sealt tuleb. Suurem taim osutus nõgeste hulka kuuluvaks, aga ma ei tea, kas tal eestikeelset nime olemas ongi. Mul on Plantnet äpp telefonis, millega saab määrata taimi ja selle järgi oli tema nimi clearweed e. pilea pumila. Aasias ja Põhja-Ameerikas levinud söödav taim nõgeseliste perekonnast. Ei kõrveta. Kui Eestis on nõgestel risoomid, siis selell on tavaline juur. Sõin ta ära, maitse oli väga hea. Eesti nõgese maitsest väga kaugel, pigem meenutas maltsa. Siin pildil on ta veidi suuremaks kasvanud juba kui eelmisel. Ja üks väike nõgese taim kasvab seal potis veel. Teda kasvab muidugi igal pool tee äärtes, kaugemal ei tea ja ei julge minna, aga oma rõdul on kindlasti märksa puhtam siin ümbruses.

Nii et mina olen lõikuskuuks suutnud siin ainult taimed kasvama saada. Millal saaki hakkab saama, ei tea, aga loodan, et ehk ei pea siit enne teise kohta kolima, kui see juhtub. Puuviljalettide järgi on siin hetkel mangode hooaeg läbi, aga guaavid on head, õunu tuuakse sisse Kashmirist, banaanid, ananassid, köögivilju on aastaringi ühtemoodi; enda jaoks olen avastanud maisi, mis on väga hea ja magus.

Aga tänavapilt on ikka endine: peamiselt neljajalgsed, ehk ma lihtsalt satun sinna sel ajal kui inimesed on kusagil mujal. Viimastel päevadel on olnud mõned tunnid ka päikest pilvede vahelt näha. Ja rannast võib korjata selliseid “šokolaadi -kreemitorusid”, millel osadel ka augud servas olemas – nii et võib kohe kõrva riputada 🙂

Kõik on võimalik

Kui ma ühes varasemas postituses mainisin, et koerad ja lehmad on siinse keskkonna lahutamatu osa ja konsumeerivad kõik, mis ripakil ja nende seedimine vähegi välja kannatab—- siis selleks hetkeks ma polnud veel näinud, kuidas koerad tänaval kuivanud lehmakooke hammastega kraabivad tänavalt. Kook mis kook! Olin algul nii üllatunud, et ei uskunud oma silmi. Ei märganud ka pilti teha. Ja need koerad ei olnud sugugi väga nälginud olemisega. Neile toitu jätkub – tuleb välja, et teised koerad lihtsalt ei tea, kus see toit peidus on. Nüüd õnnestus siis video teha ära!

Siin nad nüüd lesivad ja ootavad sõbralikult, vähemalt need kaks keskmist, et millal lehmad ometi suvatsevad püsti end ajada ja neile laua katta.

Kuna tänaval peale neljajalgsete meie kandis palju liikujaid pole, siis ei ole ka ime, et nemad mu piltidele pidevalt jäävad. Nad siin millegipärast üllatavad mind ikka veel oma oleku ja reaktsioonidega – või pigem millestki mitteväljategemisega. Turul on olukord teine ja sealsete hundiseaduste saladustesse ei hakka ma tungima. Kuid olemas nad seal on, sest muidu ei pääsekski turule lihaleti lähedusse peale koerte mitte keegi. Hetkel on seal veel koerte ja kasside vahel kuigipalju ruumi, et saad ära hõigata, mida soovid. Ja see mees, kes leti kõrval istub, ongi järjekorras ruumi tegija ja kassiir.

Mõne ukse taga aga on järjekord pidanud liiga kaua ootama või on neil aeg kokku lepitud, millal äratus ja millal midagi jagama hakatakse. Üks on valvesse jäänud, et teised magada saaksid. See vist ongi see öine vahtkond, kes siin oma seadusi teeb ja piire valvab.

