Featured

Sisukord

Mida piirangud õpetavad?

Kes sa oled?

Natuke teistmoodi Indiat

Kaheks päevaks Nepaali

Minu Jaanuar Indias

Kas positiivsus on alati hea?

Elades oma disaini

Loodusest laual ja rõdul

Eesti on teel tippu

Allergiku kommentaar

Varsti pool läbi

Kuiv päev

Puuviljadest ja meediumitest

Minu kogemused katsetuste esimesest nädalast

Üks ravi kõigile

Minu vigane vaatenurk

Isegi sööma õpime kogu elu

Ajurveda vaatenurk silmade tervendamisest

India blogi 2

Mõjust, mis kaasneb lähedase inimese suitsiidiga

Hirmudest

Paar lihtsat võtet füüsiliste blokeeringute eemaldamiseks

Valikutest lahkumisel: urniga või kirstus

Suletud ringist välja

Tantsust ja liikumisest

Mis need tšakrad on ?

2 kuud hiljem

India blogi

Autoimmuunhaigused

Juuli: Silmade tervendamisest

Mida piirangud õpetavad?

Alati kui tuleb piir ette on elu mind õpetanud selles õppetundi otsima. Ma pean midagi aktsepteerima või muutma vaatenurka.

Olen nüüdseks üle kahe nädala elanud Andhra Pradeshi väikelinnas ühe pisikese tänava pisikeses majas; pisikesest toast saan ikka välja, aga liikumistrajektoor on aias umbes 20 m. Goasse tagasi saades ma vist pidevalt kõnnin….kõnnin ja kõnnin mööda lõpmata teed…

Ei, ma pole asumisele saadetud! Mulle üritatakse keset tihedat asustust luua ashramilaadseid tingimusi. Tundub, et edukalt.

Allergilisest nohust olen vaba: esimese nädala tegelesin mitu korda päevas taskurättide pesemisega. Siin on mul keelatud pabertaskurätte kasutada ja ega nende järgi ma ju ka minna ei saaks kuskile. Nüüd on asi unustatud. 2 nädalat sessioone ja erinevaid teraapiaid. Pole enam taskurätte vaja, kuigi niiskust ja tolmu on siin ohtralt.

Põlv on ka korras, väliselt ja tavalise liikumise jaoks. Aga pean sellele veel kaua harjutusi tegema, sest — selgus, et normaalse liikuvusega põlv peab laskma kükke teha täistalla peal. No mul ei lase kumbki põlv. Polegi asi niivõrd põlves kui lihastes, mis kinni hoiavad. Põlv laseb kükitada juba küll, kui olen varvastel. Ma kaldun arvama, et ma pole kunagi saanud täistallal kükkideks tasakaalu hoitud, aga kui peab – siis pole pääsu. Teen selleks mitmeid harjutusi ja massaazi ka iseendale. Ehk õnnestub!

Niipalju füüsilisest poolest. Vaimse poole pealt on piiratud tingimused väga arendavad. Kui ajas tagasi lähen, siis olen neid tingimusi endale ikka aeg-ajalt korraldada suutnud. Täiesti ettekavatsematult. Või kas see olin mina, kes seda tegi? Mina olin see, kes astus sammu mugavustsoonist välja tundmatusse. Sest seal sees olles ei toimu mingit kasvamist. Ja siis Universum korraldas ülejäänu. Ka selle siin :)))

Ei hakka detailidesse laskuma, aga teise nädala kogemused panid punkti tervele reale katsumustele, mida olen läbi aastate erinevate nurkade alt saanud vaadelda. Tulemuse kokkuvõtet saab lugeda uues teenuses, mida pakun “kaaskannatajatele”. See avaneb siit , aga sinna saab jõuda ka menüüst valides Töö minuga ja seal teiste hulgas on sellele eraldi link.

Kui kunagi Indiasse satute ja tee viib kõrvale turismipiirkonadest, siis varuge endale euromünte või -sente. Mul oli neid, aga jäid Goasse. Mis on päris kurb! Siin oleks saanud mitu inimest nendega õnnelikuks teha. Üks naabritüdruk tuli mulle kinkima märkmikku. Tema ingliskeelse sõnavara võis sõrmedel kokku lugeda ja ma ei saanud algul aru, mida ta täpselt tahab. Kirjutasin talle sinna paar soovi ja andsin tagasi. Aga ei, see pidi olema kingitus! Rebisin siis märkmikust selle lehe välja ja andsin talle. Mitte midagi muud anda ei olnud, sest mu pagas koosneb praktiliselt kõik Indias soetatud asjadest. Pärast nägin kuidas terve pere istus puu all ja üritati suure innuga hulka aega seda minu käristatud servaga kortsus märkmikulehte lugeda…..

Kes sa oled?

Seda küsimust on soovitav esitada endale iga kord kui vaja teha valik. Sest iga järgmine kord oled kogemuse ja teadmise võrra rikkam.

 Kui tahad füüsilisel tasandil teada vastust, siis vaata peeglisse ja kirjelda.

Aga me pole ainult keha! Meil kõigil on vaim ja hing.

 Kui üritada neid kuidagi kirjeldada, siis meie energiavälja sagedus on seotud vaimuga ja vibratsioon hingega.

 Sagedus on sama kogu elu, aga me pole sellega alati kontaktis. See on see, mida saab kirjeldada Human Designi abil ja leida tee kontakti saamiseks. Saad õppida ka kuidas seda säilitada.

