Featured

Sisukord

Tähtpäev

Märkamatult uude aastasse

Uus kodu

Universaalsed tegelased

Suured puud

Reisida….või pigem mitte?

Rannahooaeg algamas

Pesust ja prügist

Maandumine talvekorterisse

…ja septembri lõpp

Septembri keskpaik Goas

Edukad testid

Uskumatu lugu

Lõikuskuu Indias

Vihmaallergia

Kõik on võimalik

Mussoonivangis

Südasuvi

Kõndides vihmas

Inimlikkus ja looma(u)likkus

Hakkame ellu ärkama

Soovitusi aiapidajatele

Talve pikendamine

Looduslik valik

Tagasi Goas

Natuke teistmoodi Indiat

Kaheks päevaks Nepaali

Minu Jaanuar Indias

Elades oma disaini

Loodusest laual ja rõdul

Eesti on teel tippu

Varsti pool läbi

Kuiv päev

Puuviljadest ja meediumitest

Minu vigane vaatenurk

Isegi sööma õpime kogu elu

India blogi 2

2 kuud hiljem

India blogi

Tähtpäev

Sain just wordpressilt teate, et mu kodulehel on saabunud sünnipäev – sai täna kolme aastaseks!

Eelnevalt saabus juba muidugi ka meeldetuletusi, et vaja järgneva aasta eest tasuda, sest igasugusel katusel on oma hind. Kuid arved on liiga kuivad faktid selleks, et kõik need kodulehe sündimise valud meelde tuleksid. Sünnipäeva teade oli midagi muud. Meenus väga karm jaanuarikuu ja kuidas selle lehe tegemisega alguses maadlesin. Tegelikult olid ka järgmised kaks jaanuarikuud üsna keerulised, kui pidin Indiast välja sõitma templite pärast. Nüüd siis lõpuks üks rahulik jaanuar….

Ja sünnipäeva puhul võiks see postitus olla ju veidi teistsugune. Kõik, kes on mu blogi lugenud, on küllap märganud, et selfide tegemist ei ole ma siiani ära õppinud. Kas on 3 aastat liiga lühike aeg selleks või olen ma lihtsalt andetu, aga selfie kui foto kontseptsioon minu pähe kuidagi ei mahu.

Paar päeva tagasi oli mul vaja aga artikli jaoks iseendast värskeid pilte. Ja kus mujal neid siis ikka peaks tegema, kui igapäevaste tegemiste juures.

Selline pilt tuli välja riidepoe müüja telefonist.

Ma ei tea, kas on tegemist telefonirikke või tahtliku värvi eemaldamise keerulise programmiga. Igatahes meenutab see pilt mulle neid lapsepõlves sadu kordi vaadatud fotosid, mis vanemad olid teinud 50-ndate lõpus Jaltas oma elu pikimal ja vist peaaegu ainukesel turismireisil. Ja punane kaelarätt ei ole sugugi tegelikult nii punane, vaid see on minu lillaruuduline mask, mida ei tohi maha unustada. Sest kaks supermarketit ei lase endiselt ilma selleta uksest sisse.

Teise pildi tegi toidupoe müüja. Olin sellel hetkel mõlemas poes ainus klient, nii et ma ei eksitanud neid oma põhitegevuse juurest ja käive ei kannatanud minu läbi mitte üks ruupia.

Siin pildil olevas majas ma praegu elan. Olen hingelt endiselt roheline nagu võite lugeda väravasildilt; meie korteriühistu kannab nime Greenpeace 🙂

Ja meie maja vett soojendavad katusel olevad päikesepatareid, nii et nimi õigustab end. Need on siin töös iga päev ja kuum vesi on olemas ööpäevaringselt. Avastasin nende patareide kõrval ümbruskonna parima internetileviga koha, või pigem leidsin patareid, kui läksin katusele internetti otsima. Kuigi majade kompleksi ümbritseb korralik aed ja värav on ikka enamasti kinni riiviga, siis täna hommikuks olid ikkagi lehmad kuidagi end tänavalt sisse pressinud ja meie prügikastid – kus on sorteeritud eraldi märg ja kuiv – laiali tuuseldanud, kaaned lõhutud jne, pilt oli liiga kole, et siia seda lisada. Katusele nad õnneks ei ole veel õppinud ronima

Märkamatult uude aastasse

Viimane postitus oli värskelt uude kohta kolimisest ja nüüdseks olen juba ka selle jõudnud uue vastu vahetada. Pole mõtet enam arvet pidada.

Küllap on aeg sellise tormilise arenguga teha tagasi kõik see, mis varem 30 aastat ühes kohas elades tegemata jäi. Vähemalt oma ümbruse sobitamise ja tunnetamise mõttes. Huvitav kõigi nende kolimiste juures on asjaolu, et igas korteris tegelen ma ühe kindla uue teemaga.

Ja see, millega hakkasin tegelema detsembris, üllatas mind ennastki. Hakkasin kirjutama projekti! See polnud mulle küll mingi uus asi – olin kirjutanud neid 10 aastat järjest. Aga olin ju ka 3 aastat tagasi enda jaoks lõpetanud kõik projektidega seotud tegemised, sest vajasin midagi uut.

Uus tuligi kohe ja tõi ka selguse, miks ma ennast tühjaks tookord kirjutasin….

Aga detsembrikuus siis tegelesin projektiga ja ei lasknud end häirida ei jõuludel, aastavahetusel ega millelgi muul, sest aega lihtsalt polnud.

Goasse olid sõitnud kohale aasta lõpuks lugematu arv siseturiste, et pidutseda endast välja kõik märtsikuust saadik järjestikuste karantiinidega tekkinud pinged. Mina jäin esmakordselt aastat tervitama oma rõdule ega läinud mere äärde. Mu rõdule paistsid kätte nii Kuu kui raketid. Tänaval liiklus praktiliselt seisis, astumiseks polnud kohta, kuigi ma elasin ju täiesti Candolimi lõunapoolses servas, kus muidu üsna hõredalt rahvast.

Samal päeval, kui projekt lõppes, kolisin taas uude korterisse. Ma ikkagi ei suutnud nii linnaservas elada ja pidevalt kõndida ühtsama rada. Seekord on uus korter eriline, sest sedasama pakuti mulle juba kaks aastat tagasi. Tookord oli ta liiga kallis ja ma ei osanud tingida, ilmselt poleks seda palju siis ka teha saanud. Aga praegu siin on olukord teine. Siseturiste on küll endiselt piisavalt, aga nende jaoks ei ole Candolim nii atraktiivne kui ta oli seda inglise turistidele.

Niisiis loodan ma siia jääda esialgu. ….

Oktoobri algusest saadik olen ma mere äärde jõudmiseks kõndinud samadel tänavatel. Nende äärtes on arvukalt müügilette riiete ja kõiksugu rannavarustusega. Paraku ostjaid ju ei ole. Mulle üritati alguses läheneda igasuguste teemadega, et midagigi müüa saaks. Aga kuna ma ikka vedu ei võtnud ja selgitasin, et ma ei vaja suveniire ja hilpe, siis rahuneti maha. Mõni tervitas veel vahel, mõni lihtsalt magas, aga mulle nad enam tähelepanu ei pööranud.