Vihmaperioodil on sääsed muutunud järjest vihasemaks ja kavalamaks. Kuna õhk on nagunii lämbe ja niiske, siis on neil paljunemiseks ideaalsed tingimused. Küllap nemadki võitlevad ja konkureerivad kusagil oma objektide pärast, sest nii järjekindlat pressingut igast ukse-ja aknapraost ööpäevläbi ei saa millegi muuga seletada. Mul on küll olnud aegu, kus ma püüan endale mõttes sääskede eraldamise müüri ümber luua, aga kui istud laua taga ja tahad kirjutada, siis ei saa ainult sääskedest mõelda. Kui ventilaator neile ülevalpool lendamise raskeks teeb, siis seda hullem on olukord laua all ja jalad kannatavad ikka päris tõsiselt. Olen tihti põgenenud läpakaga sääsevõrgu alla voodisse, aga selgus tõsiasi, et mu nina reageerib siin niiskuse käes ka arvuti kiirgusele. Niipea kui arvuti enda lähedale võtan või kõige hullem – põlvedele tõstan, siis on nina kinni ja silmad paistes. Kuni istun laua taga arvutiga, on kõik korras, v.a. sääskede pidu laua all. Talvel polnud sellega mingit probleemi, oli arvuti mul tihti põlvede peal. Aga mussoon kehtestab oma tingimused! Lõpuks leidsin lahenduse! : Ja see lahendus on nii hea, et ma juba kirun ennast, miks ma ometi varem selle peale ei tulnud, et koos lauaga samasuguse võrgu alla mahutuda. Muide, võrk on suurusega 4×6 ja mina poes arvasin, et tegemist on meetritega :))), et peaks igal juhul saama ennast sellega ümbritseda. Lahti harutades selgus, et mõõtühik on vist siin “jalg” või antakse suurust edasi ümbermõõduga. No sel pole enam tähtsust – peaasi, et ma koos laua ja arvutiga nüüd üleni võrgus olen, sest ainult internetivõrgust siinmaal ei piisa.

Mussoonivangis

Käes on vihmaperioodi keskpunkt ja viimased päevad on vihmasajud tekitanud sellised liikumispiirangud, mida siin sees olemata ette ei kujuta.

Kuigi olen nädala algusest igal hommikul plaaninud pikemat tiiru kõndimist ette võtta, siis tulemused on sellised, et – üleeile jõudsin ainult värava ees oleva prügikastini. Eile ootasin mitu tundi vihma vähenemist ja tabasingi hetke, kui see lakkas -aga tänavale jõudes lõi vastus selline äikese-eelne lämbe palavus, seisev niiskus, paari minuti pärast reageeris sellele mu nina, mis hakkas tilkuma. Jõudsin 200 m kaugusele juurvilja letini ja siis kallas vihma juba nagu oavarrest. Tagasi jõudes tilkus nina, ja keep ja kõik, mis selle alt veidigi välja jäi. Täna hommikul oli ikka veel tõsine plaan kõndima minna, aga paduvihmal vahet ei tekkinudki – peale lõunat läksin siis oma maja teises otsas olevasse supermarketisse. Selle ukseesine ujus nii, et vaevu õnnestus sealt läbi sumada.

See juurviljalett jääb ilmselt mu selle nädala kõige kaugemaks külastatud punktiks. Hea, et niigi läks:)

Olen üritanud siin müügilolevad puu-ja köögiviljad kõik ära proovida ja ostsin eelmisel nädalal mulle tundmatut puuvilja. Küsisin ka, mis see on ja mingi vastuse sain, aga see ei ütle palju, kui tõenäoliselt tuleb vastus hindi või konkani keeles. Kuidas süüakse? Noh, tavaliselt… mis sa ikka vastad sellise küsimuse peale? Ma pidasin ise küll rohkem silmas seda, et kas toorelt kõlbab ja kas magusa või soolase toiduga, aga eks ma seda saan ise katsetada. Üllatuseks ei suutnud ma leida sellele viljale korralikku selgitust ja näidist googeldades.

Välja nägid need puuviljad sellised

Maitse ei olnud suurem asi, ütleks et – vabatahtlikult üle ühe ei tahaks. Kuidas neid siis süüakse? Aga jõudes esimese viljaga kivini, tundus see kuidagi tuttav. Seda kivi olin ma kindlasti enne näinud. Ma oleks jäänudki nuputama, kui poleks kivini jõudnud. Sellised on toored datlid ja ma ei saagi aru, kas need nüüd ongi päris küpsed viljad või mingid pooltoored. Olen palju kuivatataud datleid söönud, mis on väga magusad. Need siin magusad nüüd küll ei olnud, hapud ka mitte. Ja kuhu neid pannakse või mida nendega tehakse? Lõikasin alustuseks tomati-küüslaugu salatisse ja ohtra sidrunimahlaga piserdades sobis küll. Aga vaevalt see nüüd see päris õige kasutusviis tal oli.

sama puu kaugemalt
datlid lähivaates

Mulle oli veidi üllatuseks, et datlipalmid nii pisikesed on. Tõenäoliselt on sel pildil üks noor palm ja viljad, mis ma ostsin on siin hetkel kohalikel tarbimiseks köögiviljana nagu nad ka jackfruiti pannil praevad kui see veel valminud pole. Kuna siin ongi sellised puud, millel erinevas valmimisjärgus viljad otsas, siis kasutatakse neid samuti erinevas valmimisjärgus, mitte ei oodata küpsemist.

