Featured

Sisukord

Vihmaallergia

Kõik on võimalik

Mussoonivangis

Südasuvi

Kõndides vihmas

Inimlikkus ja looma(u)likkus

Hakkame ellu ärkama

Soovitusi aiapidajatele

Talve pikendamine

Looduslik valik

Tagasi Goas

Natuke teistmoodi Indiat

Kaheks päevaks Nepaali

Minu Jaanuar Indias

Elades oma disaini

Loodusest laual ja rõdul

Eesti on teel tippu

Varsti pool läbi

Kuiv päev

Puuviljadest ja meediumitest

Minu vigane vaatenurk

Isegi sööma õpime kogu elu

India blogi 2

2 kuud hiljem

India blogi

Kõik on võimalik

Kui ma ühes varasemas postituses mainisin, et koerad ja lehmad on siinse keskkonna lahutamatu osa ja konsumeerivad kõik, mis ripakil ja nende seedimine vähegi välja kannatab—- siis selleks hetkeks ma polnud veel näinud, kuidas koerad tänaval kuivanud lehmakooke hammastega kraabivad tänavalt. Kook mis kook! Olin algul nii üllatunud, et ei uskunud oma silmi. Ei märganud ka pilti teha. Ja need koerad ei olnud sugugi väga nälginud olemisega. Neile toitu jätkub – tuleb välja, et teised koerad lihtsalt ei tea, kus see toit peidus on. Nüüd õnnestus siis video teha ära!

Siin nad nüüd lesivad ja ootavad sõbralikult, vähemalt need kaks keskmist, et millal lehmad ometi suvatsevad püsti end ajada ja neile laua katta.

Kuna tänaval peale neljajalgsete meie kandis palju liikujaid pole, siis ei ole ka ime, et nemad mu piltidele pidevalt jäävad. Nad siin millegipärast üllatavad mind ikka veel oma oleku ja reaktsioonidega – või pigem millestki mitteväljategemisega. Turul on olukord teine ja sealsete hundiseaduste saladustesse ei hakka ma tungima. Kuid olemas nad seal on, sest muidu ei pääsekski turule lihaleti lähedusse peale koerte mitte keegi. Hetkel on seal veel koerte ja kasside vahel kuigipalju ruumi, et saad ära hõigata, mida soovid. Ja see mees, kes leti kõrval istub, ongi järjekorras ruumi tegija ja kassiir.

Mõne ukse taga aga on järjekord pidanud liiga kaua ootama või on neil aeg kokku lepitud, millal äratus ja millal midagi jagama hakatakse. Üks on valvesse jäänud, et teised magada saaksid. See vist ongi see öine vahtkond, kes siin oma seadusi teeb ja piire valvab.

Vihmaperioodil on sääsed muutunud järjest vihasemaks ja kavalamaks. Kuna õhk on nagunii lämbe ja niiske, siis on neil paljunemiseks ideaalsed tingimused. Küllap nemadki võitlevad ja konkureerivad kusagil oma objektide pärast, sest nii järjekindlat pressingut igast ukse-ja aknapraost ööpäevläbi ei saa millegi muuga seletada. Mul on küll olnud aegu, kus ma püüan endale mõttes sääskede eraldamise müüri ümber luua, aga kui istud laua taga ja tahad kirjutada, siis ei saa ainult sääskedest mõelda. Kui ventilaator neile ülevalpool lendamise raskeks teeb, siis seda hullem on olukord laua all ja jalad kannatavad ikka päris tõsiselt. Olen tihti põgenenud läpakaga sääsevõrgu alla voodisse, aga selgus tõsiasi, et mu nina reageerib siin niiskuse käes ka arvuti kiirgusele. Niipea kui arvuti enda lähedale võtan või kõige hullem – põlvedele tõstan, siis on nina kinni ja silmad paistes. Kuni istun laua taga arvutiga, on kõik korras, v.a. sääskede pidu laua all. Talvel polnud sellega mingit probleemi, oli arvuti mul tihti põlvede peal. Aga mussoon kehtestab oma tingimused! Lõpuks leidsin lahenduse! : Ja see lahendus on nii hea, et ma juba kirun ennast, miks ma ometi varem selle peale ei tulnud, et koos lauaga samasuguse võrgu alla mahutuda. Muide, võrk on suurusega 4×6 ja mina poes arvasin, et tegemist on meetritega :))), et peaks igal juhul saama ennast sellega ümbritseda. Lahti harutades selgus, et mõõtühik on vist siin “jalg” või antakse suurust edasi ümbermõõduga. No sel pole enam tähtsust – peaasi, et ma koos laua ja arvutiga nüüd üleni võrgus olen, sest ainult internetivõrgust siinmaal ei piisa.

Mussoonivangis

Käes on vihmaperioodi keskpunkt ja viimased päevad on vihmasajud tekitanud sellised liikumispiirangud, mida siin sees olemata ette ei kujuta.

Kuigi olen nädala algusest igal hommikul plaaninud pikemat tiiru kõndimist ette võtta, siis tulemused on sellised, et – üleeile jõudsin ainult värava ees oleva prügikastini. Eile ootasin mitu tundi vihma vähenemist ja tabasingi hetke, kui see lakkas -aga tänavale jõudes lõi vastus selline äikese-eelne lämbe palavus, seisev niiskus, paari minuti pärast reageeris sellele mu nina, mis hakkas tilkuma. Jõudsin 200 m kaugusele juurvilja letini ja siis kallas vihma juba nagu oavarrest. Tagasi jõudes tilkus nina, ja keep ja kõik, mis selle alt veidigi välja jäi. Täna hommikul oli ikka veel tõsine plaan kõndima minna, aga paduvihmal vahet ei tekkinudki – peale lõunat läksin siis oma maja teises otsas olevasse supermarketisse. Selle ukseesine ujus nii, et vaevu õnnestus sealt läbi sumada.

See juurviljalett jääb ilmselt mu selle nädala kõige kaugemaks külastatud punktiks. Hea, et niigi läks:)

Olen üritanud siin müügilolevad puu-ja köögiviljad kõik ära proovida ja ostsin eelmisel nädalal mulle tundmatut puuvilja. Küsisin ka, mis see on ja mingi vastuse sain, aga see ei ütle palju, kui tõenäoliselt tuleb vastus hindi või konkani keeles. Kuidas süüakse? Noh, tavaliselt… mis sa ikka vastad sellise küsimuse peale? Ma pidasin ise küll rohkem silmas seda, et kas toorelt kõlbab ja kas magusa või soolase toiduga, aga eks ma seda saan ise katsetada. Üllatuseks ei suutnud ma leida sellele viljale korralikku selgitust ja näidist googeldades.