Aga täna siis mõtlesin, et uus korter ja lähen vaatan, kas leian endale midagi uut ja sobivat ka selga. Eks need kleidid siin ju kuluvad ka lõpuks pidevast pesemisest. Astusin siis ootamatult ühte katusealusesse sisse ja müüjanna ei jõudnud mind ära tänada selle eest, et just tema leti taha vaatama läksin. Muudkui korrutas, et küll on ikka hea, et ma just tema juurde läksin… Hakkas juba imelik tunduma, et kas neil on seal mingi omavaheline võistlus või kihlvedu käimas….Plaan oli lihtsalt vaatama minna, aga leidsingi lõpuks ühe pluusi ja kleidi.

Ja kui ma sealt siis väljusin ja ranna poole suundusin, hakkas kõik see müüjate rivi mind äkki üksteise võidu hõikama, lärm ja kisa oli nii suur, et raske oli eraldada sõnu, mida nad täpselt mulle pakkusid:

” Ma olen sind mitu kuud oodanud!”, “Mul on täpselt sinu jaoks üks ilus asi!”

“Tule vaata, sa ei leia selliseid mitte kusagilt!”

“Tule ainult teed jooma!!…..

viimasest letist astus väga enesekindel naine välja, seisis mulle risti tee peale ja käratas: ” Ja millal siis minu kord tuleb!

Millal minu kaupa ükskord vaatama tuled?”

See oli mulle juba päris lõbus, sest tema näoilme, poos ja riietus meenutasid hästi väljamängitud karakterit india filmidest. Ei lubanud midagi. Aga pean vist mõnda aega teisi teid kasutama randa pääsemiseks.

Selline on siis praegu elu idamaal, kus üks turist, kellel ammu turistitunnused puuduvad, peab rinda pistma kümnete ja kümnete kauplemisnäljas vaevlevate hilbuärist elatuvate professionaalidega.

Kui järgi mõelda, mille järgi ma valisin riideleti, kuhu lõpuks sisse astusin, siis aus vastus on, et seal paistis sees olevat veidi ruumi hingamiseks ja müüjanna ei olnud pealetükkiv, vähemalt alguses mitte.

Niipalju kohalikust turundusest ja kliendisuhetest…

Candolim on suhteliselt puhtam linnaosa teistega võrreldes ja siin on prügikaste siginenud järjest rohkem. Kui aga kellelgi ikka tekib küsimusi, et miks Indias alati pilt prügisem paistab, kui kuskil mujal, siis vastus on lihtne ja loogiline. Pühad lehmad! Küll on neid prügikaste üritatud panna kohtadesse, kuhu lehmad ligi ei saaks, aga siis ei saa neid ju ka tühjendada. Väravatest kõnnivad nad esimesel võimalusel sisse ja kuigi praegu on rohelist looduses leida piisavalt, siis prügikastide kummulikeeramine pakub neile alati avastamisrõõmu.

Uus kodu

Eile kolisin taas uude elamisse. Kas see on nüüd järjekorras mul Indias kaheksas või üheksas, ei mäleta, sest viimased vahetuvad eriti ruttu. Eelmise postituse kolimisest tegin siia oktoobri keskel. Ja olin vaimustuses, et kolimine sattus täpselt ajale, kui toimusid tennise suure slämmi finaalid ja ma sain ootamatult neid lausa telekast vaadata.

Eelmine korter oli väga ilus ja vastas mu paljudele soovidele, mida ma siinses keskkonnas olin osanud ette kujutada. Aga mäletan, et kui oli täiskuu, siis minu rõdule ei paistnud sellest ühtki kriipsukest. Ja siis ma seal istusin ja mõtlesin, et see on ainus asi, mis sealt puudu on…..

Eile õhtul uude korterisse saabudes olin pakkimisest-tassimisest parasjagu väsinud ja kui lõpuks sain mahti pimeduses rõdule minna, siis palun väga – suur kollane täiskuu sirab täpselt mu rõdu vaateväljas kogu õhtu kuni peaaegu keskööni. Ja siin on see aeg ilus, sest pilvi pole üldse, on väga soe ja..sääsed polnud mind siin veel avastanud.

Hirmutavalt kiire on see soovide täitumise protsess viimasel ajal!

Kolima pidin aga sellepärast, et ka eelmisele elanikule meeldis too korter väga ja tagasi saabudes Goasse soovis seda tagasi saada. Mina poleks sealt vabatahtlikult lahkunud, aga näed – Universum soovis mulle ka Kuud pakkuda. Ja selle vahetusega ei kaasnenud mulle mingeid teisi sekeldusi, sest korteri omanik on sama ja ta leidis mulle enda arvates kõige parema variandi. No näis, kauaks 🙂

Tänahommikune pudrusöömine rõdul….

Hiljuti vaatasin Goa uudiste lehel üht videot, kus hindu mehed heidavad ennast üksteise kõrvale tänavale pikali ja lasevad lehmadel ennast tallata. Video oli saanud palju arusaamatuid kommentaare igalt poolt ja lääne inimese jaoks võivad nii mõnedki teised hindude kombed tunduda pentsikud ja loogilise mõistuse vastased. Ma ei tea, kas saan youtubest mõnele sellisele videole siia lingi panna, sest näen, et see on maha võetud, siin üks teine analoogne ( https://www.youtube.com/watch?v=cIWwY1J5oK4)

Mina olen lehmi pildistanud peamiselt sellepärast, et nad on siinses keskkonnas end nii vabalt sisse seadnud ega karda midagi – juba vastsündinud vasikad ukerdavad rahulikult tänaval autode ja rataste vahel, ega tule selle pealegi, et keegi võiks neile peale sõita või midagi teha. Selline puutumatus kasvab sisse ilmselt geenidesse ja juba kaugetest põlvkondadest. Lehmi siin lihaks ei tapeta ja neil puudub hirm. Loomaliha saamiseks kasvatatakse pühvleid ja need võivad küll rünnata inimesi nagu videotes näha.