Taimedele selline vihm muidugi sobib, aga mida inimesed vihmaperioodil teevad? Ega nad selle peale midagi erilist vastata ei oskagi. Ütlevad, et elu muutub aeglaseks. Kõik riietemüüjad, kelle letid on tänava ääres, riputavad endiselt iga päev oma kauba üles ja korjavad õhtul kokku. Mis sest, et mitte keegi mitte midagi ei osta. Polegi ostjaid. Aga ma saan aru, et see on neile umbes sama tegevus nagu mulle hommikul aknalt kardina eest ära tõmbamine ja õhtul ette tõmbamine. Ja kui nad neid üles ei riputaks, siis kõik läheks kiiresti hallitama. Selline liigutamine on lihtsalt hädavajalik iga ilmaga.

Mida seal riieteleti taga siis tehakse päevad otsa? Minu maja kõrval tikib üks naine hommikust õhtuni peegleid ritta üksteise kõrvale. Küsisin temalt, miks ta seda teeb? Ütles, et see on käsitöö. No on muidugi käsitöö! Ma ei oska küsida nii, et ta aru saaks, mis mind huvitab. Talle see meeldib väga. Kahtlemata on tal hea silm värvide valikul ja oskus kombineerida erinevaid kangaid. Ja kui ta siis sealt püsti tõusis oli ta üleni kaetud väikeste peeglitega. Kuidas sellist asja pestakse? Tuleb panna põrandale ja harjaga nühkida. Ma arvan, et kuniks on lihtsamini pestavaid riideid sellise kliima jaoks, ma eelistaksin midagi kergemat endale selga. Kuigi küsimus jääb mulle õhku, kas sellel äkki mingi muu müstiline otstarve ei ole…

Kotte ja vöösid peeglitega on siin alati müüdud. Tegemist kohaliku kunstkäsitööga, mida mina ei oska hinnata. Vähemalt praegu mitte. Eks see on minu probleem ja sellest ei saa jälle ükski kohalik aru, kui mulle ühevärviline kleit rohkem meeldib kui suuremustriline kontrastvärvidega tikand ja narmad. …

Aga kuipalju selline tikkimine aega võtab! Võite piltide järgi ise otsustada. Vihmaperiood aina kestab ja töö ei lõpe…

Südasuvi

Juuli on minu mällu end jäädvustanud alatiseks sooja ja päikselisena. Ja metsmaasikatel on ka olnud seal oma kindel koht! Keset mussoonihooaega Indias on tunne nagu oleks mingisse teise kalendrisse sisse elanud, sest juuliks seda pidada kõige eelnenuga võrreldes on lihtsalt kohatu. Sooja küll jätkub, aga maasikaid mitte ja päikesega on nagu on. Ilm ajab higiseks ilma päikesetagi, sest niiskus on ilmateates pikemat aega 100 % ja see ei paista langevat. Kui sadudele mingi vahe tulebki, siis on raske ennustada kas see vahe on seekord tunniks või kolmeks. Aga loodus lokkab ja kõik, mis saab, see õitseb.

roosade laternate tänav

Esmakordselt elus eelistan juulis toas istumist! Kui päike korraks ilmub, siis täituvad kõik aiad, rõdud ja kõnniteed pesunööride ja kuivatusrestidega, sest kuidagi on vaja riideid kuivatada. Väljas paraku päris ära ei kuivagi midagi ja lõpuni peab selle protsessi viima toas ventilaatori all.

Olen üritanud aru saada, kuidas see elu siin vihmaperioodil toimib ja pesu kuivatamine on olnud suur küsimärk.

Aga on ka vastupidiseid momente, et näen midagi ja aru ei saa, milleks nii tehakse.