Välja nägid need puuviljad sellised

Maitse ei olnud suurem asi, ütleks et – vabatahtlikult üle ühe ei tahaks. Kuidas neid siis süüakse? Aga jõudes esimese viljaga kivini, tundus see kuidagi tuttav. Seda kivi olin ma kindlasti enne näinud. Ma oleks jäänudki nuputama, kui poleks kivini jõudnud. Sellised on toored datlid ja ma ei saagi aru, kas need nüüd ongi päris küpsed viljad või mingid pooltoored. Olen palju kuivatataud datleid söönud, mis on väga magusad. Need siin magusad nüüd küll ei olnud, hapud ka mitte. Ja kuhu neid pannakse või mida nendega tehakse? Lõikasin alustuseks tomati-küüslaugu salatisse ja ohtra sidrunimahlaga piserdades sobis küll. Aga vaevalt see nüüd see päris õige kasutusviis tal oli.

sama puu kaugemalt
datlid lähivaates

Mulle oli veidi üllatuseks, et datlipalmid nii pisikesed on. Tõenäoliselt on sel pildil üks noor palm ja viljad, mis ma ostsin on siin hetkel kohalikel tarbimiseks köögiviljana nagu nad ka jackfruiti pannil praevad kui see veel valminud pole. Kuna siin ongi sellised puud, millel erinevas valmimisjärgus viljad otsas, siis kasutatakse neid samuti erinevas valmimisjärgus, mitte ei oodata küpsemist.

Taimedele selline vihm muidugi sobib, aga mida inimesed vihmaperioodil teevad? Ega nad selle peale midagi erilist vastata ei oskagi. Ütlevad, et elu muutub aeglaseks. Kõik riietemüüjad, kelle letid on tänava ääres, riputavad endiselt iga päev oma kauba üles ja korjavad õhtul kokku. Mis sest, et mitte keegi mitte midagi ei osta. Polegi ostjaid. Aga ma saan aru, et see on neile umbes sama tegevus nagu mulle hommikul aknalt kardina eest ära tõmbamine ja õhtul ette tõmbamine. Ja kui nad neid üles ei riputaks, siis kõik läheks kiiresti hallitama. Selline liigutamine on lihtsalt hädavajalik iga ilmaga.

Mida seal riieteleti taga siis tehakse päevad otsa? Minu maja kõrval tikib üks naine hommikust õhtuni peegleid ritta üksteise kõrvale. Küsisin temalt, miks ta seda teeb? Ütles, et see on käsitöö. No on muidugi käsitöö! Ma ei oska küsida nii, et ta aru saaks, mis mind huvitab. Talle see meeldib väga. Kahtlemata on tal hea silm värvide valikul ja oskus kombineerida erinevaid kangaid. Ja kui ta siis sealt püsti tõusis oli ta üleni kaetud väikeste peeglitega. Kuidas sellist asja pestakse? Tuleb panna põrandale ja harjaga nühkida. Ma arvan, et kuniks on lihtsamini pestavaid riideid sellise kliima jaoks, ma eelistaksin midagi kergemat endale selga. Kuigi küsimus jääb mulle õhku, kas sellel äkki mingi muu müstiline otstarve ei ole…

Kotte ja vöösid peeglitega on siin alati müüdud. Tegemist kohaliku kunstkäsitööga, mida mina ei oska hinnata. Vähemalt praegu mitte. Eks see on minu probleem ja sellest ei saa jälle ükski kohalik aru, kui mulle ühevärviline kleit rohkem meeldib kui suuremustriline kontrastvärvidega tikand ja narmad. …

Aga kuipalju selline tikkimine aega võtab! Võite piltide järgi ise otsustada. Vihmaperiood aina kestab ja töö ei lõpe…

Südasuvi

Juuli on minu mällu end jäädvustanud alatiseks sooja ja päikselisena. Ja metsmaasikatel on ka olnud seal oma kindel koht! Keset mussoonihooaega Indias on tunne nagu oleks mingisse teise kalendrisse sisse elanud, sest juuliks seda pidada kõige eelnenuga võrreldes on lihtsalt kohatu. Sooja küll jätkub, aga maasikaid mitte ja päikesega on nagu on. Ilm ajab higiseks ilma päikesetagi, sest niiskus on ilmateates pikemat aega 100 % ja see ei paista langevat. Kui sadudele mingi vahe tulebki, siis on raske ennustada kas see vahe on seekord tunniks või kolmeks. Aga loodus lokkab ja kõik, mis saab, see õitseb.

roosade laternate tänav

Esmakordselt elus eelistan juulis toas istumist! Kui päike korraks ilmub, siis täituvad kõik aiad, rõdud ja kõnniteed pesunööride ja kuivatusrestidega, sest kuidagi on vaja riideid kuivatada. Väljas paraku päris ära ei kuivagi midagi ja lõpuni peab selle protsessi viima toas ventilaatori all.

Olen üritanud aru saada, kuidas see elu siin vihmaperioodil toimib ja pesu kuivatamine on olnud suur küsimärk.

Aga on ka vastupidiseid momente, et näen midagi ja aru ei saa, milleks nii tehakse.

Näiteks oli selline pilt tee ääres ükspäev, kui korraks päike välja tuli:

Ja kuna siin oli näha tänava servades varem kuivamas mitut sorti tšillisid, riisi, tükeldatud kookospähkleid, siis tekkis mul huvi, mida nad küll teevad nende palmilehe tükkidega? Et ma ka ise selle peale ei tulnud, et kõik on ju läbiligunenud! Nad kuivatavad nii lõkkematerjali, et prahti põletada. Siin ei ole puuriita, ega mingit kuiva kohta väljas, sest katusealused on praegu veel niiskemad kui katus ise.

Lõkkeid tehakse siin tihti ja üsna imelikes kohtades – näiteks puude all. Kuhu prahihunnik tekib, see pikema jututa põlema pannakse, ei ole karta tule levimist niiskuse pärast. Tuli lihtsalt visiseb natuke aega ja kustub ise.

Siin nüüd üks lõke keset turgu.

Juulikuuks Goas on kohalik mangode hooaeg juba lõppemas. See algas märtsis ja tänaseks on mangod veel müügil küll, aga enamus üleküpsenud ja riknemas. Indias on rohkem kui tuhat mango sorti, ei ole lootustki neid tundma õppida. Aga mulle meeldivad kohalikud, milles on veidi haput maitset ka. Osad sordid on hea koos koorega süüa, aga mitte kõik. Mango koor on seedimisele väga hea.

