Featured

Sisukord

Energiakaod

Veel millegi aastapäev

15 sajandit on pikem lugu

Paradiisi lukustatud

Talviseid hetki Goast

Hooaja tipp

Tähtpäev

Märkamatult uude aastasse

Uus kodu

Universaalsed tegelased

Suured puud

Reisida….või pigem mitte?

Rannahooaeg algamas

Pesust ja prügist

Maandumine talvekorterisse

…ja septembri lõpp

Septembri keskpaik Goas

Edukad testid

Uskumatu lugu

Lõikuskuu Indias

Vihmaallergia

Kõik on võimalik

Mussoonivangis

Südasuvi

Kõndides vihmas

Inimlikkus ja looma(u)likkus

Hakkame ellu ärkama

Soovitusi aiapidajatele

Talve pikendamine

Looduslik valik

Tagasi Goas

Natuke teistmoodi Indiat

Kaheks päevaks Nepaali

Minu Jaanuar Indias

Elades oma disaini

Loodusest laual ja rõdul

Eesti on teel tippu

Varsti pool läbi

Kuiv päev

Puuviljadest ja meediumitest

Minu vigane vaatenurk

Isegi sööma õpime kogu elu

India blogi 2

2 kuud hiljem

India blogi

Energiakaod

Goas elades tuleb harjuda paratamatusega, et aeg-ajalt elekter kaob. Aga kui tihti ja kui kauaks, see on piirkonniti erinev. Eelmisel aastal oli just see üks põhjus, miks ma tahtsin kolida ära Candolimist, sest elekter oli siin rohkem ära kui olemas.

Praeguses elukohas on seni olnud pimedas istumist suhteliselt vähe. Vahel tund või paar ainult. Aga seda juhtub ikka igal nädalal, enamasti nädalavahetustel.

Märtsi viimastel päevadel keset Holi pidustusi aga kadus elekter ja tagasi ei tahtnudki enam tulla. Naabermaja taga pargis käis trummide tagumine mitu päeva, tänaval oli oht nägu värviliseks saada määritud, kui hoolikas ei ole ja lärmi ja paugutamist oli igal pool kogu aeg. Läksin tänavale valgust otsima ja siin mõned hetked viimasest pühade päevast, kui põlevaid palmioksi mööda tänavaid lohistati ja ikka veel värvi näkku määriti, kes ette juhtusid jääma.

Vahel tuli elekter pooleks tunniks ja siis kadus taas kogu päevaks. Uurisin kohalikult ettevõtjalt, et mis selle elektriga nüüd siis on. Pidi olema suur kaabel katki ja läheb veel 2 päeva, et see korda saaks.

Pimedus pole probleem, aga kui ventilaator ei tööta, siis lihtsalt paigal istudes higi voolab ja magada on üsna võimatu. Kui ma kuulsin, et kaks päeva veel….niimoodi istuda, siis tundsin, kuidas mu energia hakkab kaduma. Kohe iga minutiga vähenes. Läksin linna sööma, sest mida siin pimedas ikka on mõtet tegema hakata. Tellisin toidu, aga isu ei olnud ja alla ei läinud. Selline saamatu enesehaletsus tuli peale, kujutledes end istumas oma toas. Telefoni patareil oli veel veerand mahtu alles, arvuti aku oli juba tühi. Jalutasin siis lõpuks koju, kus ainus võimalik lahendus korduvalt dushi all käia…Jõud oli nii otsas, et viskasin end voodile ja pisarad hakkasid enesehaletsusest voolama, mõeldes järgmisele kahele päevale. Aga siis äkki tundsin, et nägu hakkab ära kuivama ja mitte niisama, vaid mingi tuul on tekkinud. Märkamatult oli elekter taastunud, lambid ei põlenud, aga ventilaator oli sisse lülitatud ja tööle hakanud. Ja elekter ei kadunudki enam ära!

Uuuh! Mul oli tunne nagu mu enda energia oleks selle kohaliku vooluvõrguga ühendatud!

Ka minu energia hakkas kohe taastuma. Aga kui vähe on vaja selleks, et oma energia kaotada! Piisab, kui keegi, keda usud, ütleb midagi, mis sulle pealtnäha valikuid ei jäta. Ja ülejäänu teeb ära su enda loodud kujutluspilt.

Selles olukorras polnud see küll sihilikult öeldud, aga nii lihtne näide, kuidas töötab negatiivne info.

Hoidke ennast selle eest! Hoidke ennast igasuguse negatiivse info eest! Sellest pole pääsu, sest meedias on avalikult öeldud, et ainult intriigid ja negatiivsed uudised koguvad klikke ja müüvad.

