Featured

Sisukord

Pesust ja prügist

Maandumine talvekorterisse

…ja septembri lõpp

Septembri keskpaik Goas

Edukad testid

Uskumatu lugu

Lõikuskuu Indias

Vihmaallergia

Kõik on võimalik

Mussoonivangis

Südasuvi

Kõndides vihmas

Inimlikkus ja looma(u)likkus

Hakkame ellu ärkama

Soovitusi aiapidajatele

Talve pikendamine

Looduslik valik

Tagasi Goas

Natuke teistmoodi Indiat

Kaheks päevaks Nepaali

Minu Jaanuar Indias

Elades oma disaini

Loodusest laual ja rõdul

Eesti on teel tippu

Varsti pool läbi

Kuiv päev

Puuviljadest ja meediumitest

Minu vigane vaatenurk

Isegi sööma õpime kogu elu

India blogi 2

2 kuud hiljem

India blogi

Pesust ja prügist

Kui ma suvel kirjutasin mussoonvihmadest ja mis sellega siin kaasneb, siis tekkis mitmel inimesel küsimus, kuidas sellistes tingimustes pesu kuivatatakse. See oli ka mulle arusaamatu, kuni ma ise need kogemused omandasin. Aga paljukest siin siis ikka neid riideid korraga seljas on? Väga vähe ja väga õhukesed on need kõik. Teine lugu on voodiriietega. Need tuleb kuidagi kuivatada ja selleks on leidlikud inimesed suutnud tööle panna ka möödakõndijate ja autode tekitatavad õhuliikumised :). Siin nüüd siis paar näidet, kus ja kuidas Goas pesu kuivatatakse:

ainus koht, kus natukenegi õhk liigub
siin liigub õhk päris hästi, sest suur maantee
loodus võtab kiiresti võimu enda kätte

Ega see lihtne tegevus pole, sest silma tuleb ikka peal hoida, et see pesu ka alles jääks. Lisaks on metsaservad alati elu täis ja pesu kuivama panek võib lausa ohtlik olla – sama maantee ääres nägin paar korda surnud madusid, üsna väikseid, kes ilmselt auto alla jäänud.

Siin veidi ohutum variant, aga ma ei saa aru, kuidas nad aia peal selle pesu kuivaks saavad ja kas ta ka puhtaks jääb. See niiske õhk on siin nii kleepuv, aia külge jääb alati kinni tolmu ja kõike, mis õhus on. Lisaks ronivad seal sipelgad igas suuruses. Võimalik küll, et see viimane probleem laheneb kangete pesupulbrite kasutamisega, mida kõik inimesed (nagu mina..) välja ei kannata. Aga sipelgad ja termiidid on visad ja arvestades korda ja kommunikatsiooni, kuidas nad end kiiresti organiseerivad iga toiduraasukest transportima …..siis selles olelusvõitluses on sipelgatel meie ees selgeid eeliseid.

versioon pesu kuivatamisest Candolimis

Üks asi, mis mulle oma veebruarikuisest pagendusest teise osariiki silma jäi, olid sealsete inimeste pesunöörid. Mitte et mul pesukuivatamine kuidagi eriliselt südamelähedane teema oleks, aga see oli nii võimatult naljakas, et ma ei hakanud isegi selgitusi küsima. Nimelt olid õues pesunöörid punast ja sinist värvi riideribadest kokku sõlmitud. Hea et märgati hoiatada mind, et ma punase peale oma riideid ei riputaks…..et see annab liiga palju värvi….. . Üks sinine andis ka, aga seda ei öeldud. Pesunöör ei ole nii hinnaline asi, et seda keegi osta ei jaksa ja see peab vastu aastaid. Poodides ma seal küll ei käinud, aga innovatsioon ei trügi sisse kõikidesse valdkondadesse korraga ühtviisi. Mõni traditsioon on lihtsalt tugevam kui teine, kuigi internetiühendus oli seal näiteks parem kui Goas. Vasakpoolne pilt veel Goast ja parempoolne Andhrast.

Ühes varasemas postituses mainisin, et vihmaperioodil oli minu tundlikule ninale vajalik iga päev pühkida ja pesta sidrunheina lisandiga üle toa põrandad. See eemaldas igasugused hallitusseened ja üllatuslikult ka sääskede arv vähenes siseruumides tunduvalt. Niiskust tuli küll juurde, aga ventilaatorid ju töötasid vapralt. Eelmisesse kohta kolides pidin ostma ise ka koristusvahendid. Imelik oli aga algusest peale see, et iga toa põrandalt pühkisin alati kokku päris suure hunniku peenikest ühtlast puru. Konsulteerisin tuttavatega, et kas seal peaks elama mingid putukad, kelle elutegevuse tulemus sinna põrandale koguneb või on see võimalik, et ventilaatorid töötades mingit kõrvalprodukti toodavad. Ei soanud keegi midagi arvata. Kummaline!

Sellise hunniku pühkisin kokku iga päev!

Ja nii ma elasin teadmatuses ja mõistatustes kogu selle kuu kuni ärakolimise päevani. Siis näitasin korteriomanikule sedasama pilti ja küsisin, mis see on. Ta soovis näha, millega ma pühin. Siin nimetatakse neid rohuluudadeks ja on erinevatest materjalidest. Aga kõik see peenike pudi siin pildil pärineb luuast. Mida uuem luud, seda rohkem pudiseb…..Ometi loodud üks ideaalne töövahend inimesele, kellel vajadus oma töö tulemust silmaga näha! Minul seda vajadust alati küll pole, aga huvitav teada ikkagi 🙂

Saigi mõistatus lahendatud!

Ja mõned vihmaperioodi pildid veel silmailuks ka!

Ja siin üks nukker restoran turiste ootamas…..

Maandumine talvekorterisse

Ei pidanud eelmises elukohas vastu ühte tervet kuudki. Oli küll looduskaunis koht ja tunduvalt puhtam ümbrus, palju ruumi ja ventilaatoreid, palju privaatsust – aga mis sa teed, kui telefon ei tööta ja internet on siis, kui juhtub ja sedagi jao pärast.

