Featured

Sisukord

Talve pikendamine

Looduslik valik

Immuunsüsteemi tugevdamine

Tagasi Goas

Mida piirangud õpetavad?

Kes sa oled?

Natuke teistmoodi Indiat

Kaheks päevaks Nepaali

Minu Jaanuar Indias

Kas positiivsus on alati hea?

Elades oma disaini

Loodusest laual ja rõdul

Eesti on teel tippu

Allergiku kommentaar

Varsti pool läbi

Kuiv päev

Puuviljadest ja meediumitest

Minu kogemused katsetuste esimesest nädalast

Üks ravi kõigile

Minu vigane vaatenurk

Isegi sööma õpime kogu elu

Ajurveda vaatenurk silmade tervendamisest

India blogi 2

Mõjust, mis kaasneb lähedase inimese suitsiidiga

Hirmudest

Paar lihtsat võtet füüsiliste blokeeringute eemaldamiseks

Valikutest lahkumisel: urniga või kirstus

Suletud ringist välja

Tantsust ja liikumisest

Mis need tšakrad on ?

2 kuud hiljem

India blogi

Autoimmuunhaigused

Juuli: Silmade tervendamisest

Talve pikendamine

Talvitumine Indias venib seekord teadmata ajaks pikemaks.

Märtsi keskel kui siinkandis hakati just välja kuulutama esmast 3-päevast karantiini, läksin ma randa ujuma, olles eelnevalt täitnud oma külmkapi toiduga ja varustanud end joogiveega….

Kohati olid lained suured ja üks neist virutas mind tagasi õlaga vastu veealust liivavalli. Tundus algul, et omal jalal ma sealt edasi ei liigu. Õlg valutas tohutult. Istusin ja toibusin. Aga inimesi polnud ja tuli ukerdada end kuidagi kleidi sisse ja püsti ajada. Ka käia sain kui õlga ei liigutanud. Sain taksoga hospidali, tehti pilt, tuvastati luumurd õlavarres ja pakuti kallist op-i. Küsisin mis ilma toimub- pidi ise paranema 6 nädalaga, opiga 4 päevaga aga siis pannakse mingid plaadid sisse. no tänan ei! Arst oli silmnähtavalt pettunud, kui operatsioonist loobusin; pani mulle mingid rihmad peale ja tulin ära. omal jalal aeglaselt jalutades. Suurim probleem mulle, et see on parem käsi. Aga mul nüüd oma tuttav tervendaja, kelle juures veebruaris olin. Saatsin talle sõnumi. Tema tuvastas mul lisaks veel käes ühe mõra ja probleemi õlaliigesega. Nii me siis nüüd tegeleme minu käevigastustega online seansside ja energia suunamise abil. Oleks siin mingi plaat sees, ei saaks seda teha.

Kirjutamisega on siiani raskusi, aga täna saan veidi paremat kätt juba kasutada. Kui nüüd küsida -milleks seda kõike vaja oli? siis mulle endale seda küsimust tegelikult ei teki. Täpne ajastus! Mul puudub igasugune variant siit lahkuda praegu, kui ei saa lamada, ega magada, millegi tõstmisest rääkimata – lendamine on võimatu. Mul endal oli pilet broneeritud 4-ks aprilliks. Täna öösel lahkusid eestlased, kelle lennud tühistatud, Indiast Finnairi erilennuga, mille välisministeerium oli ette valmistanud nii, et isegi kohalik transport oli organiseeritud. Siin ju kõik seisab hetkel ja isegi jalgsi liikuda ei tohi, rääkimata taksodest – on vaid hommikune aeg kui saab -ja kui veab- mingeid toiduvarusid välilettidelt või salakohtadest täiendada.

Minul oli millegipärast vaja siia jääda teadmata ajaks.

  Küll on hea, et olin toitu varunud mitmeks päevaks. Algne kolmepäevane karantiin pikendati üleöö 3-nädalaseks. Ühe käega sibulate ja porgandite koorimine tahab ikka harjutamist saada…  samamoodi pikkade juuste kinnipanemine ja pesu pesemine… kõige keerulisem on olnud veenõude avamine. Selleks pidin abi kutsuma väljast. No ei keera 5L balloonil ühe käega korki ära!’

Aga minu pärast pole muretseda vaja, sest kuigi kauplused on kõik suletud ja liikumiskeeld, siis on kohalikud üsna abivalmis. Loomulikult reageerivad nad vahel kummaliselt ja raske on ette kujutada, mis hirmud neil üles kerkivad praeguse olukorraga. No näiteks kasutatakse ihunuhtlust siin üsna tihedalt keelust üleastuvate või teisiti arusaavate hindudega ja ka ujuma minemine on samamoodi keelatud, et pidavat viirusega ookeani nakatama…….aga arvestama peab, mis inforuumis siin elatakse ja kui on palju kirjaoskamatuid, siis kuidas nemad reageerima peaksid? Seega on otsused ja abinõud, mida siin riigis kohaldatakse märksa teistsugused kui Euroopas. Teistsuguse tausta ja kogemusega on ka nende otsuste elluviijad.

   Kui paremat kätt liigutada saan, eks siis hakkan jälle rohkem kirjutama. Sõrmi saan liigutada, aga neis pole jõudu, sest muskli koht on see, kus luu paraneb ja lihased peavad toibuma. 