Veel millegi aastapäev

Kui see hooaeg – nii eriline nagu ta on siin Goas olnud – ei saanud sügisel kuidagi vedama, siis nüüd paistab, et ei taha kevade saabumisega ka sugugi pidama saada. Varasemalt lahkusid välisturistid siit märtsis enamasti, aga sel aastal neid ju pole, siseturism on ikka veel hoos ja arvatakse, et enne mai lõppu pole mõtet ühtki letti ega shakki rannas kokku pakkida. Tore on kui ettevõtjad saavad veidi oma kaotatud kulusid tasa teenida.

Meie kevade esimene päev ei erine eriti eelmistest ega järgmistest. Lehmad on leidnud rohtu – see on küll eriline ja kuskilt peab siia vett jooksma, sest mujal on rohi ammu kuivanud.

Lähenev kevad meenutas mulle paratamatult aega täpselt aasta tagasi, kui oli välja kuulutatud esimene lockdown, mis pidi kestma 3 päeva. Enne seda oli suur rändamine, kui kõik kohalikud mujalt saabunud hooajatöölised rongidega minema kupatati ja turistide ärasõite korraldati erilendudega.

Olin endale toitu ja vett varunud küll veidi rohkem…aga lockdown tuli, et jääda pikaks ajaks. Ja mina selle eelõhtul murdsin oma käeluu ja õla ja tänu sellele, ma nüüd siin seda aastapäeva vastu võtan! Ja hetkel on isegi keeruline arvata, mitu korda veel? Elame näeme! Aasta on kahtlemata eriline olnud. Ja kõige raskem on uskuda ikkagi seda, et ta juba möödas on!

Praegu on saadaval siin ka mitut sorti muid meelelahutusi peale ujumise. Kuna hindude ujumine seisneb ju enamasti ikka koos riietega madalas vees istumises, siis neid need suured lained veidi kaugemal väga ei sega. Sellest lõbust ma väga aru ei saa, mis paneb neid minema sinna kummipaati, mida lained siis viskavad üles-alla, kuniks kõik pealolijad pudenevad… aga ma ei peagi kõigest aru saama.

Nagu ikka kordub merevideotega sama lugu, et youtube arvab need kõik alla 18 aasta keelatute hulka. Ja siis tuleb kaebus esitada, et sellest vabastada. Kas on tööle võetud inimesed, kel midagi teha pole?

Pakkuda on ka basseinis ujumine, aga selle poole mind küll ei kisu. Seni pole kordagi sinna läinud. Hea on, et ta olemas on, sest lastele siin kuigipalju õpetatakse ujumist. Paraku on iga natukese aja tagant vesi roheline ja bassein suletud. Nagu näiteks täna.

15 sajandit on pikem lugu

Kahtlemata on maailmas veel asju, uskumusi, kombeid, sõnu, mis on vanemad kui 15 sajandit. Ja kes neid sajandeid ikka niiväga kokku on lugemas – tunnistajaid ju napib. Kui ehk vaid kilpkonnad ja vaalad, kelle eluiga mõnda sajandit haarab… aga nemad lauamänge vist ei mängi.

Hiljuti õnnestus mul üle paljude aastate kogemata taas kord malet mängida. Läksin tegelikult sööma meie tänava restorani ja omanik pakkus, et teeme ühe partii, kuniks ma oma kalarooga ootan. Külastajaid oli alguses vähe ja jõudsime poole peale, aga siis tuli rahvast ja mu vastane pidi vahepeal kööki appi minema süüa tegema… Viimati mängisin vist 20 a tagasi. Pooleliolev partii jäi sellisesse seisu, minul mustad.

Kala oli hea, aga partii kaotasin. Sain teada ingliskeelsed malendite nimetused; ühtlasi ka mängu tegeliku sisu. See on elu ise, kus sul on vastasega kokku sattudes kasutada erinevad väeliigid, mis kõigi nende sajandite jooksul on vaid veidi sisu vahetanud, aga sümbolid sobivad endiselt. Siin kaitseb kuningat kõrvalseisev kuninganna, kellel liikumisvabadus kõige suurem. Järgmine on bishop ehk usk ja veendumus. On tähelepanuväärne, miks eestlased ei ole kunagi näinud selles mängus Queeni ja bishopi, vaid käib ainult üks odade ja lippude paraad?

Aga huvitav on see, et malemäng pärinebki Indiast! Täpsemalt India mängust tšaturangast , millest juba 6-ndal sajandil arenes välja tänapäevane malenuppude süsteem. Käike on aegade jooksul muudetud ja nende sisusse ma hetkel ei hakka kaevama. Plaan on mõne aja pärast minna uuesti proovima, sest ega see kaotus väga kiire ja lootusetu ka ei olnud.

