Südasuvi

Juuli on minu mällu end jäädvustanud alatiseks sooja ja päikselisena. Ja metsmaasikatel on ka olnud seal oma kindel koht! Keset mussoonihooaega Indias on tunne nagu oleks mingisse teise kalendrisse sisse elanud, sest juuliks seda pidada kõige eelnenuga võrreldes on lihtsalt kohatu. Sooja küll jätkub, aga maasikaid mitte ja päikesega on nagu on. Ilm ajab higiseks ilma päikesetagi, sest niiskus on ilmateates pikemat aega 100 % ja see ei paista langevat. Kui sadudele mingi vahe tulebki, siis on raske ennustada kas see vahe on seekord tunniks või kolmeks. Aga loodus lokkab ja kõik, mis saab, see õitseb.

roosade laternate tänav

Esmakordselt elus eelistan juulis toas istumist! Kui päike korraks ilmub, siis täituvad kõik aiad, rõdud ja kõnniteed pesunööride ja kuivatusrestidega, sest kuidagi on vaja riideid kuivatada. Väljas paraku päris ära ei kuivagi midagi ja lõpuni peab selle protsessi viima toas ventilaatori all.

Olen üritanud aru saada, kuidas see elu siin vihmaperioodil toimib ja pesu kuivatamine on olnud suur küsimärk.

Aga on ka vastupidiseid momente, et näen midagi ja aru ei saa, milleks nii tehakse.

Näiteks oli selline pilt tee ääres ükspäev, kui korraks päike välja tuli:

Ja kuna siin oli näha tänava servades varem kuivamas mitut sorti tšillisid, riisi, tükeldatud kookospähkleid, siis tekkis mul huvi, mida nad küll teevad nende palmilehe tükkidega? Et ma ka ise selle peale ei tulnud, et kõik on ju läbiligunenud! Nad kuivatavad nii lõkkematerjali, et prahti põletada. Siin ei ole puuriita, ega mingit kuiva kohta väljas, sest katusealused on praegu veel niiskemad kui katus ise.

Lõkkeid tehakse siin tihti ja üsna imelikes kohtades – näiteks puude all. Kuhu prahihunnik tekib, see pikema jututa põlema pannakse, ei ole karta tule levimist niiskuse pärast. Tuli lihtsalt visiseb natuke aega ja kustub ise.

Siin nüüd üks lõke keset turgu.

Juulikuuks Goas on kohalik mangode hooaeg juba lõppemas. See algas märtsis ja tänaseks on mangod veel müügil küll, aga enamus üleküpsenud ja riknemas. Indias on rohkem kui tuhat mango sorti, ei ole lootustki neid tundma õppida. Aga mulle meeldivad kohalikud, milles on veidi haput maitset ka. Osad sordid on hea koos koorega süüa, aga mitte kõik. Mango koor on seedimisele väga hea.

Kõige rohkem kasvatatav kultuur Goas on kookospalm. Ligi 26000 ha on palmikasvatuse all ja nüüd otsitakse võimalusi palmide all veel omakorda midagi kasvatada. On leitud, et Heliconia lilled kasvavad koos palmidega väga hästi ja annavad palmikasvatajatele olulist lisasissetulekut. Lillede järele on turismihooajal Goas turgu piisavalt.

Kookospalme on peamiselt kahte sorti – kõrge ja kääbuspalm. Kõrge palm kasvab 15-18 m pikkuseks ja eluiga on 80-90 aastat, pähkleid hakkab kandma 8 aastaselt. Kääbuspalm kasvab 5-7 m pikkuseks ja eluiga 40-50 aastat, regulaarselt hakkab saaki andma 9 aastaselt. Lisaks on aretatud hübriidvariante, neid eelnevaid omavahel ristates ja erinevates kohtades kasvanund palme mõjutavad keskkonnatingimused. Hübriidvorme aretatakse edasi ja Goa osariik soodustab hübriidvormide kasvatamist. Loodetakse saada suuremat saaki – kuni 250 pähklit palmi kohta aastas – mis tundub täiesti absurdne! Kui seni on tavalised sordid kandmas aastas keskmiselt 80 pähklit palmi kohta. Enne siia tulekut oli minu arvamus, et palm kannab korraga kolme pähklit, sest sellised olid meeles pildid palmipuudest, võimalik, et lasteraamatutest pärit. Ja kui ma siin siis nägin neid rohelisi vilju alguses kobarates seal üleval, ei osanud ma neist midagi arvata. Et seal sees seesama pähkel peidus on, jõudis tükk aega hiljem kohale.

Kõrged palmid on väga vastupidavad ja praktiliselt haigusvabad, kääbuspalmid on põuale tundlikud – mida siin põuaks nimetatakse, kui talvel novembrist märtsi lõpuni vihma ei tule? ei oska arvata.

Mina käin vahel pähkleid korjamas siinsamas katusel, üle oma rõdu ronides. Üle kahe pähkli pole korraga mõtet tuua, sest nad tuleb kestast vabastada ja see on väga keeruline, kui tööriistaks on vaid nuga.

Aga nii pähklid kui kestad võivad toas kergesti hallitama minna, kui seisma jäävad. Ja mis veel toimub – kus vähegi on niiskust, nii pähkli välimises kestas või prügikasti visatud mangokivil, seal hakkavad väga kiiresti arenema sääsed. Ma ei tea, millest nad sünnivad ja kas neil on selleks ka vana sääske vaja – igatahes olen näinud, et nad lausa siinsamas toas äkki iseenesest sünnivadki. Nii et ei mingit lootust! Kui ka kogu maailm peaks veeuputuse või millegi muu alla jääma, siis sääsed elavad kõik üle!

Visadusega paistavad siin silma ka seened. Ei tea, mis sort või millest toitub, aga äkki keset betooni ja kive terve seenepesakond siin tänavaservas kasvab.

Pinnas on siin liiv igal pool, sest varem oli see ala vee all ja nii on mulle räägitud, et aedade rajamiseks on kogu pinnas ja muld kohale veetud läheduses olevatest mägedest. Vähemalt siinpool linnaosas. Tegin selle kinnituseks pildi ka, kui ehitustööd parasjagu algusjärgus olid

kaevates tuleb vastu ainult liiv…

Kohalik elu aga vindub endiselt ja restoranid müüvad ikka veel toitu vaid kaasa, sest kohapeal istujaid napib. Enamik toidukohti on endiselt suletud ja nii need ainsad püsikliendid siin ootavad ukse taga…märtsist saadik

Kõndides vihmas

Kui kaks päeva on järjest kallanud vahetpidamata, siis muutub olukord rutiinseks – eriti teadmisest, et nii nüüd hakkabki olema kuni septembri lõpuni. Minu jaoks on see esimene monsoon ehk vihmaperiood kogeda ja olin sellest kuulnud nii üht kui teist. Et saabub suure mürinaga ja õhk muutub… Õhk oli küll ammu juba muutunud väga niiskeks. Oodati juba mõnda aega ja järelikult jäi hiljaks. Mõned vihmased päevad olid, aga see polnud see. No selge oli, et ega ta tulemata ei jää.