Mis mina viirusest arvan? Viirus nagu iga teinegi ja kuniks ma Indias olen, ei ole mul mingit probleemi. Aga….olen lugenud varasemalt erinevaid teooriaid, mis suunas maailm liigub ja küsinud ka oma teejuhilt selgitusi. Me kõik puutume varem või hiljem selle viirusega kokku. See ei kao, vaid areneb koos meiega. Nagu meis kõigis on olemas vähirakud, mis ainult siis hakkavad kontrollimatult paljunema kui immuunsüsteem ei suuda toimida. Maa energiasagedus on tõusnud ja inimestel, kes on väga füüsilisel tasandil kinni, on raske sellega hakkama saada. Nad kerivad oma ootused ja nõudmised iseendale välise survel nii suureks, et füüsiline keha ei kannata seda välja. Kuidas see sagedus väljendub? – kasvõi selles, kuidas meile infot edastatakse. Kuidas hirme suurendatakse? – tihti vaid artikli loetavuse nimel. Igast suunast tuleb erinevaid soovitusi ja mõjutusi. Aga inimese energia peab olema suunatud millegile, mitte tervena püsimisele vaid mingile ideele või eesmärgile. Ainult siis suudab immuunsüsteem seda ka hallata.

Maskiga või maskita? Indias on range soovitus kanda maski. Liigun väga vähe ringi ja seni pole kandnud. Viiruse pärast ma teda ei vaja. Aga ümbritsevate rahustamiseks võiks ju kanda. Enamasti olen tänaval näinud siin pigem sallide ja rätikutega nägusid kaetavat. Tegelikult mulle see idee meeldib, sest see aitab kaitsta energiavälja. Kunagi kanti ju loori, misiganes eesmärk sel siis oli. Oleks hea aeg nüüd see uues versioonis taastada.

Looduslik valik

Kuni Indiasse tulekuni olin ma oma kodukeemia kasutamise viinud võimalikult minimaalseks, sest Eestis oli mul allergia tekkimiseks väga vähe vaja. Indias sai õige ruttu selgeks, et siin toimub looduslik valik väga kiiresti. Kes raksemates tingimustes paremini kohaneb, see võidab. Sääsemürki ma iseendale peale ikka lasta ei taha. Aga termiitidega hakkasin katsetusi tegema, sest usinus, millega nad mööblit hävitavad on ikka väga suur. Ja rääkimisest jäi ilmselgelt väheks.

Mu elamises Calangutes oli esimestel  päeval ohtralt termiite. Nad olid endale suupoolise leidmiseks piisavalt käike uuristanud mööbli sisse ja muudkui närisid. Igal hommikul oli hunnik peenelt granuleeritud puru kapi, laua ja voodi kõrval. Ma pole päris kursis termiitide  eluviiside ja -tsüklitega, aga märkasin, et aeg-ajalt jõuab terve kamp neist selleni, et saavad tiivad ja tõusevad lendu. Ja see hetk on üsna ebameeldiv, sest kui juhtub elekter kaduma, siis katavad nad arvuti ja minu pea. Muidu lendavad lampide ümber. Siis heidavad tiivad seljast ja neist saavad tõugud, mis ronivad jälle mööbli sisse tagasi.

Siia oli pandud alguses neile ka mürki, mis mu ninale vastu hakkas ja eemaldasin kõik, mis leidsin. Nende elutegevust see mürk küll ei seganud.

 Hakkasin katsetama erinevaid viise neist vabanemiseks. Pakkusin neile vaibaks kahepoolset teipi ja keetsin okrast kliistrit – nad jäid kõigest aupaklikusse kaugusse. Ainus asi, mis peatas mööbliaukudest nende elutegevuse jääkide väljumise oli nõudepesuvahendi manustamine otse sinna auku.  Aga see paistis kõik ajutine. Minuga samal poolel tegutses ka ainus koduloom geko, kes mööda seina sibades neid innukalt püüdis. Eriti neid lendavaid vorme.  Ja eriti öösiti oli tema krabisevat jooksmist kuulda.

 Paar päeva tagasi aga saabus lahendus iseenesest. Ostsin sääsevõrgu, neljakandilise. Ja kinnitasin ta voodi kohale nurkadest üles  seotuna. Sääskedele muidugi. Selle keskele tekkis  nõgu ja kuna voodi kohal on ventilaator, siis osutus see konstruktsioon termiitide tiibadega isenditele tõeliseks püüniseks. Ventilaator juhtis nad kõik võrgu keskele  ja mul jäi nad sealt vaid kokku korjata ja hävitada.

 Paari päevaga on termiitide populatsioon täiesti kokku kuivanud. Iseenesest.

 Aga täna hommikul oli hinge heitnud ka geko. Nüüd ei teagi, millesse?. Kõik variandid on võimalikud – vanadusse, nälga,  viirustesse?, janusse,  mürgitusse….matsin ta korralikult rõdu alla maha.

Ega see võitlus termiitidega veel lõppenud pole, ootan huviga järgmise generatsiooni tiivuliste ilmumist. Aga hommikuti on veel vaid õrna peenikest puru lisandunud, ei muud.