Kogu see taust on põnev, siin ei pea ju mängima “male”-t, vaid saab mängida chessi 🙂

Üks väike vahepala ka õhtusest rannast. Kui piisavalt kiiresti käsi liigutada, siis telefonikaamera ei suudagi neid tabada. Väga naljaks pilt on saanud 🙂

Päevane rand on aga ikka sama, juba üle nädala on soojakraade olnud päeval üle 34 ja see lihtsalt ajab vette. Ei ole vist olemas hindut, kes Goas käies ei oleks rannas fotosessioone teinud. Vahel rannas kõndides on tunne nagu oleksid sattunud võtteplatsile, erinevad poosid, erinevad vaated, tausta organiseerimine ja täiendamine käepäraste vahendite ja vidinatega….kusjuures pildistajad on tavaliselt palju lahedamates poosides kui objektid, sest nemad on ju loomulikud :))

Päris mitmel pool on rannas shacki juures kõige ilusam koht wc. Juba varem olen korduvalt tahtnud sellest pilti teha, kui riideid vahetama tulin, aga alati telefonikaamerat sättides avastanud, et peegel on täpselt nii seatud, et sellest tuleks peamiselt bikiinipilt. Nii see alati jäigi katki, ma ei tunne ikka veel end selles eas olevat, et sedasorti pilte hakata üles laadima. Seekord siis jõudsin pildi enne ujumist ära teha.

Paradiisi lukustatud

Lugesin seda väljendit just ühe kohaliku sõbra postitusest ja tundsin, et kirjeldab väga hästi siinset olukorda. Tean, et on ka selline komöödiafilm, mis tuletab omakorda meelde, et elu ei peaks väga tõsiselt võtma. Nüüd sõltub kõik enda meeleseisundist, kas saan end selle Paradiisiga siin samal lainel hoida või hakkab mõte mingil hetkel piiranguid tajuma ja paradiisilukku lahti muukima.

Kohaliku keskkonna kirjutamata reeglite avastamine läheb aeglaselt. Olen isegi hindi keeles mõned numbrid selgeks saanud, aga minu valikud ja harjumused on siinsele rahvale millegipärast vahel veidrad.

Mõned päevad tagasi, kui läksin tänavarestorani elavat muusikat nautima, tellisin kerge suupiste kõrvale masala teed. Veidi aja pärast tuli mu laua juurde ettekandja, kes mind mõni aeg tagasi sealsamas teenindas. Ta naeris lõbusalt ja ütles, et niipea kui ta nägi lehelt, et keegi on tellinud masala teed, siis teadis kohe, et mina pean kusagil läheduses olema. Ta ei eksinud! Aga mina olin üllatunud! Mis selles siis nüüd nii imelikku on, kui ma menüüst midagi tellin? Masala tee on Indias nii levinud ja populaarne, et isegi Tallinas, Balti jaama turu kohvikus oli ta pakkumisel suurelt koos samosadega, kui seal viimati käisin(2019 suvel).

Tegin suured silmad ja küsisin, et miks see minu tellimus siis nüüd nii veider on? Kell oli pool neli. Kohvi joon ma hommikul. Ja mulle meeldib nende tee, sest seda ei suuda ma ise kunagi teha, seal liiga palju komponente.

Hindud ei pidavat jooma teed enne kella viite! Ja mitte keegi teine ei telli sellisel kella-ajal teed! Hmmm ….no paistab, et inglased on suutnud siia ikka kõva jälje maha jätta! Aga nüüd ma siis tean. Kui vähe on vaja, et endast kusagil kordumatu mulje jätta! Ja omamata sellest halli aimugi! Kuna praegu on siin ju välisturiste väga vähe, siis pole ime, et ma jään silma iga liigutusega, iga ostuga, iga valikuga. Ja tee joomine paistab olema küll üks väheseid asju, mille puhul kella täpselt jälgitakse. Kõik muu, kaasa arvatud kokkulepitud kohtumised ja teenused, need toimivad kuidas juhtub ja kunas meelde tuleb.

Mõne päeva eest hakkas ootamatult vihma sadama. Veebruaris seda Goas tavaliselt ei juhtu. Pilvi muudkui kogunes, aga isegi mina ei suutnud uskuda, et tõesti sajuks läheb enne, kui ikka päris märjaks sain. Välku lõi ja müristas kogu õhtu ja elekter kadus. Candolimis oli vihma suhteliselt vähe, aga siin läheduses ikka lausa kallas paduvihma. Hommikuks oli kõik selginenud, aga õhtuks hakkas jälle samamoodi pilvi koguma. Läksin mere äärde asja uurima, kuidas suurem pilt taevast paistab.

Videos on pilvine taevas ja meri ja youtube arvab taas, et see peaks olema alla 18 aastastele keelatud. Saatsin järelpärimise, ehk vaatab robotite asemel ka mõni inimsilm selle üle ja see ikka lahti lastakse piirangutest.