Seekord saabus ta teisest küljest koos troopilise tsükloniga, mis ka purustusi tõi mõnel pool. Siin oli äikest ja tuult omajagu. Minul isiklikult algas ta väga pika unega. Magasin kolmteist tundi jutti ja see juba midagi tähendas. Eile käisin korraks rannas -kusagilt olid loodusjõud või mingid muud jõud ka tavotti kaasa toonud. Loodan, et see ei käi monsooniga kaasas – kuid mine tea? Kõik võib olla. Vesi oli puhas, aga liiv nii määrdunud, et kui koju sain, siis oli nii plätude kui jalgade puhtakssaamisega tükk tegemist.

Sellegi poolest olin ma eile otsustanud, et lähen kõnnin täna pikema tiiru. Tuleb vihma palju tuleb. Pole ju võimalik kogu see aeg toas istuda ja piirduda poes käimisega. Hea, et ma ikka eile selle otsuse tegin! Täna kallas nii hoogsalt, et oleks edasi lükanud. Siit võiks tuletada lausa monsooni kõnekäänu, et …homse varn tuleb täna täis riputada…

Kõndisin Candolimi, kuhu on siit 3,5 km ja tagasi ka. Tänu pikale sajule olid tänavad juba üsna tühjaks uhutud sellest kõigest, mis seal muidu hommikuti oli. Ei lehmasõnnikut, ei õlilaike, ei rotilaipu, ei plastiktopse…Rotte pole ma siin elusana näinudki, aga ma pole ka pimedas väljas käinud. Siiani oli see karantiini pärast keelatud ja ka koerte hordid võivad ohtlikud olla. Ja ma pole uudishimulik enam, mis toimub pimedates tänavaurgastes. Seda võin vaid koerte kisa järgi otsustada ja ette kujutada.

Aga tänavad olid tühjad ka inimestest ja loomadest, seevastu sõidukeid jätkus. Need pritsisid lisaks vihmale laias kaares kõike, mis tee peal ja ääres, nii et vahet polnud. Kahju oli vaadata mahakukkunud valminud mangosid, mis kõik jäid varestele nokkida…Vihmakeep pidas kenasti vastu, aga plätudega käia vees on veidi ohtlik, sest iial ei tea, mis pind seal all on. Midagi paremat aga oleks ka raske leida.

Tagasiteel peatusin ainsas avatud kohvikus, kus olin ainus külastaja. Vaatlesin möödujaid ja mõtlesin, et hindudele vist päris meeldivad need maskid. Olenemata nende funktsioonist või otstarbest, on maskid leidmas oma kohta aksessuaarina. Kui muhameedlased varjavad nägu, miks siis teised ei võiks? Kohustuslik lisand on pannud avastama ka selle plusse – raskem on inimest ära tunda, ei pea teesklema keep smilingut, ilmselt jätab mõni ka habeme ajamata 🙂 jne… Lisaks on võimalus loominguliselt läheneda ja luua igaks päevaks uus disain, uus nägu ja uus tegu, sellega ka uus roll ja kasvõi uus elu! Milline ammendamatu inspiratsiooniallikas!

Mina käin maskita, sest eelistan vabalt hingata. Aga poodi minnes ja politseid kohates peaks ta taskus olemas olema. Istusin parajasti kohvikus lahtise ukseava juures, kui mu ette sõitis ja parkis politseiauto. Käsi läks juba taskusse maski järele, aga siis jõudis kohale, et see on nüüd küll see koht, kus isegi Indias avalikult maskita võib olla. Aeg läheb edasi ja kui trend nõuab, küll siis pakutakse varsti ka kohvijoomiseks eraldi maski. Politseinikud tulid vaid, maskid peas ja täisrelvastuses koogikesi ostma. Olid need üldse politseinikud seal taga?

Koju tagasi jõudes olid aga jalad nii läbi ligunenud, et tundsin esmakordselt Indias vajadust sokkide järele.

Kui infot otsida, siis on Indias ka vihmaperioodil oma festivalid ja pidustused, loodus hakkab lokkama ja kõik kasvab kiiresti. Ei ole võimalik ju juunist septembrini oodata kusagil vihmavarjus. Mida seekordne eriline vihmaperiood kaasa toob on raske ennustada. Pidustusi ja festivale ilmselt mitte või kui, siis vaid põranda all või katusel.

Inimlikkus ja looma(u)likkus

Alates märtsi keskpaigast, kui Indias üldine karantiin välja kuulutati, on olnud Goas kõik toitlustuskohad suletud. Nüüd, mai lõpus, on käimas karantiini neljas round, mis tähendab juba tuntavat leevendust algsetele piirangutele, aga toitlustuskohad on endiselt suletud. Goas on kõik elu seotud tihedalt turismiga ja aastate jooksul iseenesest paika loksunud. Prügi põletatakse, toidujäätmed jagavad sõbralikult omavahel koerad ja lehmad ja nende roll on kindlasti laiem, mis täpsemalt ilmneks siis, kui neid enam ei oleks. Sest loodus tühja kohta ei salli.

Mina hoidsin tänavakoertega alati distantsi, sest Eestis tekitasid koerad-kassid mulle tugeva allergia. Siin ei katsetanud. Lisaks – ei meeldinud mulle need koerad, sest päeval nad küll magasid, aga pimeduse saabudes hakkasid oma territooriumi häälekalt kaitsma ja ründama.

Karantiini ajal on nii lehmadel kui koertel toidulaud kõvasti kokku kuivanud. Eriti koertel!

Kui ma eelmises elukohas nägin prügi välja viies nälginud kutsikaid ja üritasin neile mingit toitu poetada, siis nad eemaldusid hirmuga… Ja ootasid, kuni kohale saabus paks ja ülbe isane, kes kõik süüdimatult nahka pani. Ka emased koerad keeldusid söögist samamoodi. Selline klanni hierarhia ei tekitanud mingit soovi neile söödavat sinna panna. Nende kutsikate elu ilmselt lõppeski sealsamas ja inimesed käisid rahulikult mööda ega pööranud peadki.

Kolides siia, rannale lähemale, oli mul suur soov mere äärde minna ja kasvõi jalgupidi vette, sest käevigastus mind ujuma ju niipea veel ei lase.

Rannarestoranid olid rannakoertele ainsaks toidulauaks. Nüüdseks on kogu rannariba jaotunud koerte kampade vahel, kes keset päeva kusagil paatide või eemal puude all magavad ja pimeduse saabudes agressiivseks muutuvad. Välimusest on näha, et osa koeri toidetakse, aga mõnda mitte.

Ei suutnud ma rannas käies seda olukorda pidevalt nii pealt vaadata.