Alguses siia saabudes tekitas mullegi hämmastust hindude iseenesestmõistetav vaikne austus lehmade vastu, eriti tänavatel. OK, juurviljamüüjad vahel küll peletavad neid oma lettidest eemale, sest nende kahjud lähevad päris suureks, kui mõni kari hooga läbi selle tuuseldab. Aga see video pani mind mõtlema. Miks nad lehmi sellisel viisil austavad? Lehmad on hinduismis eluandva ema sümboliks. Videost on näha, kui suur soov on mõnel austada seda emaenergiat, aga nad ei tea, kus see tegelikult asub. Ja siis loed, kuidas mõnes osariigis vägistatakse naisi ja tapetakse vastsündinud tüdrukuid….Pole siis imestada, et selline traditsioon – heita end emaenergia jalge alla – püsib! Meie ei tea, kui raske nende hinge koorem selle ees võib olla. Kui nad on leidnud, et see neid veidike lunastab, siis pole teistel siin midagi arvustada. Naiste väärikus on nii jalge alla trambitud, et läheb aega kuni see tõuseb. Kes trampis? Kui mehed on aastatuhandeid harjunud mõttega, et nad vastutavad nii naise heaolu kui käitumise eest, siis ei saa nad naises näha seda emaenergiat. Seal polegi seda, kui puudub igasugune võimalus iseseisvalt mõelda, vastutada, otsustada. Inimesed on kastidesse jagatud ja teatud kastide naistel puudub võimalus isennast tunda ja väärtustada. Mehed, kelle hingel lasub suur võlg emaenergia ees, vajavad selle tasakaalustamiseks sellist tseremooniat, kus sümboolne väline emaenergia neile samaga vastab. Läänemaailmas toimub juba mõnda aega vanade energiate vabastamine. Huvitav kas pühadest tekstidest , paikadest, traditsioonidest, joogast, ajur vedast ja paljudest vaimsetest praktikatest läbipõimunud India ühiskond suudab kunagi ka selle pähkli pooleks hammustada, et näha, kus tegelikult asub see emaenergia.

Tegelikult ei ole vaja kaevata aastate kaupa pühades tekstides ja uurida kümnete põlvkondade taguseid mustreid. Nende tegude ja valikute tulemused on meie silme ees laiali iga päev. Aga seoste nägemine ei pruugi lihtne olla. Selle eest lehmad tunnevad end siin kuningannadena. Ja video põhjal on ju selleks piisavalt alust. Kuna lehmad kogu päeva keset liiklust oma asju ajavad, siis pole ime, kui mõni neist hakkab end mootorrattaga samastama. Siin üks selline isend, kes on end vabatahtlikult kenasti ritta parkinud…ikkagi karjainstinkt ja selle vastu ei saa….

Universaalsed tegelased

Videote ja piltide üleslaadimisel fb-sse või youtube`i on juba mõnda aega olnud märgata, et mõned kohe kustutatakse. Ei lubata inimeste nägusid, mis on äratuntavad, asutuste nimesid, autode numbrimärke jne.

Ja küllap olete märganud, et minu postitustes India tänavatelt figureerivad tegelased on enamasti koerad ja lehmad, keda nende võrgustike robotite jaoks pole seni millegi äratuntava ja keelatava alla klassifitseeritud. Kui nemad on pildil, siis pole probleemi – kõige muuga paraku on. Ja kui ühes videos püüdis kogu minu tähelepanu aiaväravas ja maanteel õhinaga askeldav seaperekond, siis selle laadimine oli võimatu, kuna roboti pilk peatus ainult videosse vilksatama jäänud värava taga olnud asutuse sildil, mis kuulus erakliinikule.

Niisiis, ei ole siin tegelikult tänavatel ainult loomad. On inimesi ka ja järjest rohkem! Aga paraku peavad tegelaskujudena tänapäeva lugudes –nagu Eesti Rahva Ennemuistsetes Juttudes olid vaid jänesed, rebased, hundid…… siin kandma peaosasid koerad, lehmad, põrsad. Ei ole midagi uut siin päikese all! Lihtsalt esitamise vorm on teine. Koht praegu muidugi ka.

Ja kui mõelda veidi ajas tagasi, mitte väga palju – siis kes olid peategelased nõuka-aegsetes juttudes ?— need olid idapoolsete teemade juures Ivanov, Petrov, Sidorov— ja kui veidi laiemat piirkonda või teemat haarav asi, siis….eestlane, venelane, sakslane jne.

Kui minna veel rohkem ajas tagasi, siis tulevad osatäitjatena meelde Kalevipoeg, Sulevipoeg, Olevipoeg ja siil.

Mina ei pretendeeri jutuvestjaks olemist, ega pole ka mõttes siinsetest tegelastest kangelaskujusid vorpida…. et ridade vahele järgmiste põlvede tarbeks aegumatuid tõdesid peita.

Sellele järgmisele tegelaskujule võib ju mingi nime panna, kui vaadata missuguse vilunud liigutusega ta endale huvitavaid pakikesi avab….ja kindlasti on vares see, kes talle häid õpetusi jagab, kuidas seda veelgi paremini teha…aga ka selle üleslaadimisega tuli ette küsimus – kas see on lastele? No ei ole lastele. Aga muud variante pole. Nii et palun, siin teile üks ainult täiskasvanutele mõeldud video:)))

Pilt selgitab, miks on Indias tänavatel prügi. Igaks hommikuks on lehmad prügikastid tühjaks tuuseldanud sama vilunud liigutustega, kui need on jäänud neile kättesaadavasse kohta.

Inimest aga saab pildile ainult selja tagant ja nii, et taustale keegi ei tule segama. Auto on siiski jälle jõudnud pildile ja pole kindel, kas see pilt on kõlbulik või ei. Siin siis käib palgivedu kohalikke traditsioone järgides:

Ühtlasi annan teada, et mul seisab varsti taas ees kolimine….nii et jõuan oma üheksandasse elupaika Indias :)) . Seekord on lugu vastupidine. Elukoht on endiselt väga hea ja selles probleem just ongi! Sest ka eelmine elanik arvab siiamaani samuti! Ja tahab oma elamist tagasi saada. Mina lepingut teha ei saa, sest pole õrna aimugi, kui kaua ma Indias olla veel saan. Aga pakkumisi on, kuigi viimased päevad on vist Calangute pool küll külastajate rekordeid löömas. Eile olid isegi kõik sularahaautomaadid tühjaks saanud, rahvas seisis elavas järjekorras, et restorani istuma saada…..

Igal asjal on ka oma plusspool! – saan kogeda väga erinevaid keskkondi ja õppida tundma erinevaid piirkondi Candolim – Calangute – Baga trassil üsna põhjalikult – väikestest teeradadest kuni toidupoe müüjate ja koerteklannide juhtideni :))

Suured puud

Kui Eestis hakatakse midagi ehitama, siis kõigepealt tehakse plats puhtaks. Aga Indias mitte. Olenevalt muidugi objektist, aga siin võib igal sammul näha ehitisi, kas suuremaid või väiksemaid, mis on kerkinud puude ümber. Ometigi on siin looduses elu tihedam ja intensiivsem – puude ja okstega võivad tulla sulle majja sipelgad, sisalikud, närilised, ka maod. Ja seda ei saa väita , et siin oleks vähem torme ja puutüvede liikumist. Need ühenduskohad on kuidagi veekindlaks ja paindlikuks tehtud. Siin paar näidet, kuidas viigipuu ja palmid on kohandatud ehitistega.

Suured viigipuud on väga elavad ökosüsteemid oma väidetavalt kuni 70 sümbioosis elava teise liigi esindajaga. Nii et viigipuud on koduks oma kindlat liiki herilastele, sammaldele, seentele ja veel paljudele putukatele ja muudmoodi ronivatele liikidele. Nagu näha, on seda otsustanud teha ka mõni inimene, kes pool puud oma majja sisse on kasvatanud!