Hiljuti kasutasin esmakordselt Indias pesumaja teenust.  Seni pole seda vaja olnud, sest voodiriiete pesemine oli alati renditeenuse sees. Viisin siis nüüd need pesumajja, mis oli küll suletud, aga kõrvalolev mehaanik töökojast lubas lahkelt mu paki edasi anda ja asi korras. Pesule järele minnes oli seal ainult 5 aastane poiss mängimas ja jäin ootama. Tunni aja jooksul ei tulnud kedagi. Käisin ära vahepeal. Ikka polnud kedagi rohkem. Poiss oli roninud laua alla oma toidupakki krõbistama. Lõpuks saabus üks mees mootorrattaga. Ta ei osanud midagi kosta minu pesu kohta. Millegipärast arvasin, et seal tegutseb keegi naine. Aga vist mitte? Hakkasin siis ise riidehunnikutest otsima. Oma suureks üllatuseks leidsingi üles! Ja puhtaks pestud ka! Vähemalt enam-vähem. Hind ja teenindus minu jaoks väga kokku ei läinud ja otsustasin edaspidi ise pesta. Aga nägin seal huvitavat triikrauda -vot sellised omatehtud riistad on siinses pesumajas! Väga raske oli!

Veel üks väike olmeprobleem tekkis köögikraaniga, mida mööda vesi lihtsalt vastu seina nirises. Kui täiesti lahti keerata, siis pritsib ja kui poolenisti, siis jookseb vastu seina. Otsisin poodidest vidinat, mida sinna kraani otsa kinnitada. Ühest väiksest poekesest leidsingi ja lubati lahkelt, et kui ei sobi, võin tagasi viia. Loomulikult ei sobinud. Tahtsin järgmisel päeval tagasi viia ja ….nuta või naera , aga poodi enam üles ei leia. Oli üks väga pisike koht kohe tänava ääres. Läksin mitu päeva teda otsima  ja täiesti tulutult. Lõpuks võtsin googlemapsi appi ja katsetasin kõiki märksõnu, mis selle teemaga võiks sobida. Neljandal katsel ikkagi leidsin, aga ka siis oli poe ukseesine autodega kinni pargitud….mul on endiselt siinseks eluks vähe kogemusi.

 Aga võtsin kokku oma insenerimõtlemise ja ostsin poest paraja suurusega mahlapudeli. See sobis suurepäraselt ja isegi reguleerida kannatab mitmes suunas 😊)) Ja vesi enam vastu seina ei jookse. Kel sama probleem, siis siin üks väga lihtne käepärane lahendus.

Täna on pühapäev ja nädala alguses alanud Happy Holi ikka veel kestab! Kuigi read on kokku kuivanud, siis trummipõrinatega rongkäik liikus just ühe maja juurest teise juurde ja ma loodan väga, et see nüüd õhtuks läbi saab. Tegin viimastest pidulistest pildid oma rõdult ja oht paistab selleks korraks möödas olevat 🙂

Immuunsüsteemi tugevdamine

Sellise pealkirja alt võib tavaliselt leida müügikuulutusi toidulisanditele ja tablettidele. Ja see on puhtalt reklaamiks, sest immuunsüsteem toimib hästi siis, kui ta on tasakaalus. Immuunsüsteem peab kahjutuks tegema kehasse tunginud välised mikroorganismid ja hävitama oma vigased rakud. Tugevdamine tuleb kõne alla siis, kui ta ei saa sellega hakkama. Aga sellel on palju erinevaid põhjusi. Teine äärmus on, et hakkab reageerima kõigele, pidades ärrituseks toitu ja võõrkehadeks ka iseenda rakke, mis leiab aset allergiate ja autoimmuunhaiguste korral.

Mulle on sellest teemast aastatega kujunenud oma pilt, milles kaubanduses väljakuulutatud välised turgutajad omavad üsna väikest rolli. Pigem platseeboefekti ja linnukest peas, et olen enda heaks midagi teinud….

Kuna minu enda immuunsüsteem on lapsest saadik nõrk olnud, siis olen seda palju uurinud. Tegin küll palju sporti aga viirustest ei pääsenud.

Aastatepikkune allergiline nohu pani ette piirid: millega saan tegelda?, kuhu minna?, mida süüa?, kus magada?…

Ei ole saladus, et kõik krooniliste haiguste ravimid langetavad immuunsüsteemi vastupanuvõimet. Samamoodi teevad seda allergiatabletid. Kõik lisandid, mis viivad keha loomuliku kaitsevõime tasakaalust välja, teevad seda.

Kuidas seda tasakaalu hoida?

1.Süüa seda, mida keha vajab – aga peab arvestama, et toidus leiduvad maitsetugevdajad tõstavad isu, kunstlikud magusained ei tekita küllastumistunnet suhkrust, loomne toit sisaldab kõike, mida neile söödetakse….

2. Magada piisavalt

3. Suunata energia eesmärgile või tegevusele, mitte muretsemisele ja hirmudele

4. Säilitada huumorimeel, sest naer vabastab palju pingeid

5. Liikuda värskes õhus ja püüda olla päikese käes piisavalt

6. Suhelda inimestega, mitte isoleerida end teistest

Need viimased kaks punkti on mõnele inimesele eriti tähtsad. Minu jaoks oli nendes mu enda immuunsüsteemi tasakaalustamise võti. Human Designiga tegeldes näen, mis teeb inimese tundlikuks ja millest sõltub tema energia liikumine või seismajäämine kehas. Valgus ja soojus, väliskeskkond, ümbritsevad inimesed mõjutavad meid erinevalt. Kuna tundlikke inimesi on päris palju, siis panin neile eraldi kokku koolituse, kuidas oma tundlikkusega hakkama saada ja seda kasutama hakata. Ka meie immuunsüsteem on sama tundlik ja väga kergesti haavatav. Aga ka see on võimalik kontrolli alla saada kui endaga piisavalt tegelda!