Videod on eilsest ja tänaseks oli päike taas siramas ja pilved taandumas.

Kui alguses oli karta, et Goas turiste peale jaanuari oluliselt vähemaks jääb, siis paistab, et nii see pole. Siseturiste saabub endiselt ja kohalikud arvavad, et nii see kestab aprillini välja. Kuigi nõudmised ja soovid on neil teistlaadi kui välisturistidel, siis ärid on kohanenud ja paljud on saanud uue hoo sisse oma ettevõtluses, mis eelmise aastaga tundus juba kokku vajunud olevat.

Aga siin siis nüüd see kole pilt, mis vahel hommikuti mu aknast avaneb. Need prügikastid on muidu kõik kenasti reas ja suletud ja ümbrus korras. Aga öösel murrab sisse väravast keegi sarviline. Paistab et ta lausa ise lükkab värava lahti, tormab sinna kallale ja hakkab neid läbi sorteerima. Tulemus on selline. Ometi on siin kõrge aed ja müürid. Päris kahju sellest noormehest, kes iga kord hoolega kogu selle jama seal likvideerima peab ja seda seni usinalt teinud on kohe hommikul vara.

Hooaja tipp

Jaanuar on Goas olnud hooaja kõige külastajaterohkem kuu aastaid ja nüüd, kui see läbi saamas, võib selle erilise talve kohta ka mõne kokkuvõtva sõna öelda.

Goa turismiteenused on toetunud ja välja arendatud aastakümneid inglise turistidele, kes on siinsesse kliimasse ja miljöösse lihtsalt ära armunud. Kõige rohkem on nende puuduse pärast kannatanud praegu Candolim. Seepärast on minul siin päris rahulik. Mitmed restoranid, ärid ja teenused on suletud. Omanikud kolinud ära Calangutesse kliente otsima. Ja seal on neid rohkesti. Alates detsembrist on India siseturistide vool Goasse katkematu ja nii Baga kui Calangute toitlustus- ja majutuskohad klientide puuduse üle ei kurda. Sealsed ööklubid ja rannarestoranid on end ümber orienteerinud kohalikule maitsele – muusika on märksa valjem, suveniire ja ehteid pole mõtet eriti pakkuda; ja noored piiri pidutsemisega ei pea.

Tänu siseturistidele on praktiliselt lõppenud siin maskide kandmine. Loen aeg-ajalt india uudistest teiste osariikide süüdistavaid ja manitsevaid näpuviibutusi Goa suunal, aga ka kõige kartlikumad kohalikud on aru saanud, et maskideta massiturismi ja maskidega range karantiini mõju on tervislikule seisundile viiruse koha pealt üsna sarnane. Kõik on sümptomiteta. Päike paistab edasi. Ja puhkajad järjest vahetuvad.

Olenemata liikluse tihedusest astuvad siin igas mõõdus liiklejad rahulikult ja segamata oma teed. Üks koer paistab olevat oma identiteedi kaotanud, kuid ka see ei häiri kedagi. Või on ta selle uues seltskonnas ehk hoopis leidnud?

Candolimis on aga usinalt ehitama hakatud, kui puhkajaid vähe. Selleks on ideaalne aeg, sest hooaja lõpus ei ole ju enam siin töölisi ja algavad vihmasajud. Ükski värv ega segu ei kuiva sellises niiskuses, mis suvel saabub.

Ülemisel pildil ehitatakse restorani ümber suuremaks. Ja teisel pildil kerkib järjekordne suur hotellikompleks.

Ehitustöödel on huvitav see, et kõik segud, liiva, savi jm veavad ühest kohast teise naised oma pea peal kantavas suures kausis.

Mina olen viimasel ajal palju oma lähiümbrusega tutvunud, nagu iga varasema kolimise järel. Üritanud leida lähima tee randa ja aru saada, kuhu viivad teised rajad. Kohalikud poed on enamasti sellised, et olen seal ainus külastaja. Müüjaid on alati mitmekordselt rohkem kui ostjaid. Täna poest väljudes oli mu ees trepil selline pilt:

Nagu näete, on ostjale trepist alla tulekuks ja kõndimiseks siiski ka ruumi jäänud. Väljasistuvatest müüjatest keegi mu sisenedes pead ei tõstnud. Üks müüja istus leti taga ka täpselt samas asendis. Aga ma suutsin ta äratada.

Miks mu internetilevi jälle nõrk on? Ükski võrk ei pea vastu sellisele koormusele!

Aga maja katusel on levi alati parem. Tänane täiskuu Candolimi katuste kohal!

Tähtpäev

Sain just wordpressilt teate, et mu kodulehel on saabunud sünnipäev – sai täna kolme aastaseks!