Kuidas ta kohaneb kõigi nende ülejäänud 70 kaasneva liigiga seal, on mulle raske ette kujutada.

Näiteks eile hommikul kui telefon helises, jäi mul nuga, millega juustu lõikasin köögilauale. Kui tagasi kööki jõudsin, oli laual sentimeetrilaiune must triip, mida enne ei olnud. Lähemalt vaadates oli see sipelgate kiirelt organiseeritud elav toiduliin noast mööda lauda ja lauajalga põrandani…..Missugune organiseeritus! Elan ju kolmandal korrusel! Arvasin, et siin käib asi veidi aeglasemalt. Aga ei! Järgmise tunni roomasin mööda köögipõrandat ja paigaldasin kahepoolseid teipe ümber lauajalgade ja külmkapi jalgade. Lauaga oli üritus edukas, aga külmkapiga vajab veel viimistlemist, vist – kas murti minu kaitseliinist läbi ikkagi ülespoole ronides kuskilt või olid need vähesed isendid jäänud enne peitu kuskile varjulisse kohta. Kui neid lisandub, siis tuleb leida läbipääsukoht üles.

Aga minu kööki ega rõdule viigipuu ei ulatu!

Väiksemate ehitiste puhul on asi lihtsam. Müügiletid ja nende katusealused on tihti puude vahele paigutatud. Ja nende katustega ei juhtu ka midagi, kui see vahel veidi rohkem liigub. Restorani ehitamine ümber suure puu on ka väga loomulik nähtus. Kui siin oleks kõik puud maha raiutud, mis ehitiste läheduses kasvanud – ehk kui oleks siin ehitusseadustik, mis ei lubaks mitme meetri läheduses olla puud – siis oleks Goa rannapiirkond täiesti lage ja kõle plats, kuhu inimesed vaevalt tulla tahaksid.

Kas palm toetub majale või maja palmile? Igatahes paistavad nad teineteisega hästi läbi saavat ja sedasorti sümbioosis toime tulevat.

Piirkonnas, kus on palju väikesi toitlustuskohti ja majutusi, võib vahel olla päris tegu uuel tulijal omale nime välja mõtlemisega. Siit võib lugeda igas käändes ja pöördes käänatud nimesid, kus segunenud omavahe inglise-, portugali-, hindi- ja veel mõni keel. Majutusasutused on enamasti saanud naisenime ja viitavad omanikule, kui väravatelt silte lugeda. Aga toidukohad üritavad üksteist üle trumbata ka nimega ja see siin jääks kahtlemata silma igale eestlasele, kes lähedusse satub….. 🙂

Oletan, et siin pole küll eestlasi tahtlikult püüdma hakatud, vaid lihtsalt esimene ja viimane täht millegipärast eemaldunud – aga ka sellisena on nimel piisavalt sisu, et pilku pöörata ja kujutluspilte luua.

Suured puud ei ole mulle mitte ainult pilditegemiseks huvitavad. Juba mitmeid aastaid olen tundnud, et suured puud annavad mulle energiat. Eriti reisides on see tajutav. Kõige lagedamaks raiutud paigaks oli mõni aasta tagasi üks linn Ungaris, kus ma läksin ekstra surnuaiale, sest mujal polnud enam ühtki puud alles jäetud. Ka seal oli vaid mõni üksik, sest nende tavad ja kombed veidi teistlaadi.

Puud saavad meile edasi anda Maa energiat, aga kõigil pole selleks vahendajaid vaja. Maa toidab inimeste naisenergiat ja naised, kellel on Juurtšakra aktiivne, peaksid sellega ise kergesti kontakti saama. Minul ei ole. Ja mulle on vaja suurte puude lähedust. Missugust liiki puud vaja on, sõltub kohast ja inimesest.

Siin tahtsin proovida alguses, missugune puu mulle kõige parem on. Katsetasin bengali viigipuuga, millele on religioonides omistatud suurt mõju kogu ühiskonna kujunemisele. Minule ei mingit mõju. Aga kui toetasin selja ja käed vastu kookospalmi tüve, siis tundsin kohe energiat liikumas. …

Kui ma Indiasse tulin, siis sain õelt kirja hoiatusega – vaata, et sa pähkliga pähe ei saa! Kuulates öiseid kärgatusi, kui pähkel kukub vastu plekk-katust, siis võib kujutleda, missugune jõud seal kukkumisel on. Nii et sellist hoiatust tasub päris tõsiselt võtta. Ja uurides edasi, kas pähkel ka inimestele ohtlikuks võib osutuda, selgus, et see on üks suuremaid ohte, mis siin varitseb. Selle sajandi alguses oli tehtud isegi uuring, mille põhjal aastas saab keskmiselt surma 150 inimest maailmas, kes jäävad kukkuva pähkli alla. Võrdluseks – hai rünnaku ohvriks langeb väidetavalt aastas 5 inimest. Pähklite suhtes pole hirme, sest nad ju ei ründa sind sihilikult.

Sellegipoolest kiivriga ringi käima ei plaani hakata. Ja palmidega olen sõber edasi.

Reisida….või pigem mitte?

Kirjutades oma India blogi, on mitmed lugejad mulle öelnud, et mida rohkem nad loevad, seda rohkem nad tahavad kodus olla ja mitte kuskile minna….

Enda arvates ei kirjuta ma mingeid hirmu-ja õudusjutte, vaid lihtsalt kirjeldan olukordi, kuhu satun või mida oma ellu olen lubanud. Siin ei saa midagi ette planeerida. Ja see ei ole kõigile vastuvõetav. Kui aus olla, siis need, kes eelmainitud vihjeid on saatnud, ei ole ka seni eriti reisihimulised olnud. Nad pole soovinudki kusagile minna. Nii et antireklaami ma oma blogiga reisimisele kindlasti ei tee😊. Pigem näitan detailsemalt kätte kõik selle, mida eestlane kodus olles nautida saab. Ja muidu ehk selle peale ei tulegi!

  Selle peale meenub tahtmatult üks ammunähtud sketš, kus sõjaveteran lajatab  igale vestluspartnerile  vestluse lõpus hinnangu…mnjaa – vaata  sinuga, sõber,  ma rindele ei läheks…. Ja kui siis lõpuks keegi julgeb värisevi hääli küsida – miks tema ometi ei sobi…siis on vastus lihtne – Rahuaeg ju! Mis siin ikka sõdida?

 Kõige hirmsam pilt, mida võib endale  India elust ette kujutada ….siis kui Eestis hommikul mugavalt istudes end kohvi jooma oled sättinud…. võiks olla umbes selline

See ei ole mina, vaid keegi tundmatu hindu. Ei küsinud temalt luba pildistamiseks, ei hakanud segama. Aga kuna selfitamine on siin rahvussport, siis polnuks tal kindlasti midagi pildistamise vastu.

  Kõige eredamad kujutluspildid tekivad neil, kes polegi reisinud. Nad ei saa seda teha, sest nende hirmud ootamatuste ees kütaksid neil juba enne adrenaliini liiga üles ja süda hakkaks lööke vahele jätma. Ka see on täiesti loomulik, sest igaühele reisimine ei sobi.