Kõige rohkem kasvatatav kultuur Goas on kookospalm. Ligi 26000 ha on palmikasvatuse all ja nüüd otsitakse võimalusi palmide all veel omakorda midagi kasvatada. On leitud, et Heliconia lilled kasvavad koos palmidega väga hästi ja annavad palmikasvatajatele olulist lisasissetulekut. Lillede järele on turismihooajal Goas turgu piisavalt.

Kookospalme on peamiselt kahte sorti – kõrge ja kääbuspalm. Kõrge palm kasvab 15-18 m pikkuseks ja eluiga on 80-90 aastat, pähkleid hakkab kandma 8 aastaselt. Kääbuspalm kasvab 5-7 m pikkuseks ja eluiga 40-50 aastat, regulaarselt hakkab saaki andma 9 aastaselt. Lisaks on aretatud hübriidvariante, neid eelnevaid omavahel ristates ja erinevates kohtades kasvanund palme mõjutavad keskkonnatingimused. Hübriidvorme aretatakse edasi ja Goa osariik soodustab hübriidvormide kasvatamist. Loodetakse saada suuremat saaki – kuni 250 pähklit palmi kohta aastas – mis tundub täiesti absurdne! Kui seni on tavalised sordid kandmas aastas keskmiselt 80 pähklit palmi kohta. Enne siia tulekut oli minu arvamus, et palm kannab korraga kolme pähklit, sest sellised olid meeles pildid palmipuudest, võimalik, et lasteraamatutest pärit. Ja kui ma siin siis nägin neid rohelisi vilju alguses kobarates seal üleval, ei osanud ma neist midagi arvata. Et seal sees seesama pähkel peidus on, jõudis tükk aega hiljem kohale.

Kõrged palmid on väga vastupidavad ja praktiliselt haigusvabad, kääbuspalmid on põuale tundlikud – mida siin põuaks nimetatakse, kui talvel novembrist märtsi lõpuni vihma ei tule? ei oska arvata.

Mina käin vahel pähkleid korjamas siinsamas katusel, üle oma rõdu ronides. Üle kahe pähkli pole korraga mõtet tuua, sest nad tuleb kestast vabastada ja see on väga keeruline, kui tööriistaks on vaid nuga.

Aga nii pähklid kui kestad võivad toas kergesti hallitama minna, kui seisma jäävad. Ja mis veel toimub – kus vähegi on niiskust, nii pähkli välimises kestas või prügikasti visatud mangokivil, seal hakkavad väga kiiresti arenema sääsed. Ma ei tea, millest nad sünnivad ja kas neil on selleks ka vana sääske vaja – igatahes olen näinud, et nad lausa siinsamas toas äkki iseenesest sünnivadki. Nii et ei mingit lootust! Kui ka kogu maailm peaks veeuputuse või millegi muu alla jääma, siis sääsed elavad kõik üle!

Visadusega paistavad siin silma ka seened. Ei tea, mis sort või millest toitub, aga äkki keset betooni ja kive terve seenepesakond siin tänavaservas kasvab.

Pinnas on siin liiv igal pool, sest varem oli see ala vee all ja nii on mulle räägitud, et aedade rajamiseks on kogu pinnas ja muld kohale veetud läheduses olevatest mägedest. Vähemalt siinpool linnaosas. Tegin selle kinnituseks pildi ka, kui ehitustööd parasjagu algusjärgus olid

kaevates tuleb vastu ainult liiv…

Kohalik elu aga vindub endiselt ja restoranid müüvad ikka veel toitu vaid kaasa, sest kohapeal istujaid napib. Enamik toidukohti on endiselt suletud ja nii need ainsad püsikliendid siin ootavad ukse taga…märtsist saadik

Kõndides vihmas

Kui kaks päeva on järjest kallanud vahetpidamata, siis muutub olukord rutiinseks – eriti teadmisest, et nii nüüd hakkabki olema kuni septembri lõpuni. Minu jaoks on see esimene monsoon ehk vihmaperiood kogeda ja olin sellest kuulnud nii üht kui teist. Et saabub suure mürinaga ja õhk muutub… Õhk oli küll ammu juba muutunud väga niiskeks. Oodati juba mõnda aega ja järelikult jäi hiljaks. Mõned vihmased päevad olid, aga see polnud see. No selge oli, et ega ta tulemata ei jää.

Seekord saabus ta teisest küljest koos troopilise tsükloniga, mis ka purustusi tõi mõnel pool. Siin oli äikest ja tuult omajagu. Minul isiklikult algas ta väga pika unega. Magasin kolmteist tundi jutti ja see juba midagi tähendas. Eile käisin korraks rannas -kusagilt olid loodusjõud või mingid muud jõud ka tavotti kaasa toonud. Loodan, et see ei käi monsooniga kaasas – kuid mine tea? Kõik võib olla. Vesi oli puhas, aga liiv nii määrdunud, et kui koju sain, siis oli nii plätude kui jalgade puhtakssaamisega tükk tegemist.

Sellegi poolest olin ma eile otsustanud, et lähen kõnnin täna pikema tiiru. Tuleb vihma palju tuleb. Pole ju võimalik kogu see aeg toas istuda ja piirduda poes käimisega. Hea, et ma ikka eile selle otsuse tegin! Täna kallas nii hoogsalt, et oleks edasi lükanud. Siit võiks tuletada lausa monsooni kõnekäänu, et …homse varn tuleb täna täis riputada…

Kõndisin Candolimi, kuhu on siit 3,5 km ja tagasi ka. Tänu pikale sajule olid tänavad juba üsna tühjaks uhutud sellest kõigest, mis seal muidu hommikuti oli. Ei lehmasõnnikut, ei õlilaike, ei rotilaipu, ei plastiktopse…Rotte pole ma siin elusana näinudki, aga ma pole ka pimedas väljas käinud. Siiani oli see karantiini pärast keelatud ja ka koerte hordid võivad ohtlikud olla. Ja ma pole uudishimulik enam, mis toimub pimedates tänavaurgastes. Seda võin vaid koerte kisa järgi otsustada ja ette kujutada.