Uut elamist otsisin Calangutesse; käisin ka sealkandis luurel enne, et ehk hakkaks midagi silma, astuks lihtsalt sisse ja küsiks, sest paljudel on ruumide rendi kuulutused aedadel väljas. Olen mõnda aega lootnud leida kõrgema korruse korterit, kus oleks õhku rohkem ja sipelgaid ja sääski vähem. Leidsin ka Calangutest ühe sobiva pakkumise. Kui saime kohtumise kokku lepitud, siis korteriomanik tuli mulle lausa bike`ga järele, kui ütlesin, et mul on a 5 km jalutada vaja kohalejõudmiseks. Korteril polnud viga, teine korrus, kus ema ja 25-aastane poeg rentisid välja poolt maja. Kuulutuse peal oli kuu rent 16000 ruupiat, kui mina kohale jõudsin, siis mulle öeldi kohe 4000 rohkem. Keeldusin kohe, sest sain aru, et see oli hind valgele inimesele. Siis hakati vaikselt langetama ja jõuti ikkagi kuulutuse hinnani. Vist osutus lõpuks oluliseks küsimuseks – kas ma olen kristlane? – ütlesin, et ei käi kirikus, aga ristitud olen ja veel üht teist – rohkem minuga ühendust ei võetud…jumal tänatud :)))

Siis läksin istusin restorani, kus eelmisel aastal kirjutamas käisin ja teatasin kelneritele, et otsin elukohta. Olin ainus külastaja ja kogu staff hakkas mulle kohe korterit otsima ja helistama. See töö meeldib hindudele väga – lobisemine…. ja pidin väga täpselt kirjeldama, mida ma soovin. Lõpuks sain ühe telefoninumbri, mis pidavat olema täpselt mulle sobiv korter. Lasin siis end kohale sõidutada ja juba poolel teel muutusin väga skeptiliseks, sest tee viis jälle Candolimi teises suunas ja sinna kanti, kus ma eelmisel aastal elasin. Aga seekord koos väravavalvuriga majade kompleksi. Korteris üritasin otsida põhjust, mille kallal viriseda, et miks see mulle ei sobi, sest ma ei tahtnud Candolimi tagasi kolida. Otsisin ja otsisin – ja ei leidnud – aknast avanes ilus vaade, isegi vann oli vannitoas, millest ei osanud Indias unistadagi, rõdu oli avatud ja mitte naabritega ümbritsetud, ac, automaatpesumasin, 3.korrus… Lõpuks ütlesin, et ma ei taha Candolimi, sest seal on pidevalt elektrikatkestused – mille peale korterit tutvustav mees teatas, et korteris on generaator, mis kestab 4 tundi… minult võeti viimane argument! Kõik paistis tõesti sobivat, eriti see, et seal on palju valgust ja saab aknad lahti teha ja õhku liigutada ka ilma ac-ta. Esimestel korrustel on see mõttetu, sest õhk ei liigu nagunii ja ainult sääski tuleb sisse. Võtsin päeva mõtlemisaega ja hommikuks oli asi selge.
 Nii et algab taas uus elu!  Seekord vist üsna koeravaba. Tänavatel neid muidugi on palju, aga vahetus majaümbruses  mitte, sest seal on väravad suletud. Ja lehmavaba ka! Ookean lähedal ja kompleksis on ka bassein, mida ma vaevalt kasutan, sest kloorivett ma ei kannata. Vabas õhus pole selle lõhn vähemalt tunda ja ehk ma millalgi ikkagi katsetan. Ja üllatuseks hind on sama, mis eelmises kohas.

Pimeduse saabudes oli näha, et suurem osa kompleksi korteritest jäävad pimedaks – omanikud on kas välismaal, ega saa siia, või tulevadki India suurlinnadest ainult kuuks ajaks aastas siia puhkama.

Kui eile vastasin ühe sõbra küsimusele – kuhu ma siis kolisin? … et kolisin uuesti peatänava äärde, siis ta muutus murelikuks, et kas on tegemist ikka majaga….

See on maja ja päris ilus maja – rahustuseks siin ka üks pilt, mis tõestab, et on ka valgust piisavalt

vaade rõdult

Miljonivaadet küll pole, aga pildil rõdult paistavad palmid ja nende taga on ookean. Kõik ei pea näha olema, mõni asi võib ka tunda olla 🙂

Kolimispäeva õhtul andis otsad külmkapp, ka pesumasina voolik vajas vahetamist ja vannil puudus kork. Külmkapi sain teisel päeval korda ja täna peaks saama ka muud “iluvead” parandatud. Sääski tuli mulle alguses ikka piisavalt tuppa sisse, nii et panin aga jälle oma sääsevõrgu voodi kohale.

Kõige uskumatum asi, mis siin sai juhtuda, et mul õnnestus näha telekast French Openi tennise finaalmänge. Siinmaal ei tunnistata teleülekannetes naljalt mingit sporti peale kriketi. Aga mu kolimine juhtus just sellele ajale, kui finaalid toimusid ja kui mulle hakati näitama, kuidas telekat käima saada ja kanaleid tellida, …siis õnnestuski kohe kaheks päevaks tennisekanal saada. Mina ilma kohaliku pangakontota ei saa ise midagi online-ist tellida.

 Seekordne kolimine oli ilma kadudeta; basiiliku lehed olen ära söönud ja hibiskuse taim läks potis kenasti kasvama.   

Niisiis olen nüüd talveks enda arust paigas, sest nagu maailmas toimuvast võib järeldada, ei alga regulaarne lennuliiklus veel niipea. Kuniks viisasid Indiasse ei väljastata, ei ole siit ka võimalik kuidagi teises suunas liikumine. Siin on vihmad läbi saamas ja algamas suvitushooaeg. Vaadates ilmaennustust ta muudkui algab, sest igaks päevaks näidatakse nii vihma kui päikest.

16.oktoober aasta tagasi alustasin oma sõitu Indiasse. Varsti on aastapäev! Kohale jõudsin 18-ndal pärast korduvaid ümberistumisi, sest juba esimene ots reisist oli tühistatud….sel ajal oli võimalik leida asendus ja saada kompensatsiooni…

Uskumatu, terve aasta! Siin ei saa sellest aru, sest aeg oleks nagu suvesse seisma jäänud. Ja mul on alati tunne, et teil seal Eestis on külm, vaatamata lillepeenardele, marjakorvidele ja suvepiltidele, mida te postitate.