 Vibratsioon on sisuliselt hinge seisund. Kuidas vibratsiooni tõsta? See on vale küsimus, sest meil kõigil on hinge loomulik algne seisund armastuse vibratsioon. Seda ei anna tõsta. Sealt annab ainult eemaldada kõike, mis seda alandab. Iga raskuse eemaldamisel hakkab vibratsioon “tõusma” ja kui kord on hoo sisse saanud, siis võib see toimuda väga kiiresti. Näed äkki igat raskust ja ahelat, mis seda tagasi kisub.

 Kuni neid takistusi on palju, siis ei tea, kust otsast alustada.

Kui on kasvanud või kasvatatud sisse hirmud tundmatu ees, siis on hirm ka kõrgemasse vibratsiooni jõudmise ees, sest ka see on tundmatu.

 Kõige rohkem hoiavad vibratsiooni madalal:

-hirm tundmatu ja homse ees

-vanast kinnihoidmine ja mineviku alahindamine

-kriitika iseenda ja teiste suhtes

-enese alahindamine ja negatiivsed mõtted

-usalduse puudumine

Kõik need, aga eelkõige hirmud, ei lase meil mõelda seda, mida me tahame vaid panevad keskenduma sellele, mida me ei taha.

 Iga järgmise  ebameeldiva olukorra või tulemuse kartusega esita endale küsimus -miks ma seda kardan? Mis ajast see hirm tekkis? Mis tingimustel sul seda hirmu ei ole? Kui neid suudad sõnastada, siis oledki jõudnud selleni – mida sa tahad?

Natuke teistmoodi Indiat

Tulin Andhra Pradeshi osariiki Jaanuari lõpus ja hakkan lõpuks aru saama veidi kuidas see asi toimib mu ümber. Naised käivad siin eranditult sarides ja kõiki asjaolusid arvesse võttes saan aru, et see on sellistes tingimustes vist tõesti kõige kehasõbralikum riietusese. Minul pole midagi sellist, mis käed ja jalad kataks, aga kuskilt õhku vahelt sisse laseks ja seepärast on paras väljakutse päeval õues olla. Majadel on aknad pisikesed ja koopas elamise tunne kõige selle valguse ja soojuse keskel ei taha kuidagi üle minna.

Kogemust annab seevastu kuhjaga, sest kui füüsiliselt liikuma ei pääse, siis seda pikemad on rännud sisemaailmas. Tegelen siin ka oma kodulehe ümbertegemisega.

Kirjutan paar sõna oma allergilisest nohust, mis mul Eestis alati tekib ja mis oli peamiseks põhjuseks, miks ma üldse Indiasse jõudsin. Siin tegeleb sellega panchakarma ja ajurveda ekspert ja praanaga ravitseja, kellega iga päev saab läbi arutatud kõik reaktsioonid ja abinõud, mis vähegi mõju avaldavad. Ta on uurinud paljusid traditsioonilisi ravitsemise viise ja käib pidevalt ka ashramites üritustel kogemusi jagamas.

Tingimused on siin täpselt sellised, mis mu nina kohe reageerima peaksid panema. Ja alguses siia jõudes terve ööpäev rongis loksudes oli mu allergia lakke jõudnud – magamatus, väsimus, palavus, konditsioneerid, õhupuudus, palju inimesi….Nädala ajaga on asi juba üsna kontrolli alla saanud.

Tema ravi seisneb segava energia eemaldamises. Ta ei pane midagi juurde. Aga ta näeb kõike piisavalt suures pildis. Ise ma ei saanud seda eemaldada, sest tegemist on väga pikaajalise probleemiga. Haigused on keha viis sõnumeid saata ja kui muster on nii tugevalt sees, siis on vaja välist abi selle kustutamiseks. Keda huvitab, mida kujutab endast praanaga ravimine, siis tema kodulehel on sellest infot rohkem: http://www.pranichealingforall.com. Enamasti ravib ta distantsilt ja teeb online seansse.

Täna siis nagu Facebookis sissejuhatuseks kirjas on festival, mis seotud täiskuuga ja superkuuga. Linnatänavatel liigub tantsivate trummarite salk valjuhääldite saatel ja selle taga siis saab annetusi teha jumalatele ja templi saadikud jagavad selle puhul pühitsust. Terve selle aja kui ma siin kirjutan olen noppinud juustest riisiteri välja ja neid kukub ikka veel kuskilt juurde. Selline olukord siis kui oled ka osa saanud sedasorti üritusest.

Tempel nimega Sri buralagalama ammavaru oli kunagi sisse õnnistatud samasuguse täiskuu ajal, mis täna meile kõigile paistma hakkab. Kokkuvõttes siis võiks öelda – superkuutants! Huvitav on see, et pool aastat tagasi oli meil Eestis tšakratantsu üritus täiskuu ajal. Nii et Kuu paneb inimesed tantsima igal pool maakeral. Kes sellel osalesid saavad meenutada ja võrrelda siinset tantsu meie omaga 🙂

Festivali auks…või superkuu auks…joonistatakse maja sissekäigu juurde mustreid, mis edu ja õnne majja toovad. Siin pildil on osav naabrinaine, kes lihtsalt sujuva vabakäejoonega selle kõik maha joonistas. Materjaliks riisijahuga segatud pulber.