Aga tänavad olid tühjad ka inimestest ja loomadest, seevastu sõidukeid jätkus. Need pritsisid lisaks vihmale laias kaares kõike, mis tee peal ja ääres, nii et vahet polnud. Kahju oli vaadata mahakukkunud valminud mangosid, mis kõik jäid varestele nokkida…Vihmakeep pidas kenasti vastu, aga plätudega käia vees on veidi ohtlik, sest iial ei tea, mis pind seal all on. Midagi paremat aga oleks ka raske leida.

Tagasiteel peatusin ainsas avatud kohvikus, kus olin ainus külastaja. Vaatlesin möödujaid ja mõtlesin, et hindudele vist päris meeldivad need maskid. Olenemata nende funktsioonist või otstarbest, on maskid leidmas oma kohta aksessuaarina. Kui muhameedlased varjavad nägu, miks siis teised ei võiks? Kohustuslik lisand on pannud avastama ka selle plusse – raskem on inimest ära tunda, ei pea teesklema keep smilingut, ilmselt jätab mõni ka habeme ajamata 🙂 jne… Lisaks on võimalus loominguliselt läheneda ja luua igaks päevaks uus disain, uus nägu ja uus tegu, sellega ka uus roll ja kasvõi uus elu! Milline ammendamatu inspiratsiooniallikas!

Mina käin maskita, sest eelistan vabalt hingata. Aga poodi minnes ja politseid kohates peaks ta taskus olemas olema. Istusin parajasti kohvikus lahtise ukseava juures, kui mu ette sõitis ja parkis politseiauto. Käsi läks juba taskusse maski järele, aga siis jõudis kohale, et see on nüüd küll see koht, kus isegi Indias avalikult maskita võib olla. Aeg läheb edasi ja kui trend nõuab, küll siis pakutakse varsti ka kohvijoomiseks eraldi maski. Politseinikud tulid vaid, maskid peas ja täisrelvastuses koogikesi ostma. Olid need üldse politseinikud seal taga?

Koju tagasi jõudes olid aga jalad nii läbi ligunenud, et tundsin esmakordselt Indias vajadust sokkide järele.

Kui infot otsida, siis on Indias ka vihmaperioodil oma festivalid ja pidustused, loodus hakkab lokkama ja kõik kasvab kiiresti. Ei ole võimalik ju juunist septembrini oodata kusagil vihmavarjus. Mida seekordne eriline vihmaperiood kaasa toob on raske ennustada. Pidustusi ja festivale ilmselt mitte või kui, siis vaid põranda all või katusel.

Inimlikkus ja looma(u)likkus

Alates märtsi keskpaigast, kui Indias üldine karantiin välja kuulutati, on olnud Goas kõik toitlustuskohad suletud. Nüüd, mai lõpus, on käimas karantiini neljas round, mis tähendab juba tuntavat leevendust algsetele piirangutele, aga toitlustuskohad on endiselt suletud. Goas on kõik elu seotud tihedalt turismiga ja aastate jooksul iseenesest paika loksunud. Prügi põletatakse, toidujäätmed jagavad sõbralikult omavahel koerad ja lehmad ja nende roll on kindlasti laiem, mis täpsemalt ilmneks siis, kui neid enam ei oleks. Sest loodus tühja kohta ei salli.

Mina hoidsin tänavakoertega alati distantsi, sest Eestis tekitasid koerad-kassid mulle tugeva allergia. Siin ei katsetanud. Lisaks – ei meeldinud mulle need koerad, sest päeval nad küll magasid, aga pimeduse saabudes hakkasid oma territooriumi häälekalt kaitsma ja ründama.

Karantiini ajal on nii lehmadel kui koertel toidulaud kõvasti kokku kuivanud. Eriti koertel!

Kui ma eelmises elukohas nägin prügi välja viies nälginud kutsikaid ja üritasin neile mingit toitu poetada, siis nad eemaldusid hirmuga… Ja ootasid, kuni kohale saabus paks ja ülbe isane, kes kõik süüdimatult nahka pani. Ka emased koerad keeldusid söögist samamoodi. Selline klanni hierarhia ei tekitanud mingit soovi neile söödavat sinna panna. Nende kutsikate elu ilmselt lõppeski sealsamas ja inimesed käisid rahulikult mööda ega pööranud peadki.

Kolides siia, rannale lähemale, oli mul suur soov mere äärde minna ja kasvõi jalgupidi vette, sest käevigastus mind ujuma ju niipea veel ei lase.

Rannarestoranid olid rannakoertele ainsaks toidulauaks. Nüüdseks on kogu rannariba jaotunud koerte kampade vahel, kes keset päeva kusagil paatide või eemal puude all magavad ja pimeduse saabudes agressiivseks muutuvad. Välimusest on näha, et osa koeri toidetakse, aga mõnda mitte.

Ei suutnud ma rannas käies seda olukorda pidevalt nii pealt vaadata.

Üks must, väga sõbralik ja tagasihoidlik koer oli eriti nälginud välimusega. Mõtlesin, et viin talle vahel midagi, mis elu sees hoiaks, kuni restorane avama hakatakse. See aeg ei peaks enam kaugel olema. Aga sel koeral oli valge sõber, kes tohutu hooga ise alla kugistas kõik, mida mustale üritasin anda. Must vaatas seda nukra pilguga pealt ja ootas. See sõber oli kõvasti lahinguid löönud ja paistis, et ta kaitses musta ja neil oli oma territoorium. Nüüd kasutas valge musta täbarat välimust endale toidu hankimiseks – nagu inimesed, kes saadavad meelega kõige hädisema puudega ja kaastunnet teeniva pereliikme või tuttava tänavale kerjama. Leidsin siis lahenduse. Panin neile mõlemale toitu kilekotti ja kohale jõudes surusin mõlemal pea eraldi kilekotti. Nii sai must ka süüdimatult sööma hakata lõpuks.

siin nad on…

Järgmisel korral tekkis uus probleem. Nagunii tuleb randa minnes suur kaigas kaasa võtta, sest seal on liiga palju koeri, kellest muidu pole võimalik vabaneda. Aga kui ma järgmisel korral läksin, hakkas musta koera sõber mind nähes rõõmust huilgama … ja kohe tormas kohale terve kari koeri igast suunast. Mul oli vaid natuke riisi ja praetud muna kotis ja kui üritasin teisi eemale ajada ja neile kahele anda süüa, siis tekkis tohutu kaklus kõikide koerte vahel. Riis puistati liivale laiali ja selle said endale oma hetke ootavad varesed. Kõik koerad jäidki ilma.