Eelnevalt saabus juba muidugi ka meeldetuletusi, et vaja järgneva aasta eest tasuda, sest igasugusel katusel on oma hind. Kuid arved on liiga kuivad faktid selleks, et kõik need kodulehe sündimise valud meelde tuleksid. Sünnipäeva teade oli midagi muud. Meenus väga karm jaanuarikuu ja kuidas selle lehe tegemisega alguses maadlesin. Tegelikult olid ka järgmised kaks jaanuarikuud üsna keerulised, kui pidin Indiast välja sõitma templite pärast. Nüüd siis lõpuks üks rahulik jaanuar….

Ja sünnipäeva puhul võiks see postitus olla ju veidi teistsugune. Kõik, kes on mu blogi lugenud, on küllap märganud, et selfide tegemist ei ole ma siiani ära õppinud. Kas on 3 aastat liiga lühike aeg selleks või olen ma lihtsalt andetu, aga selfie kui foto kontseptsioon minu pähe kuidagi ei mahu.

Paar päeva tagasi oli mul vaja aga artikli jaoks iseendast värskeid pilte. Ja kus mujal neid siis ikka peaks tegema, kui igapäevaste tegemiste juures.

Selline pilt tuli välja riidepoe müüja telefonist.

Ma ei tea, kas on tegemist telefonirikke või tahtliku värvi eemaldamise keerulise programmiga. Igatahes meenutab see pilt mulle neid lapsepõlves sadu kordi vaadatud fotosid, mis vanemad olid teinud 50-ndate lõpus Jaltas oma elu pikimal ja vist peaaegu ainukesel turismireisil. Ja punane kaelarätt ei ole sugugi tegelikult nii punane, vaid see on minu lillaruuduline mask, mida ei tohi maha unustada. Sest kaks supermarketit ei lase endiselt ilma selleta uksest sisse.

Teise pildi tegi toidupoe müüja. Olin sellel hetkel mõlemas poes ainus klient, nii et ma ei eksitanud neid oma põhitegevuse juurest ja käive ei kannatanud minu läbi mitte üks ruupia.

Siin pildil olevas majas ma praegu elan. Olen hingelt endiselt roheline nagu võite lugeda väravasildilt; meie korteriühistu kannab nime Greenpeace 🙂

Ja meie maja vett soojendavad katusel olevad päikesepatareid, nii et nimi õigustab end. Need on siin töös iga päev ja kuum vesi on olemas ööpäevaringselt. Avastasin nende patareide kõrval ümbruskonna parima internetileviga koha, või pigem leidsin patareid, kui läksin katusele internetti otsima. Kuigi majade kompleksi ümbritseb korralik aed ja värav on ikka enamasti kinni riiviga, siis täna hommikuks olid ikkagi lehmad kuidagi end tänavalt sisse pressinud ja meie prügikastid – kus on sorteeritud eraldi märg ja kuiv – laiali tuuseldanud, kaaned lõhutud jne, pilt oli liiga kole, et siia seda lisada. Katusele nad õnneks ei ole veel õppinud ronima

Märkamatult uude aastasse

Viimane postitus oli värskelt uude kohta kolimisest ja nüüdseks olen juba ka selle jõudnud uue vastu vahetada. Pole mõtet enam arvet pidada.

Küllap on aeg sellise tormilise arenguga teha tagasi kõik see, mis varem 30 aastat ühes kohas elades tegemata jäi. Vähemalt oma ümbruse sobitamise ja tunnetamise mõttes. Huvitav kõigi nende kolimiste juures on asjaolu, et igas korteris tegelen ma ühe kindla uue teemaga.

Ja see, millega hakkasin tegelema detsembris, üllatas mind ennastki. Hakkasin kirjutama projekti! See polnud mulle küll mingi uus asi – olin kirjutanud neid 10 aastat järjest. Aga olin ju ka 3 aastat tagasi enda jaoks lõpetanud kõik projektidega seotud tegemised, sest vajasin midagi uut.

Uus tuligi kohe ja tõi ka selguse, miks ma ennast tühjaks tookord kirjutasin….

Aga detsembrikuus siis tegelesin projektiga ja ei lasknud end häirida ei jõuludel, aastavahetusel ega millelgi muul, sest aega lihtsalt polnud.

Goasse olid sõitnud kohale aasta lõpuks lugematu arv siseturiste, et pidutseda endast välja kõik märtsikuust saadik järjestikuste karantiinidega tekkinud pinged. Mina jäin esmakordselt aastat tervitama oma rõdule ega läinud mere äärde. Mu rõdule paistsid kätte nii Kuu kui raketid. Tänaval liiklus praktiliselt seisis, astumiseks polnud kohta, kuigi ma elasin ju täiesti Candolimi lõunapoolses servas, kus muidu üsna hõredalt rahvast.