Üks must, väga sõbralik ja tagasihoidlik koer oli eriti nälginud välimusega. Mõtlesin, et viin talle vahel midagi, mis elu sees hoiaks, kuni restorane avama hakatakse. See aeg ei peaks enam kaugel olema. Aga sel koeral oli valge sõber, kes tohutu hooga ise alla kugistas kõik, mida mustale üritasin anda. Must vaatas seda nukra pilguga pealt ja ootas. See sõber oli kõvasti lahinguid löönud ja paistis, et ta kaitses musta ja neil oli oma territoorium. Nüüd kasutas valge musta täbarat välimust endale toidu hankimiseks – nagu inimesed, kes saadavad meelega kõige hädisema puudega ja kaastunnet teeniva pereliikme või tuttava tänavale kerjama. Leidsin siis lahenduse. Panin neile mõlemale toitu kilekotti ja kohale jõudes surusin mõlemal pea eraldi kilekotti. Nii sai must ka süüdimatult sööma hakata lõpuks.

siin nad on…

Järgmisel korral tekkis uus probleem. Nagunii tuleb randa minnes suur kaigas kaasa võtta, sest seal on liiga palju koeri, kellest muidu pole võimalik vabaneda. Aga kui ma järgmisel korral läksin, hakkas musta koera sõber mind nähes rõõmust huilgama … ja kohe tormas kohale terve kari koeri igast suunast. Mul oli vaid natuke riisi ja praetud muna kotis ja kui üritasin teisi eemale ajada ja neile kahele anda süüa, siis tekkis tohutu kaklus kõikide koerte vahel. Riis puistati liivale laiali ja selle said endale oma hetke ootavad varesed. Kõik koerad jäidki ilma.

Otsustasin läheneda järgmisel korral rannale hoopis teisest küljest ja keset päeva. Läksin Calangutesse ja kõndisin mööda randa tagasi. Seekord ei olnud mul suurt kaigast kaasas, vaid ainult poolemeetrine oks. Sellest oli mõnel korral kasu koerte eemale peletamiseks. Aga kaks korda tekkis tõsine probleem. Esimesel korral tuli rannavalvur oma posti otsast alla mulle appi ja ajas koerad eemale. Teine kord ei olnud ühtki inimest läheduses ja 7-8 pealine koertekamp tuli üksteist kisaga innustades minult süüa nõudma nii, et pidin kõhuni vette minema. Siis tuli suurem laine ja viis ujuma hakanud koerad kaldale. Mina hoidsin kotti ja kleiti pea peal ja nii ma siis seal kõndisin järjest edasi kuni koerad kaugemale jäid. Pilt meenutas mulle stseeni filmist “mehed ei nuta”….

Kohalikud hoiavad küll koeri ja suhtuvad neisse hästi. Aga nende jaoks on loomulik, et arvukust reguleerib loodus ise. Nemad vahele ei sega. Kel jõud, sel õigus. See kehtib hulkuvate koerte ja ka inimeste hulgas. Inimõigused Euroopa mõistes on Indiast kaugel. Valimisvõitlusel tehakse suuri sõnu ja ilusaid loosungeid, sest hääl on olemas kõigil täiskasvanutel. See, kuidas suhtutakse teise osariiki läinud töölistesse on uskumatu. Oma osariigi inimesed keelduvad neid vastu võtmast, sest hirmud on nii suureks aetud. Kuipalju ja kes on viiruses tegelikult olnud ja millesse surnud, see ei huvita kedagi. Tähtis on statistika ja numbrid ja kust peakski info tulema näiteks kirjaoskamatule?

Minu inimlikkus sai veel ühe hoobi kui nägin tänaval lehma, kellel üks sõrg oli nii pikaks kasvanud, et segas tal käimist. Tegin temast ja jalast pildi ja mõtlesin, et see on ju lihtne liigutus see sõrg tagasi lõigata.

Loomaarste ja loomakaitsjaid on ka siin linnas registreeritud ühingutena olemas. Helistasin ja kirjutasin ja saatsin pildi, ka ühele facebooki grupi admin-ile. Ei midagi. Kohalikega rääkides selgub, ridade vahelt, et tegelikult neile meeldiks, kui neid lehmi tänaval vähem ringi liiguks. Ka see populatsioon paljuneb ise ja nende arvukust ei saa inimene naljalt reguleerida, sest lehm on püha! Veiseliha on siinsetes poodides müügil, see pole kõigile tabu. Aga lehma tapmine on omaette teema. Nädal hiljem nägin seda lehma uuesti. Ta käimine on muutunud väga vaevaliseks, on jäänud üksinda ja ilmselt on temaga varsti lõpp.

Mul võtab aega harjumiseks, et inimene ei peaks sekkuma, kui see samas nii lihtne oleks. Need populatsioonid elavad rahumeeli teineteisest sõltuvuses, aga ei sekku.

Ja tekib tõesti küsimus, et kas peaks sekkuma? Ja selle kõige juures hakkad paratamatult paralleele tõmbama inimpopulatsiooni paljunemisega. Et kas peaks? Ja mis suunas? Ja millest see kõik algas? Kuhu on viinud sekkumine ja kuhu mittesekkumine? Ja miks? Ja mis see inimlikkuse sisu tegelikult on?