Otsustasin läheneda järgmisel korral rannale hoopis teisest küljest ja keset päeva. Läksin Calangutesse ja kõndisin mööda randa tagasi. Seekord ei olnud mul suurt kaigast kaasas, vaid ainult poolemeetrine oks. Sellest oli mõnel korral kasu koerte eemale peletamiseks. Aga kaks korda tekkis tõsine probleem. Esimesel korral tuli rannavalvur oma posti otsast alla mulle appi ja ajas koerad eemale. Teine kord ei olnud ühtki inimest läheduses ja 7-8 pealine koertekamp tuli üksteist kisaga innustades minult süüa nõudma nii, et pidin kõhuni vette minema. Siis tuli suurem laine ja viis ujuma hakanud koerad kaldale. Mina hoidsin kotti ja kleiti pea peal ja nii ma siis seal kõndisin järjest edasi kuni koerad kaugemale jäid. Pilt meenutas mulle stseeni filmist “mehed ei nuta”….

Kohalikud hoiavad küll koeri ja suhtuvad neisse hästi. Aga nende jaoks on loomulik, et arvukust reguleerib loodus ise. Nemad vahele ei sega. Kel jõud, sel õigus. See kehtib hulkuvate koerte ja ka inimeste hulgas. Inimõigused Euroopa mõistes on Indiast kaugel. Valimisvõitlusel tehakse suuri sõnu ja ilusaid loosungeid, sest hääl on olemas kõigil täiskasvanutel. See, kuidas suhtutakse teise osariiki läinud töölistesse on uskumatu. Oma osariigi inimesed keelduvad neid vastu võtmast, sest hirmud on nii suureks aetud. Kuipalju ja kes on viiruses tegelikult olnud ja millesse surnud, see ei huvita kedagi. Tähtis on statistika ja numbrid ja kust peakski info tulema näiteks kirjaoskamatule?

Minu inimlikkus sai veel ühe hoobi kui nägin tänaval lehma, kellel üks sõrg oli nii pikaks kasvanud, et segas tal käimist. Tegin temast ja jalast pildi ja mõtlesin, et see on ju lihtne liigutus see sõrg tagasi lõigata.

Loomaarste ja loomakaitsjaid on ka siin linnas registreeritud ühingutena olemas. Helistasin ja kirjutasin ja saatsin pildi, ka ühele facebooki grupi admin-ile. Ei midagi. Kohalikega rääkides selgub, ridade vahelt, et tegelikult neile meeldiks, kui neid lehmi tänaval vähem ringi liiguks. Ka see populatsioon paljuneb ise ja nende arvukust ei saa inimene naljalt reguleerida, sest lehm on püha! Veiseliha on siinsetes poodides müügil, see pole kõigile tabu. Aga lehma tapmine on omaette teema. Nädal hiljem nägin seda lehma uuesti. Ta käimine on muutunud väga vaevaliseks, on jäänud üksinda ja ilmselt on temaga varsti lõpp.

Mul võtab aega harjumiseks, et inimene ei peaks sekkuma, kui see samas nii lihtne oleks. Need populatsioonid elavad rahumeeli teineteisest sõltuvuses, aga ei sekku.

Ja tekib tõesti küsimus, et kas peaks sekkuma? Ja selle kõige juures hakkad paratamatult paralleele tõmbama inimpopulatsiooni paljunemisega. Et kas peaks? Ja mis suunas? Ja millest see kõik algas? Kuhu on viinud sekkumine ja kuhu mittesekkumine? Ja miks? Ja mis see inimlikkuse sisu tegelikult on?