Tagasi Goas

Esimese asjana peab ütlema, et tagantjärele tarkust on palju juurde tulnud!

Goast välja sõites tundus loomulik, et mu rongipilet ära kinnitati ootelistis ja asusin teele. Kohale jõudes broneerisin kohe tagasisõidupileti, mis jäi aga kogu selleks ajaks ootelisti. 3 nädalat on Indias liiga lühike aeg, et saada rongipiletit AC-ga platskaartvagunisse. Eks see on ka mõistetav, sest hinnavahe lennupiletitega on mitmekordne ja ka bussipiletid on poole kallimad. Lisaks saab ju rongis magada!

Minu tagasisõit oli planeeritud ka täpselt Maha Shivaratri festivali ajale, mil riiklikult vabad päevad pühadeks ja inimesed rohkem liikvel.

Siiski, tänu mõningatele jõupingutustele tagasi ma sain!

Ja nüüdseks olen ka uue elukohaga Calangutes harjunud. Orienteerumisvõime jätab siiski soovida, sest raskusi oli algul nii kodu leidmisega, kui sealt välja tulles linna leidmisega. Linn on küll sama koha peal, aga kuhu mõni tee viib, on raske ette näha.

No täna näiteks sattusin sellissesse pilusse vahetult enne peatänavale jõudmist. Ja see oli ainus võimalus kuskile välja jõuda, ilma et suurt ringi jälle lisaks ei teeks.

Aga kaks teed on tunduvalt suuremad, mida mööda annab teha korraliku suure ringi, et koduni jõuda. Iga päev ringitan siin, et 3 nädala jooksul kaotatud lihased ja vorm tagasi saada. Ujumas olen käinud ka juba piisavalt ja pean tõdema, et mulle need suured laine meeldivad rohkem kui vaga vesi.

suurem tee koduni

Uus elukoht üllatas mind igati positiivselt. Siin on ruumi ja privaatsust rohkem kui eelmises. 3 ventilaatorit on lausa luksus ja AC reguleerimisega kipun vahel unustama üldse, et ma Indias olen. Siis kui toas temperatuur 25 peale langeb.

Miinuseid on ka – jagan oma korterit termiitidega. Need on üsna tavapärased kaaslased Goas ja ma üritan nendega kuidagi jutule saada, et nad välja koliksid. Üks geko jookseb ka mööda seinu ringi ja tema on minu poolel, püüab lendavaid putukaid, vist ka termiite.

igaks hommikuks on termiidid laua alla oma mosaiike joonistanud

Varsti on need kapid ja lauad tühjaks söödud kui nii edasi läheb. Korteriomanikul plaan mööbel välja vahetada, aga hetkel me siin üritame piire paika saada olemasolevaga.

Ainult kuu ongi mul veel Indias alles jäänud sellest hooajast. Olen veebruaris tegelnud oma kodulehe uuendamise, selle ingliskeelse osaga ja leidnud koostööpartneri. Nüüd on tunne, et aeg hakkab lendama. Ujumine muutub igapäevaselt kohustuslikuks, sest mine tea, millal jälle saab….

Mida piirangud õpetavad?

Alati kui tuleb piir ette on elu mind õpetanud selles õppetundi otsima. Ma pean midagi aktsepteerima või muutma vaatenurka.

Olen nüüdseks üle kahe nädala elanud Andhra Pradeshi väikelinnas ühe pisikese tänava pisikeses majas; pisikesest toast saan ikka välja, aga liikumistrajektoor on aias umbes 20 m. Goasse tagasi saades ma vist pidevalt kõnnin….kõnnin ja kõnnin mööda lõpmata teed…

Ei, ma pole asumisele saadetud! Mulle üritatakse keset tihedat asustust luua ashramilaadseid tingimusi. Tundub, et edukalt.

Allergilisest nohust olen vaba: esimese nädala tegelesin mitu korda päevas taskurättide pesemisega. Siin on mul keelatud pabertaskurätte kasutada ja ega nende järgi ma ju ka minna ei saaks kuskile. Nüüd on asi unustatud. 2 nädalat sessioone ja erinevaid teraapiaid. Pole enam taskurätte vaja, kuigi niiskust ja tolmu on siin ohtralt.

Põlv on ka korras, väliselt ja tavalise liikumise jaoks. Aga pean sellele veel kaua harjutusi tegema, sest — selgus, et normaalse liikuvusega põlv peab laskma kükke teha täistalla peal. No mul ei lase kumbki põlv. Polegi asi niivõrd põlves kui lihastes, mis kinni hoiavad. Põlv laseb kükitada juba küll, kui olen varvastel. Ma kaldun arvama, et ma pole kunagi saanud täistallal kükkideks tasakaalu hoitud, aga kui peab – siis pole pääsu. Teen selleks mitmeid harjutusi ja massaazi ka iseendale. Ehk õnnestub!