…ja septembri lõpp

Kolimise hooaeg ei paista lõppevat. Mu telefonilevi ei parane kuidagi ja mobiilne ruuter ei suuda püüda signaali, mis lihtsalt iseenesest kaob. Seega – kui juba läks kolimiseks siis läks. Tuleb uus koht leida, sest pidev ootamine levi taga ei ole ka see tegevus, mis peaks päevi täitma. Lisaks on ilmnenud veel mitmeid asju, mida esimesel päeval kuidagi poleks näha-tunda saanud. Mu ruumides on kokku 4 ventilaatorit ja AC. Algul mõtlesin, et ma ei kasuta neid kõiki nagunii. Aga kui ei kasuta, siis õhk seisab ja kohe hakkab kuskilt midagi kopitama ja hallitama. Seega, kõik peavad täiel tuuril töötama. Elektriarve tuleb hiljem.

sellesama mäe taga ongi mu elukoht hetkel

Teisel päeval avastasin, et peale minu on siin veel elanikke. Keegi näris mind öösel ja ilmselt on need lutikad, sest kirbu hammustuse ma tunnen ära. Kuna saabusin siia keset tihedaid vihmahooge, mis jätkusid 4-5 päeva, siis ei saanud ka midagi ette võtta. See on siin üsna levinud, et igasuguseid sitikaid võib sigineda vihmaperioodil. Ja kui ma madratsi külili keerasin, siis ohoo, milline hallitus sealt vastu vaatas. Piisab üsna lühikesest ajast, kui korter on ilma elaniketa ja ventilaatorid välja lülitatud, et loodus asja enda kätte võtaks ja midagi arenema hakkab.

Õnneks tuli päike välja paar päeva tagasi ja ma vedasin oma madratsi üles katusele, kus kuumus ta kiiresti läbi küpsetas. Nii kuumutatakse rannas igal aastal kõik lamamistoolidel olevad katted läbi, sest ka need on suvi otsa enamasti kusagil hurtsikus hallitanud.

Kui ma õhtul oma madratsiga tuppa olin saanud, siis mõne aja pärast ilmus mu ukse taha majaproua, heatahtliku olemisega vanainimene, kes enamasti on kogu aeg naeratanud. Ta oli seekord üsna ehmunud olemisega ja küsis vigases inglise keeles: Kas ma tõin madratsi alla? Kuidas ma tõin? Kuidas see võimalik oli?

Ma ei saanud algul aru, milles asi?  Siis seletasin ja näitasin ja demonstreerisin õhus…ta ei suutnud uskuda, et ma selle suure laia ja raske madratsi (1,5x 1,8m) üksinda sinna katusele vinnasin. Kartis, et ma ta kuskilt servast ära lõhkusin lohistades. Aga mul on pikad käed! Kaks korda pikemad kui siinsetel pisikestel vanainimestel. Ja käeluudki on kõik terveks saanud ja lihased peale kasvatatud  Madrats jäi terveks, vaatasin spetsiaalselt üle kõik servad. Ja …vähemalt esimene öö oli küll täiesti putukavaba!

Veel teine probleem oli mul alguses, millega ei osanud midagi peale hakata. Sipelgad ilmusid köögilauale ei tea kust hordide kaupa niipea, kui sinna mõni puru pudenes. Ja siis ma avastasin, et nad tahtsid mind ikka korralikult proovile panna. Mu köögilaua alla olid nad teinud vahelao ja muudkui vedasid oma kandameid rodus mööda põranda plaadivahesid ja seina kusagile oma valdustesse. Koormakandjate rivile polnud algust ega lõppu. Selgus, et mandlite paki kilel oli servas väike pilu ja sealt siis kogu see voor kaevandamas käis. Likvideerisin nende laomajanduse, aga nende retked ei lõppenud. Tee oli selge ja küll midagi ikka kukub. Leidsin hea lahenduse, mis töötab uskumatult hästi. Soovitan kasutada, kui kellelgi veel sama probleem peaks tekkima. Lõikasin kahepoolsest teibist peenikesed ribad ja kleepisin ümber laua jalgade. Lõpuks ometi tekkis üks sipelgavaba pind kööki lisaks peale külmkapi. Seesama probleem oli ka eelmises kohas päris häiriv. Nädal aega on see teip edukalt töötanud ja vahetan kohe välja, kui see sipelgatele ületatavaks muutub. Aga hoiatus ka – kui keegi sama tahab katsetada. Teibiriba peab olema piisavalt peenike, muidu on oht end sinna iseennast sabapidi kinni püüda; kleidisaba pidi näiteks.

edukas näputöö lauajala kallal

Lõpuks avati Candolimis tänavarestoran, kus ma eelmisel aastal wifis istusin ja kirjutamas käisin. Enamus ajast on kõik lauad tühjad. Aga kui on külastajaid, siis need istuvad seal kõik maskides. Käisin ekstra küsimas, kas neil on mingid sisekorra eeskirjad, et ainult maskides tohib olla… Ei ole. Kliendid ei pea sees kandma maske, aga tänaval on kohustuslik. No minul on seni endiselt vaid rätik kaelas ja tõmban selle üle nina juhuks kui poodi vaja minna. Sinna ilma maskita sisse ei saa. Aga tänavale on õnneks juba maskita nägusid rohkem siginenud kui varem.

Miks inimesed restoranides maskides istuvad on endiselt lahendamata küsimus. Ja ilmselt jääbki. Sest ju see on kõige selle tulemus, mis nendeni jõuab ja kuidas käituma paneb. Hea et nad ikka julgevad üldse kusagile välja istuma minna. Ega toidukoha avamine ka siin kerge pole. Kui aastatega on välja kujunenud, et hooajaks saabuvad Goasse noored teistest India osariikidest turiste teenindama, siis nüüd on nendega vist kitsas käes esialgu. Eelmine hooaeg lõppes ju pagendusega või kuidas kellelegi ja ka teenuste turg võib olla siseturismi jaoks veidi teistsugune. Kaupade turg kindlasti. Põhja-India juveliirid igatahes on väga skeptilised ja kahtlevad, kas on üldse mõtet sel talvel siia tulla oma kauplusi avama, kui viisasid ei anta ja välisturiste ei tule. Hetkel on näiteks selliseid teateid näha tänavatel.