Viirus ja tundlikkus

Miks on sellest viirusest saanud nii kõva tegija?
Selle algusest saadik olen huviga jälginud, mis tema ümber toimub ja kellel on kõige suuremad hirmud. On teada, et igal aastal sureb grippi vanu ja nõrgestatud või nõrga immuunsusega inimesi, mille peale üldsus ei vaevu kulmugi kergitama. Kas on üldse olemas selliseid vanadusse surevaid inimesi, kel pole mõnda haigust? Kui on rahvusvaheliselt kokku lepitud, et kõik surmad tuleks koroonaks nimetada, siis mis seal toimub? Mingi punktikogumise mäng? Kui majanduskriis on tulekul nagunii, siis on hea süüdlane leida ja kõik tema peale ajada? Aga milleks seda siis veel hullemaks teha?
Esitasin küsimuse, millega ma seda juttu siin alustasin oma Teejuhile.
Vastus on, et see viirus kohaneb ja muteerub kiiremini kui ükski teine.
Kui ma nüüd mõtlen sellele, kuidas ma Human Designi analüüse tehes näen inimeste immuunsüsteemi toimimist, siis on päris palju neid, kes on nüüd esmakordselt haavatavad.
Kes on olnud eluaeg tundlik ja pidanud katse-eksitusega või muul moel leidma lahenduse oma immuunsüsteemi kaitsmiseks, need suudavad end kaitsta samamoodi ka selle viiruse eest.
Aga see tähendab sisuliselt võitlust nähtamatu vaenlasega! Kui oled kord neid võitma hakanud, siis tead. Ja võid seda ka teistele õpetada, kes on valmis õppima.
Immuunsüsteemi tasakaal inimese energiakehas on väga tugevalt seotud hirmudega. Kui tugeva immuunsüsteemiga inimene hirmu omaks võtab on ta kohe haavatav. Ja tema ei ole kunagi pidanud võitlust nähtamatute vaenlastega. Tal pole selleks vajadust olnud. See on pannud teda alahindama ja naeruvääristama kõike, mida silmaga ei näe. Ta on lasknud end vahel ka vabatahtlikult vaktsineerida millegi vastu, mida soovitatakse – nõrgestades sellega oma immuunsüsteemi ja tekitades mingi ajutise kunstliku immuunsuse ainult konkreetsele haigustekitajale või viiruse vormile – aga ka sellele on tema immuunsüsteem vastu pidanud. Sest see andis talle enesekindluse, et ta on midagi enda heaks teinud ja ta on hirmudest üle.
Aga nüüd on olukord teine! Kaitsetuks võivad osutuda just need, kelle immuunsüsteem teenis neid seni laitmatult vaatamata kõigele. Need, kes pole tunnistanud nähtamatuid vaenlasi ega oska nendega võidelda. Arstidel on raske aidata, sest nende praktikad peavad olema tõestatud ja tunnustatud – mis protsessina võtavad palju rohkem aega kui viiruse areng järgmisele astmele.
See viirus seljatab akadeemilise meditsiini võimalused ja näitab selle nõrkust.
Need inimesed, kes on ise enda immuunsüsteemi usaldama ja toetama õppinud, ei pea kartma. See viirus ei erine nende jaoks eelnevatest, sest ka varasemad olid neile piisavaks õppetunniks.
Omades ise väga nõrka ja tundlikku immuunsüsteemi – see ju tegelikult sundiski mind Eestist talveks Indiasse sõitma – võin öelda, et kemplemine maskide kategooriate üle on kõige mõttetum vaidlus, mida ette kujutada täna. Mõned inimesed peavad oma elu pühendama detailidele ja andke neile selle eest andeks. Aga need, kes suuremat pilti näevad võiks ka sõna sekka öelda vahel. Mask võib kaitsta välise tolmu eest ja selleks võib ta olla ükskõik millest tehtud. Samuti võib ta mingil määral kaitsta otsese piisknakkuse levitamise eest ümbritsevatele, aga ka siis ei ole materjalil olulist tähtsust. Hirmu eest ta ei kaitse. Ja selle viiruse eest samuti mitte. Palju olulisem on hingata sisse värsket õhku, eriti värske on see põhjamaades peale lume ja maa sulamist, millega kaasneb looduslik õhu ioniseerimine. On ju külmumine ka maale puhastusprotsessiks – hallitused, seened, bakterid on oma töö teinud ja uus ring algamas, mida võib igaüks oma ninas kevade lõhnana tunda.
Maskis seda ei tunne.
Ka mina panin siin maski ette kui poodi sisenesin, sest ilma selleta ei lastud sinna. Ma ei vaidle, sest kui kohalikud inimesed on nii oma hirmud maandanud, siis las olla. Peale 2 kuud karantiini on aga suur osa neist siiski sellest maskiballist tüdinud ja vähemalt lähim pood juba maskid unustanud. Kuigi sellest teavitav rebenenud silt veel lehvib endiselt uksel…
Inimese immuunsüsteemile on parim, mida me teha saame -hirmude vähendamine ja enesekindluse tõstmine. Kuidas teda tasakaalus hoida ja kaitsta ning kellel seda eriti teha oleks vaja, sellest kirjutasin juba eraldi artiklis nais-ja meesenergiast ja immuunsüsteemi tugevdamisest blogis.
Kui mõelda, mis toimet inimese kehas peaks omama vaktsiin, mis suudaks kiiresti areneva viiruse peatada, siis on see hoopis midagi muud kui senised vaktsiinid. See peab pärssima hakkama ka inimese arenguvõimet. Arvestades sellega, mis ravi kasutatakse vähirakkudega võitlemiseks – kiiritamine, mis tapab ka teised elavad rakud, siis pole kahtlust, mis tasanditel uuringud käivad. Vähemalt selliste toimeainete uuringud, mis arenevat viirust tegelikult ka mõjutada suudaks.
Inimesed, kes keelduvad ise vastutamast oma tervise eest ja soovivad, et keegi teine selle võtaks – neid inimesi on alati, võivad selleski näha mingit pääseteed. Ega kõik ei soovigi areneda. Ja neid ei saa selle eest hukka mõista, kui see on nende valik. Ka neil on siin maailmas ja elus oma asjad ajada. Aga väga suur osa on juba võtnud ja veel valmis võtma ise vastutuse ega vaja tegelikult mingeid mürke ega vaktsiine.
Mõelge siiski sellele enne , mis variandid on ees ootamas – kuniks hirmude ja meelitustega oskuslikult põimitud kampaaniad meeled pimestavad ja avavad tee kusagile, kust tagasi pöörata pole võimalik.

Hakkame ellu ärkama

India on jagatud maikuust alates eri värvi tsoonideks, mis näitavad kui karmid liikumispiirangud parasjagu kusagil kehtivad. Goa on roheline tsoon, siin pole ühtki viirusekandjat, aga enamik inimesi on endiselt veendunud maskikandjad. Kauplusse sisse ilma maskita ei saa. Aga see on ka ainus etendus, mis kättesaadav. Kõik avalikud üritused ja kokkusaamised on keelatud. Kuni mai alguseni olid ka kõik poed peale toidupoodide suletud. Inimesed võtavad siin korraldusi sõna-sõnalt – nad mõistsid seda nii, et ei tohi müüa ühtki kaupa peale toidukauba. Suures supermarketis olid kõik tööstuskaupade riiulid kinni kaetud – no milleks? Kuidas see liikumispiiranguga seotud on, kui inimesed kaupluses nagunii? Aga kui müüd tööstuskaupa võid saada trahvi! Ja trahvitegijad on hoolsalt valvamas neid piire. Põhjus, miks liikumispiirang on ei huvita sel hetkel enam kedagi, kui siis ehk mind. Mina maskeerin ennast vaid teiste rahustamiseks.

Kuna ma olen märtsi lõpust saadik oma käevigastusest paranenud, siis paigalpüsimine polnud raske. Lisaks käeluule sai mul viga õlaliiges ja sellele nüüd teen harjutusi, et teda korralikult liikuma saada.

Mai alguses kolisin teise elukohta. Hotellid ja külalistemajad on kõik endiselt suletud, taksod sõita ei tohtinud. Alguses arvasin, et peaks olema ju lihtne leida uut kohta, kui enamus majutusasutusi on tühjad. Turiste ju sisse ei saa, ka siseturiste mitte. Kõik lennutati minema ähvarduste saatel. Aga kui hakkasin otsima airbnb-st, siis seal oli vaid paar üksikut pakkumist, mis olid ruumi rendid eramajades. Majutusasutused pidid olema suletud. Minu silmis on sellised nõuded absurdsed, aga siin võeti kui paratamatust.

Nii ma siis valisin kolmest võimalikust pakkumisest ühe, mis rannale kõige lähemal. Takso tellis omanik ja seal pidin istuma kottide vahele peitununa, sest politsei ei tohtinud näha taksot sõitmas inimestega. Selline oli seaduse tõlgendus ja taksojuht ei saanud riskida litsentsi kaotamisega. Kohale jõudes leidsin, et olen saanud endale täpselt sellise eluaseme, mida olin jaanuaris ette kujutanud – piisavalt rahvarohkes kohas ja piisavalt privaatne. Detailidesse ei lasku, sest nende kirjeldamine läheks pikaks.

