Miks ma teen trenni?

Kord kui ma Nõmme mändide all tudengina metsajooksu tegin, sõitis rattaga mu kõrvale Eduard Mirski. Ta oli tulihingeline sportlane läbi ja lõhki, jalgrattatreener ja organisaator, kes kõigesse, mida ette võttis, panustas alati 150 %. Olime koos olnud talvel Aegviidus suusalaagris maratoniks valmistumas ja nii me vahel kusagil trehvates oma talviseid nalju viskasime ja juttu ajasime.

 Nähes mind seal mändide all sörkimas, ei suutnud ta vastu pidada ja küsis – mille pärast mina seal jooksen? Mille pärast mina trenni teen? Ma ei jõua ju kuhugi. Ma ei ole üldse piisava innuga treenimas. Ta ei näe seda. Ma peaksin tegema trenni nii, et ninast veri väljas, kui tahaksin kusagile jõuda. Ma ju ei tee seda! Milleks ma siis aega raiskan? Ja peaaegu iga päev? Kas mul tõesti muud targemat teha ei ole? Tudengitel on ju igasugused peod ja ringid. Mis ma seal metsas teen?

 Olin üdini solvunud. No minu puhul just peamiselt üdi solvuski, sest ma ei saanud seda ometi välja näidata. Sörkisin edasi samas tempos. Tema jätkas oma monoloogi rattaga mu kõrval  männijuurikate vahel hüpeldes. Ja muudkui tuues uusi argumente nagu ma ei peaks seal jooksma. Mina aga ei saanud aru, mida ta tahab öelda. See ei olnud enam irooniline nali, millele samaga vastata.

 Miks see teda häirib, et ma seal jooksen? Või mis teda häirib? Kas ta tahab mind treenima hakata? Mind ei huvita intensiivsem trenn. Kui ma üritasin talle selgitada seda, et ma ei kavatse hakata rohkem treenima, ega seadma mingeid numbrilisi sihte, siis läks ta veel rohkem hoogu. Ja minu vastuvaidlemine jäi järjest kesisemaks. Ta oleks mu oma argumentidega kohe nurka surunud, kui see nurk seal jooksurajal kusagil olnud oleks. Aga ma jooksin edasi, kuigi samm läks järjest raskemaks. Lõpuks jäin seisma ja küsisin, mida ta minust tahab?

Sina pead omale eesmärgi panema, Urve! Ilma selleta ei ole siin mõtet niimoodi edasi-tagasi joosta ja joosta. …kui minult enam vastust ei tulnud, siis ta lahkus oma rattaga.

Ega ma ei hakanud rohkem trenni tegema. Käisin samamoodi edasi peaaegu iga päev peale kooli jooksmas, aga see Mirski jutt jäi mind pikaks ajaks häirima. Isegi praegu on veel meeles, kuigi ammu enam ei häiri. Täna meenus see tegelikult mulle siis, kui lugesin dopingu-uudiseid ja mõtlesin,…. mida eesmärkide nimel kõike tegema eipea! Aga tookord pani see mind mõtlema, kuidas mõni inimene nii hirmsa hooga kõike teeb, mida ta teeb ja teine-olles küll ka täielikult pühendunud, lausa häirib oma piiratud pühendumisega seda rohkempühendunut.

 Me olime pühendunud erinevatele asjadele.

Tagantjärele võin öelda, et mulle oli see trenn osaliselt  kui meditatsioon. Ma sain omaette olla ja vabanesin teistelt üleskorjatud energiast, mille sees ma paratamatult iga päev viibisin.

Aga veel tähtsam oli, et ma sain sellega oma energia liikuma.  Samasuguse energeetilise disainiga on umbes 15 protsenti inimestest, kellel on vaja mingit impulssi, et energia liikuma saada. Teistele on see aga täiesti arusaamatu, kes  teevad trenni selleks, et oma energia kuskile rakendada  või mingite eesmärkide poole rühkida.

 Selles on suur vahe, sest need teised võivad vahel ka vabalt trenni vahele jätta ja midagi ei juhtu. Aga minul  …ka ei juhtu – ma lihtsalt ei saagi midagi teha siis, sest energiat ei ole.