Ka mina andsin üritusele oma panuse :))

Siin on lapselaps, kes vanaema joonistuste taustal poseerib ja kes minu ihukaitsena mind mööda tänavat saatis. Kõige kummalisem asi, mida see neiu mulle rääkis oli, et tema unistus on minna kaitseakadeemiasse ja teenida mereväes. Nagu näete on siit kenasti paista ka kõikide majade ukseesised ja üldine tänavapilt.

Kaheks päevaks Nepaali

Selline saab olema raamatu pealkiri. Olen paar päeva kosunud sellest kahest päevast, aga täielik taastumine võtab ilmselt kauem aega. Blogisse saan kirjutada ainult taustast, sest kõik muu, mis toimus oli liiga intensiivne, et mingit lühiülevaadet teha.

Niipalju ehk, et see, millest raamatus juttu tuleb, saab toimuda ainult Indias ja ainult üksinda reisides.

Nüüd aga reisist. Lennuk väljus Goa lennujaamast õhtul kell 10, nii et öö pidin mööda saatma Delhis. Vastu minu ootusi, mis kujutluses sisaldasid kusagil saalinurgas tukkumist ja kella vaatamist, oli see öö täis tihedat sebimist, vaidlemist, tõestamist, närvitsemist. Tagantjärele paistab see kui komöödia.

Kui oled kolm kuud elanud 30 kraadises kuumuses, siis öise Delhi 11 soojakraadi tõid mu kiiresti maa peale tagasi. Maa peal olekuga kaasneb ka pidev allergiline nohu. Panin selga kõik kaasasolevad riided, sest tuli väljas bussi oodata, et jõuda teise terminali kust väljuvad rahvusvahelised lennud.

mägede tippudes käib vilgas elu

Võin nüüd julgelt öelda, et Indiast lahkumine teeb mind alati haigeks. Kaks korda olen seda enne teinud ja nüüd oli kolmas kord. Ei lasknud India mind ka seekord ära vaid kinnise ninaga. Olukord kujunes nii, et lennuki väljumisaeg oli ammu möödas kui mina sinna jõudsin ja kiirustades suutsin komistada ja lüüa ära oma põlve. Ärge diagnoosi vastu huvi tundke, sest ravin ma end ise, aga see võtab veidi rohkem aega.

Nepaali viisa saamist uurides leidsin igalt poolt, et on vaja vähemalt 30 USA dollarit ja passipilte. See ei paistnud väga vana info olevat. Kohale jõudes selgus, et oli ikka piisavalt vana küll. Pilt tehti kohapeal nagu mujalgi ja täna aktsepteeritavate valuutade nimekiri on siin:

Taksoletis keelitati mind kohe tühistama oma broneeritud majutus ja valida hotellituba, mis loomulikult kallim…aga takso sinna tasuta. Kogukulud loomulikult minu kahjuks pluss veel tühistamise tasu. Kaalusin küll seda varianti, sest tegelikult olen ju ainult 2 ööd, saaks soojas olla….aga milleks mulle kesklinn? Käia ma nagunii ei saa. Võtsin takso ja läksime mu broneeritud Travelers Home -i otsima. Taksoga päris kohale ei saanduki, tuli veidi ka jalgsi käia. Aga külalistemajast tuldi mulle vastu ja nii me siis koos kohale komberdasime.

Traveler`s Home , Jaanuaris 2020

Juhuseid ei ole ja õige pea selgus ka põhjus, miks mulle oli just seda majutust vaja. Seal aias ja majas toimuvad jooga ja meditatsioonitunnid ning joogaõpetaja oli ka reikimeister, kes kohe mu põlve ette võttis. Kütet majas ei ole ja minu tuba soojendas väike puhur, mis suutis täitsa talutava temperatuuri öösel luua.

Nina oli mul endiselt kinni ja selline pilt – veeanum koos paberikuhjaga, on lihtsalt paratamatus. Aga seinal on väga hea tekst!

Mõned pildid ka Katmandu tänavatelt – õigemini küll kahelt kõrvaltänavalt, sest kaugemale ma ei hakanud liipama

Miks kõrge müür nii teravaks on tehtud, ei tea. Nepaallased tundusid olema äärmiselt rahulikud, tasakaalukad ja abivalmis. Üllatusin, et see kliima kaktusele nii hästi sobib, sest öösiti on seal vaid paar kraadi sooja.

Loomulikult oli minul pidevalt külm. Teisel päeval päikest ei olnud ja õhk oli umbes 15 kraadi, öösel 5 ja kivipõrandad olid toas külmad. Minu suureks imestuseks käisid kõik majas ringi paljajalu. Ja ei näidanud mingit märki sellest, et neil jalad külmetaksid. Need inimesed seal mägedes peavad olema teistmoodi üles ehitatud! See ei ole muudmoodi võimalik!

Kesklinn pidi olema 10 minuti kaugusel. Ma ei hakanud mõõtma aega, kui kaugel ta minu valutava põlvega sealt täpselt oli.

Lennujaama tagasisaamiseks teisel hommikul oli vaja taas takso tellida, aga kuna taksoni oleks mul olnud vaja kõndida koos kohvriga, siis leidus parem variant. Võõrustaja pakkus, et viib mu hommikul mootorrattaga ise lennujaama. See väike kohver mahub ilusti meie vahele ära ja nii paistis asi lihtne. Hommikul sadas aga vihma ja oli umbes 10 kraadi. No ei olnud see templite saamine passi mulle lihtsaks tehtud!