Niipalju füüsilisest poolest. Vaimse poole pealt on piiratud tingimused väga arendavad. Kui ajas tagasi lähen, siis olen neid tingimusi endale ikka aeg-ajalt korraldada suutnud. Täiesti ettekavatsematult. Või kas see olin mina, kes seda tegi? Mina olin see, kes astus sammu mugavustsoonist välja tundmatusse. Sest seal sees olles ei toimu mingit kasvamist. Ja siis Universum korraldas ülejäänu. Ka selle siin :)))

Ei hakka detailidesse laskuma, aga teise nädala kogemused panid punkti tervele reale katsumustele, mida olen läbi aastate erinevate nurkade alt saanud vaadelda. Tulemuse kokkuvõtet saab lugeda uues teenuses, mida pakun “kaaskannatajatele”. See avaneb siit , aga sinna saab jõuda ka menüüst valides Töö minuga ja seal teiste hulgas on sellele eraldi link.

Kui kunagi Indiasse satute ja tee viib kõrvale turismipiirkonadest, siis varuge endale euromünte või -sente. Mul oli neid, aga jäid Goasse. Mis on päris kurb! Siin oleks saanud mitu inimest nendega õnnelikuks teha. Üks naabritüdruk tuli mulle kinkima märkmikku. Tema ingliskeelse sõnavara võis sõrmedel kokku lugeda ja ma ei saanud algul aru, mida ta täpselt tahab. Kirjutasin talle sinna paar soovi ja andsin tagasi. Aga ei, see pidi olema kingitus! Rebisin siis märkmikust selle lehe välja ja andsin talle. Mitte midagi muud anda ei olnud, sest mu pagas koosneb praktiliselt kõik Indias soetatud asjadest. Pärast nägin kuidas terve pere istus puu all ja üritati suure innuga hulka aega seda minu käristatud servaga kortsus märkmikulehte lugeda…..

Kes sa oled?

Seda küsimust on soovitav esitada endale iga kord kui vaja teha valik. Sest iga järgmine kord oled kogemuse ja teadmise võrra rikkam.

 Kui tahad füüsilisel tasandil teada vastust, siis vaata peeglisse ja kirjelda.

Aga me pole ainult keha! Meil kõigil on vaim ja hing.

 Kui üritada neid kuidagi kirjeldada, siis meie energiavälja sagedus on seotud vaimuga ja vibratsioon hingega.

 Sagedus on sama kogu elu, aga me pole sellega alati kontaktis. See on see, mida saab kirjeldada Human Designi abil ja leida tee kontakti saamiseks. Saad õppida ka kuidas seda säilitada.

 Vibratsioon on sisuliselt hinge seisund. Kuidas vibratsiooni tõsta? See on vale küsimus, sest meil kõigil on hinge loomulik algne seisund armastuse vibratsioon. Seda ei anna tõsta. Sealt annab ainult eemaldada kõike, mis seda alandab. Iga raskuse eemaldamisel hakkab vibratsioon “tõusma” ja kui kord on hoo sisse saanud, siis võib see toimuda väga kiiresti. Näed äkki igat raskust ja ahelat, mis seda tagasi kisub.

 Kuni neid takistusi on palju, siis ei tea, kust otsast alustada.

Kui on kasvanud või kasvatatud sisse hirmud tundmatu ees, siis on hirm ka kõrgemasse vibratsiooni jõudmise ees, sest ka see on tundmatu.

 Kõige rohkem hoiavad vibratsiooni madalal:

-hirm tundmatu ja homse ees

-vanast kinnihoidmine ja mineviku alahindamine

-kriitika iseenda ja teiste suhtes

-enese alahindamine ja negatiivsed mõtted

-usalduse puudumine

Kõik need, aga eelkõige hirmud, ei lase meil mõelda seda, mida me tahame vaid panevad keskenduma sellele, mida me ei taha.

 Iga järgmise  ebameeldiva olukorra või tulemuse kartusega esita endale küsimus -miks ma seda kardan? Mis ajast see hirm tekkis? Mis tingimustel sul seda hirmu ei ole? Kui neid suudad sõnastada, siis oledki jõudnud selleni – mida sa tahad?

Natuke teistmoodi Indiat

Tulin Andhra Pradeshi osariiki Jaanuari lõpus ja hakkan lõpuks aru saama veidi kuidas see asi toimib mu ümber. Naised käivad siin eranditult sarides ja kõiki asjaolusid arvesse võttes saan aru, et see on sellistes tingimustes vist tõesti kõige kehasõbralikum riietusese. Minul pole midagi sellist, mis käed ja jalad kataks, aga kuskilt õhku vahelt sisse laseks ja seepärast on paras väljakutse päeval õues olla. Majadel on aknad pisikesed ja koopas elamise tunne kõige selle valguse ja soojuse keskel ei taha kuidagi üle minna.

Kogemust annab seevastu kuhjaga, sest kui füüsiliselt liikuma ei pääse, siis seda pikemad on rännud sisemaailmas. Tegelen siin ka oma kodulehe ümbertegemisega.

Kirjutan paar sõna oma allergilisest nohust, mis mul Eestis alati tekib ja mis oli peamiseks põhjuseks, miks ma üldse Indiasse jõudsin. Siin tegeleb sellega panchakarma ja ajurveda ekspert ja praanaga ravitseja, kellega iga päev saab läbi arutatud kõik reaktsioonid ja abinõud, mis vähegi mõju avaldavad. Ta on uurinud paljusid traditsioonilisi ravitsemise viise ja käib pidevalt ka ashramites üritustel kogemusi jagamas.

Tingimused on siin täpselt sellised, mis mu nina kohe reageerima peaksid panema. Ja alguses siia jõudes terve ööpäev rongis loksudes oli mu allergia lakke jõudnud – magamatus, väsimus, palavus, konditsioneerid, õhupuudus, palju inimesi….Nädala ajaga on asi juba üsna kontrolli alla saanud.