Ilm on siin juba rohkem päikseline kui vihmane. Vihma küll veel tuleb kohati, aga mitte laussajuna päevade kaupa. Ka ilmaennustused näitavad igaks päevaks igaks juhuks kõike korraga. Poest koju kõndides nägin tee ääres üht kummalist olendit, kes….oli küll juba surnud, aga muidu ei oleks ma sellist ka kunagi siin näinud. Lähemalt vaadates oli tegu nahkhiirega, kes oli ilmselt traatidesse lennanud või teel kellegagi kokku põrganud ja kelle kere oli korraliku kana suurune! Ma ei kujuta ette nende kokkutõmmatud tiibade siruulatust….Hakkasin uurima, kellega tegu ja suurust ja värvi arvestades on see tõenäoliselt lendrebane ehk Pteropus bat. Ja kohe hakkas tulema ette infot, et kahte liiki nahkhiirtel on Indias leitud seesamune viirus ja üks neist on seesama Pteropus…No palun, selline tema siis välja näeb. Ehk on ta oma otsa leidnud ka lihtsalt kellegi hirmust viiruse ees; kõik on võimalik.

nahkhiir

Siseturism on hoogu võtmas ja teedel on liiklus oluliselt elavnenud. Kuna mina hetkel rannapiirkonnas ei ole, siis siin on muidugi vaikne, aga loodus tühja kohta ei salli ja pinkidel puhkajaid jagub iga ilmaga. Ajalehedki kõik juba läbi loetud…

Septembri keskpaik Goas

Praegust aega võib vist siin kolimise hooajaks nimetada. Need vähesed, kellega täna olen rääkinud, otsivad uut eluaset. Kahe päeva eest kolisin ise oma Baga korterist välja ja olin paar päeva täielikult ka levist väljas, sest selgus, et minu telefoni jaoks siinpool levi ei ole. See oli praktiliselt esimene kord, kui ma Indias enne sissekolimist ka korterit korralikult vaatamas jõudsin käia – ja elanud olen seni kokku kuues kohas- no seda pisiasja ma loomulikult esmapilgul tähele ei pannud.

Siia sõitmiseks võtsin tuk-tuki, sest kaardi järgi oli vahemaa pikkus üle 7 km. Kuigi ümbrus paistis ilusam, kui mujal, olin üsna skeptiline selle koha suhtes, sest ta oli liiga kaugel keskustest ja rannast.

Selgus, et tuk-tuki juht inglise keelt peaaegu ei rääkinud. Aru näis saavat. Muidu ta poleks ju osanud mu maja juurde sõita. Ka ümbrust ta ei tundnud, näitasin küll talle Google mapsi kaarti, aga ta sõitis mitu korda ristmikel valesse suunda. Õnneks sain ma ise aru, kuhu minna ja nii kohale jõudsime. Väga pikk tee! Aga ilus, mööda Neruli jõe äärt, roosad vesiroosid õitsesid.  

Kohale jõudes mõtlesin, et miks ma selle üldse ette võtsin, nii pikk maa…-kuidas ma käin seda siin pidevalt? Poest on ju vaja midagi ostmas käia vahel. Ookenist 2,5 km kaugusel. Aga bussid pidid käima tihti – kahe esimese päeva jooksul pole ma ühtki bussi küll veel kohanud!

Kui mulle siis korterit näidati, hakkasin mõtlema, et see on vist see ainuke variant, kus ei ole rendi sisse arvestatud pesupesemist ja tubade koristamist ja see kaugus teebki ta hinna vastuvõetavaks ka talvisel hooajal elamiseks. Ja nii ma siiski otsustasin selle võtta.

Esimene korrus ja rõdu – kujutlesin, et saan oma tomatid lõpuks isegi maha istutada!!! Kui need taimed transpordi vastu peavad. Nii paraku ei läinud. Ma ei jõudnud nendega isegi transpordini, sest kohe, kui hakkasin endapikkust tomatitaime nööridest lahti harutama, murdus ta vars peaaegu ära ja tõmbasin ta siis kohe üles tagasi. Teisi ei hakanud liigutama üldse. Nii ilusad kirsstomatid olid otsas ja õisi täis, kust neid tuli järjest juurde! Aga mis seal ikka. Tegelikult ei oleks nad ka kuskile sinna tuk-tukki mahtunud, sest ma ise täitsin koos muu koliga selle juba ääreni. Ainult kaks potti taimedega võtsin kaasa. Ka basiilikud murdusid sõiduga, aga paistab, et kolm neist elavad edasi. Teises potis on lihtsalt kohalikud nõgesed ja mõned idanema pandud seemned.

kogu mu kaasamahtunud bioloogiline vara

Täna õnnestus Jio- kaasaskantav wifi saada. Tänu sellele ma nüüd siin kirjutan.

Miks ma siis jälle kolima hakkasin? 13.septembril teatati mulle, et mu septembrikuu rendihind on märksa kõrgem, kui eelmistel kuudel. Vahe oli rohkem kui kolmandik. Sest hooaeg algamas. Seni pole näha ei hooaega, ei turiste, ikka peamiselt vihm ja koerad ja lehmad….Otsustasin kiirelt – maksin ära poole kuu rendi ja ütlesin, et lahkun esimesel võimalusel. Tervelt 1 päev oli ju aega otsida ja teine päev kolida. Nii läkski, et sain vastuse oma päringule ja ka kohe sisse kolida.

Eilne päev oli üks suur hall masendus!

Nii vist ongi, kui on suur asukohamuutus, et energiat alguses ei ole. Mäletan, et eelmise kolimise ajal tekkis kohe allergiahoog ja arvasin, et ei oska AC-d ja ventilaatorit reguleerida parajaks.

Siin lisas uuele kohale pinget teleteenusteta jäämine. See on kõige suurem jama, sest pole ju võimalik ka otsida mingit abi ega lahendust, kui ühendust pole.

Käisin eile mitmes supermarketis, kus pidi korralikult nägu katma kinni ja muudkui sõlmisin oma rätikut kukla taga – tulemuseks avastasin, et olin ära kaotanud ühe kõrvarõnga. Ma pidevalt mõtlesin, et see oht on maskidega jändmises olemas ja ei kuulanud soovitust, et oleks vaja lukuga kinnitust… Siin on igas suuremas poes palgal nüüd lisaks uksehoidjatele ja kliendile kilekotiulatajatele ka kätepiserdaja ja maskikontroll. Viimane käskis mul oma rätik kõvemini kinni siduda, et muidu pidid teised kliendid kaebama hakkama. Kätepiserdajale ütlesin, et minu käed seda ollust välja ei kannata ja kui muud lahendust ei ole, siis ma poodi ei tule. Lahenduseks pakkusin, et neil võiks ju ühekordsed kindad olla…mees läks ja leidiski mulle kindad. Kuna palavusega kleepusid need kohe käte külge, siis ega polnudki neid mõtet ära kiskuda. Sain ka teised poed kõik nendega läbi käidud.