Panin selga jälle kõik riided, lisaks tekk ümber ja nii me siis läbi hommikuse vihmase Katmandu sõitsime.

Harish, Traveler`s Home omanik ja eestvedaja

Tagasitee Goasse oli märksa rahulikum ja reede õhtuks maandusin lõpuks siin soojuses – nohuselt, longates, väsinult ja ka palavikus. Aga passi olin neli templit juurde saanud, mis lubab mul siin edasi elada ja nüüd on aega veidi kosuda.

Minu Jaanuar Indias

Täna on 10.jaanuar ja tänavalt võetakse maha jõulukaunistusi. Ega need küll kedagi ei sega; Diwali laternad ripuvad novembrist siiamaani mõnel pool rõdul või ongi nad aastaringne kodukaunistus?; kunstmaterjalidest on kõik nagunii ja peaksid ka aastaringse eksponeerimise kenasti vastu.

Kiirema interneti ja püsiva elektriühenduse lootuses tulin kirjutama restorani ja tegelen siin nüüd veel ühe arvutiga. .. Selgus just, et õnnelik omanik ei osanud oma notebookiga midagi peale hakata. Talle oli üks inglane selle hiljuti kinkinud kui tagasi koju läks. Ja kui ma seal istusin ja kirjutasin, siis ta sattus sellest nii vaimustusse; tuli ja palus, et ma talle ka seda õpetaks. Küsisin siis, et mida nimelt? Vastus oli, et kõike, mida ma oskan:)) Aga et seal win7 oli nii aeglane ja oma arvutis just vahetasin, siis panin ta vaikselt alla laadima uuemat versiooni. Kõik uuendused ja Äpid võtsid niikaua aega, sel ajal kadus paar korda ka elekter, nii et istusin seal kokku üle 4 tunni. Aga tehtud saime! Siis veel väike näpuharjutus, et ta ise oskaks selle käima saada ja välja lülitada. Talle oli üllatus ka, et sinna ei ole mingit sim kaarti vaja. Huvitav, mida ma siis talle oma oskustest veel peaksin õpetama ? :))

Aasta alguses läks ilm äkki mitu kraadi külmemaks, palju oli nohuseid ja köhaseid kuulda ümberringi, eriti hindude hulgas. Kõige rohkem köhivad kaupluse töötajad, neile vist see pidev jahedus poes ei sobi. Ookeanis vesi oli endiselt soe, aga kui ujumast tulles külm hakkas, siis pidasin ka mitu päeva vahet. Öösel langes temperatuur alla 20 kraadi.

Nagu eelmisel aastal, nii ka sel korral nõuab viisareziim minu Indiast lahkumist, kasvõi pooleks päevaks ja tempel passi tuleb kuidagi saada mingist teisest riigist.

Seekord siis osutus väljavalituks Nepaal. Pigem on küll nii, et Nepaal on minu välja valinud, sest kõik teised variandid on erinevatel põhjustel ära kukkunud. Ja oleks ma seda varem teadnud, ei oleks ma kindlasti oma saapaid ja mantlit Tallinnasse jätnud… Kuna eelnev ilmavaatlus on kinnitanud, et seal on öösel 5 kraadi ringis sooja, siis hakkasin uurima, kas minu broneeritud majutuses ka magada on võimalik. Loomulikult ei olnud! Seal puudus küte ja tekid ja vbl veel midagi. Reeglina ongi siinkandis majad ima kütteta. Tegin kiiresti uue broneeringu, kus lubati puhurit ja soojemat tekki. Teisipäeval asun siis teele. Et kaks ööd veeta Kathmandus.

Sellega seoses meenus äkki, et mul võib viisa jaoks olla vaja passipilte. Viisa loodan saada Kathmandu lennujaamas. Läksin siis kohta otsima, kus pilte saaks teha. Leidsingi lahtise ukseava, mille varjus üleval serval kirjas, et piltide tegemine ka üks teenustest. Elav järjekord nagu ikka, rahvast polnud palju, aga hindudega on alati nii, et sa kunagi ei saa aru, kes on müüa, kes sõber , kes sugulane ja kes klient. Kõik räägivad läbisegi hindi keeles ja ei saa aru jkellega,sest on ka samal ajal ninapidi telefonis. Ootasin siis veerand tundi kui tabasin, et üks noormees vaatab mulle aeg-ajalt küsivalt otsa. Hõikasin talle, et soovin viisale pilte. Läks veel oma kümme minutit kui ta käega viipas ja suunas mind ühte nurka. Seal kapi otsas istudes tuligi see pilt siis ära teha.

fotoateljee

Minu tehtud pilt ateljeest jätab muidugi soovida, sest olin liiga lähedal ja ega seal rohkem ruumi polnud ka kusagile taganeda. Peeglist rääkimata olin palavusest ja ootamisest piisavalt väsinud, et üldse pildile saada, aga enne kui mõelda jõudsin oli pilt tehtud. Samal ajal kui fotograaf ühe käega pildi suurust korrigeeris vastavaks viisa nõuetele, luges tema teine käsi raha teisele kliendile tagasi ja suu rääkis kolmandale midagi telefonis. Ja nii ei saa kunagi aru, kas ta üldse mõtleb ka mingi osaga endast, mida ta parasjagu teeb. Aga võibolla polegi see vajalik? Hindude puhul olen märganud veel teisigi iseärasusi. Näiteks ei vaja nad valgust pimedas liikumiseks.