Tema ravi seisneb segava energia eemaldamises. Ta ei pane midagi juurde. Aga ta näeb kõike piisavalt suures pildis. Ise ma ei saanud seda eemaldada, sest tegemist on väga pikaajalise probleemiga. Haigused on keha viis sõnumeid saata ja kui muster on nii tugevalt sees, siis on vaja välist abi selle kustutamiseks. Keda huvitab, mida kujutab endast praanaga ravimine, siis tema kodulehel on sellest infot rohkem: http://www.pranichealingforall.com. Enamasti ravib ta distantsilt ja teeb online seansse.

Täna siis nagu Facebookis sissejuhatuseks kirjas on festival, mis seotud täiskuuga ja superkuuga. Linnatänavatel liigub tantsivate trummarite salk valjuhääldite saatel ja selle taga siis saab annetusi teha jumalatele ja templi saadikud jagavad selle puhul pühitsust. Terve selle aja kui ma siin kirjutan olen noppinud juustest riisiteri välja ja neid kukub ikka veel kuskilt juurde. Selline olukord siis kui oled ka osa saanud sedasorti üritusest.

Tempel nimega Sri buralagalama ammavaru oli kunagi sisse õnnistatud samasuguse täiskuu ajal, mis täna meile kõigile paistma hakkab. Kokkuvõttes siis võiks öelda – superkuutants! Huvitav on see, et pool aastat tagasi oli meil Eestis tšakratantsu üritus täiskuu ajal. Nii et Kuu paneb inimesed tantsima igal pool maakeral. Kes sellel osalesid saavad meenutada ja võrrelda siinset tantsu meie omaga 🙂

Festivali auks…või superkuu auks…joonistatakse maja sissekäigu juurde mustreid, mis edu ja õnne majja toovad. Siin pildil on osav naabrinaine, kes lihtsalt sujuva vabakäejoonega selle kõik maha joonistas. Materjaliks riisijahuga segatud pulber.

Ka mina andsin üritusele oma panuse :))

Siin on lapselaps, kes vanaema joonistuste taustal poseerib ja kes minu ihukaitsena mind mööda tänavat saatis. Kõige kummalisem asi, mida see neiu mulle rääkis oli, et tema unistus on minna kaitseakadeemiasse ja teenida mereväes. Nagu näete on siit kenasti paista ka kõikide majade ukseesised ja üldine tänavapilt.

Kaheks päevaks Nepaali

Selline saab olema raamatu pealkiri. Olen paar päeva kosunud sellest kahest päevast, aga täielik taastumine võtab ilmselt kauem aega. Blogisse saan kirjutada ainult taustast, sest kõik muu, mis toimus oli liiga intensiivne, et mingit lühiülevaadet teha.

Niipalju ehk, et see, millest raamatus juttu tuleb, saab toimuda ainult Indias ja ainult üksinda reisides.

Nüüd aga reisist. Lennuk väljus Goa lennujaamast õhtul kell 10, nii et öö pidin mööda saatma Delhis. Vastu minu ootusi, mis kujutluses sisaldasid kusagil saalinurgas tukkumist ja kella vaatamist, oli see öö täis tihedat sebimist, vaidlemist, tõestamist, närvitsemist. Tagantjärele paistab see kui komöödia.

Kui oled kolm kuud elanud 30 kraadises kuumuses, siis öise Delhi 11 soojakraadi tõid mu kiiresti maa peale tagasi. Maa peal olekuga kaasneb ka pidev allergiline nohu. Panin selga kõik kaasasolevad riided, sest tuli väljas bussi oodata, et jõuda teise terminali kust väljuvad rahvusvahelised lennud.

mägede tippudes käib vilgas elu

Võin nüüd julgelt öelda, et Indiast lahkumine teeb mind alati haigeks. Kaks korda olen seda enne teinud ja nüüd oli kolmas kord. Ei lasknud India mind ka seekord ära vaid kinnise ninaga. Olukord kujunes nii, et lennuki väljumisaeg oli ammu möödas kui mina sinna jõudsin ja kiirustades suutsin komistada ja lüüa ära oma põlve. Ärge diagnoosi vastu huvi tundke, sest ravin ma end ise, aga see võtab veidi rohkem aega.

Nepaali viisa saamist uurides leidsin igalt poolt, et on vaja vähemalt 30 USA dollarit ja passipilte. See ei paistnud väga vana info olevat. Kohale jõudes selgus, et oli ikka piisavalt vana küll. Pilt tehti kohapeal nagu mujalgi ja täna aktsepteeritavate valuutade nimekiri on siin:

Taksoletis keelitati mind kohe tühistama oma broneeritud majutus ja valida hotellituba, mis loomulikult kallim…aga takso sinna tasuta. Kogukulud loomulikult minu kahjuks pluss veel tühistamise tasu. Kaalusin küll seda varianti, sest tegelikult olen ju ainult 2 ööd, saaks soojas olla….aga milleks mulle kesklinn? Käia ma nagunii ei saa. Võtsin takso ja läksime mu broneeritud Travelers Home -i otsima. Taksoga päris kohale ei saanduki, tuli veidi ka jalgsi käia. Aga külalistemajast tuldi mulle vastu ja nii me siis koos kohale komberdasime.