Täna läksin uuesti linna, sest igasuguseid asju on uues kohas ikka puudu ja oh imet – minu kõrvarõngas lebab keset kõnniteed, käidavas ja nähtavas kohas – ja kas tõesti mina olen see esimene, kes teda näeb!!! Vägisi tuleb meelde ütlus, et pime kana leidis tera…, aga leida Indias tänavalt teisel päeval oma kaotatud kõrvarõngas…need saavad olla ainult mu silmaharjutused, mis panid mind õigel ajal õigesse suunda vaatama :))

Üks naljakas lugu ka tänasest – sõidab mulle vastu mootorrattur, kes vahib mind suurte silmadega nagu ilmaimet – jõudes mööda, pöörab otsa ringi ja sõidab minu juurde – ta oli nii ähmi täis ega leidnud õigeid sõnu – küsis äreval häälel, kuid indiapäraselt ikka mitmes keeles korraga – How did you приехала? When? Are tourists coming? – siinkandis pole ma ju enne ringi liikunud ja nüüd mõni arvabki, et olen nagu “kevadekuulutaja”, et turistid hakkavad saabuma. Kõik teavad, et viisasid ei väljastata, aga ikka loodetakse, et turistid tuleks, sest tänavad on endiselt suures osas välja surnud ja kauplused suletud.

Edukad testid

Lõpuks ometi on mu rõdu peal kasvavatele tomatitaimedele ka tomatid otsa ilmunud. Selline tunne on, et nad on kasvanud seal juba terve igaviku, kuigi maha sai külvatud seemned juuni alguses. Aastaaegade vaheldumist siin ju ei ole. Kogu aeg palav. Vihmastel päevadel ma isegi ei kastnud neid, sest oht oli, et läheb muld hallitama. Taimed on veninud minust pikemaks ja paistab, et pühade lehmade toodetud väetisel on piisavalt jõudu, et 5 L anumas kaks tomatit end hästi tunneksid. Ma ei ole üldse kogenud tomatikasvataja, mõnel aastal paar taime on aias olnud. Ei tulnud ma kohe selle peale, et teokarpe alguses mulla sisse segada. Nüüd targem ja esimene katsetus on siiski edukas. Õnneks ei pea ma kaua ootama, sest need on kirsstomatid :). Aga vaatamata suurele õhuniiskusele tahavad nad praegu saada iga päev kastmist, muidu viskavad kohe lehed longu.

Teine edukas test on huvitav, sest ma täpselt ei teagi, milles see sisu seisneb, aga tulemus on vägev! Tulemus on see, et sääskede populatsioon minu toas on kahanenud paarile isendile päevas. Hurraa! Juba nädala algul kerisin köögilaua kohalt sääsevõrgu kokku. Kui sääski pole, siis pole sinna mõtet ju ronida sisse-välja, mis on omajagu tülikas, eriti koos toiduga…. Ja miks neid pole, võin vaid oletada. Üks põhjus võiks olla, et mu basiiliku taimed rõdul on piisavalt suured ja lõhnavad ja nad on just täpselt rõduukse taga, mille alt sääsed alati vabalt sisse lendasid. Kuna ma iga päev mõne lehe sealt murran, siis on lõhna piisavalt. See ei pidavat sääskedele meeldima. Teine põhjus võiks olla see, et olen iga päev pesnud põrandat sidrunheina lisandiga – eelkõige sellepärast, et vihmaperioodil oma tundlikku nina allergiast päästa. See on ka õnnestunud. Sääskedele ei meeldi sidrunhein. Paistab, et see ei meeldi ka sipelgatele, sest ka need on kadunud põrandalt ja piirduvad vaid köögiakna ja -kapiga. Kolmandaks oleks ju kosutav mõelda, et ma olen lihtsalt kõik ümbruskonna sääsed juba kinni püüdnud oma killeriga ja neid ei jätku enam rohkem…. Aga teised väidavad, et neil on endiselt sääski palju. Ja õhuniiskust ei jää ka kuskilt otsast vähemaks – täna hommikul pesin pesu, terve päev pole sadanud ja päikest ka kuigipalju, aga pimeduse saabudes on voodilina rõdu peal nööril sama märg nagu sinna riputades…no ehk veidikene ühelt poolt niiskust vähem sees. Ja edasi tuleb ikka toas kuivatada .

Eile sain herilaselt nõelata, kui läksin pahaaimamatult rõdu tooli tõstma – neil oli tooli alla pesa tehtud. Nii juhtub kui ei käi seal rõdul istumas, aga seal on sääsed ja olek nagu saunalaval. Ei ole India see koht, kus omandada vägivallatut suhtumist loodusesse enda ümber. Haarasin sääsekilleri ja likvideerisin ükshaaval kõik herilased, sest rõdu on minu territoorium. Neid ei olnud palju. Pärast seda tagasi võita on tunduvalt hullem, kui kohe alguses. Pesas aga olid järgmised vastsed ootel ilmavalgust nägema ja nii sain ka selle eemaldada veel ehk õigel ajal.

herilasepesa

Herilased ise olid sama suured nagu Eestiski, ehk veidi peenema kondiga. See koht randmel, kuhu ma eile neilt sutsaka sain, on täna ikka veel üles paistetanud ja sügeleb. Aga küll ta maha rahuneb. Mu immuunsüsteem on ju harjunud sääskedega toime tulema ja küll tuleb ka sellega.

Septembrikuu algas Goas veidi energilisemalt kui eelmised kuud. Restoranide omanikel on tõsine plaan oma valdused külastajatele avada ja nüüd käib koristamine-värvimine igal pool, kus enne olid räämas katted ees. India viisasid välja ei anna ja tavapärase turismihooaja alguses vähemalt on kogu lootus siseturistidel. Paari päeva eest tegin tiiru rannas ja see lootus õigustab end küll, sest mitmed majad ja hoovid olid harjumatult rahvarohked. Iga natukese aja pärast ilmus keegi, kes tahtis minuga selfiet teha – no selge ju siis, et need pole kohalikud vaid hindud, kes saabunud kusagilt teistest osariikidest. Selfisid ma endiselt ei tee, ei endast ega kambakesi 🙂

Viiruse statistika lööb siin endiselt rekordeid, aga nagu kuulda, siis enamasti ilma sümptomiteta. Ja see on ikka üks huvitav haigus ja diagnoos küll, kui esineb ilma sümptomiteta:)). Järelikult kellelegi on neid numbreid ikka väga vaja.