Pildid sain kätte, on nagu on. Olen isegi õiges suunas vaadanud sel hetkel.

Jaanuari lõpus on mul ees veel teinegi reis, sedapuhku sisemaal. Võtan ette ühe keskuse külastamise Andhra Pradeshis, mis on teises osariigis ja tee sinna bussi ja rongiga võtab kokku terve ööpäeva. Rongipilet on olemas, see broneeriti mulle ära. Minu osaks on õigeks ajaks Margaosse jõuda ja õige rong üles otsida. Mis ei saa lihtne olema. Täpsemalt pole sellest mõtet rääkida enne kui kohale jõuan.

Kõik muu on siin sama ka sel aastal: palju inglise ja vene turiste ja meditatiivses seisundis lehmad tänaval – muide tänaval liikudes on kõigil soovitav olla väga aeglane. Siis võid kindel olla, et kõik suudavad ette arvata sinu järgmist sammu ja ei mingit probleemi. Kõnni või keset tänavat.

Kas positiivsus on alati hea?

Mõtle positiivselt!

Unista ja tõmba külge, mida sa soovid!

Need ja lugematud sarnased üleskutsed ja soovitused vaatavad vastu kõikjalt, eriti aasta alguses.

Aga mis protsessi need käivitavad inimestes, kes on hetkel energeetilises madalseisus ja kel pole jõudu mõeldagi? Või neis, kes on korduvalt proovinud, aga kunagi pole saanud soovitud tulemust? Või neis, kellel on selles elus vaja leida rakendus hoopis teistsugusele energiale? Ebaõnnestumise ja läbikukkumise tunne süvenevad või hakkab sõna positiivne ise tekitama negatiivset või võltsi varjundit kõigele.

Arvestades seda, mis energiat on inimestel oma Human Designi põhjal vaja elus rakendada, siis ei anna pidev püüd positiivne olla paljudele energiat, vaid hoopis takistab oma tõelist rada leidmast. See ei tähenda, et neil oleks mingi negatiivne agenda ja peaksid siin teistele vaid õppetunde andma. Sugugi mitte.

Aga kui kellegi energiakaardis on Päike aktiveerinud opositsiooni või provokatsiooni energia, kui oled siia sündinud täiusliku pagasiga korraldada transformatsioone või revolutsioone kas enda ümber või laiemalt, siis saab püüd pidevalt positiivset kõiges näha takistuseks. Energia kaob, hinges on pidev rahulolematus ja kogu elu hakkab muutuma täiesti mõttetuks. Keegi peab muutma ühiskonnas vanu mustreid ja raame. Keegi peab nägema aegunud elukorralduses takistusi, peab võtma sõna nii, et see ka kõige positiivsemaid inimesi kõnetaks.

Suuri muutusi ei saa teha ainult iluvigade parandamisega. Ja need, kes neid muutusi algatavad või neile tähelepanu juhivad ei saa energiat sellest, et nad positiivselt meelestatult endale muutust külge üritavad tõmmata. Nad peavad selleks tegusid tegema, mis neile rahuldust tooks. Energia vallandub nagunii. Mida rohkem või kauem seda maha suruda, seda valulikum on jõudmine selle rakendamiseni.

Elades oma disaini…

Mida see tähendab? Ja kust ma tean, et ma seda teen? Kui sa tead kuidas sa energiat saad ja suudad kontrollida, kuhu seda kulutad, siis saadki elada elu, milleks sa siia sündisid.

Kodulehel ennast tutvustades märkisin, et esmakordselt jõudis Human Design minuni 7 aastat tagasi. Ja kui nüüd küsida – kuipalju on see minu enda elu muutnud? – siis ikka väga palju!

Olles kogenud igasuguseid sündmusi: abielu ja lahutust, depressiooni, koondamisi töölt oli vähemalt kolm, nii et pidev muretsemine igapäevaste asjade üle oli sisse programmeeritud – ilma oma disaini tundmata poleks ma kunagi jõudnud iseenda usaldamiseni sellise piirini, et võidki elada tundmatus keskkonnas, päev korraga ja nautida hetke.

7aastat tagasi olin ma täies hoos projektide ja äriplaanide kirjutamisega. Elamine maamajas piisava internetiga tundus selleks päris turvaline keskkond – hea koht kus keskenduda ja keegi ei sega!

Teistele võis ju tunduda, et ma olen oma eluga rahul ja alguses olingi. Aga mingil hetkel sain aru, et olen nagu mingis surnud ringis. Ja pole aimugi kuidas sellest välja saada. Kui ise teed ei leia, siis tuleb ühel ilusal päeval selline sein ette, millest üle enam ei roni. Miks see tekkis?

Oma disaini hiljem lahates ma nägin küll mis energiat ja omadusi ma sel perioodil kasutasin, aga seda ma ei näinud, mis oli kasutamata. Ja see osa hakkas pidevalt kriipima kusagil ja väljapääsu otsima. Lisaks – olles tüübilt Projektor, kelle energiaressursid on piiratud- ei olnud mul õrna aimugi kuidas on võimalik teistega koos olles oma energia säilitada ja iseendaks jääda. Õigemini, ma ei teadnud, et teiste energia mind niipalju mõjutab ja kuidas see avaldub.