Mis puudutab omapead reisimisse ja käigu pealt otsuste tegemisse, siis need kaks asja on omavahel tihedalt seotud. Minult näiteks võtaks kogu energia see, kui ma peaksin kedagi veenma hakkama millegi otsustamises.  Otsustamise viis on paika pandud juba sündimisest saadik igaühe  human designi kaardis. Osa inimesi vajab alati teistega nõu pidamist. Osa mitte. Ja selles pole midagi imelikku. Probleemid tekivad siis, kui hakkad end süüdistama selles, et sa teistega nõu pidama pead ja ise ennast alahindama. Sul on siin ilmas järelikult teised asjad ajada ja nõupidamine vajalik.

 Mõned inimesed ei kannata rutiini. Nad võivad lausa haigeks jääda, kui peavad pikemat aega seda taluma. Mõnele on aga raamid vajalikud ja kaotab igasuguse orientiiri, kui need  kaoksid.  Mina olen nii disainitud, et mulle saabus rutiinitalumatus peale 40.ndat eluaastat. Enne seda toimis elu teises rütmis. Kõigil toimub sel ajal elus mingi suurem suuna -või huvide muutus, sest tugevamat mõju hakkab avaldama see värav, mille aktiveerib disainikaardil Kuu põhjasõlm.

See võib olla suur segaduste aeg, sest hirm ja teadmatus loovad ebakindlust ja nendega tegelemine võtab ära suure hulga energiat.

Seega ei ole mul siin Indias vastu talve midagi hirmsat ega häirivat, vastupidi – tulin ma siia ju alguses ikkagi eeskätt sellepärast, et igapäevane ahju kütmine  Eestis ei lisanud mu ellu enam mingeid uusi tahke. Et see talvitumine seekord pikemaks venis kui plaanitud oli,…. ja venib aina edasi –  sinna ei saanud ma ise midagi parata. Kuniks olukord on piisavalt vaba rutiinist, on minu jaoks kõik kontrolli all.

Rannahooaeg algamas

Nii ma mõtlesin, kui eile randa pikemat tiiru tegema läksin. Ilm oli paras, sest päike ei siranud lagipähe ja see kerge pilvekiht laskis mul palja peaga ringi liikuda. Candolimi poolne rannaosa on puhas nii prügist kui inimestest. Ükski shack pole siinkandis veel elumärki näidanud. Koerad on kolinud kusagile mujale või magavad raskest ööst välja. Aga kuupäev näitab aega, kui siinkandis peaks hooaeg varsti algama. Ja linnas on liikumist näha juba palju rohkem. Tegin seekord esimese lume tuleku puhul Eestis ka mõned videod, et kellel soovi, siis saab ka vahelduseks sügistuultele soojemat merekohinat ja lainete tantsu oma meeltega tabada.

Kui võrrelda tänast liiva selle jalgade külge kleepuva massiga, mis oli kevadel, siis on meri teinud imet – korduvad läbiloputamised on kõik puhtaks uhtunud ja kuldse liiva randa laiali laotanud. Mõnes kohas on see veel laotamata ka. Aga kevadel lahkuvatest shackidest randa voolanud õlijäägid ja muud rannaelu kõrvalproduktid on kadunud. Minu mälestused piirduvad siin küll vaid kahe hooaja algusega, aga pean ütlema, et prügi koristamine on iga aastaga läinud paremaks. Seda nii rannas kui linnatänavatel.

Sellepärast tahtsingi korraks kogu rannale pilgu peale visata, et kuidas see peale mussooni seekord välja näeb. Ja võtsin eesmärgiks jalutada Candolimist Baga randa, et vaadata üle, kas nende koerte territooriumil, keda ma suvel näljast päästmas käisin, on ka mõni restoran avatud lõpuks.

Imelik tundus juba alguses, et isegi vähem on rannas liikumist, kui kuu aega tagasi. Ilmal polnud ju viga…?

Vees kõndida oli päris mõnus, kui pole seda kaua teinud. Kuu aega elasin ju merest kaugemal. Olin valmistunud ka ujuma minekuks, kui kusagil vaiksem koht oleks ja seda enam üllatas mind, et rand praktiliselt inimtühi on niikaugele kui silm ulatub.

Päike tuli vahepeal pilvede vahelt välja ja kuna ma pole kaua päikest võtnud, siis oli oht teda ülearu saada. Õnneks paistis pilvi tulemas ja ei hakanud end katma sellepärast…..aga vot mis juhtub, kui uudiseid ei loe! Mis neist lugeda, kui need on enamuses nii läbinähtavalt kellegi valimise või millegi müügikampaania teenistuses. Ja nüüd siis sain värskeid ilmauudiseid otse kohapealt…või oli see ka järjekordne evakueerimise harjutus???

Kui minu kujutluses on tsunami mäekõrgune laine, mis randa jõudes kõik oma teelt pilbasteks pühib, siis see hoiatus pani mind üsna tihti merele vaatama. Kuidas aga mõista siinse rannakaitse ettevaatusabinõusid, et liikuda tohib mitte veepiiril, vaid sellest vähemalt 4-5 meetrit eemal? Mis erilist vahet see endast kujutab? Mida nemad tsunami all mõistavad? Mina olin aga suutnud oma kõndimisharjutuse ajastada just täpselt samale ajale väljakuulutatud tsunamiga või selle eest evakueerimise harjutusega. Küllap on seda hoiatust kuskil maha öeldud ja sellepärast see rand nii tühi oligi. Need noormehed, kes punaste lippude juures vetelpäästja ametit peavad olid küll endiselt oma postidel ja – kes magas või kes viskas nalja- nagu igal muul ajal. Nii et –ikka jäi lahtiseks – kas oli tegu meteoroloogide tõsise hoiatusega või kohalike vilemeeste valmisoleku ja tegutsemisvõime kontroll-etteastega?

Kõige tihedamalt oligi toidukohti avatud Bagas ja sealne rand ka kõige rahvarohkem ja prügisem nagu ikka. Mind aga käis aeg-ajalt korrale kutsumas patrull-auto, kellele tundusin ma alati natuke liiga lähedal veepiirile kõndimas. Pehme kuuma liiva sees marssimisega ei olnud ma arvestanud ja see väsitas ikka korralikult ära. Õnneks hakkas kell lähenema neljale ja see tähendas, et võis jälle mere piiril edasi kõndida….Vilemehed said väsimatult oma vilesid puhuda iga natukese aja tagant, sest sellised meetmed tsunamiohu korral tundusid mitte ainult mulle, vaid ka hindudele veidi arusaamatud. Üks ülekaaluline rannakülastaja tormas äkki kummirõngaga hooga vette lainetega võitlema…ta tiriti kohe välja hirmsa vilekoori saatel rohkearvulise päästekomando poolt; loeti sõnad peale, et tuleb järgida korraldusi.