Samal päeval, kui projekt lõppes, kolisin taas uude korterisse. Ma ikkagi ei suutnud nii linnaservas elada ja pidevalt kõndida ühtsama rada. Seekord on uus korter eriline, sest sedasama pakuti mulle juba kaks aastat tagasi. Tookord oli ta liiga kallis ja ma ei osanud tingida, ilmselt poleks seda palju siis ka teha saanud. Aga praegu siin on olukord teine. Siseturiste on küll endiselt piisavalt, aga nende jaoks ei ole Candolim nii atraktiivne kui ta oli seda inglise turistidele.

Niisiis loodan ma siia jääda esialgu. ….

Oktoobri algusest saadik olen ma mere äärde jõudmiseks kõndinud samadel tänavatel. Nende äärtes on arvukalt müügilette riiete ja kõiksugu rannavarustusega. Paraku ostjaid ju ei ole. Mulle üritati alguses läheneda igasuguste teemadega, et midagigi müüa saaks. Aga kuna ma ikka vedu ei võtnud ja selgitasin, et ma ei vaja suveniire ja hilpe, siis rahuneti maha. Mõni tervitas veel vahel, mõni lihtsalt magas, aga mulle nad enam tähelepanu ei pööranud.

Aga täna siis mõtlesin, et uus korter ja lähen vaatan, kas leian endale midagi uut ja sobivat ka selga. Eks need kleidid siin ju kuluvad ka lõpuks pidevast pesemisest. Astusin siis ootamatult ühte katusealusesse sisse ja müüjanna ei jõudnud mind ära tänada selle eest, et just tema leti taha vaatama läksin. Muudkui korrutas, et küll on ikka hea, et ma just tema juurde läksin… Hakkas juba imelik tunduma, et kas neil on seal mingi omavaheline võistlus või kihlvedu käimas….Plaan oli lihtsalt vaatama minna, aga leidsingi lõpuks ühe pluusi ja kleidi.

Ja kui ma sealt siis väljusin ja ranna poole suundusin, hakkas kõik see müüjate rivi mind äkki üksteise võidu hõikama, lärm ja kisa oli nii suur, et raske oli eraldada sõnu, mida nad täpselt mulle pakkusid:

” Ma olen sind mitu kuud oodanud!”, “Mul on täpselt sinu jaoks üks ilus asi!”

“Tule vaata, sa ei leia selliseid mitte kusagilt!”

“Tule ainult teed jooma!!…..

viimasest letist astus väga enesekindel naine välja, seisis mulle risti tee peale ja käratas: ” Ja millal siis minu kord tuleb!

Millal minu kaupa ükskord vaatama tuled?”

See oli mulle juba päris lõbus, sest tema näoilme, poos ja riietus meenutasid hästi väljamängitud karakterit india filmidest. Ei lubanud midagi. Aga pean vist mõnda aega teisi teid kasutama randa pääsemiseks.

Selline on siis praegu elu idamaal, kus üks turist, kellel ammu turistitunnused puuduvad, peab rinda pistma kümnete ja kümnete kauplemisnäljas vaevlevate hilbuärist elatuvate professionaalidega.

Kui järgi mõelda, mille järgi ma valisin riideleti, kuhu lõpuks sisse astusin, siis aus vastus on, et seal paistis sees olevat veidi ruumi hingamiseks ja müüjanna ei olnud pealetükkiv, vähemalt alguses mitte.

Niipalju kohalikust turundusest ja kliendisuhetest…

Candolim on suhteliselt puhtam linnaosa teistega võrreldes ja siin on prügikaste siginenud järjest rohkem. Kui aga kellelgi ikka tekib küsimusi, et miks Indias alati pilt prügisem paistab, kui kuskil mujal, siis vastus on lihtne ja loogiline. Pühad lehmad! Küll on neid prügikaste üritatud panna kohtadesse, kuhu lehmad ligi ei saaks, aga siis ei saa neid ju ka tühjendada. Väravatest kõnnivad nad esimesel võimalusel sisse ja kuigi praegu on rohelist looduses leida piisavalt, siis prügikastide kummulikeeramine pakub neile alati avastamisrõõmu.

Uus kodu

Eile kolisin taas uude elamisse. Kas see on nüüd järjekorras mul Indias kaheksas või üheksas, ei mäleta, sest viimased vahetuvad eriti ruttu. Eelmise postituse kolimisest tegin siia oktoobri keskel. Ja olin vaimustuses, et kolimine sattus täpselt ajale, kui toimusid tennise suure slämmi finaalid ja ma sain ootamatult neid lausa telekast vaadata.