Kuidas ma siin Indias nüüd siis oma piiratud energiaga üksinda toimida saan? Väga lihtsalt! Mulle sobib kui mu ümber on palju inimesi. Sest nad tekitavad energia, millest ma osa saan. Aga ma pean sellest ka vabaneda oskama. Ei, ma ei ole vampiir, kes teistelt energia ära võtab. Ajutiselt saan ma seda ka ise tekitada, aga käigushoidmiseks kulub palju ressurssi. Tundsin seda nii selgelt kui tänavarestoranisse kirjutama läksin. Aastavahetuse lärm tänavatel sobis mulle väga ja see võib teistele tunduda kummaline.

Siin vahelduseks väike lugemisharjutus restorani menüüst kirjutamise kõrvale! Alguses ma ikka küsisin ja uurisin, mis on mis ja vastuseks enamasti pearaputus, mis siin tähendab, kord jaa kord ei ja vahel nii ja naa…kuni sain selgeks, et kõiki neid roogi tasub guugeldada. Ja vastuseks ilus värviline pilt, millest võite isegi praekartulid leida 🙂

Aga sama kummaline tundub ka see, kuidas ma naudin suurtes lennujaamades olemist. See ei tähenda, et kõikidele Projektoritele samad asjad sobivad; seal on palju nüansse, aga minu energia kombinatsioon on selline, mille äratundmiseni ma katse-eksitus meetodil ja ilma Human Designita ilmaski poleks jõudnud.

On sellise disainiga inimesi, keda iialgi nende disain huvitama ei hakka. Neile meeldib katsetada ja tihti leiavadki ise oma energiale hea rakenduse. Keegi pole eksimatu – see ju inimlik! Aga teadlikkus annab ka eksimusele mitmekordse väärtuse, sest sama viga kindlasti enam ei tee.

Oma disaini tundmine annab julguse astuda suuremaid samme, sest sa reageerid ja suhtled maailmaga alati samamoodi. Saad endaks jääda ja kohal olla igas uues ajas ja situatsioonis, sest lõpuks pole vahet kas su ümbrus on sulle tuttav või võõras. Kui sa ise ennast tunned piisavalt, siis on kõikjal sinuga alati piisavalt tuttavat kaasas.

Olen mõelnud tihti, et oleks ma ometi varem teadnud, mis on minus sellist, mida teistel ei ole ja mida saan neile pakkuda. Kõige suurem viga, mida ma siis tegin oli see, et ma otsisin teadlikult nende inimeste seltskonda, kes tegelesid minuga sarnaste teemadega ja olid ka tüübilt sarnased. Aga Projektorid peaksid käituma ja tegutsema just vastupidiselt. Elu pakkus mulle ka selliseid olukordi, aga ma ei osanud vihjet ära tunda. Paraku on Projektoritel väga raske end usaldada kui nad ei tea, mida nad siin tegemas on. Ja selleni jõudmine võib väga kaua aega võtta.

Oleks minu teha, ma teeksin kohustuslikuks lasteaia rühma registreerimisel märkida ära ka lapse tüüp, kas ta on Manifestor, Generaator, Projektor või Reflektor. Seda saab igaüks leida kergesti, kes tahab ja muret kõigil palju vähem.

Loodusest laual ja rõdul

Olen eelmisest aastast saadik Goas Candolimis elades suurelt teelt oma koduni jõudmiseks kasutanud kõige lühemat teed, mis on küll kohati kitsas ja pime, aga seal on ka ilusamaid lõike ja on ikkagi läbitav olnud. Hiljuti aga sattusin peale pildile, mida ei osanud oodata. Kõnnitee plaadi serva oli keegi augu kraapinud, ilmselt koer. Vaatasin et kas sealt keegi ka välja on tulnud …ja siis nägin teda – 3 m pikkune madu vingerdas maja lahtistest ustest mööda põõsaste poole. Ta oli tume ja sama peenike nagu meie paksemad rästikud.

Kuna tegemist üsna hämara teelõiguga ja et seal on selliseid kõnniteeplaate veel ridamisi, mille all võib ju leiduda nii üht kui teist – siis olen hakanud seda teed vältima. See oli juba teine hoiatus. Sama tee peal paarkümmend meetrit eemal tulid koerad mu seelikut rebima….

Eile istusime sakslannast naabrinaisega mitu tundi rõdul ja lobisesime, maast ja ilmast, Euroopast, Indiast ja iseendast. Ja siis ta nii muuhulgas mainis, et ma peaksin laskma igaks juhuks oma rõdule kasvanud palmilehed maha lõigata. Aasta tagasi elas ta samas kõrval ja ühel kenal hommikul oli madu roninud mööda lehti rõdu servale ja oli korralikult sealset elanikku ehmatanud. Oli olnud üsna pikk, umbes 3 meetrit, aga ta pidi olema ohutu. No sellegipoolest ei ole see meeldiv mõte, sest mul ka aknad pidevalt lahti, mis rõdule avanevad. Ja nii sünnivad lood, kuidas madu wc-st vastu vaatab või hommikul voodiserval liugu laseb… Ohh—ja mulle need lehed nii meeldisid, sest varjasid vastasmaja rõdu ja seal oli nii hea hommikuti istuda ja mediteerida. Täna hakkasin kohe mõtlema kui seal silmad sulgesin, et kas ma ikka üksi olen ….

hetkel on need banaanilehed veel alles, aga kui kauaks?