Vähemalt kaks nädalat on mul olnud pidevalt probleeme internetiühendusega. Telefoniga sain sisse oma meili ja fb-sse, aga mitte arvutiga. Avalikku wifit ju pole ja ainus võimalus seda saada on läbi telefoni hotspot´i. Aga seal tekkis millegipärast tõrge. Ja nii ma siis istusin ja nuputasin ja katsetasin. Tagantjärele tarkusena võin öelda, et kui kellegil on mitu seadet ja plaan sõita mõnega neist teise riiki pikemaks ajaks, siis on targem teha iga arvuti jaoks oma meilikonto, millega microsofti kontole sisse logida. Need on ju omavahel nüüd kõik ühendatud, ms, google, youtube pluss need teenuste keskkonnad, mille sisselogimiseks vaja oma meiliaadressi nagu airbnb…. Seal on nagu ringkaitse ees ja sa ei saa mitte midagi teha, kui ühes seadmes midagi lõpetad, siis oled lõpetanud kõigis. Mu eesti number on hetkel välja lülitatud. Ja kui süsteem hakkab minu isikut identima india numbriga telefoniga, siis hakkavad jamad peale, aga muud varianti isiku tuvastamiseks pole. Eriti veel kui samal ajal ka Eestis olev arvuti kasutusel on, mis on seotud minu ms kontoga. Microsofti nõuandeliini kasutada ei saa, sest sinna kontole sisselogimine jookseb selle tegevusega kinni.

Kui mobiilipoed avati sain konsulteerida mobiili ja arvuti ühendamise osas, kuid sellest polnud abi. Ka nemad ei leidnud lahendust. Probleem oli mujal. Nüüdseks paistab, et olen selle asja vist ära lahendanud – igatahes juba teist päeva olen saanud oma kontodele sisse. Tunnen, et võin lausa selles teemas konsultandiks hakata, sest tänapäeval on inimesteni ligipääs selliste küsimustega peaaegu võimatu. Igal pool vastab vaid arvuti sulle stampküsimustele.

Kui esmaspäevast lubati Goas lockdowni meetmeid lõdvendada, siis hakkas elu tänavatel jälle vaikselt käima. Esimeste katete eemaldamisega müügilettidelt kaasnes kopituse ja hallituse lehk ja luudadega keerutati üles suured tolmupilved. Aga tänaseks on pilt juba palju parem. Tehakse remonditöid ja värvitakse – vihma veel pole. Kaupa ka veel pole. Sest see, mis enne oli, on ilmselt lockdowni ajal pimeduse varjus kõik maha müüdud ja letid läigivad. Kaubaautod aga liiguvad ja kõik võtab aega.

Kes muret tunneb, et mis saatus minul ja minu viisal siin on, siis praeguse seisuga on viimane info, et kõigil välismaalastel on viisad ” suspended” seisundis. Kirjutasin uue pikendustaotluse ja loota on, et kuuks ajaks pikendatakse. Väljastati teade, et viisade pikendamine seotakse rahvusvaheliste lendude taastumise algusega. Ometi üks loogiline samm, sest millesk väljastada exit permit kui liikumisvõimalust pole. Millal see toimub, pole kellelgi aimu ja mis mahus lendude algust loetakse taastumiseks on ka omaette küsimus.

Praegu on aga Indias sisetransport seiskunud ja ühest osariigist teise saamine üsna võimatu. Mina ei kipu hetkel kusagile. Mul on siin ideaalsed tingimused praegu oma õlga ja kätt treenida. Kujutan ette kui keeruline oleks mul Eestis praegu kasvõi riietumine vastavalt külmemale ilmale.

Kui on olemas internetiühendus, saan ka online sessioone teha ja konsultatsioone whatsappis või messengeris.

Soovitusi aiapidajatele

Kevad käes igal pool, mitte ainult Põhjamaades.

Mõtlesin juba varem, et kui ma Indiast liikuma ei saa, siis peaksin siin mingid taimed potti kasvama panema. Aga mis mulda siin kasutatakse ja kust saada seemneid? Hetkel muidugi üks suur karantiin kõik, aga see ei saa ju ometi täies mahus igavesti kesta. Ja kui ametlikult kestabki, siis selle varjus hakkab ikka mingi muu elu arenema.

Paar päeva tagasi jäi mu pilk pidama kohaliku farmi soovitusel, kuidas teha parimat kasvatusmulda kodustes tingimustes.

1.samm

 Muld (must või punane): 65%

Kookoseturvas  – 10 % (tegemisõpetuse video, otsingusse „how to make cocopeat at home“

Kuiv lehmasõnnik – 10 %

Kompost – 10 %

Kuivanud lehed, kliid – 2-3 %

Liiv 2-3 %

 Segada läbi ja lisada veidi vett

2.samm

 Tassitäis kikerhernejahu  ja tükike töötlemata suhkrut (Jaggery)

 Segada see veega, lasta seista

 Segada kokku eelmise astme seguga

Hoida segu pool päeva ja siis hakata taimi istutama

3. samm

Kord kuus eemaldada 4-5 cm pealmist mullakihti ja lisada veidi komposti-sõnnikusegu ning katta uuesti mullaga. Pinnata oleks hea  kookoseturba- leheseguga.

Sel viisil toimides  on tulemuseks:

-taimede kiire kasv

-ükski taim ei kuiva

-kerge kasvatada

-tugev juurestik

-muld hoiab hästi vett

– taimedel piisavalt toitaineid

 – tagatud vajalike mikroobide olemasolu

Kõige huvitavam ja küsimusi tekitavam osa on minu jaoks kikerherne jahu ja Jaggery lisamine. Milleks?  Esmapilgul tekkis mõte, et kas sipelgad söövad ära selle jahu ja suhkru ja tekib juurtele rohkem ruumi …Uurima hakates leidsin selgituse: Efficiency of organic compost can be increased up to 95-100% by using Jaggery in organic gardening. Jaggery acts as a good promoter to increase the absorption of nutrients by plants. Every organic gardener should use it.

 Vot nii! Kuidas taimed täpselt toitaineid mullast omastavad on saladus, aga kui nii väidetakse, ju on siis selleks alust.

Kikerhernejahule otsest selgitust ei leidnud, aga kuna ta segatakse sõnnikuga ja peab seisma, siis on loogiline, et see tekitab käärimisprotsessi ja kogu segus kiireneb ainete lagunemine, mikroobide hulga kasv ja kõik see muutub taimedele paremini omastatavaks tootes pidevalt sõnnikust  toitaineid juurde. Siinses kliimas kasutatakse sellist segu pestitsiidi -ja väetisevaba köögivilja kasvatamisel . Kuidas see toimiks külmemas kliimas, vajab katsetamist. Aga kindlasti on võimalik leida aseained mõningatele komponentidele kohalikust köögist ja loodusest.