Viirus ja tundlikkus

Miks on sellest viirusest saanud nii kõva tegija?
Selle algusest saadik olen huviga jälginud, mis tema ümber toimub ja kellel on kõige suuremad hirmud. On teada, et igal aastal sureb grippi vanu ja nõrgestatud või nõrga immuunsusega inimesi, mille peale üldsus ei vaevu kulmugi kergitama. Kas on üldse olemas selliseid vanadusse surevaid inimesi, kel pole mõnda haigust? Kui on rahvusvaheliselt kokku lepitud, et kõik surmad tuleks koroonaks nimetada, siis mis seal toimub? Mingi punktikogumise mäng? Kui majanduskriis on tulekul nagunii, siis on hea süüdlane leida ja kõik tema peale ajada? Aga milleks seda siis veel hullemaks teha?
Esitasin küsimuse, millega ma seda juttu siin alustasin oma Teejuhile.
Vastus on, et see viirus kohaneb ja muteerub kiiremini kui ükski teine.
Kui ma nüüd mõtlen sellele, kuidas ma Human Designi analüüse tehes näen inimeste immuunsüsteemi toimimist, siis on päris palju neid, kes on nüüd esmakordselt haavatavad.
Kes on olnud eluaeg tundlik ja pidanud katse-eksitusega või muul moel leidma lahenduse oma immuunsüsteemi kaitsmiseks, need suudavad end kaitsta samamoodi ka selle viiruse eest.
Aga see tähendab sisuliselt võitlust nähtamatu vaenlasega! Kui oled kord neid võitma hakanud, siis tead. Ja võid seda ka teistele õpetada, kes on valmis õppima.
Immuunsüsteemi tasakaal inimese energiakehas on väga tugevalt seotud hirmudega. Kui tugeva immuunsüsteemiga inimene hirmu omaks võtab on ta kohe haavatav. Ja tema ei ole kunagi pidanud võitlust nähtamatute vaenlastega. Tal pole selleks vajadust olnud. See on pannud teda alahindama ja naeruvääristama kõike, mida silmaga ei näe. Ta on lasknud end vahel ka vabatahtlikult vaktsineerida millegi vastu, mida soovitatakse – nõrgestades sellega oma immuunsüsteemi ja tekitades mingi ajutise kunstliku immuunsuse ainult konkreetsele haigustekitajale või viiruse vormile – aga ka sellele on tema immuunsüsteem vastu pidanud. Sest see andis talle enesekindluse, et ta on midagi enda heaks teinud ja ta on hirmudest üle.
Aga nüüd on olukord teine! Kaitsetuks võivad osutuda just need, kelle immuunsüsteem teenis neid seni laitmatult vaatamata kõigele. Need, kes pole tunnistanud nähtamatuid vaenlasi ega oska nendega võidelda. Arstidel on raske aidata, sest nende praktikad peavad olema tõestatud ja tunnustatud – mis protsessina võtavad palju rohkem aega kui viiruse areng järgmisele astmele.
See viirus seljatab akadeemilise meditsiini võimalused ja näitab selle nõrkust.
Need inimesed, kes on ise enda immuunsüsteemi usaldama ja toetama õppinud, ei pea kartma. See viirus ei erine nende jaoks eelnevatest, sest ka varasemad olid neile piisavaks õppetunniks.
Omades ise väga nõrka ja tundlikku immuunsüsteemi – see ju tegelikult sundiski mind Eestist talveks Indiasse sõitma – võin öelda, et kemplemine maskide kategooriate üle on kõige mõttetum vaidlus, mida ette kujutada täna. Mõned inimesed peavad oma elu pühendama detailidele ja andke neile selle eest andeks. Aga need, kes suuremat pilti näevad võiks ka sõna sekka öelda vahel. Mask võib kaitsta välise tolmu eest ja selleks võib ta olla ükskõik millest tehtud. Samuti võib ta mingil määral kaitsta otsese piisknakkuse levitamise eest ümbritsevatele, aga ka siis ei ole materjalil olulist tähtsust. Hirmu eest ta ei kaitse. Ja selle viiruse eest samuti mitte. Palju olulisem on hingata sisse värsket õhku, eriti värske on see põhjamaades peale lume ja maa sulamist, millega kaasneb looduslik õhu ioniseerimine. On ju külmumine ka maale puhastusprotsessiks – hallitused, seened, bakterid on oma töö teinud ja uus ring algamas, mida võib igaüks oma ninas kevade lõhnana tunda.
Maskis seda ei tunne.
Ka mina panin siin maski ette kui poodi sisenesin, sest ilma selleta ei lastud sinna. Ma ei vaidle, sest kui kohalikud inimesed on nii oma hirmud maandanud, siis las olla. Peale 2 kuud karantiini on aga suur osa neist siiski sellest maskiballist tüdinud ja vähemalt lähim pood juba maskid unustanud. Kuigi sellest teavitav rebenenud silt veel lehvib endiselt uksel…
Inimese immuunsüsteemile on parim, mida me teha saame -hirmude vähendamine ja enesekindluse tõstmine. Kuidas teda tasakaalus hoida ja kaitsta ning kellel seda eriti teha oleks vaja, sellest kirjutasin juba eraldi artiklis nais-ja meesenergiast ja immuunsüsteemi tugevdamisest blogis.
Kui mõelda, mis toimet inimese kehas peaks omama vaktsiin, mis suudaks kiiresti areneva viiruse peatada, siis on see hoopis midagi muud kui senised vaktsiinid. See peab pärssima hakkama ka inimese arenguvõimet. Arvestades sellega, mis ravi kasutatakse vähirakkudega võitlemiseks – kiiritamine, mis tapab ka teised elavad rakud, siis pole kahtlust, mis tasanditel uuringud käivad. Vähemalt selliste toimeainete uuringud, mis arenevat viirust tegelikult ka mõjutada suudaks.
Inimesed, kes keelduvad ise vastutamast oma tervise eest ja soovivad, et keegi teine selle võtaks – neid inimesi on alati, võivad selleski näha mingit pääseteed. Ega kõik ei soovigi areneda. Ja neid ei saa selle eest hukka mõista, kui see on nende valik. Ka neil on siin maailmas ja elus oma asjad ajada. Aga väga suur osa on juba võtnud ja veel valmis võtma ise vastutuse ega vaja tegelikult mingeid mürke ega vaktsiine.
Mõelge siiski sellele enne , mis variandid on ees ootamas – kuniks hirmude ja meelitustega oskuslikult põimitud kampaaniad meeled pimestavad ja avavad tee kusagile, kust tagasi pöörata pole võimalik.

Hakkame ellu ärkama

India on jagatud maikuust alates eri värvi tsoonideks, mis näitavad kui karmid liikumispiirangud parasjagu kusagil kehtivad. Goa on roheline tsoon, siin pole ühtki viirusekandjat, aga enamik inimesi on endiselt veendunud maskikandjad. Kauplusse sisse ilma maskita ei saa. Aga see on ka ainus etendus, mis kättesaadav. Kõik avalikud üritused ja kokkusaamised on keelatud. Kuni mai alguseni olid ka kõik poed peale toidupoodide suletud. Inimesed võtavad siin korraldusi sõna-sõnalt – nad mõistsid seda nii, et ei tohi müüa ühtki kaupa peale toidukauba. Suures supermarketis olid kõik tööstuskaupade riiulid kinni kaetud – no milleks? Kuidas see liikumispiiranguga seotud on, kui inimesed kaupluses nagunii? Aga kui müüd tööstuskaupa võid saada trahvi! Ja trahvitegijad on hoolsalt valvamas neid piire. Põhjus, miks liikumispiirang on ei huvita sel hetkel enam kedagi, kui siis ehk mind. Mina maskeerin ennast vaid teiste rahustamiseks.

Kuna ma olen märtsi lõpust saadik oma käevigastusest paranenud, siis paigalpüsimine polnud raske. Lisaks käeluule sai mul viga õlaliiges ja sellele nüüd teen harjutusi, et teda korralikult liikuma saada.

Mai alguses kolisin teise elukohta. Hotellid ja külalistemajad on kõik endiselt suletud, taksod sõita ei tohtinud. Alguses arvasin, et peaks olema ju lihtne leida uut kohta, kui enamus majutusasutusi on tühjad. Turiste ju sisse ei saa, ka siseturiste mitte. Kõik lennutati minema ähvarduste saatel. Aga kui hakkasin otsima airbnb-st, siis seal oli vaid paar üksikut pakkumist, mis olid ruumi rendid eramajades. Majutusasutused pidid olema suletud. Minu silmis on sellised nõuded absurdsed, aga siin võeti kui paratamatust.

Nii ma siis valisin kolmest võimalikust pakkumisest ühe, mis rannale kõige lähemal. Takso tellis omanik ja seal pidin istuma kottide vahele peitununa, sest politsei ei tohtinud näha taksot sõitmas inimestega. Selline oli seaduse tõlgendus ja taksojuht ei saanud riskida litsentsi kaotamisega. Kohale jõudes leidsin, et olen saanud endale täpselt sellise eluaseme, mida olin jaanuaris ette kujutanud – piisavalt rahvarohkes kohas ja piisavalt privaatne. Detailidesse ei lasku, sest nende kirjeldamine läheks pikaks.