Näiteks oli selline pilt tee ääres ükspäev, kui korraks päike välja tuli:

Ja kuna siin oli näha tänava servades varem kuivamas mitut sorti tšillisid, riisi, tükeldatud kookospähkleid, siis tekkis mul huvi, mida nad küll teevad nende palmilehe tükkidega? Et ma ka ise selle peale ei tulnud, et kõik on ju läbiligunenud! Nad kuivatavad nii lõkkematerjali, et prahti põletada. Siin ei ole puuriita, ega mingit kuiva kohta väljas, sest katusealused on praegu veel niiskemad kui katus ise.

Lõkkeid tehakse siin tihti ja üsna imelikes kohtades – näiteks puude all. Kuhu prahihunnik tekib, see pikema jututa põlema pannakse, ei ole karta tule levimist niiskuse pärast. Tuli lihtsalt visiseb natuke aega ja kustub ise.

Siin nüüd üks lõke keset turgu.

Juulikuuks Goas on kohalik mangode hooaeg juba lõppemas. See algas märtsis ja tänaseks on mangod veel müügil küll, aga enamus üleküpsenud ja riknemas. Indias on rohkem kui tuhat mango sorti, ei ole lootustki neid tundma õppida. Aga mulle meeldivad kohalikud, milles on veidi haput maitset ka. Osad sordid on hea koos koorega süüa, aga mitte kõik. Mango koor on seedimisele väga hea.

Kõige rohkem kasvatatav kultuur Goas on kookospalm. Ligi 26000 ha on palmikasvatuse all ja nüüd otsitakse võimalusi palmide all veel omakorda midagi kasvatada. On leitud, et Heliconia lilled kasvavad koos palmidega väga hästi ja annavad palmikasvatajatele olulist lisasissetulekut. Lillede järele on turismihooajal Goas turgu piisavalt.

Kookospalme on peamiselt kahte sorti – kõrge ja kääbuspalm. Kõrge palm kasvab 15-18 m pikkuseks ja eluiga on 80-90 aastat, pähkleid hakkab kandma 8 aastaselt. Kääbuspalm kasvab 5-7 m pikkuseks ja eluiga 40-50 aastat, regulaarselt hakkab saaki andma 9 aastaselt. Lisaks on aretatud hübriidvariante, neid eelnevaid omavahel ristates ja erinevates kohtades kasvanund palme mõjutavad keskkonnatingimused. Hübriidvorme aretatakse edasi ja Goa osariik soodustab hübriidvormide kasvatamist. Loodetakse saada suuremat saaki – kuni 250 pähklit palmi kohta aastas – mis tundub täiesti absurdne! Kui seni on tavalised sordid kandmas aastas keskmiselt 80 pähklit palmi kohta. Enne siia tulekut oli minu arvamus, et palm kannab korraga kolme pähklit, sest sellised olid meeles pildid palmipuudest, võimalik, et lasteraamatutest pärit. Ja kui ma siin siis nägin neid rohelisi vilju alguses kobarates seal üleval, ei osanud ma neist midagi arvata. Et seal sees seesama pähkel peidus on, jõudis tükk aega hiljem kohale.

Kõrged palmid on väga vastupidavad ja praktiliselt haigusvabad, kääbuspalmid on põuale tundlikud – mida siin põuaks nimetatakse, kui talvel novembrist märtsi lõpuni vihma ei tule? ei oska arvata.

Mina käin vahel pähkleid korjamas siinsamas katusel, üle oma rõdu ronides. Üle kahe pähkli pole korraga mõtet tuua, sest nad tuleb kestast vabastada ja see on väga keeruline, kui tööriistaks on vaid nuga.

Aga nii pähklid kui kestad võivad toas kergesti hallitama minna, kui seisma jäävad. Ja mis veel toimub – kus vähegi on niiskust, nii pähkli välimises kestas või prügikasti visatud mangokivil, seal hakkavad väga kiiresti arenema sääsed. Ma ei tea, millest nad sünnivad ja kas neil on selleks ka vana sääske vaja – igatahes olen näinud, et nad lausa siinsamas toas äkki iseenesest sünnivadki. Nii et ei mingit lootust! Kui ka kogu maailm peaks veeuputuse või millegi muu alla jääma, siis sääsed elavad kõik üle!

Visadusega paistavad siin silma ka seened. Ei tea, mis sort või millest toitub, aga äkki keset betooni ja kive terve seenepesakond siin tänavaservas kasvab.