Istusin veidiks ajaks restorani ja kui muidu oli rand üllatavalt koeravaba, siis äkki see kõik sekundiga muutus. Silmapiirile ilmus mees oma koeraga! Ja selle peale tormasid hirmsa kisaga välja iga tooli alt ja põõsa tagant mitu rannakoera, kellest moodustus kokku terve armee….lärm oli nii suur, et kõik muud helid sumbusid, kuniks mees oma koeraga tagasi pööras. Ma ei kujuta ette, kuidas siin nende koerakarjade paljunemist ei suudeta või ei taheta kontrollida. Jutud, et seda tehakse, on vaid jutud – no võibolla mõnes teises rannas. Siin võib igaüks näha emaseid koeri, kellel kuskil kutsikad olemas, süüa otsimas – nad ei ole metsikud ega kurjad. Neid võib kergelt kinni püüda ja steriliseerida, kui omavalitsus selle ette võtaks. Loomulikult on kõik need näljased karjad koondunud nüüd toidukohtade lähedusse ja peavad seal omavahel arveid klaarima.

Olin arvestanud, et selle retkega läheb mitu tundi, aga vihmaga ma seekord polnud arvestanud. Enne Candolimi jõudmist hakkas sadama ja õnneks oli mul kotis üks terve kilekott, mis päästis mu telefoni ja rahakoti. Õlakott ise, mis Indias toodetud ja kirjade järgi vihmakindel – seda muidugi polnud ja läbi ligunesid kõik riided, mis olid kotis ja seljas. Koju jõudes oli suur väsimus, peavalu ja üldine nõrkus…..peeglisse vaadates sain aru, milles asi – üks pool minust oli päikese käes olnud liiga kaua! Teine pool enam mitte, sest tagasitee algas juba sajupilvedega.

Kaart näitab, et ranna pikkus on 6 km. Sellest rannapäevast piisab nüüd hulgaks ajaks.

Pesust ja prügist

Kui ma suvel kirjutasin mussoonvihmadest ja mis sellega siin kaasneb, siis tekkis mitmel inimesel küsimus, kuidas sellistes tingimustes pesu kuivatatakse. See oli ka mulle arusaamatu, kuni ma ise need kogemused omandasin. Aga paljukest siin siis ikka neid riideid korraga seljas on? Väga vähe ja väga õhukesed on need kõik. Teine lugu on voodiriietega. Need tuleb kuidagi kuivatada ja selleks on leidlikud inimesed suutnud tööle panna ka möödakõndijate ja autode tekitatavad õhuliikumised :). Siin nüüd siis paar näidet, kus ja kuidas Goas pesu kuivatatakse:

ainus koht, kus natukenegi õhk liigub
siin liigub õhk päris hästi, sest suur maantee
loodus võtab kiiresti võimu enda kätte

Ega see lihtne tegevus pole, sest silma tuleb ikka peal hoida, et see pesu ka alles jääks. Lisaks on metsaservad alati elu täis ja pesu kuivama panek võib lausa ohtlik olla – sama maantee ääres nägin paar korda surnud madusid, üsna väikseid, kes ilmselt auto alla jäänud.

Siin veidi ohutum variant, aga ma ei saa aru, kuidas nad aia peal selle pesu kuivaks saavad ja kas ta ka puhtaks jääb. See niiske õhk on siin nii kleepuv, aia külge jääb alati kinni tolmu ja kõike, mis õhus on. Lisaks ronivad seal sipelgad igas suuruses. Võimalik küll, et see viimane probleem laheneb kangete pesupulbrite kasutamisega, mida kõik inimesed (nagu mina..) välja ei kannata. Aga sipelgad ja termiidid on visad ja arvestades korda ja kommunikatsiooni, kuidas nad end kiiresti organiseerivad iga toiduraasukest transportima …..siis selles olelusvõitluses on sipelgatel meie ees selgeid eeliseid.

versioon pesu kuivatamisest Candolimis

Üks asi, mis mulle oma veebruarikuisest pagendusest teise osariiki silma jäi, olid sealsete inimeste pesunöörid. Mitte et mul pesukuivatamine kuidagi eriliselt südamelähedane teema oleks, aga see oli nii võimatult naljakas, et ma ei hakanud isegi selgitusi küsima. Nimelt olid õues pesunöörid punast ja sinist värvi riideribadest kokku sõlmitud. Hea et märgati hoiatada mind, et ma punase peale oma riideid ei riputaks…..et see annab liiga palju värvi….. . Üks sinine andis ka, aga seda ei öeldud. Pesunöör ei ole nii hinnaline asi, et seda keegi osta ei jaksa ja see peab vastu aastaid. Poodides ma seal küll ei käinud, aga innovatsioon ei trügi sisse kõikidesse valdkondadesse korraga ühtviisi. Mõni traditsioon on lihtsalt tugevam kui teine, kuigi internetiühendus oli seal näiteks parem kui Goas. Vasakpoolne pilt veel Goast ja parempoolne Andhrast.

Ühes varasemas postituses mainisin, et vihmaperioodil oli minu tundlikule ninale vajalik iga päev pühkida ja pesta sidrunheina lisandiga üle toa põrandad. See eemaldas igasugused hallitusseened ja üllatuslikult ka sääskede arv vähenes siseruumides tunduvalt. Niiskust tuli küll juurde, aga ventilaatorid ju töötasid vapralt. Eelmisesse kohta kolides pidin ostma ise ka koristusvahendid. Imelik oli aga algusest peale see, et iga toa põrandalt pühkisin alati kokku päris suure hunniku peenikest ühtlast puru. Konsulteerisin tuttavatega, et kas seal peaks elama mingid putukad, kelle elutegevuse tulemus sinna põrandale koguneb või on see võimalik, et ventilaatorid töötades mingit kõrvalprodukti toodavad. Ei soanud keegi midagi arvata. Kummaline!

Sellise hunniku pühkisin kokku iga päev!

Ja nii ma elasin teadmatuses ja mõistatustes kogu selle kuu kuni ärakolimise päevani. Siis näitasin korteriomanikule sedasama pilti ja küsisin, mis see on. Ta soovis näha, millega ma pühin. Siin nimetatakse neid rohuluudadeks ja on erinevatest materjalidest. Aga kõik see peenike pudi siin pildil pärineb luuast. Mida uuem luud, seda rohkem pudiseb…..Ometi loodud üks ideaalne töövahend inimesele, kellel vajadus oma töö tulemust silmaga näha! Minul seda vajadust alati küll pole, aga huvitav teada ikkagi 🙂

Saigi mõistatus lahendatud!

Ja mõned vihmaperioodi pildid veel silmailuks ka!

Ja siin üks nukker restoran turiste ootamas…..

Maandumine talvekorterisse

Ei pidanud eelmises elukohas vastu ühte tervet kuudki. Oli küll looduskaunis koht ja tunduvalt puhtam ümbrus, palju ruumi ja ventilaatoreid, palju privaatsust – aga mis sa teed, kui telefon ei tööta ja internet on siis, kui juhtub ja sedagi jao pärast.

