II osa

Augusti alguseks jõudsin oma nägemise parandamisega sinnamaale, et lõpetasin Mg õli ja DMSO kasutamise. Silmaharjutuste, pingutuste, lõdvestuste ja valikulise fokusseerimisega on saanud silmadega seotud lihased, närvid ja mõttemustrid uue tööreziimi ega vaja enam välist sekkumist. Aju on võimeline arendama uusi mustreid ja ümber tegema vanu ka siis kui  neid on usinalt 40 aastat sisse tallatud.

Seda, kas mu silmade nägemisteravusel veel mingisugune miinus eksisteerib, ma enam ei mõtle. See on subjektiivne ja pilt või info jõuab minuni mitte dioptrites vaid paljudes erinevates mõõtühikutes. Kauguses saan piisavaks momendiks fokusseerida vajalikule objektile ja see oskus aina täiustub. See on midagi muud, mis enne oli.

Teen edasi oma harjutusi, iga päev. Hommikuti on silmad väga head, õhtuks veidi väsinud, mis avaldub ka pildi teravuses. Need harjutused aktiveerivad kogu piirkonda, mis jääb silmade ja kuklas oleva nägemiskeskuse vahele. Nägemine ei sõltu ju ainult silmadest. Kuidas aju töötleb signaale, mida silma võrkkestast saab ja kui kiiresti edastab optiline närv kujutise teadvusele  – kõik on omavahel seotud. Info, mida võtab vastu lapse aju  ja mida saab täiskasvanu aju on ka väga erinev sama objekti vaadates.

On loogiline, et aju saab signaalidest lihtsalt üle koormatud ja on sunnitud tegema valiku.  Nii liigub see ühes suunas ja tekib muster. Me saame teha selle valiku enne teadlikult ise, ei pea kõigele fokusseerima. Eriti kui oleme väsinud või immuunsüsteem mingil põhjusel nõrgenenud.

Nägemise ja üldse pildi vastuvõtmise paranemisega hakkab keha andma igaühele erinevaid signaale, mis veel kuskil parandamist vajab. Mul endal jääb järjest vähemaks toiduaineid, mis söömiskõlbulikuks osutuvad.

Loodan, et midagi ikka alles jääb 🙂 – vähemalt esialgu.

Kogu ettevõtmine vajab tugevat enesemotivatsiooni. Muutused on aeglased ja võiks öelda, et nähtamatud – küll aga mitte tunnetamatud.

Advertisements