Iga kord kui ma Calangute turule lähen, tuleb mul läbida üks omapärane teelõik. Ma ei saa sinna midagi parata, aga see tee ajab mind ikka veel naerma :)))

Välja näeb tema selline:

Igal kivil on oma kaldenurk ja kõrgus! kuidas on võimalik sellist teed ehitada? Silmamõõt ei saa ju nii vale olla! Äkki tehti pimedas? Või selleks, et seal jalaluid murda? Sihilikult. Või toimib ta ehk hoopis nagu lamav politseinik ja sunnib kiirust maha võtma. Ei tea! Aga ringi vaadata, et midagi ostma meelitada ometi ei saa, sest pead ju vaatama hoolega, kuhu astud.

Ilma poolest on juba veidi parem. Ei pea kogu aeg keepi kaasas tassima ja päikest on olnud iga päev. Aga sellises palavuses vesi ja maa aurab nii, et ega õhk sellest kuivemaks küll ei saa. Ilmateade lubab järgmisel nädalal sadude jätkumist.

Uskumatu lugu

Täna läks mul varahommikul uni ära ja …kuuldes õuest kasside hääli, läks mõte sellele, et mida need kassid küll siin söövad. Nad näevad enamasti üsna rääbakad välja ja rotid, kes pimeduses aktiivseks muutuvad, on vähemalt samas kaalus, kui mitte rohkem. Kuigi igal pool on dushiruumi aken lahti ja ribide vahelt võiks ka rott läbi mahtuda, siis pole ma neid veel siseruumides näinud. Andhra Pradeshis korraks küll tuli ja jooksis päev otsa mööda laetala, pudistades alla üht kui teist. Katusealused on ju kõik avatud ja neil on vaba ligipääs igale poole. Aga neil vist ei ole väga vajadust majja tungida – külmaks Indias ju ei lähe ja väljas on neile kindlasti toitu piisavalt. Mõtlesin siis Goa rottidele, kelle populatsiooni vist koerad veidi kontrollivad ja imestasin, et ma pole Indias oleku aja jooksul veel kordagi ühtki hiirt näinud. Äkki neid ei olegi siin, sest rotte on piisavalt? Dushiruumi külalised on olnud seni peamiselt gekod, aga need sisalikud on tagasihoidlikud, eelistavad varju pugeda ja lahkuvad esimesel võimalusel, kui sinna lähen.

Jõudes kööki oli minu üllatus suur – must hiir näris mu külmkapi otsas rahulikult banaani ja paistis olevat sama üllatunud kui minagi. Säh sulle Ganesh Chaturthit, hindude tähtsat 10-päevast festivali, mis eile algas ja mille puhul muudkui palveid lauldakse, tantsitakse ja trumme taotakse, et takistused eemaldada ja uut algust pühitseda….selline uus algus siis mulle selleks korraks!

Minu ebakindlus kasvas seda nähes kordades – mitte et ma hiirt kardaksin – vaid sellepärast, et külmkapp oli seni ainus koht, kuhu otsa võis panna mingeid toiduaineid, sest sinna sipelgad eriti ei kipu ronima. Neid on seal olnud, aga vaid üksikud. Kõik lahtine kraam peab olema rangelt külmkapis ja seni hoidsin rahulikult puuvilju ja kinniseid pakendeid külmkapi peal. See hiir oli seal ilmselt kogu see aeg krõbistanud, kui mina hiirtest – rottidest voodis mõtlesin, sest tema pabulaid oli kogu kapipealne täis…Mind nähes ta siiski kadus kuskile, aga mitte kauaks, sest nägin teda vilksamas pidevalt siin kui seal.

Nii on terve tänase päeva mind kummitanud see mõte – kuidas ma selle hiire nüüd toast välja saaksin! Paljaste kätega hiirt püüda on võimatu. Lõkse ma pole siin näinud ja vaevalt, et hiiri siin üldse palju on liikvel.

Istusin arvuti taga oma sääsevõrgu all ja avastasin, et hiir ei näe või ei oska vaadata läbi selle võrgu. Ta ei näinud mind ja tuli rahulikult võrgu alla. Ja siis läks madinaks…Hiir ei osanud välja saada ja üritas mööda võrku üles ronida korduvalt, aga mul oli sääse-reket käepärast(seesama elektriga laetav killer, mis on siin asendamatu tööriist) ja nii ma selle reketi servaga ta kuidagi vähemalt uimaseks lõin.

Tegin pilti ka! Ei hakanud end ise jahitrofee kõrvale sättima, kuigi probleemi suurus oleks seda küll väärinud. Ilmselt oleks mu ohver selle aja peale ka ellu ärganud ja putku võinud panna, nii et pidin kiirustama tema rõdult alla viskamisega.

Mõttejõud on ikka suur ja võimas!

Lõikuskuu Indias

Mussooni kolmas kuu hakkab läbi saama ja endalegi on uskumatu, et ma ikka veel siin olen! Eks ma muidugi aimasin, et see asi venib ja nii ma, nagu harjumuseks saanud, tegin ka väikse kevadkülvi juuni alguses. Panin rõdule pottide sisse kasvama mõned seemned – basiiliku, kirsstomateid, rukola, lehtkapsa ja papaia. Papaiat kasvab siin küll igal pool, aga mulle soovitati süüa papaia lehti. Ja kuna puud on kõrged ja neid tee äärest tolmu seest ei taha ka korjata, siis mõtlesin, et on ju mugav, kui taim kasvab rõdul. Kasvab ta päris kiiresti. Neil lehtedel on palju kasulikke omadusi: aitab üle saada sääskede põhjustatud viirustest ja allergiast, ergutab seedimist, põletikuvastane, vähivastane, juustekasvu soodustav jm….kes soovib leiab pikemaid selgitusi ise. Näiteks troopikas sääskede poolt levitatava denge palaviku vastu peetakse seda kõige tõhusamaks vahendiks. Ja kuna ma olen tundlik nagunii, siis söön pisikesi lehti isuga ja motiveeritult; veidi mõru maitsega nad on, aga mitte ülearu.

Esimese nädala lõpus sõi keegi ära mu rõdult kõik taimehakatised peale tomatite. Külvasin uuesti ja katsin võrguga. Leidsin ka süüdlased – mingid lendavad putukad, kelle jaoks just minu taimede lehed olid kõige paremad – kuigi ümberringi ju rohelus lokkab. Sellest peenikesest võrgust oli tõesti kasu.

Arvasin, et siinses niiskuses ja palavuses peaksid tomatid kasvama ülikiiresti – aga võta näpust! Kahe ja poole kuuga nad ainult kasvasid pikemaks, aga ei mingit arengut. Õitsema hakkasid alles nädal aega tagasi, augusti keskel. No tegelikult on päikest ju väga vähe ja mu rõdule paistab ka see vähene ainult vara hommikul.