Eelmine korter oli väga ilus ja vastas mu paljudele soovidele, mida ma siinses keskkonnas olin osanud ette kujutada. Aga mäletan, et kui oli täiskuu, siis minu rõdule ei paistnud sellest ühtki kriipsukest. Ja siis ma seal istusin ja mõtlesin, et see on ainus asi, mis sealt puudu on…..

Eile õhtul uude korterisse saabudes olin pakkimisest-tassimisest parasjagu väsinud ja kui lõpuks sain mahti pimeduses rõdule minna, siis palun väga – suur kollane täiskuu sirab täpselt mu rõdu vaateväljas kogu õhtu kuni peaaegu keskööni. Ja siin on see aeg ilus, sest pilvi pole üldse, on väga soe ja..sääsed polnud mind siin veel avastanud.

Hirmutavalt kiire on see soovide täitumise protsess viimasel ajal!

Kolima pidin aga sellepärast, et ka eelmisele elanikule meeldis too korter väga ja tagasi saabudes Goasse soovis seda tagasi saada. Mina poleks sealt vabatahtlikult lahkunud, aga näed – Universum soovis mulle ka Kuud pakkuda. Ja selle vahetusega ei kaasnenud mulle mingeid teisi sekeldusi, sest korteri omanik on sama ja ta leidis mulle enda arvates kõige parema variandi. No näis, kauaks 🙂

Tänahommikune pudrusöömine rõdul….

Hiljuti vaatasin Goa uudiste lehel üht videot, kus hindu mehed heidavad ennast üksteise kõrvale tänavale pikali ja lasevad lehmadel ennast tallata. Video oli saanud palju arusaamatuid kommentaare igalt poolt ja lääne inimese jaoks võivad nii mõnedki teised hindude kombed tunduda pentsikud ja loogilise mõistuse vastased. Ma ei tea, kas saan youtubest mõnele sellisele videole siia lingi panna, sest näen, et see on maha võetud, siin üks teine analoogne ( https://www.youtube.com/watch?v=cIWwY1J5oK4)

Mina olen lehmi pildistanud peamiselt sellepärast, et nad on siinses keskkonnas end nii vabalt sisse seadnud ega karda midagi – juba vastsündinud vasikad ukerdavad rahulikult tänaval autode ja rataste vahel, ega tule selle pealegi, et keegi võiks neile peale sõita või midagi teha. Selline puutumatus kasvab sisse ilmselt geenidesse ja juba kaugetest põlvkondadest. Lehmi siin lihaks ei tapeta ja neil puudub hirm. Loomaliha saamiseks kasvatatakse pühvleid ja need võivad küll rünnata inimesi nagu videotes näha.

Alguses siia saabudes tekitas mullegi hämmastust hindude iseenesestmõistetav vaikne austus lehmade vastu, eriti tänavatel. OK, juurviljamüüjad vahel küll peletavad neid oma lettidest eemale, sest nende kahjud lähevad päris suureks, kui mõni kari hooga läbi selle tuuseldab. Aga see video pani mind mõtlema. Miks nad lehmi sellisel viisil austavad? Lehmad on hinduismis eluandva ema sümboliks. Videost on näha, kui suur soov on mõnel austada seda emaenergiat, aga nad ei tea, kus see tegelikult asub. Ja siis loed, kuidas mõnes osariigis vägistatakse naisi ja tapetakse vastsündinud tüdrukuid….Pole siis imestada, et selline traditsioon – heita end emaenergia jalge alla – püsib! Meie ei tea, kui raske nende hinge koorem selle ees võib olla. Kui nad on leidnud, et see neid veidike lunastab, siis pole teistel siin midagi arvustada. Naiste väärikus on nii jalge alla trambitud, et läheb aega kuni see tõuseb. Kes trampis? Kui mehed on aastatuhandeid harjunud mõttega, et nad vastutavad nii naise heaolu kui käitumise eest, siis ei saa nad naises näha seda emaenergiat. Seal polegi seda, kui puudub igasugune võimalus iseseisvalt mõelda, vastutada, otsustada. Inimesed on kastidesse jagatud ja teatud kastide naistel puudub võimalus isennast tunda ja väärtustada. Mehed, kelle hingel lasub suur võlg emaenergia ees, vajavad selle tasakaalustamiseks sellist tseremooniat, kus sümboolne väline emaenergia neile samaga vastab. Läänemaailmas toimub juba mõnda aega vanade energiate vabastamine. Huvitav kas pühadest tekstidest , paikadest, traditsioonidest, joogast, ajur vedast ja paljudest vaimsetest praktikatest läbipõimunud India ühiskond suudab kunagi ka selle pähkli pooleks hammustada, et näha, kus tegelikult asub see emaenergia.