Lisan siia mõned rohelised pildid veel. Rääkisin ühes oma silmakoolituse videos sellerimahlast ja selleri söömisest. Otsides sellerit kohalikust kaubandusest leidsin selle ilma suurema vaevata. Jah, need taimed ei ole siin nii lihavad ja tumerohelised ja puhtad ja värsked. Aga mis hoiutingimused sellises kohas on! Ja mulle meeldis, et nad olid veidi mullased. On näha et nad on kasvatatud päris mullas, mitte toitelahuses kunstlikult üles turgutatud, kus ainult kaubandsulikku välimust silmas peetakse.

Ja kui juba toidu peale jutt läks, siis ka spinat näeb siin müügilettidel välja nagu oma aiast ja esialgu veidi mullane, aga maitse väga hea. Nii et näete, siin on ka samasugust toitu nagu Euroopas ja ei pea kogu aeg masala ja teiste vürtsiste maitsetega end üllatama.

Ja nüüd on mulle siin kirjutamine väga raskeks tehtud 🙂 Tulin restorani, et saada kiiremat netti ja sattusin istuma kohta, kus kohe hakkas mängima elav muusika. Enamasti mulle tuttavad lood ja nii kaasakiskuvad, et kisub vist tantsuks…Lauljanna on Indiast pärit, aga ta ütles et tema lauluvalik ja üldse siinne muusika on palju mõjutatud Portugali ajast ja eks seda hõngu on siin igal pool palju.

aga selle väikse klipi pühendan ühele noormehele, kes minu enda kitarril kevadel mu koduhoovis sedasama mängis – ajal kui ma ise üleval oma maja katust parandasin : ))))

restoranis Pink Flamingo

Eesti on teel tippu

Vähiteemalise artikli tõlkimine viis mind otsima teisi põhjusi, vaatama teemale ja kogu blogi sisule laiemalt. Kindlasti ei ole vähi arenemises süüdi ainult ravimid ja nende kõrvalmõjud, aga need on soodustavaks teguriks. Ega Raj ka seda otseselt ei väida, aga tal ei ole olnud seni vähi diagnoosiga patsiente. Need ei jõua millegipärast temani. Kuigi ta hea meelega võtaks teema tõsiselt käsile. Ja miks nad siis ei jõua? Väike googeldus viis mind Times of India lehele ja seal avaldatud statistika järgi on võrdlus India ja arenenud maade vahel muljetavaldav. Kui Taanis, Austraalias, Iirimaal on vähki haigestumiste arv 100000 inimese kohta  üle 300 (Eestis see number 283 ja rühib igal aastal kõrgemale kohale), siis Indias oli see arv ainult 78 ja juba tekkis eraldi uurimisteema, miks Indias see nii väike on….  Lisaks oli huvitav vaadata piirkondade kaupa, mis siis siin on peamised põhjused:

Eriti huvitavate vähi põhjustega paistab Indias silma Goa osariik: punane liha, alkohol ja tubakas!

Ehk on siin rohkem võimalusi blokeeringutest vabaneda ennetavalt, nii füüsilistest kui vaimsetest. Ja kindlasti on ka usul oma osa, sest inimene peab millessegi uskuma. Vahet pole, millesse  usutakse. Siis on energia suunatud ja välised mõjud ei pääse nii kergesti ligi.

India on keelanud ära mitmete taimekaitsemürkide kasutamise, sest kohalikud farmerid ei jõua neid osta. Kui Monsanto üritas siia oma mürke ja GMO- seemneid müüa, siis tekkisid kohe sotsiaalsed probleemid ja valitsus keelas selle äri.

 Kui praktiliselt kõikide terviseprobleemide lahendamiseks on üks ravi nagu Raj väidab, siis miks on kogu see meditsiinisüsteem üles ehitatud nagu ta on praegu? Alati on hea kedagi süüdistada pahatahtlikkuses või omakasus. Aga kui mõelda ajas 50  või kasvõi 30 aastat tagasi, see on paljudel meeles: kas sel ajal oleksid inimesed olnud võimelised ravi leidmisel lähtuma holistilisest vaatenurgast? Minu ema küll oli, kuigi holistikast ei teadnud ta midagi. Mäletan kuidas ta vihastas arsti peale kui mulle kirjutati mumpsi jäädes hunnik tablette, üks nimi oli amidopiriin mis meelde jäi….ja kõik see hunnik minust sinna lauale ka alles jäi. Sest mul oli kurk nii kinni paistetanud, et mingi tableti neelamine ei tulnud kõne allagi. Loomulikult paranesin ilma nendeta.

 Koolis räägiti kuidas teadus areneb ja kuidas varsti saame reisida Kuule ja teha toitu …kas plastmassist või mittetoiduainetest. Kõik see tundus põnev ja kasulik, jättis mulje nagu saame võimekamaks teha seda, mida soovime. Saame võimekaks luua nagu jumalad. Eks toit nüüd sisaldabki palju mittetoiduaineid. Saimegi, millest unistasime. Ei osanud unistada terviklikumalt! Ja tore on, et need vildakad unistused kõik ei täitunud.

 Meil lastakse oma vigadest õppida. Nii rahvastel kui riikidel ja igaühel eraldi. Samas tempos edasi rühkides jõuab Eesti selle numbriga, mida ma eespool mainisin õige varsti viie rikkama riigi hulka maailmas. Kui see on eesmärk?