Vähemalt kaks nädalat on mul olnud pidevalt probleeme internetiühendusega. Telefoniga sain sisse oma meili ja fb-sse, aga mitte arvutiga. Avalikku wifit ju pole ja ainus võimalus seda saada on läbi telefoni hotspot´i. Aga seal tekkis millegipärast tõrge. Ja nii ma siis istusin ja nuputasin ja katsetasin. Tagantjärele tarkusena võin öelda, et kui kellegil on mitu seadet ja plaan sõita mõnega neist teise riiki pikemaks ajaks, siis on targem teha iga arvuti jaoks oma meilikonto, millega microsofti kontole sisse logida. Need on ju omavahel nüüd kõik ühendatud, ms, google, youtube pluss need teenuste keskkonnad, mille sisselogimiseks vaja oma meiliaadressi nagu airbnb…. Seal on nagu ringkaitse ees ja sa ei saa mitte midagi teha, kui ühes seadmes midagi lõpetad, siis oled lõpetanud kõigis. Mu eesti number on hetkel välja lülitatud. Ja kui süsteem hakkab minu isikut identima india numbriga telefoniga, siis hakkavad jamad peale, aga muud varianti isiku tuvastamiseks pole. Eriti veel kui samal ajal ka Eestis olev arvuti kasutusel on, mis on seotud minu ms kontoga. Microsofti nõuandeliini kasutada ei saa, sest sinna kontole sisselogimine jookseb selle tegevusega kinni.

Kui mobiilipoed avati sain konsulteerida mobiili ja arvuti ühendamise osas, kuid sellest polnud abi. Ka nemad ei leidnud lahendust. Probleem oli mujal. Nüüdseks paistab, et olen selle asja vist ära lahendanud – igatahes juba teist päeva olen saanud oma kontodele sisse. Tunnen, et võin lausa selles teemas konsultandiks hakata, sest tänapäeval on inimesteni ligipääs selliste küsimustega peaaegu võimatu. Igal pool vastab vaid arvuti sulle stampküsimustele.

Kui esmaspäevast lubati Goas lockdowni meetmeid lõdvendada, siis hakkas elu tänavatel jälle vaikselt käima. Esimeste katete eemaldamisega müügilettidelt kaasnes kopituse ja hallituse lehk ja luudadega keerutati üles suured tolmupilved. Aga tänaseks on pilt juba palju parem. Tehakse remonditöid ja värvitakse – vihma veel pole. Kaupa ka veel pole. Sest see, mis enne oli, on ilmselt lockdowni ajal pimeduse varjus kõik maha müüdud ja letid läigivad. Kaubaautod aga liiguvad ja kõik võtab aega.

Kes muret tunneb, et mis saatus minul ja minu viisal siin on, siis praeguse seisuga on viimane info, et kõigil välismaalastel on viisad ” suspended” seisundis. Kirjutasin uue pikendustaotluse ja loota on, et kuuks ajaks pikendatakse. Väljastati teade, et viisade pikendamine seotakse rahvusvaheliste lendude taastumise algusega. Ometi üks loogiline samm, sest millesk väljastada exit permit kui liikumisvõimalust pole. Millal see toimub, pole kellelgi aimu ja mis mahus lendude algust loetakse taastumiseks on ka omaette küsimus.

Praegu on aga Indias sisetransport seiskunud ja ühest osariigist teise saamine üsna võimatu. Mina ei kipu hetkel kusagile. Mul on siin ideaalsed tingimused praegu oma õlga ja kätt treenida. Kujutan ette kui keeruline oleks mul Eestis praegu kasvõi riietumine vastavalt külmemale ilmale.

Kui on olemas internetiühendus, saan ka online sessioone teha ja konsultatsioone whatsappis või messengeris.

Soovitusi aiapidajatele

Kevad käes igal pool, mitte ainult Põhjamaades.

Mõtlesin juba varem, et kui ma Indiast liikuma ei saa, siis peaksin siin mingid taimed potti kasvama panema. Aga mis mulda siin kasutatakse ja kust saada seemneid? Hetkel muidugi üks suur karantiin kõik, aga see ei saa ju ometi täies mahus igavesti kesta. Ja kui ametlikult kestabki, siis selle varjus hakkab ikka mingi muu elu arenema.

Paar päeva tagasi jäi mu pilk pidama kohaliku farmi soovitusel, kuidas teha parimat kasvatusmulda kodustes tingimustes.

1.samm

 Muld (must või punane): 65%

Kookoseturvas  – 10 % (tegemisõpetuse video, otsingusse „how to make cocopeat at home“

Kuiv lehmasõnnik – 10 %

Kompost – 10 %

Kuivanud lehed, kliid – 2-3 %

Liiv 2-3 %

 Segada läbi ja lisada veidi vett

2.samm

 Tassitäis kikerhernejahu  ja tükike töötlemata suhkrut (Jaggery)

 Segada see veega, lasta seista

 Segada kokku eelmise astme seguga

Hoida segu pool päeva ja siis hakata taimi istutama

3. samm

Kord kuus eemaldada 4-5 cm pealmist mullakihti ja lisada veidi komposti-sõnnikusegu ning katta uuesti mullaga. Pinnata oleks hea  kookoseturba- leheseguga.

Sel viisil toimides  on tulemuseks:

-taimede kiire kasv

-ükski taim ei kuiva

-kerge kasvatada

-tugev juurestik

-muld hoiab hästi vett

– taimedel piisavalt toitaineid

 – tagatud vajalike mikroobide olemasolu

Kõige huvitavam ja küsimusi tekitavam osa on minu jaoks kikerherne jahu ja Jaggery lisamine. Milleks?  Esmapilgul tekkis mõte, et kas sipelgad söövad ära selle jahu ja suhkru ja tekib juurtele rohkem ruumi …Uurima hakates leidsin selgituse: Efficiency of organic compost can be increased up to 95-100% by using Jaggery in organic gardening. Jaggery acts as a good promoter to increase the absorption of nutrients by plants. Every organic gardener should use it.

 Vot nii! Kuidas taimed täpselt toitaineid mullast omastavad on saladus, aga kui nii väidetakse, ju on siis selleks alust.

Kikerhernejahule otsest selgitust ei leidnud, aga kuna ta segatakse sõnnikuga ja peab seisma, siis on loogiline, et see tekitab käärimisprotsessi ja kogu segus kiireneb ainete lagunemine, mikroobide hulga kasv ja kõik see muutub taimedele paremini omastatavaks tootes pidevalt sõnnikust  toitaineid juurde. Siinses kliimas kasutatakse sellist segu pestitsiidi -ja väetisevaba köögivilja kasvatamisel . Kuidas see toimiks külmemas kliimas, vajab katsetamist. Aga kindlasti on võimalik leida aseained mõningatele komponentidele kohalikust köögist ja loodusest.

Kus lõpeb mugavustsoon?

Kolmas nädal läheb kui käeluu ja õlg paranevad. Saan juba kätt liigutada päris palju aga lihased pinges ja valutavad öösel. Nii et magamisega on endiselt raskusi.