Lehtkapsa kasvatamisest potis asja siiski ei saanud, sest keegi näris ära need lehed õige varsti ja muld vist ka ei meeldinud. Ma tean, et taimedele on alguses vaja fosforit juurte arenemiseks ja käisin teokarpe korjamas selleks, aga oleks pidanud kohe vist mulla sisse panema. Munakoori panin, aga ainult põhja. Teinekord targem!

Rukola veidike kasvas ja sõin ta ära üsna ruttu; ei tahtnud teda suuremas koguses, sest maitse pole minu lemmik. Aga basiilik kasvab päris ilusti. Paistab, et sellele taimele piisab täiesti pühade lehmade sõnnikust, mida ma mullale lisasin.

vasakult india nõges, papaia ja basiilik(papaia all on mingi taim veel)

Papaiat saaks igaüks ka põhjamaal oma kodus kasvatada kui toataime. Ei pea ju niikaua kasvatama, et ta lage hakkab lõhkuma. Müügilolevast papaiast mõne seemne ikka seest leiab. Ja nii saaks neid lehti süüa pidevalt. Ka Eestis on müügil olnud kuivatatud papaialehe pulbrit, nii et tema kasulikud omadused on ammutuntud. Papaia potis hakkasid mul kasvama veel mingid umbrohud ja lasksin neil siis kasvada, et näha, mis sealt tuleb. Suurem taim osutus nõgeste hulka kuuluvaks, aga ma ei tea, kas tal eestikeelset nime olemas ongi. Mul on Plantnet äpp telefonis, millega saab määrata taimi ja selle järgi oli tema nimi clearweed e. pilea pumila. Aasias ja Põhja-Ameerikas levinud söödav taim nõgeseliste perekonnast. Ei kõrveta. Kui Eestis on nõgestel risoomid, siis selell on tavaline juur. Sõin ta ära, maitse oli väga hea. Eesti nõgese maitsest väga kaugel, pigem meenutas maltsa. Siin pildil on ta veidi suuremaks kasvanud juba kui eelmisel. Ja üks väike nõgese taim kasvab seal potis veel. Teda kasvab muidugi igal pool tee äärtes, kaugemal ei tea ja ei julge minna, aga oma rõdul on kindlasti märksa puhtam siin ümbruses.

Nii et mina olen lõikuskuuks suutnud siin ainult taimed kasvama saada. Millal saaki hakkab saama, ei tea, aga loodan, et ehk ei pea siit enne teise kohta kolima, kui see juhtub. Puuviljalettide järgi on siin hetkel mangode hooaeg läbi, aga guaavid on head, õunu tuuakse sisse Kashmirist, banaanid, ananassid, köögivilju on aastaringi ühtemoodi; enda jaoks olen avastanud maisi, mis on väga hea ja magus.

Aga tänavapilt on ikka endine: peamiselt neljajalgsed, ehk ma lihtsalt satun sinna sel ajal kui inimesed on kusagil mujal. Viimastel päevadel on olnud mõned tunnid ka päikest pilvede vahelt näha. Ja rannast võib korjata selliseid “šokolaadi -kreemitorusid”, millel osadel ka augud servas olemas – nii et võib kohe kõrva riputada 🙂

Kõik on võimalik

Kui ma ühes varasemas postituses mainisin, et koerad ja lehmad on siinse keskkonna lahutamatu osa ja konsumeerivad kõik, mis ripakil ja nende seedimine vähegi välja kannatab—- siis selleks hetkeks ma polnud veel näinud, kuidas koerad tänaval kuivanud lehmakooke hammastega kraabivad tänavalt. Kook mis kook! Olin algul nii üllatunud, et ei uskunud oma silmi. Ei märganud ka pilti teha. Ja need koerad ei olnud sugugi väga nälginud olemisega. Neile toitu jätkub – tuleb välja, et teised koerad lihtsalt ei tea, kus see toit peidus on. Nüüd õnnestus siis video teha ära!

Siin nad nüüd lesivad ja ootavad sõbralikult, vähemalt need kaks keskmist, et millal lehmad ometi suvatsevad püsti end ajada ja neile laua katta.

Kuna tänaval peale neljajalgsete meie kandis palju liikujaid pole, siis ei ole ka ime, et nemad mu piltidele pidevalt jäävad. Nad siin millegipärast üllatavad mind ikka veel oma oleku ja reaktsioonidega – või pigem millestki mitteväljategemisega. Turul on olukord teine ja sealsete hundiseaduste saladustesse ei hakka ma tungima. Kuid olemas nad seal on, sest muidu ei pääsekski turule lihaleti lähedusse peale koerte mitte keegi. Hetkel on seal veel koerte ja kasside vahel kuigipalju ruumi, et saad ära hõigata, mida soovid. Ja see mees, kes leti kõrval istub, ongi järjekorras ruumi tegija ja kassiir.

Mõne ukse taga aga on järjekord pidanud liiga kaua ootama või on neil aeg kokku lepitud, millal äratus ja millal midagi jagama hakatakse. Üks on valvesse jäänud, et teised magada saaksid. See vist ongi see öine vahtkond, kes siin oma seadusi teeb ja piire valvab.

Vihmaperioodil on sääsed muutunud järjest vihasemaks ja kavalamaks. Kuna õhk on nagunii lämbe ja niiske, siis on neil paljunemiseks ideaalsed tingimused. Küllap nemadki võitlevad ja konkureerivad kusagil oma objektide pärast, sest nii järjekindlat pressingut igast ukse-ja aknapraost ööpäevläbi ei saa millegi muuga seletada. Mul on küll olnud aegu, kus ma püüan endale mõttes sääskede eraldamise müüri ümber luua, aga kui istud laua taga ja tahad kirjutada, siis ei saa ainult sääskedest mõelda. Kui ventilaator neile ülevalpool lendamise raskeks teeb, siis seda hullem on olukord laua all ja jalad kannatavad ikka päris tõsiselt. Olen tihti põgenenud läpakaga sääsevõrgu alla voodisse, aga selgus tõsiasi, et mu nina reageerib siin niiskuse käes ka arvuti kiirgusele. Niipea kui arvuti enda lähedale võtan või kõige hullem – põlvedele tõstan, siis on nina kinni ja silmad paistes. Kuni istun laua taga arvutiga, on kõik korras, v.a. sääskede pidu laua all. Talvel polnud sellega mingit probleemi, oli arvuti mul tihti põlvede peal. Aga mussoon kehtestab oma tingimused! Lõpuks leidsin lahenduse! : Ja see lahendus on nii hea, et ma juba kirun ennast, miks ma ometi varem selle peale ei tulnud, et koos lauaga samasuguse võrgu alla mahutuda. Muide, võrk on suurusega 4×6 ja mina poes arvasin, et tegemist on meetritega :))), et peaks igal juhul saama ennast sellega ümbritseda. Lahti harutades selgus, et mõõtühik on vist siin “jalg” või antakse suurust edasi ümbermõõduga. No sel pole enam tähtsust – peaasi, et ma koos laua ja arvutiga nüüd üleni võrgus olen, sest ainult internetivõrgust siinmaal ei piisa.