Pinnas on siin liiv igal pool, sest varem oli see ala vee all ja nii on mulle räägitud, et aedade rajamiseks on kogu pinnas ja muld kohale veetud läheduses olevatest mägedest. Vähemalt siinpool linnaosas. Tegin selle kinnituseks pildi ka, kui ehitustööd parasjagu algusjärgus olid

kaevates tuleb vastu ainult liiv…

Kohalik elu aga vindub endiselt ja restoranid müüvad ikka veel toitu vaid kaasa, sest kohapeal istujaid napib. Enamik toidukohti on endiselt suletud ja nii need ainsad püsikliendid siin ootavad ukse taga…märtsist saadik

Kõndides vihmas

Kui kaks päeva on järjest kallanud vahetpidamata, siis muutub olukord rutiinseks – eriti teadmisest, et nii nüüd hakkabki olema kuni septembri lõpuni. Minu jaoks on see esimene monsoon ehk vihmaperiood kogeda ja olin sellest kuulnud nii üht kui teist. Et saabub suure mürinaga ja õhk muutub… Õhk oli küll ammu juba muutunud väga niiskeks. Oodati juba mõnda aega ja järelikult jäi hiljaks. Mõned vihmased päevad olid, aga see polnud see. No selge oli, et ega ta tulemata ei jää.

Seekord saabus ta teisest küljest koos troopilise tsükloniga, mis ka purustusi tõi mõnel pool. Siin oli äikest ja tuult omajagu. Minul isiklikult algas ta väga pika unega. Magasin kolmteist tundi jutti ja see juba midagi tähendas. Eile käisin korraks rannas -kusagilt olid loodusjõud või mingid muud jõud ka tavotti kaasa toonud. Loodan, et see ei käi monsooniga kaasas – kuid mine tea? Kõik võib olla. Vesi oli puhas, aga liiv nii määrdunud, et kui koju sain, siis oli nii plätude kui jalgade puhtakssaamisega tükk tegemist.

Sellegi poolest olin ma eile otsustanud, et lähen kõnnin täna pikema tiiru. Tuleb vihma palju tuleb. Pole ju võimalik kogu see aeg toas istuda ja piirduda poes käimisega. Hea, et ma ikka eile selle otsuse tegin! Täna kallas nii hoogsalt, et oleks edasi lükanud. Siit võiks tuletada lausa monsooni kõnekäänu, et …homse varn tuleb täna täis riputada…

Kõndisin Candolimi, kuhu on siit 3,5 km ja tagasi ka. Tänu pikale sajule olid tänavad juba üsna tühjaks uhutud sellest kõigest, mis seal muidu hommikuti oli. Ei lehmasõnnikut, ei õlilaike, ei rotilaipu, ei plastiktopse…Rotte pole ma siin elusana näinudki, aga ma pole ka pimedas väljas käinud. Siiani oli see karantiini pärast keelatud ja ka koerte hordid võivad ohtlikud olla. Ja ma pole uudishimulik enam, mis toimub pimedates tänavaurgastes. Seda võin vaid koerte kisa järgi otsustada ja ette kujutada.

Aga tänavad olid tühjad ka inimestest ja loomadest, seevastu sõidukeid jätkus. Need pritsisid lisaks vihmale laias kaares kõike, mis tee peal ja ääres, nii et vahet polnud. Kahju oli vaadata mahakukkunud valminud mangosid, mis kõik jäid varestele nokkida…Vihmakeep pidas kenasti vastu, aga plätudega käia vees on veidi ohtlik, sest iial ei tea, mis pind seal all on. Midagi paremat aga oleks ka raske leida.

Tagasiteel peatusin ainsas avatud kohvikus, kus olin ainus külastaja. Vaatlesin möödujaid ja mõtlesin, et hindudele vist päris meeldivad need maskid. Olenemata nende funktsioonist või otstarbest, on maskid leidmas oma kohta aksessuaarina. Kui muhameedlased varjavad nägu, miks siis teised ei võiks? Kohustuslik lisand on pannud avastama ka selle plusse – raskem on inimest ära tunda, ei pea teesklema keep smilingut, ilmselt jätab mõni ka habeme ajamata 🙂 jne… Lisaks on võimalus loominguliselt läheneda ja luua igaks päevaks uus disain, uus nägu ja uus tegu, sellega ka uus roll ja kasvõi uus elu! Milline ammendamatu inspiratsiooniallikas!