Tegelikult ei ole vaja kaevata aastate kaupa pühades tekstides ja uurida kümnete põlvkondade taguseid mustreid. Nende tegude ja valikute tulemused on meie silme ees laiali iga päev. Aga seoste nägemine ei pruugi lihtne olla. Selle eest lehmad tunnevad end siin kuningannadena. Ja video põhjal on ju selleks piisavalt alust. Kuna lehmad kogu päeva keset liiklust oma asju ajavad, siis pole ime, kui mõni neist hakkab end mootorrattaga samastama. Siin üks selline isend, kes on end vabatahtlikult kenasti ritta parkinud…ikkagi karjainstinkt ja selle vastu ei saa….

Universaalsed tegelased

Videote ja piltide üleslaadimisel fb-sse või youtube`i on juba mõnda aega olnud märgata, et mõned kohe kustutatakse. Ei lubata inimeste nägusid, mis on äratuntavad, asutuste nimesid, autode numbrimärke jne.

Ja küllap olete märganud, et minu postitustes India tänavatelt figureerivad tegelased on enamasti koerad ja lehmad, keda nende võrgustike robotite jaoks pole seni millegi äratuntava ja keelatava alla klassifitseeritud. Kui nemad on pildil, siis pole probleemi – kõige muuga paraku on. Ja kui ühes videos püüdis kogu minu tähelepanu aiaväravas ja maanteel õhinaga askeldav seaperekond, siis selle laadimine oli võimatu, kuna roboti pilk peatus ainult videosse vilksatama jäänud värava taga olnud asutuse sildil, mis kuulus erakliinikule.

Niisiis, ei ole siin tegelikult tänavatel ainult loomad. On inimesi ka ja järjest rohkem! Aga paraku peavad tegelaskujudena tänapäeva lugudes –nagu Eesti Rahva Ennemuistsetes Juttudes olid vaid jänesed, rebased, hundid…… siin kandma peaosasid koerad, lehmad, põrsad. Ei ole midagi uut siin päikese all! Lihtsalt esitamise vorm on teine. Koht praegu muidugi ka.

Ja kui mõelda veidi ajas tagasi, mitte väga palju – siis kes olid peategelased nõuka-aegsetes juttudes ?— need olid idapoolsete teemade juures Ivanov, Petrov, Sidorov— ja kui veidi laiemat piirkonda või teemat haarav asi, siis….eestlane, venelane, sakslane jne.

Kui minna veel rohkem ajas tagasi, siis tulevad osatäitjatena meelde Kalevipoeg, Sulevipoeg, Olevipoeg ja siil.

Mina ei pretendeeri jutuvestjaks olemist, ega pole ka mõttes siinsetest tegelastest kangelaskujusid vorpida…. et ridade vahele järgmiste põlvede tarbeks aegumatuid tõdesid peita.

Sellele järgmisele tegelaskujule võib ju mingi nime panna, kui vaadata missuguse vilunud liigutusega ta endale huvitavaid pakikesi avab….ja kindlasti on vares see, kes talle häid õpetusi jagab, kuidas seda veelgi paremini teha…aga ka selle üleslaadimisega tuli ette küsimus – kas see on lastele? No ei ole lastele. Aga muud variante pole. Nii et palun, siin teile üks ainult täiskasvanutele mõeldud video:)))

Pilt selgitab, miks on Indias tänavatel prügi. Igaks hommikuks on lehmad prügikastid tühjaks tuuseldanud sama vilunud liigutustega, kui need on jäänud neile kättesaadavasse kohta.

Inimest aga saab pildile ainult selja tagant ja nii, et taustale keegi ei tule segama. Auto on siiski jälle jõudnud pildile ja pole kindel, kas see pilt on kõlbulik või ei. Siin siis käib palgivedu kohalikke traditsioone järgides:

Ühtlasi annan teada, et mul seisab varsti taas ees kolimine….nii et jõuan oma üheksandasse elupaika Indias :)) . Seekord on lugu vastupidine. Elukoht on endiselt väga hea ja selles probleem just ongi! Sest ka eelmine elanik arvab siiamaani samuti! Ja tahab oma elamist tagasi saada. Mina lepingut teha ei saa, sest pole õrna aimugi, kui kaua ma Indias olla veel saan. Aga pakkumisi on, kuigi viimased päevad on vist Calangute pool küll külastajate rekordeid löömas. Eile olid isegi kõik sularahaautomaadid tühjaks saanud, rahvas seisis elavas järjekorras, et restorani istuma saada…..

Igal asjal on ka oma plusspool! – saan kogeda väga erinevaid keskkondi ja õppida tundma erinevaid piirkondi Candolim – Calangute – Baga trassil üsna põhjalikult – väikestest teeradadest kuni toidupoe müüjate ja koerteklannide juhtideni :))