 Kõige tähtsam on oma keha kuulamine ja hoiatustest arusaamine. Sellepärast mulle Raj-i blogi meeldib, et ta seletab lahti keha hoiatused, millele meditsiin on nimed pannud ja nad ära liigitanud… ja töötanud välja tohutu arsenali „keemiarelvi“, millega me siis oma keha vastu võitlema asume.

 Aga kuidas me muudmoodi õppinud oleksime? Oma tähelepanu pööramine väliselt sisemisele on väga pikk tee ja nõuab kannatust, sest ilma negatiivsete kogemusteta ei õpi.

 Kuni meie tähelepanu on välisel, sunnime me ennast tagant tegema midagi, mis justkui oleks kasulik ja hädavajalik, mida ühiskond hindab(kes selle taga tegelikult on? ka kampaaniate ja meediakära taga?) ja nagu sunniks peale, kuigi me ise võtame vabatahtlikult vastu sama väärtushinnangu.

 Kuidas ja mis ajast see tähelepanu sinna väljapoole läks? See algab kooli minnes hinnete teenimisest. Hindamissüsteemi tuleks muuta, kool muutub ise ajas nagunii.

Raj-i blogi puhul võib tema ravimeetod segadust tekitada. Aru tuleb saada, et see, mida ta kirjeldab, selline veejoomine ja kõndimine, see on ravi. Ja nii peaks toimima ainult ravi ajal. Mitte iga päev ja kogu elu. Kui keha hakkab märku andma, siis tuleks mõelda, mis on paigast ära ja teha mõni muudatus. Kui tunneme end oma kehas hästi, siis ei ole vajadust mingeid muutusi teha, ka ajutiselt mitte.

Kuidas hoiduda vähist

Tõlge Rajinder Singh Bhalla kodulehelt tema enda loal ( http://healthyindianow.in/ )

Mõned faktid vähi kohta –

  • Vähirakud toodavad 2 ühikut energiat samal ajal kui tavalised rakud toodavad 38 ühikut.
  • Väsimus, kurnatus
  • Kasvajad
  • Madal immuunsus

Faktid diabeedi, kõrge vererõhu ja kiire pulsi kohta

  • Neil ei ole algseid sümptomeid v.a. sage urineerimine

Faktid diabeedi, kõrge vererõhu ja kiire pulsi ravimite kõrvalmõjudest

  • Väsimus
  • Palju teisi kõrvalnähte

Diabeet, kõrge vererõhk ja kiirenenud südamerütm on kõik riskifaktorid vähi arenemiseks.

Ma seostan ülaltoodu järgmiselt:

Diabeet, kõrge vererõhk ja kiire pulss on kehapoolsed abinõud ainevahetuse kiiruse hoidmiseks vajalikul tasemel. Ainevahetuse optimaalne kiirus on vajalik, et tagada eluprotsessideks ja elutähtsate organite tööks vajalik energia.

  • Diabeet suunab rohkem glükoosi ( vere või muu kehavedeliku ühiku kohta) rakkudesse
  • Kõrge vererõhk saadab rohkem vedelikku rakkudeni, millega jõuab sinna rohkem glükoosi
  • Kõrge pulss suurendab otseselt ainevahetuse aktiivsust minutis

Kõik see töötab omaette andes piisavalt hingamisruumi või taastumisaega kogu meie süsteemile, et kudedes ära hoida suuremaid tagasipöördumatuid kahjustusi.

Ja nüüd saadame oma kehasse diabeedi, kõrge vererõhu ja kiire pulsi aeglustamise ravimid! Nad suruvad maha keha poolt tarvitusele võetud abinõud  vajaliku ainevahetuskiiruse hoidmiseks. Nende tõttu on kehas vähe energiat. Nende tõttu on ka südames energia defitsiit. See põhjustab vedeliku kogunemise rakkude vahele, mille tagajärg on kasvajad ja vähk.

Vähist hoidumiseks saab lugeda pikemalt minu blogist.

Lühidalt:

Krooniline mineraalide tasakaalustamatus veres aeglustab ainevahetuse kiirust, mille tulemusena tekkivaid terviseprobleeme nimetatakse ealisteks iseärasusteks ja sellega seotud haigusteks nagu kõrge veresuhkur, kõrge vererõhk, südamehaigused jne

Et taastada mineraalide tasakaal veres tee läbi hüdratsiooni/dehüdratsiooni tsüklid ja et suurendada ainevahetuse kiirust tee läbi kõndimise lamamise protseduurid nagu mu blogis kirjeldatud.

Kõnni 5 minutit hommikul kodus kerges tempos.

Peale kõndi puhka 5-10 minutit voodis

Korda seda 3 korda hommikul, pärastlõunal, õhtul ja enne magama heitmist. Nii teeb see kokku 12 kõndimise ja puhkamise protseduuri 5×12 = 60 minutit kõndi päevas! Seda võib teha valikuliselt nädalavahetustel kogu ulatuses ja tööpäevadel ainult hommikul ja õhtul.

Kõndimise idee on energia mobiliseerimises ja enne kui see saab kulutatud saabub puhkus. Sel viisil jõuab osa energiast ka nende elutähtsate organiteni, mis ei ole kõndimisega seotud.

Kõndimise lamamise tsükkel aitab ravida ka vananemisega seotud haigustest.