Mina käin maskita, sest eelistan vabalt hingata. Aga poodi minnes ja politseid kohates peaks ta taskus olemas olema. Istusin parajasti kohvikus lahtise ukseava juures, kui mu ette sõitis ja parkis politseiauto. Käsi läks juba taskusse maski järele, aga siis jõudis kohale, et see on nüüd küll see koht, kus isegi Indias avalikult maskita võib olla. Aeg läheb edasi ja kui trend nõuab, küll siis pakutakse varsti ka kohvijoomiseks eraldi maski. Politseinikud tulid vaid, maskid peas ja täisrelvastuses koogikesi ostma. Olid need üldse politseinikud seal taga?

Koju tagasi jõudes olid aga jalad nii läbi ligunenud, et tundsin esmakordselt Indias vajadust sokkide järele.

Kui infot otsida, siis on Indias ka vihmaperioodil oma festivalid ja pidustused, loodus hakkab lokkama ja kõik kasvab kiiresti. Ei ole võimalik ju juunist septembrini oodata kusagil vihmavarjus. Mida seekordne eriline vihmaperiood kaasa toob on raske ennustada. Pidustusi ja festivale ilmselt mitte või kui, siis vaid põranda all või katusel.

Inimlikkus ja looma(u)likkus

Alates märtsi keskpaigast, kui Indias üldine karantiin välja kuulutati, on olnud Goas kõik toitlustuskohad suletud. Nüüd, mai lõpus, on käimas karantiini neljas round, mis tähendab juba tuntavat leevendust algsetele piirangutele, aga toitlustuskohad on endiselt suletud. Goas on kõik elu seotud tihedalt turismiga ja aastate jooksul iseenesest paika loksunud. Prügi põletatakse, toidujäätmed jagavad sõbralikult omavahel koerad ja lehmad ja nende roll on kindlasti laiem, mis täpsemalt ilmneks siis, kui neid enam ei oleks. Sest loodus tühja kohta ei salli.

Mina hoidsin tänavakoertega alati distantsi, sest Eestis tekitasid koerad-kassid mulle tugeva allergia. Siin ei katsetanud. Lisaks – ei meeldinud mulle need koerad, sest päeval nad küll magasid, aga pimeduse saabudes hakkasid oma territooriumi häälekalt kaitsma ja ründama.

Karantiini ajal on nii lehmadel kui koertel toidulaud kõvasti kokku kuivanud. Eriti koertel!

Kui ma eelmises elukohas nägin prügi välja viies nälginud kutsikaid ja üritasin neile mingit toitu poetada, siis nad eemaldusid hirmuga… Ja ootasid, kuni kohale saabus paks ja ülbe isane, kes kõik süüdimatult nahka pani. Ka emased koerad keeldusid söögist samamoodi. Selline klanni hierarhia ei tekitanud mingit soovi neile söödavat sinna panna. Nende kutsikate elu ilmselt lõppeski sealsamas ja inimesed käisid rahulikult mööda ega pööranud peadki.

Kolides siia, rannale lähemale, oli mul suur soov mere äärde minna ja kasvõi jalgupidi vette, sest käevigastus mind ujuma ju niipea veel ei lase.

Rannarestoranid olid rannakoertele ainsaks toidulauaks. Nüüdseks on kogu rannariba jaotunud koerte kampade vahel, kes keset päeva kusagil paatide või eemal puude all magavad ja pimeduse saabudes agressiivseks muutuvad. Välimusest on näha, et osa koeri toidetakse, aga mõnda mitte.

Ei suutnud ma rannas käies seda olukorda pidevalt nii pealt vaadata.

Üks must, väga sõbralik ja tagasihoidlik koer oli eriti nälginud välimusega. Mõtlesin, et viin talle vahel midagi, mis elu sees hoiaks, kuni restorane avama hakatakse. See aeg ei peaks enam kaugel olema. Aga sel koeral oli valge sõber, kes tohutu hooga ise alla kugistas kõik, mida mustale üritasin anda. Must vaatas seda nukra pilguga pealt ja ootas. See sõber oli kõvasti lahinguid löönud ja paistis, et ta kaitses musta ja neil oli oma territoorium. Nüüd kasutas valge musta täbarat välimust endale toidu hankimiseks – nagu inimesed, kes saadavad meelega kõige hädisema puudega ja kaastunnet teeniva pereliikme või tuttava tänavale kerjama. Leidsin siis lahenduse. Panin neile mõlemale toitu kilekotti ja kohale jõudes surusin mõlemal pea eraldi kilekotti. Nii sai must ka süüdimatult sööma hakata lõpuks.