Uut elamist otsisin Calangutesse; käisin ka sealkandis luurel enne, et ehk hakkaks midagi silma, astuks lihtsalt sisse ja küsiks, sest paljudel on ruumide rendi kuulutused aedadel väljas. Olen mõnda aega lootnud leida kõrgema korruse korterit, kus oleks õhku rohkem ja sipelgaid ja sääski vähem. Leidsin ka Calangutest ühe sobiva pakkumise. Kui saime kohtumise kokku lepitud, siis korteriomanik tuli mulle lausa bike`ga järele, kui ütlesin, et mul on a 5 km jalutada vaja kohalejõudmiseks. Korteril polnud viga, teine korrus, kus ema ja 25-aastane poeg rentisid välja poolt maja. Kuulutuse peal oli kuu rent 16000 ruupiat, kui mina kohale jõudsin, siis mulle öeldi kohe 4000 rohkem. Keeldusin kohe, sest sain aru, et see oli hind valgele inimesele. Siis hakati vaikselt langetama ja jõuti ikkagi kuulutuse hinnani. Vist osutus lõpuks oluliseks küsimuseks – kas ma olen kristlane? – ütlesin, et ei käi kirikus, aga ristitud olen ja veel üht teist – rohkem minuga ühendust ei võetud…jumal tänatud :)))

Siis läksin istusin restorani, kus eelmisel aastal kirjutamas käisin ja teatasin kelneritele, et otsin elukohta. Olin ainus külastaja ja kogu staff hakkas mulle kohe korterit otsima ja helistama. See töö meeldib hindudele väga – lobisemine…. ja pidin väga täpselt kirjeldama, mida ma soovin. Lõpuks sain ühe telefoninumbri, mis pidavat olema täpselt mulle sobiv korter. Lasin siis end kohale sõidutada ja juba poolel teel muutusin väga skeptiliseks, sest tee viis jälle Candolimi teises suunas ja sinna kanti, kus ma eelmisel aastal elasin. Aga seekord koos väravavalvuriga majade kompleksi. Korteris üritasin otsida põhjust, mille kallal viriseda, et miks see mulle ei sobi, sest ma ei tahtnud Candolimi tagasi kolida. Otsisin ja otsisin – ja ei leidnud – aknast avanes ilus vaade, isegi vann oli vannitoas, millest ei osanud Indias unistadagi, rõdu oli avatud ja mitte naabritega ümbritsetud, ac, automaatpesumasin, 3.korrus… Lõpuks ütlesin, et ma ei taha Candolimi, sest seal on pidevalt elektrikatkestused – mille peale korterit tutvustav mees teatas, et korteris on generaator, mis kestab 4 tundi… minult võeti viimane argument! Kõik paistis tõesti sobivat, eriti see, et seal on palju valgust ja saab aknad lahti teha ja õhku liigutada ka ilma ac-ta. Esimestel korrustel on see mõttetu, sest õhk ei liigu nagunii ja ainult sääski tuleb sisse. Võtsin päeva mõtlemisaega ja hommikuks oli asi selge.
 Nii et algab taas uus elu!  Seekord vist üsna koeravaba. Tänavatel neid muidugi on palju, aga vahetus majaümbruses  mitte, sest seal on väravad suletud. Ja lehmavaba ka! Ookean lähedal ja kompleksis on ka bassein, mida ma vaevalt kasutan, sest kloorivett ma ei kannata. Vabas õhus pole selle lõhn vähemalt tunda ja ehk ma millalgi ikkagi katsetan. Ja üllatuseks hind on sama, mis eelmises kohas.

Pimeduse saabudes oli näha, et suurem osa kompleksi korteritest jäävad pimedaks – omanikud on kas välismaal, ega saa siia, või tulevadki India suurlinnadest ainult kuuks ajaks aastas siia puhkama.

Kui eile vastasin ühe sõbra küsimusele – kuhu ma siis kolisin? … et kolisin uuesti peatänava äärde, siis ta muutus murelikuks, et kas on tegemist ikka majaga….

See on maja ja päris ilus maja – rahustuseks siin ka üks pilt, mis tõestab, et on ka valgust piisavalt

vaade rõdult

Miljonivaadet küll pole, aga pildil rõdult paistavad palmid ja nende taga on ookean. Kõik ei pea näha olema, mõni asi võib ka tunda olla 🙂

Kolimispäeva õhtul andis otsad külmkapp, ka pesumasina voolik vajas vahetamist ja vannil puudus kork. Külmkapi sain teisel päeval korda ja täna peaks saama ka muud “iluvead” parandatud. Sääski tuli mulle alguses ikka piisavalt tuppa sisse, nii et panin aga jälle oma sääsevõrgu voodi kohale.

Kõige uskumatum asi, mis siin sai juhtuda, et mul õnnestus näha telekast French Openi tennise finaalmänge. Siinmaal ei tunnistata teleülekannetes naljalt mingit sporti peale kriketi. Aga mu kolimine juhtus just sellele ajale, kui finaalid toimusid ja kui mulle hakati näitama, kuidas telekat käima saada ja kanaleid tellida, …siis õnnestuski kohe kaheks päevaks tennisekanal saada. Mina ilma kohaliku pangakontota ei saa ise midagi online-ist tellida.

 Seekordne kolimine oli ilma kadudeta; basiiliku lehed olen ära söönud ja hibiskuse taim läks potis kenasti kasvama.   

Niisiis olen nüüd talveks enda arust paigas, sest nagu maailmas toimuvast võib järeldada, ei alga regulaarne lennuliiklus veel niipea. Kuniks viisasid Indiasse ei väljastata, ei ole siit ka võimalik kuidagi teises suunas liikumine. Siin on vihmad läbi saamas ja algamas suvitushooaeg. Vaadates ilmaennustust ta muudkui algab, sest igaks päevaks näidatakse nii vihma kui päikest.

16.oktoober aasta tagasi alustasin oma sõitu Indiasse. Varsti on aastapäev! Kohale jõudsin 18-ndal pärast korduvaid ümberistumisi, sest juba esimene ots reisist oli tühistatud….sel ajal oli võimalik leida asendus ja saada kompensatsiooni…

Uskumatu, terve aasta! Siin ei saa sellest aru, sest aeg oleks nagu suvesse seisma jäänud. Ja mul on alati tunne, et teil seal Eestis on külm, vaatamata lillepeenardele, marjakorvidele ja suvepiltidele, mida te postitate.