Mussoonivangis

Käes on vihmaperioodi keskpunkt ja viimased päevad on vihmasajud tekitanud sellised liikumispiirangud, mida siin sees olemata ette ei kujuta.

Kuigi olen nädala algusest igal hommikul plaaninud pikemat tiiru kõndimist ette võtta, siis tulemused on sellised, et – üleeile jõudsin ainult värava ees oleva prügikastini. Eile ootasin mitu tundi vihma vähenemist ja tabasingi hetke, kui see lakkas -aga tänavale jõudes lõi vastus selline äikese-eelne lämbe palavus, seisev niiskus, paari minuti pärast reageeris sellele mu nina, mis hakkas tilkuma. Jõudsin 200 m kaugusele juurvilja letini ja siis kallas vihma juba nagu oavarrest. Tagasi jõudes tilkus nina, ja keep ja kõik, mis selle alt veidigi välja jäi. Täna hommikul oli ikka veel tõsine plaan kõndima minna, aga paduvihmal vahet ei tekkinudki – peale lõunat läksin siis oma maja teises otsas olevasse supermarketisse. Selle ukseesine ujus nii, et vaevu õnnestus sealt läbi sumada.

See juurviljalett jääb ilmselt mu selle nädala kõige kaugemaks külastatud punktiks. Hea, et niigi läks:)

Olen üritanud siin müügilolevad puu-ja köögiviljad kõik ära proovida ja ostsin eelmisel nädalal mulle tundmatut puuvilja. Küsisin ka, mis see on ja mingi vastuse sain, aga see ei ütle palju, kui tõenäoliselt tuleb vastus hindi või konkani keeles. Kuidas süüakse? Noh, tavaliselt… mis sa ikka vastad sellise küsimuse peale? Ma pidasin ise küll rohkem silmas seda, et kas toorelt kõlbab ja kas magusa või soolase toiduga, aga eks ma seda saan ise katsetada. Üllatuseks ei suutnud ma leida sellele viljale korralikku selgitust ja näidist googeldades.

Välja nägid need puuviljad sellised

Maitse ei olnud suurem asi, ütleks et – vabatahtlikult üle ühe ei tahaks. Kuidas neid siis süüakse? Aga jõudes esimese viljaga kivini, tundus see kuidagi tuttav. Seda kivi olin ma kindlasti enne näinud. Ma oleks jäänudki nuputama, kui poleks kivini jõudnud. Sellised on toored datlid ja ma ei saagi aru, kas need nüüd ongi päris küpsed viljad või mingid pooltoored. Olen palju kuivatataud datleid söönud, mis on väga magusad. Need siin magusad nüüd küll ei olnud, hapud ka mitte. Ja kuhu neid pannakse või mida nendega tehakse? Lõikasin alustuseks tomati-küüslaugu salatisse ja ohtra sidrunimahlaga piserdades sobis küll. Aga vaevalt see nüüd see päris õige kasutusviis tal oli.

sama puu kaugemalt
datlid lähivaates

Mulle oli veidi üllatuseks, et datlipalmid nii pisikesed on. Tõenäoliselt on sel pildil üks noor palm ja viljad, mis ma ostsin on siin hetkel kohalikel tarbimiseks köögiviljana nagu nad ka jackfruiti pannil praevad kui see veel valminud pole. Kuna siin ongi sellised puud, millel erinevas valmimisjärgus viljad otsas, siis kasutatakse neid samuti erinevas valmimisjärgus, mitte ei oodata küpsemist.

Taimedele selline vihm muidugi sobib, aga mida inimesed vihmaperioodil teevad? Ega nad selle peale midagi erilist vastata ei oskagi. Ütlevad, et elu muutub aeglaseks. Kõik riietemüüjad, kelle letid on tänava ääres, riputavad endiselt iga päev oma kauba üles ja korjavad õhtul kokku. Mis sest, et mitte keegi mitte midagi ei osta. Polegi ostjaid. Aga ma saan aru, et see on neile umbes sama tegevus nagu mulle hommikul aknalt kardina eest ära tõmbamine ja õhtul ette tõmbamine. Ja kui nad neid üles ei riputaks, siis kõik läheks kiiresti hallitama. Selline liigutamine on lihtsalt hädavajalik iga ilmaga.

Mida seal riieteleti taga siis tehakse päevad otsa? Minu maja kõrval tikib üks naine hommikust õhtuni peegleid ritta üksteise kõrvale. Küsisin temalt, miks ta seda teeb? Ütles, et see on käsitöö. No on muidugi käsitöö! Ma ei oska küsida nii, et ta aru saaks, mis mind huvitab. Talle see meeldib väga. Kahtlemata on tal hea silm värvide valikul ja oskus kombineerida erinevaid kangaid. Ja kui ta siis sealt püsti tõusis oli ta üleni kaetud väikeste peeglitega. Kuidas sellist asja pestakse? Tuleb panna põrandale ja harjaga nühkida. Ma arvan, et kuniks on lihtsamini pestavaid riideid sellise kliima jaoks, ma eelistaksin midagi kergemat endale selga. Kuigi küsimus jääb mulle õhku, kas sellel äkki mingi muu müstiline otstarve ei ole…

Kotte ja vöösid peeglitega on siin alati müüdud. Tegemist kohaliku kunstkäsitööga, mida mina ei oska hinnata. Vähemalt praegu mitte. Eks see on minu probleem ja sellest ei saa jälle ükski kohalik aru, kui mulle ühevärviline kleit rohkem meeldib kui suuremustriline kontrastvärvidega tikand ja narmad. …

Aga kuipalju selline tikkimine aega võtab! Võite piltide järgi ise otsustada. Vihmaperiood aina kestab ja töö ei lõpe…