Kus lõpeb mugavustsoon?

Kolmas nädal läheb kui käeluu ja õlg paranevad. Saan juba kätt liigutada päris palju aga lihased pinges ja valutavad öösel. Nii et magamisega on endiselt raskusi.

Hetkest kui mul see õnnetus juhtus algas Indias karantiin. Siin Põhja-Goas on ta veel eriti range olnud, tuleb välja uudistest. Nüüd on see mõnevõrra leebemaks läinud ja toidupoed mõneks tunniks päevas lahti lubatud. Eks seda ole kaubast näha ka – kortsus porgandid ja paprikad….

Minu jaoks juhuseid ei ole. Näen siin selget märki, et pidin millegipärast paigale jääma. Ja huvitav on see, et nüüd pikendati Indias karantiini täpselt niikauaks kuniks arsti sõnul pidi kestma ka minu paranemine. Ei mingit kiusatust kuskile minna, kui see keelatud on. Indias on karmid karistused keelust üleastujatele, sealhulgas füüsilised. Aga arvestama peab ka, et siin on palju kirjaoskamatuid ja kui mõelda, mis inforuumis nemad elavad, siis ei saa keegi väljaspoolt anda hinnangut, mis on vale või mis on õige siinses ühiskonnas korra hoidmiseks. Isiklikult ma ei arva, et siin üldse oleks vaja karantiini, aga kui hirme surutakse igast kanalist peale, siis inimesed nõuavad tegutsemist, mis neid rahustaks. Ja küllap see siis on selline.

Paar päeva tagasi hakkas mu korteriomanik Mumbaist minu pärast muretsema – et kuidas mu psüühika vastu peab, et ma siin niimoodi üksinda oma luumurruga lõpmatus karantiinis olen ja nõudis mõne lähedase kontaktnumbrit. Üritasin küll seletada, et olen harjunud üksinda maamajas olema…aga see vist tegi asja veel hullemaks. Hindud on harjunud suures peres ja kogukonnas elama- nii on traditsiooniliselt kergem hakkama olnud saada ja ega sotsiaalsete garantiidega siin ühiskonnas ka ei hiilata.

Nii ta siis muretses minu pärast kuni asi veel hullemaks läks:

Eile jäin ka elektrist ilma. Siin juhtub ikka, et vool tuleb ja läheb. Aga kui on ära 3 tundi ja siis 5 tundi ja naabermajad säravad kõik tuledes… ja 7 tundi. Ja siis selgub, et samal päeval tagasi elektrit ei saagi … No tühja sest valgusest, aga ilma ventilaatorita on tuba palav, sääski täis ja ühe käega neid ei tapa. Kujutlus iseendast öö läbi palavuses vähkremas ja teades, et valutav käsi magada nagunii ei lase, siis hakkas päris hale. Ja selle peale kasutasin päris karme sõnu majahoidjaga rääkides: hea et ta kõigest aru ei saa, aga mu hääletoon ja näoilme reetsid sõnade sisu nagunii. Mis siis ikka! Katsun kuidagi öö üle elada.

Kui korteriomanik soovitas mul sääsemürki kasutada, siis vastasin, et õhk on mul veel ainuke, mis mulle jäänud on ja seda ma vabatahtlikult mürgitama ei hakka.

Õnneks oli öö vaid 24 kraadi ja sain trellitatud aknad lahti teha. Sääsevõrgu all õnnestus mitu korda ka magama jääda. Aga kui hommikul elektri saabumise asemel saabus majahoidja gaasiballooniga – mis oli vihje, et voolu ei tule niipea- siis saatsin ma ta esimese reaktsiooniga kohe uksest välja ja nõudsin elektri taastamist. Saabus teine mees, kes seletas, et ehituspoed on kinni ja materjali osta ei saa ja liikumispiirangu ajal parandada ei saa läbipõlenud ühendusseadmeid…siis mis mul üle jäi kui lasta see gaasiballoon ja pliit omale paika seada mõneks ajaks. Ei tahtnud mõelda eesootavale palavale päevale ilma ventilaatorita! Majaomanik Mumbais tegutses laitmatult ajades välja elektrikke ja materjale teatades lõpuks et õhtul kella viieks peaks ühendus siiski taastatud olema.

Kui kõik olid lahkunud tegin omale kohvi – hakkasin uuesti kohvi jooma peale luumurdu – kuidagi peab ju energiat kehas ringi liigutama! Istusin rõdul, jõin oma kohvi – vasak käsi on tassitõstmiseks täiesti piisav! – ja mõtlesin, et miks ma vihastasin inimeste peale, kes selles olukorras mitte midagi teha ei saanud? Mis mul viga on praegu siin istuda, oodata ja oma luid kokku kasvatada. Sedasorti energiakadu väljendub nii, kui pead mugavustsoonist välja tulema. Sõna ise tundub hetkeolukorda arvestades irooniline, aga – mis ta muud siis on? Ahju ei pea kütma! Kusagile minema ei pea, vaja vaid teha paremale käele harjutusi ja puhata. Söögitegemiseks on aega terve päev. Ja terve päev ongi vaja oodata, enne kui midagi teha saan, sest telefoni ja arvuti akud on peaaegu tühjad, iga liigutus toob higi otsaette. Oli käes moment kus mul oli tõsiselt kahju, et ma pole kunagi suitsetamist ära õppinud – vot nüüd oleks paar tükki tõmmanud.

Nad ei valetanud. Elektrikud saabusid minu tuppa poole viiest. 2 tundi tihedat tööd, kord ei töötanud ventilaatorid, kord AC, kord seinakontaktid, sest 3 faasist 1 oli alati kusagile kadunud ja nokk kinni saba lahti olukord aina kordus. Nii elektrikud kui majahoidja kandsid kogu see aeg kaitsemaske. Nemad lahkusid olukorras kus 1 ventilaator ja enamik valgustust tööle said. 10 minutit peale nende lahkumist tõusis tugev tuul ja saabus selle aasta esimene vihmasadu!!! – mis viis ära taas mu elektri!

Ega ma ei teadnud, millest? – aga läinud ta oli.

Olin juba lootust kaotamas kui saabus veel üks elektrik. Noormees, kellest ei julgenud palju loota, tegi korda kiirelt paari plõksuga kõik puuduolevad ühendused. Ja paistab, et olen selleks korraks oma mugavustsooni tagasi jõudnud, sest ainult korra on vool peale seda paariks minutiks kadunud selle kirjutamise jooksul.