…ja septembri lõpp

Kolimise hooaeg ei paista lõppevat. Mu telefonilevi ei parane kuidagi ja mobiilne ruuter ei suuda püüda signaali, mis lihtsalt iseenesest kaob. Seega – kui juba läks kolimiseks siis läks. Tuleb uus koht leida, sest pidev ootamine levi taga ei ole ka see tegevus, mis peaks päevi täitma. Lisaks on ilmnenud veel mitmeid asju, mida esimesel päeval kuidagi poleks näha-tunda saanud. Mu ruumides on kokku 4 ventilaatorit ja AC. Algul mõtlesin, et ma ei kasuta neid kõiki nagunii. Aga kui ei kasuta, siis õhk seisab ja kohe hakkab kuskilt midagi kopitama ja hallitama. Seega, kõik peavad täiel tuuril töötama. Elektriarve tuleb hiljem.

sellesama mäe taga ongi mu elukoht hetkel

Teisel päeval avastasin, et peale minu on siin veel elanikke. Keegi näris mind öösel ja ilmselt on need lutikad, sest kirbu hammustuse ma tunnen ära. Kuna saabusin siia keset tihedaid vihmahooge, mis jätkusid 4-5 päeva, siis ei saanud ka midagi ette võtta. See on siin üsna levinud, et igasuguseid sitikaid võib sigineda vihmaperioodil. Ja kui ma madratsi külili keerasin, siis ohoo, milline hallitus sealt vastu vaatas. Piisab üsna lühikesest ajast, kui korter on ilma elaniketa ja ventilaatorid välja lülitatud, et loodus asja enda kätte võtaks ja midagi arenema hakkab.

Õnneks tuli päike välja paar päeva tagasi ja ma vedasin oma madratsi üles katusele, kus kuumus ta kiiresti läbi küpsetas. Nii kuumutatakse rannas igal aastal kõik lamamistoolidel olevad katted läbi, sest ka need on suvi otsa enamasti kusagil hurtsikus hallitanud.

Kui ma õhtul oma madratsiga tuppa olin saanud, siis mõne aja pärast ilmus mu ukse taha majaproua, heatahtliku olemisega vanainimene, kes enamasti on kogu aeg naeratanud. Ta oli seekord üsna ehmunud olemisega ja küsis vigases inglise keeles: Kas ma tõin madratsi alla? Kuidas ma tõin? Kuidas see võimalik oli?

Ma ei saanud algul aru, milles asi?  Siis seletasin ja näitasin ja demonstreerisin õhus…ta ei suutnud uskuda, et ma selle suure laia ja raske madratsi (1,5x 1,8m) üksinda sinna katusele vinnasin. Kartis, et ma ta kuskilt servast ära lõhkusin lohistades. Aga mul on pikad käed! Kaks korda pikemad kui siinsetel pisikestel vanainimestel. Ja käeluudki on kõik terveks saanud ja lihased peale kasvatatud  Madrats jäi terveks, vaatasin spetsiaalselt üle kõik servad. Ja …vähemalt esimene öö oli küll täiesti putukavaba!

Veel teine probleem oli mul alguses, millega ei osanud midagi peale hakata. Sipelgad ilmusid köögilauale ei tea kust hordide kaupa niipea, kui sinna mõni puru pudenes. Ja siis ma avastasin, et nad tahtsid mind ikka korralikult proovile panna. Mu köögilaua alla olid nad teinud vahelao ja muudkui vedasid oma kandameid rodus mööda põranda plaadivahesid ja seina kusagile oma valdustesse. Koormakandjate rivile polnud algust ega lõppu. Selgus, et mandlite paki kilel oli servas väike pilu ja sealt siis kogu see voor kaevandamas käis. Likvideerisin nende laomajanduse, aga nende retked ei lõppenud. Tee oli selge ja küll midagi ikka kukub. Leidsin hea lahenduse, mis töötab uskumatult hästi. Soovitan kasutada, kui kellelgi veel sama probleem peaks tekkima. Lõikasin kahepoolsest teibist peenikesed ribad ja kleepisin ümber laua jalgade. Lõpuks ometi tekkis üks sipelgavaba pind kööki lisaks peale külmkapi. Seesama probleem oli ka eelmises kohas päris häiriv. Nädal aega on see teip edukalt töötanud ja vahetan kohe välja, kui see sipelgatele ületatavaks muutub. Aga hoiatus ka – kui keegi sama tahab katsetada. Teibiriba peab olema piisavalt peenike, muidu on oht end sinna iseennast sabapidi kinni püüda; kleidisaba pidi näiteks.

edukas näputöö lauajala kallal

Lõpuks avati Candolimis tänavarestoran, kus ma eelmisel aastal wifis istusin ja kirjutamas käisin. Enamus ajast on kõik lauad tühjad. Aga kui on külastajaid, siis need istuvad seal kõik maskides. Käisin ekstra küsimas, kas neil on mingid sisekorra eeskirjad, et ainult maskides tohib olla… Ei ole. Kliendid ei pea sees kandma maske, aga tänaval on kohustuslik. No minul on seni endiselt vaid rätik kaelas ja tõmban selle üle nina juhuks kui poodi vaja minna. Sinna ilma maskita sisse ei saa. Aga tänavale on õnneks juba maskita nägusid rohkem siginenud kui varem.

Miks inimesed restoranides maskides istuvad on endiselt lahendamata küsimus. Ja ilmselt jääbki. Sest ju see on kõige selle tulemus, mis nendeni jõuab ja kuidas käituma paneb. Hea et nad ikka julgevad üldse kusagile välja istuma minna. Ega toidukoha avamine ka siin kerge pole. Kui aastatega on välja kujunenud, et hooajaks saabuvad Goasse noored teistest India osariikidest turiste teenindama, siis nüüd on nendega vist kitsas käes esialgu. Eelmine hooaeg lõppes ju pagendusega või kuidas kellelegi ja ka teenuste turg võib olla siseturismi jaoks veidi teistsugune. Kaupade turg kindlasti. Põhja-India juveliirid igatahes on väga skeptilised ja kahtlevad, kas on üldse mõtet sel talvel siia tulla oma kauplusi avama, kui viisasid ei anta ja välisturiste ei tule. Hetkel on näiteks selliseid teateid näha tänavatel.

Ilm on siin juba rohkem päikseline kui vihmane. Vihma küll veel tuleb kohati, aga mitte laussajuna päevade kaupa. Ka ilmaennustused näitavad igaks päevaks igaks juhuks kõike korraga. Poest koju kõndides nägin tee ääres üht kummalist olendit, kes….oli küll juba surnud, aga muidu ei oleks ma sellist ka kunagi siin näinud. Lähemalt vaadates oli tegu nahkhiirega, kes oli ilmselt traatidesse lennanud või teel kellegagi kokku põrganud ja kelle kere oli korraliku kana suurune! Ma ei kujuta ette nende kokkutõmmatud tiibade siruulatust….Hakkasin uurima, kellega tegu ja suurust ja värvi arvestades on see tõenäoliselt lendrebane ehk Pteropus bat. Ja kohe hakkas tulema ette infot, et kahte liiki nahkhiirtel on Indias leitud seesamune viirus ja üks neist on seesama Pteropus…No palun, selline tema siis välja näeb. Ehk on ta oma otsa leidnud ka lihtsalt kellegi hirmust viiruse ees; kõik on võimalik.

nahkhiir

Siseturism on hoogu võtmas ja teedel on liiklus oluliselt elavnenud. Kuna mina hetkel rannapiirkonnas ei ole, siis siin on muidugi vaikne, aga loodus tühja kohta ei salli ja pinkidel puhkajaid jagub iga ilmaga. Ajalehedki kõik juba läbi loetud…