Hetkest kui mul see õnnetus juhtus algas Indias karantiin. Siin Põhja-Goas on ta veel eriti range olnud, tuleb välja uudistest. Nüüd on see mõnevõrra leebemaks läinud ja toidupoed mõneks tunniks päevas lahti lubatud. Eks seda ole kaubast näha ka – kortsus porgandid ja paprikad….

Minu jaoks juhuseid ei ole. Näen siin selget märki, et pidin millegipärast paigale jääma. Ja huvitav on see, et nüüd pikendati Indias karantiini täpselt niikauaks kuniks arsti sõnul pidi kestma ka minu paranemine. Ei mingit kiusatust kuskile minna, kui see keelatud on. Indias on karmid karistused keelust üleastujatele, sealhulgas füüsilised. Aga arvestama peab ka, et siin on palju kirjaoskamatuid ja kui mõelda, mis inforuumis nemad elavad, siis ei saa keegi väljaspoolt anda hinnangut, mis on vale või mis on õige siinses ühiskonnas korra hoidmiseks. Isiklikult ma ei arva, et siin üldse oleks vaja karantiini, aga kui hirme surutakse igast kanalist peale, siis inimesed nõuavad tegutsemist, mis neid rahustaks. Ja küllap see siis on selline.

Paar päeva tagasi hakkas mu korteriomanik Mumbaist minu pärast muretsema – et kuidas mu psüühika vastu peab, et ma siin niimoodi üksinda oma luumurruga lõpmatus karantiinis olen ja nõudis mõne lähedase kontaktnumbrit. Üritasin küll seletada, et olen harjunud üksinda maamajas olema…aga see vist tegi asja veel hullemaks. Hindud on harjunud suures peres ja kogukonnas elama- nii on traditsiooniliselt kergem hakkama olnud saada ja ega sotsiaalsete garantiidega siin ühiskonnas ka ei hiilata.

Nii ta siis muretses minu pärast kuni asi veel hullemaks läks:

Eile jäin ka elektrist ilma. Siin juhtub ikka, et vool tuleb ja läheb. Aga kui on ära 3 tundi ja siis 5 tundi ja naabermajad säravad kõik tuledes… ja 7 tundi. Ja siis selgub, et samal päeval tagasi elektrit ei saagi … No tühja sest valgusest, aga ilma ventilaatorita on tuba palav, sääski täis ja ühe käega neid ei tapa. Kujutlus iseendast öö läbi palavuses vähkremas ja teades, et valutav käsi magada nagunii ei lase, siis hakkas päris hale. Ja selle peale kasutasin päris karme sõnu majahoidjaga rääkides: hea et ta kõigest aru ei saa, aga mu hääletoon ja näoilme reetsid sõnade sisu nagunii. Mis siis ikka! Katsun kuidagi öö üle elada.

Kui korteriomanik soovitas mul sääsemürki kasutada, siis vastasin, et õhk on mul veel ainuke, mis mulle jäänud on ja seda ma vabatahtlikult mürgitama ei hakka.

Õnneks oli öö vaid 24 kraadi ja sain trellitatud aknad lahti teha. Sääsevõrgu all õnnestus mitu korda ka magama jääda. Aga kui hommikul elektri saabumise asemel saabus majahoidja gaasiballooniga – mis oli vihje, et voolu ei tule niipea- siis saatsin ma ta esimese reaktsiooniga kohe uksest välja ja nõudsin elektri taastamist. Saabus teine mees, kes seletas, et ehituspoed on kinni ja materjali osta ei saa ja liikumispiirangu ajal parandada ei saa läbipõlenud ühendusseadmeid…siis mis mul üle jäi kui lasta see gaasiballoon ja pliit omale paika seada mõneks ajaks. Ei tahtnud mõelda eesootavale palavale päevale ilma ventilaatorita! Majaomanik Mumbais tegutses laitmatult ajades välja elektrikke ja materjale teatades lõpuks et õhtul kella viieks peaks ühendus siiski taastatud olema.

Kui kõik olid lahkunud tegin omale kohvi – hakkasin uuesti kohvi jooma peale luumurdu – kuidagi peab ju energiat kehas ringi liigutama! Istusin rõdul, jõin oma kohvi – vasak käsi on tassitõstmiseks täiesti piisav! – ja mõtlesin, et miks ma vihastasin inimeste peale, kes selles olukorras mitte midagi teha ei saanud? Mis mul viga on praegu siin istuda, oodata ja oma luid kokku kasvatada. Sedasorti energiakadu väljendub nii, kui pead mugavustsoonist välja tulema. Sõna ise tundub hetkeolukorda arvestades irooniline, aga – mis ta muud siis on? Ahju ei pea kütma! Kusagile minema ei pea, vaja vaid teha paremale käele harjutusi ja puhata. Söögitegemiseks on aega terve päev. Ja terve päev ongi vaja oodata, enne kui midagi teha saan, sest telefoni ja arvuti akud on peaaegu tühjad, iga liigutus toob higi otsaette. Oli käes moment kus mul oli tõsiselt kahju, et ma pole kunagi suitsetamist ära õppinud – vot nüüd oleks paar tükki tõmmanud.

Nad ei valetanud. Elektrikud saabusid minu tuppa poole viiest. 2 tundi tihedat tööd, kord ei töötanud ventilaatorid, kord AC, kord seinakontaktid, sest 3 faasist 1 oli alati kusagile kadunud ja nokk kinni saba lahti olukord aina kordus. Nii elektrikud kui majahoidja kandsid kogu see aeg kaitsemaske. Nemad lahkusid olukorras kus 1 ventilaator ja enamik valgustust tööle said. 10 minutit peale nende lahkumist tõusis tugev tuul ja saabus selle aasta esimene vihmasadu!!! – mis viis ära taas mu elektri!

Ega ma ei teadnud, millest? – aga läinud ta oli.

Olin juba lootust kaotamas kui saabus veel üks elektrik. Noormees, kellest ei julgenud palju loota, tegi korda kiirelt paari plõksuga kõik puuduolevad ühendused. Ja paistab, et olen selleks korraks oma mugavustsooni tagasi jõudnud, sest ainult korra on vool peale seda paariks minutiks kadunud selle kirjutamise jooksul.

Talve pikendamine

Talvitumine Indias venib seekord teadmata ajaks pikemaks.

Märtsi keskel kui siinkandis hakati just välja kuulutama esmast 3-päevast karantiini, läksin ma randa ujuma, olles eelnevalt täitnud oma külmkapi toiduga ja varustanud end joogiveega….

Kohati olid lained suured ja üks neist virutas mind tagasi õlaga vastu veealust liivavalli. Tundus algul, et omal jalal ma sealt edasi ei liigu. Õlg valutas tohutult. Istusin ja toibusin. Aga inimesi polnud ja tuli ukerdada end kuidagi kleidi sisse ja püsti ajada. Ka käia sain kui õlga ei liigutanud. Sain taksoga hospidali, tehti pilt, tuvastati luumurd õlavarres ja pakuti kallist op-i. Küsisin mis ilma toimub- pidi ise paranema 6 nädalaga, opiga 4 päevaga aga siis pannakse mingid plaadid sisse. no tänan ei! Arst oli silmnähtavalt pettunud, kui operatsioonist loobusin; pani mulle mingid rihmad peale ja tulin ära. omal jalal aeglaselt jalutades. Suurim probleem mulle, et see on parem käsi. Aga mul nüüd oma tuttav tervendaja, kelle juures veebruaris olin. Saatsin talle sõnumi. Tema tuvastas mul lisaks veel käes ühe mõra ja probleemi õlaliigesega. Nii me siis nüüd tegeleme minu käevigastustega online seansside ja energia suunamise abil. Oleks siin mingi plaat sees, ei saaks seda teha.