Traveler`s Home , Jaanuaris 2020

Juhuseid ei ole ja õige pea selgus ka põhjus, miks mulle oli just seda majutust vaja. Seal aias ja majas toimuvad jooga ja meditatsioonitunnid ning joogaõpetaja oli ka reikimeister, kes kohe mu põlve ette võttis. Kütet majas ei ole ja minu tuba soojendas väike puhur, mis suutis täitsa talutava temperatuuri öösel luua.

Nina oli mul endiselt kinni ja selline pilt – veeanum koos paberikuhjaga, on lihtsalt paratamatus. Aga seinal on väga hea tekst!

Mõned pildid ka Katmandu tänavatelt – õigemini küll kahelt kõrvaltänavalt, sest kaugemale ma ei hakanud liipama

Miks kõrge müür nii teravaks on tehtud, ei tea. Nepaallased tundusid olema äärmiselt rahulikud, tasakaalukad ja abivalmis. Üllatusin, et see kliima kaktusele nii hästi sobib, sest öösiti on seal vaid paar kraadi sooja.

Loomulikult oli minul pidevalt külm. Teisel päeval päikest ei olnud ja õhk oli umbes 15 kraadi, öösel 5 ja kivipõrandad olid toas külmad. Minu suureks imestuseks käisid kõik majas ringi paljajalu. Ja ei näidanud mingit märki sellest, et neil jalad külmetaksid. Need inimesed seal mägedes peavad olema teistmoodi üles ehitatud! See ei ole muudmoodi võimalik!

Kesklinn pidi olema 10 minuti kaugusel. Ma ei hakanud mõõtma aega, kui kaugel ta minu valutava põlvega sealt täpselt oli.

Lennujaama tagasisaamiseks teisel hommikul oli vaja taas takso tellida, aga kuna taksoni oleks mul olnud vaja kõndida koos kohvriga, siis leidus parem variant. Võõrustaja pakkus, et viib mu hommikul mootorrattaga ise lennujaama. See väike kohver mahub ilusti meie vahele ära ja nii paistis asi lihtne. Hommikul sadas aga vihma ja oli umbes 10 kraadi. No ei olnud see templite saamine passi mulle lihtsaks tehtud!

Panin selga jälle kõik riided, lisaks tekk ümber ja nii me siis läbi hommikuse vihmase Katmandu sõitsime.

Harish, Traveler`s Home omanik ja eestvedaja

Tagasitee Goasse oli märksa rahulikum ja reede õhtuks maandusin lõpuks siin soojuses – nohuselt, longates, väsinult ja ka palavikus. Aga passi olin neli templit juurde saanud, mis lubab mul siin edasi elada ja nüüd on aega veidi kosuda.

Minu Jaanuar Indias

Täna on 10.jaanuar ja tänavalt võetakse maha jõulukaunistusi. Ega need küll kedagi ei sega; Diwali laternad ripuvad novembrist siiamaani mõnel pool rõdul või ongi nad aastaringne kodukaunistus?; kunstmaterjalidest on kõik nagunii ja peaksid ka aastaringse eksponeerimise kenasti vastu.

Kiirema interneti ja püsiva elektriühenduse lootuses tulin kirjutama restorani ja tegelen siin nüüd veel ühe arvutiga. .. Selgus just, et õnnelik omanik ei osanud oma notebookiga midagi peale hakata. Talle oli üks inglane selle hiljuti kinkinud kui tagasi koju läks. Ja kui ma seal istusin ja kirjutasin, siis ta sattus sellest nii vaimustusse; tuli ja palus, et ma talle ka seda õpetaks. Küsisin siis, et mida nimelt? Vastus oli, et kõike, mida ma oskan:)) Aga et seal win7 oli nii aeglane ja oma arvutis just vahetasin, siis panin ta vaikselt alla laadima uuemat versiooni. Kõik uuendused ja Äpid võtsid niikaua aega, sel ajal kadus paar korda ka elekter, nii et istusin seal kokku üle 4 tunni. Aga tehtud saime! Siis veel väike näpuharjutus, et ta ise oskaks selle käima saada ja välja lülitada. Talle oli üllatus ka, et sinna ei ole mingit sim kaarti vaja. Huvitav, mida ma siis talle oma oskustest veel peaksin õpetama ? :))

Aasta alguses läks ilm äkki mitu kraadi külmemaks, palju oli nohuseid ja köhaseid kuulda ümberringi, eriti hindude hulgas. Kõige rohkem köhivad kaupluse töötajad, neile vist see pidev jahedus poes ei sobi. Ookeanis vesi oli endiselt soe, aga kui ujumast tulles külm hakkas, siis pidasin ka mitu päeva vahet. Öösel langes temperatuur alla 20 kraadi.

Nagu eelmisel aastal, nii ka sel korral nõuab viisareziim minu Indiast lahkumist, kasvõi pooleks päevaks ja tempel passi tuleb kuidagi saada mingist teisest riigist.

Seekord siis osutus väljavalituks Nepaal. Pigem on küll nii, et Nepaal on minu välja valinud, sest kõik teised variandid on erinevatel põhjustel ära kukkunud. Ja oleks ma seda varem teadnud, ei oleks ma kindlasti oma saapaid ja mantlit Tallinnasse jätnud… Kuna eelnev ilmavaatlus on kinnitanud, et seal on öösel 5 kraadi ringis sooja, siis hakkasin uurima, kas minu broneeritud majutuses ka magada on võimalik. Loomulikult ei olnud! Seal puudus küte ja tekid ja vbl veel midagi. Reeglina ongi siinkandis majad ima kütteta. Tegin kiiresti uue broneeringu, kus lubati puhurit ja soojemat tekki. Teisipäeval asun siis teele. Et kaks ööd veeta Kathmandus.