siin nad on…

Järgmisel korral tekkis uus probleem. Nagunii tuleb randa minnes suur kaigas kaasa võtta, sest seal on liiga palju koeri, kellest muidu pole võimalik vabaneda. Aga kui ma järgmisel korral läksin, hakkas musta koera sõber mind nähes rõõmust huilgama … ja kohe tormas kohale terve kari koeri igast suunast. Mul oli vaid natuke riisi ja praetud muna kotis ja kui üritasin teisi eemale ajada ja neile kahele anda süüa, siis tekkis tohutu kaklus kõikide koerte vahel. Riis puistati liivale laiali ja selle said endale oma hetke ootavad varesed. Kõik koerad jäidki ilma.

Otsustasin läheneda järgmisel korral rannale hoopis teisest küljest ja keset päeva. Läksin Calangutesse ja kõndisin mööda randa tagasi. Seekord ei olnud mul suurt kaigast kaasas, vaid ainult poolemeetrine oks. Sellest oli mõnel korral kasu koerte eemale peletamiseks. Aga kaks korda tekkis tõsine probleem. Esimesel korral tuli rannavalvur oma posti otsast alla mulle appi ja ajas koerad eemale. Teine kord ei olnud ühtki inimest läheduses ja 7-8 pealine koertekamp tuli üksteist kisaga innustades minult süüa nõudma nii, et pidin kõhuni vette minema. Siis tuli suurem laine ja viis ujuma hakanud koerad kaldale. Mina hoidsin kotti ja kleiti pea peal ja nii ma siis seal kõndisin järjest edasi kuni koerad kaugemale jäid. Pilt meenutas mulle stseeni filmist “mehed ei nuta”….

Kohalikud hoiavad küll koeri ja suhtuvad neisse hästi. Aga nende jaoks on loomulik, et arvukust reguleerib loodus ise. Nemad vahele ei sega. Kel jõud, sel õigus. See kehtib hulkuvate koerte ja ka inimeste hulgas. Inimõigused Euroopa mõistes on Indiast kaugel. Valimisvõitlusel tehakse suuri sõnu ja ilusaid loosungeid, sest hääl on olemas kõigil täiskasvanutel. See, kuidas suhtutakse teise osariiki läinud töölistesse on uskumatu. Oma osariigi inimesed keelduvad neid vastu võtmast, sest hirmud on nii suureks aetud. Kuipalju ja kes on viiruses tegelikult olnud ja millesse surnud, see ei huvita kedagi. Tähtis on statistika ja numbrid ja kust peakski info tulema näiteks kirjaoskamatule?

Minu inimlikkus sai veel ühe hoobi kui nägin tänaval lehma, kellel üks sõrg oli nii pikaks kasvanud, et segas tal käimist. Tegin temast ja jalast pildi ja mõtlesin, et see on ju lihtne liigutus see sõrg tagasi lõigata.

Loomaarste ja loomakaitsjaid on ka siin linnas registreeritud ühingutena olemas. Helistasin ja kirjutasin ja saatsin pildi, ka ühele facebooki grupi admin-ile. Ei midagi. Kohalikega rääkides selgub, ridade vahelt, et tegelikult neile meeldiks, kui neid lehmi tänaval vähem ringi liiguks. Ka see populatsioon paljuneb ise ja nende arvukust ei saa inimene naljalt reguleerida, sest lehm on püha! Veiseliha on siinsetes poodides müügil, see pole kõigile tabu. Aga lehma tapmine on omaette teema. Nädal hiljem nägin seda lehma uuesti. Ta käimine on muutunud väga vaevaliseks, on jäänud üksinda ja ilmselt on temaga varsti lõpp.

Mul võtab aega harjumiseks, et inimene ei peaks sekkuma, kui see samas nii lihtne oleks. Need populatsioonid elavad rahumeeli teineteisest sõltuvuses, aga ei sekku.

Ja tekib tõesti küsimus, et kas peaks sekkuma? Ja selle kõige juures hakkad paratamatult paralleele tõmbama inimpopulatsiooni paljunemisega. Et kas peaks? Ja mis suunas? Ja millest see kõik algas? Kuhu on viinud sekkumine ja kuhu mittesekkumine? Ja miks? Ja mis see inimlikkuse sisu tegelikult on?