Kirjutamisega on siiani raskusi, aga täna saan veidi paremat kätt juba kasutada. Kui nüüd küsida -milleks seda kõike vaja oli? siis mulle endale seda küsimust tegelikult ei teki. Täpne ajastus! Mul puudub igasugune variant siit lahkuda praegu, kui ei saa lamada, ega magada, millegi tõstmisest rääkimata – lendamine on võimatu. Mul endal oli pilet broneeritud 4-ks aprilliks. Täna öösel lahkusid eestlased, kelle lennud tühistatud, Indiast Finnairi erilennuga, mille välisministeerium oli ette valmistanud nii, et isegi kohalik transport oli organiseeritud. Siin ju kõik seisab hetkel ja isegi jalgsi liikuda ei tohi, rääkimata taksodest – on vaid hommikune aeg kui saab -ja kui veab- mingeid toiduvarusid välilettidelt või salakohtadest täiendada.

Minul oli millegipärast vaja siia jääda teadmata ajaks.

  Küll on hea, et olin toitu varunud mitmeks päevaks. Algne kolmepäevane karantiin pikendati üleöö 3-nädalaseks. Ühe käega sibulate ja porgandite koorimine tahab ikka harjutamist saada…  samamoodi pikkade juuste kinnipanemine ja pesu pesemine… kõige keerulisem on olnud veenõude avamine. Selleks pidin abi kutsuma väljast. No ei keera 5L balloonil ühe käega korki ära!’

Aga minu pärast pole muretseda vaja, sest kuigi kauplused on kõik suletud ja liikumiskeeld, siis on kohalikud üsna abivalmis. Loomulikult reageerivad nad vahel kummaliselt ja raske on ette kujutada, mis hirmud neil üles kerkivad praeguse olukorraga. No näiteks kasutatakse ihunuhtlust siin üsna tihedalt keelust üleastuvate või teisiti arusaavate hindudega ja ka ujuma minemine on samamoodi keelatud, et pidavat viirusega ookeani nakatama…….aga arvestama peab, mis inforuumis siin elatakse ja kui on palju kirjaoskamatuid, siis kuidas nemad reageerima peaksid? Seega on otsused ja abinõud, mida siin riigis kohaldatakse märksa teistsugused kui Euroopas. Teistsuguse tausta ja kogemusega on ka nende otsuste elluviijad.

   Kui paremat kätt liigutada saan, eks siis hakkan jälle rohkem kirjutama. Sõrmi saan liigutada, aga neis pole jõudu, sest muskli koht on see, kus luu paraneb ja lihased peavad toibuma. 

Mis mina viirusest arvan? Viirus nagu iga teinegi ja kuniks ma Indias olen, ei ole mul mingit probleemi. Aga….olen lugenud varasemalt erinevaid teooriaid, mis suunas maailm liigub ja küsinud ka oma teejuhilt selgitusi. Me kõik puutume varem või hiljem selle viirusega kokku. See ei kao, vaid areneb koos meiega. Nagu meis kõigis on olemas vähirakud, mis ainult siis hakkavad kontrollimatult paljunema kui immuunsüsteem ei suuda toimida. Maa energiasagedus on tõusnud ja inimestel, kes on väga füüsilisel tasandil kinni, on raske sellega hakkama saada. Nad kerivad oma ootused ja nõudmised iseendale välise survel nii suureks, et füüsiline keha ei kannata seda välja. Kuidas see sagedus väljendub? – kasvõi selles, kuidas meile infot edastatakse. Kuidas hirme suurendatakse? – tihti vaid artikli loetavuse nimel. Igast suunast tuleb erinevaid soovitusi ja mõjutusi. Aga inimese energia peab olema suunatud millegile, mitte tervena püsimisele vaid mingile ideele või eesmärgile. Ainult siis suudab immuunsüsteem seda ka hallata.

Maskiga või maskita? Indias on range soovitus kanda maski. Liigun väga vähe ringi ja seni pole kandnud. Viiruse pärast ma teda ei vaja. Aga ümbritsevate rahustamiseks võiks ju kanda. Enamasti olen tänaval näinud siin pigem sallide ja rätikutega nägusid kaetavat. Tegelikult mulle see idee meeldib, sest see aitab kaitsta energiavälja. Kunagi kanti ju loori, misiganes eesmärk sel siis oli. Oleks hea aeg nüüd see uues versioonis taastada.

Looduslik valik

Kuni Indiasse tulekuni olin ma oma kodukeemia kasutamise viinud võimalikult minimaalseks, sest Eestis oli mul allergia tekkimiseks väga vähe vaja. Indias sai õige ruttu selgeks, et siin toimub looduslik valik väga kiiresti. Kes raksemates tingimustes paremini kohaneb, see võidab. Sääsemürki ma iseendale peale ikka lasta ei taha. Aga termiitidega hakkasin katsetusi tegema, sest usinus, millega nad mööblit hävitavad on ikka väga suur. Ja rääkimisest jäi ilmselgelt väheks.

Mu elamises Calangutes oli esimestel  päeval ohtralt termiite. Nad olid endale suupoolise leidmiseks piisavalt käike uuristanud mööbli sisse ja muudkui närisid. Igal hommikul oli hunnik peenelt granuleeritud puru kapi, laua ja voodi kõrval. Ma pole päris kursis termiitide  eluviiside ja -tsüklitega, aga märkasin, et aeg-ajalt jõuab terve kamp neist selleni, et saavad tiivad ja tõusevad lendu. Ja see hetk on üsna ebameeldiv, sest kui juhtub elekter kaduma, siis katavad nad arvuti ja minu pea. Muidu lendavad lampide ümber. Siis heidavad tiivad seljast ja neist saavad tõugud, mis ronivad jälle mööbli sisse tagasi.

Siia oli pandud alguses neile ka mürki, mis mu ninale vastu hakkas ja eemaldasin kõik, mis leidsin. Nende elutegevust see mürk küll ei seganud.

 Hakkasin katsetama erinevaid viise neist vabanemiseks. Pakkusin neile vaibaks kahepoolset teipi ja keetsin okrast kliistrit – nad jäid kõigest aupaklikusse kaugusse. Ainus asi, mis peatas mööbliaukudest nende elutegevuse jääkide väljumise oli nõudepesuvahendi manustamine otse sinna auku.  Aga see paistis kõik ajutine. Minuga samal poolel tegutses ka ainus koduloom geko, kes mööda seina sibades neid innukalt püüdis. Eriti neid lendavaid vorme.  Ja eriti öösiti oli tema krabisevat jooksmist kuulda.