Sellega seoses meenus äkki, et mul võib viisa jaoks olla vaja passipilte. Viisa loodan saada Kathmandu lennujaamas. Läksin siis kohta otsima, kus pilte saaks teha. Leidsingi lahtise ukseava, mille varjus üleval serval kirjas, et piltide tegemine ka üks teenustest. Elav järjekord nagu ikka, rahvast polnud palju, aga hindudega on alati nii, et sa kunagi ei saa aru, kes on müüa, kes sõber , kes sugulane ja kes klient. Kõik räägivad läbisegi hindi keeles ja ei saa aru jkellega,sest on ka samal ajal ninapidi telefonis. Ootasin siis veerand tundi kui tabasin, et üks noormees vaatab mulle aeg-ajalt küsivalt otsa. Hõikasin talle, et soovin viisale pilte. Läks veel oma kümme minutit kui ta käega viipas ja suunas mind ühte nurka. Seal kapi otsas istudes tuligi see pilt siis ära teha.

fotoateljee

Minu tehtud pilt ateljeest jätab muidugi soovida, sest olin liiga lähedal ja ega seal rohkem ruumi polnud ka kusagile taganeda. Peeglist rääkimata olin palavusest ja ootamisest piisavalt väsinud, et üldse pildile saada, aga enne kui mõelda jõudsin oli pilt tehtud. Samal ajal kui fotograaf ühe käega pildi suurust korrigeeris vastavaks viisa nõuetele, luges tema teine käsi raha teisele kliendile tagasi ja suu rääkis kolmandale midagi telefonis. Ja nii ei saa kunagi aru, kas ta üldse mõtleb ka mingi osaga endast, mida ta parasjagu teeb. Aga võibolla polegi see vajalik? Hindude puhul olen märganud veel teisigi iseärasusi. Näiteks ei vaja nad valgust pimedas liikumiseks.

Pildid sain kätte, on nagu on. Olen isegi õiges suunas vaadanud sel hetkel.

Jaanuari lõpus on mul ees veel teinegi reis, sedapuhku sisemaal. Võtan ette ühe keskuse külastamise Andhra Pradeshis, mis on teises osariigis ja tee sinna bussi ja rongiga võtab kokku terve ööpäeva. Rongipilet on olemas, see broneeriti mulle ära. Minu osaks on õigeks ajaks Margaosse jõuda ja õige rong üles otsida. Mis ei saa lihtne olema. Täpsemalt pole sellest mõtet rääkida enne kui kohale jõuan.

Kõik muu on siin sama ka sel aastal: palju inglise ja vene turiste ja meditatiivses seisundis lehmad tänaval – muide tänaval liikudes on kõigil soovitav olla väga aeglane. Siis võid kindel olla, et kõik suudavad ette arvata sinu järgmist sammu ja ei mingit probleemi. Kõnni või keset tänavat.

Kas positiivsus on alati hea?

Mõtle positiivselt!

Unista ja tõmba külge, mida sa soovid!

Need ja lugematud sarnased üleskutsed ja soovitused vaatavad vastu kõikjalt, eriti aasta alguses.

Aga mis protsessi need käivitavad inimestes, kes on hetkel energeetilises madalseisus ja kel pole jõudu mõeldagi? Või neis, kes on korduvalt proovinud, aga kunagi pole saanud soovitud tulemust? Või neis, kellel on selles elus vaja leida rakendus hoopis teistsugusele energiale? Ebaõnnestumise ja läbikukkumise tunne süvenevad või hakkab sõna positiivne ise tekitama negatiivset või võltsi varjundit kõigele.

Arvestades seda, mis energiat on inimestel oma Human Designi põhjal vaja elus rakendada, siis ei anna pidev püüd positiivne olla paljudele energiat, vaid hoopis takistab oma tõelist rada leidmast. See ei tähenda, et neil oleks mingi negatiivne agenda ja peaksid siin teistele vaid õppetunde andma. Sugugi mitte.

Aga kui kellegi energiakaardis on Päike aktiveerinud opositsiooni või provokatsiooni energia, kui oled siia sündinud täiusliku pagasiga korraldada transformatsioone või revolutsioone kas enda ümber või laiemalt, siis saab püüd pidevalt positiivset kõiges näha takistuseks. Energia kaob, hinges on pidev rahulolematus ja kogu elu hakkab muutuma täiesti mõttetuks. Keegi peab muutma ühiskonnas vanu mustreid ja raame. Keegi peab nägema aegunud elukorralduses takistusi, peab võtma sõna nii, et see ka kõige positiivsemaid inimesi kõnetaks.

Suuri muutusi ei saa teha ainult iluvigade parandamisega. Ja need, kes neid muutusi algatavad või neile tähelepanu juhivad ei saa energiat sellest, et nad positiivselt meelestatult endale muutust külge üritavad tõmmata. Nad peavad selleks tegusid tegema, mis neile rahuldust tooks. Energia vallandub nagunii. Mida rohkem või kauem seda maha suruda, seda valulikum on jõudmine selle rakendamiseni.