 Paar päeva tagasi aga saabus lahendus iseenesest. Ostsin sääsevõrgu, neljakandilise. Ja kinnitasin ta voodi kohale nurkadest üles  seotuna. Sääskedele muidugi. Selle keskele tekkis  nõgu ja kuna voodi kohal on ventilaator, siis osutus see konstruktsioon termiitide tiibadega isenditele tõeliseks püüniseks. Ventilaator juhtis nad kõik võrgu keskele  ja mul jäi nad sealt vaid kokku korjata ja hävitada.

 Paari päevaga on termiitide populatsioon täiesti kokku kuivanud. Iseenesest.

 Aga täna hommikul oli hinge heitnud ka geko. Nüüd ei teagi, millesse?. Kõik variandid on võimalikud – vanadusse, nälga,  viirustesse?, janusse,  mürgitusse….matsin ta korralikult rõdu alla maha.

Ega see võitlus termiitidega veel lõppenud pole, ootan huviga järgmise generatsiooni tiivuliste ilmumist. Aga hommikuti on veel vaid õrna peenikest puru lisandunud, ei muud.

Hiljuti kasutasin esmakordselt Indias pesumaja teenust.  Seni pole seda vaja olnud, sest voodiriiete pesemine oli alati renditeenuse sees. Viisin siis nüüd need pesumajja, mis oli küll suletud, aga kõrvalolev mehaanik töökojast lubas lahkelt mu paki edasi anda ja asi korras. Pesule järele minnes oli seal ainult 5 aastane poiss mängimas ja jäin ootama. Tunni aja jooksul ei tulnud kedagi. Käisin ära vahepeal. Ikka polnud kedagi rohkem. Poiss oli roninud laua alla oma toidupakki krõbistama. Lõpuks saabus üks mees mootorrattaga. Ta ei osanud midagi kosta minu pesu kohta. Millegipärast arvasin, et seal tegutseb keegi naine. Aga vist mitte? Hakkasin siis ise riidehunnikutest otsima. Oma suureks üllatuseks leidsingi üles! Ja puhtaks pestud ka! Vähemalt enam-vähem. Hind ja teenindus minu jaoks väga kokku ei läinud ja otsustasin edaspidi ise pesta. Aga nägin seal huvitavat triikrauda -vot sellised omatehtud riistad on siinses pesumajas! Väga raske oli!

Veel üks väike olmeprobleem tekkis köögikraaniga, mida mööda vesi lihtsalt vastu seina nirises. Kui täiesti lahti keerata, siis pritsib ja kui poolenisti, siis jookseb vastu seina. Otsisin poodidest vidinat, mida sinna kraani otsa kinnitada. Ühest väiksest poekesest leidsingi ja lubati lahkelt, et kui ei sobi, võin tagasi viia. Loomulikult ei sobinud. Tahtsin järgmisel päeval tagasi viia ja ….nuta või naera , aga poodi enam üles ei leia. Oli üks väga pisike koht kohe tänava ääres. Läksin mitu päeva teda otsima  ja täiesti tulutult. Lõpuks võtsin googlemapsi appi ja katsetasin kõiki märksõnu, mis selle teemaga võiks sobida. Neljandal katsel ikkagi leidsin, aga ka siis oli poe ukseesine autodega kinni pargitud….mul on endiselt siinseks eluks vähe kogemusi.

 Aga võtsin kokku oma insenerimõtlemise ja ostsin poest paraja suurusega mahlapudeli. See sobis suurepäraselt ja isegi reguleerida kannatab mitmes suunas 😊)) Ja vesi enam vastu seina ei jookse. Kel sama probleem, siis siin üks väga lihtne käepärane lahendus.

Täna on pühapäev ja nädala alguses alanud Happy Holi ikka veel kestab! Kuigi read on kokku kuivanud, siis trummipõrinatega rongkäik liikus just ühe maja juurest teise juurde ja ma loodan väga, et see nüüd õhtuks läbi saab. Tegin viimastest pidulistest pildid oma rõdult ja oht paistab selleks korraks möödas olevat 🙂

Immuunsüsteemi tugevdamine

Sellise pealkirja alt võib tavaliselt leida müügikuulutusi toidulisanditele ja tablettidele. Ja see on puhtalt reklaamiks, sest immuunsüsteem toimib hästi siis, kui ta on tasakaalus. Immuunsüsteem peab kahjutuks tegema kehasse tunginud välised mikroorganismid ja hävitama oma vigased rakud. Tugevdamine tuleb kõne alla siis, kui ta ei saa sellega hakkama. Aga sellel on palju erinevaid põhjusi. Teine äärmus on, et hakkab reageerima kõigele, pidades ärrituseks toitu ja võõrkehadeks ka iseenda rakke, mis leiab aset allergiate ja autoimmuunhaiguste korral.

Mulle on sellest teemast aastatega kujunenud oma pilt, milles kaubanduses väljakuulutatud välised turgutajad omavad üsna väikest rolli. Pigem platseeboefekti ja linnukest peas, et olen enda heaks midagi teinud….

Kuna minu enda immuunsüsteem on lapsest saadik nõrk olnud, siis olen seda palju uurinud. Tegin küll palju sporti aga viirustest ei pääsenud.

Aastatepikkune allergiline nohu pani ette piirid: millega saan tegelda?, kuhu minna?, mida süüa?, kus magada?…

Ei ole saladus, et kõik krooniliste haiguste ravimid langetavad immuunsüsteemi vastupanuvõimet. Samamoodi teevad seda allergiatabletid. Kõik lisandid, mis viivad keha loomuliku kaitsevõime tasakaalust välja, teevad seda.

Kuidas seda tasakaalu hoida?

1.Süüa seda, mida keha vajab – aga peab arvestama, et toidus leiduvad maitsetugevdajad tõstavad isu, kunstlikud magusained ei tekita küllastumistunnet suhkrust, loomne toit sisaldab kõike, mida neile söödetakse….

2. Magada piisavalt

3. Suunata energia eesmärgile või tegevusele, mitte muretsemisele ja hirmudele

4. Säilitada huumorimeel, sest naer vabastab palju pingeid

5. Liikuda värskes õhus ja püüda olla päikese käes piisavalt

6. Suhelda inimestega, mitte isoleerida end teistest

Need viimased kaks punkti on mõnele inimesele eriti tähtsad. Minu jaoks oli nendes mu enda immuunsüsteemi tasakaalustamise võti. Human Designiga tegeldes näen, mis teeb inimese tundlikuks ja millest sõltub tema energia liikumine või seismajäämine kehas. Valgus ja soojus, väliskeskkond, ümbritsevad inimesed mõjutavad meid erinevalt. Kuna tundlikke inimesi on päris palju, siis panin neile eraldi kokku koolituse, kuidas oma tundlikkusega hakkama saada ja seda kasutama hakata. Ka meie immuunsüsteem on sama tundlik ja väga kergesti haavatav. Aga ka see on võimalik kontrolli alla saada kui endaga piisavalt tegelda!