Uncategorized

Minu Jaanuar Indias

Täna on 10.jaanuar ja tänavalt võetakse maha jõulukaunistusi. Ega need küll kedagi ei sega; Diwali laternad ripuvad novembrist siiamaani mõnel pool rõdul või ongi nad aastaringne kodukaunistus?; kunstmaterjalidest on kõik nagunii ja peaksid ka aastaringse eksponeerimise kenasti vastu.

Kiirema interneti ja püsiva elektriühenduse lootuses tulin kirjutama restorani ja tegelen siin nüüd veel ühe arvutiga. .. Selgus just, et õnnelik omanik ei osanud oma notebookiga midagi peale hakata. Talle oli üks inglane selle hiljuti kinkinud kui tagasi koju läks. Ja kui ma seal istusin ja kirjutasin, siis ta sattus sellest nii vaimustusse; tuli ja palus, et ma talle ka seda õpetaks. Küsisin siis, et mida nimelt? Vastus oli, et kõike, mida ma oskan:)) Aga et seal win7 oli nii aeglane ja oma arvutis just vahetasin, siis panin ta vaikselt alla laadima uuemat versiooni. Kõik uuendused ja Äpid võtsid niikaua aega, sel ajal kadus paar korda ka elekter, nii et istusin seal kokku üle 4 tunni. Aga tehtud saime! Siis veel väike näpuharjutus, et ta ise oskaks selle käima saada ja välja lülitada. Talle oli üllatus ka, et sinna ei ole mingit sim kaarti vaja. Huvitav, mida ma siis talle oma oskustest veel peaksin õpetama ? :))

Aasta alguses läks ilm äkki mitu kraadi külmemaks, palju oli nohuseid ja köhaseid kuulda ümberringi, eriti hindude hulgas. Kõige rohkem köhivad kaupluse töötajad, neile vist see pidev jahedus poes ei sobi. Ookeanis vesi oli endiselt soe, aga kui ujumast tulles külm hakkas, siis pidasin ka mitu päeva vahet. Öösel langes temperatuur alla 20 kraadi.

Nagu eelmisel aastal, nii ka sel korral nõuab viisareziim minu Indiast lahkumist, kasvõi pooleks päevaks ja tempel passi tuleb kuidagi saada mingist teisest riigist.

Seekord siis osutus väljavalituks Nepaal. Pigem on küll nii, et Nepaal on minu välja valinud, sest kõik teised variandid on erinevatel põhjustel ära kukkunud. Ja oleks ma seda varem teadnud, ei oleks ma kindlasti oma saapaid ja mantlit Tallinnasse jätnud… Kuna eelnev ilmavaatlus on kinnitanud, et seal on öösel 5 kraadi ringis sooja, siis hakkasin uurima, kas minu broneeritud majutuses ka magada on võimalik. Loomulikult ei olnud! Seal puudus küte ja tekid ja vbl veel midagi. Reeglina ongi siinkandis majad ima kütteta. Tegin kiiresti uue broneeringu, kus lubati puhurit ja soojemat tekki. Teisipäeval asun siis teele. Et kaks ööd veeta Kathmandus.

Sellega seoses meenus äkki, et mul võib viisa jaoks olla vaja passipilte. Viisa loodan saada Kathmandu lennujaamas. Läksin siis kohta otsima, kus pilte saaks teha. Leidsingi lahtise ukseava, mille varjus üleval serval kirjas, et piltide tegemine ka üks teenustest. Elav järjekord nagu ikka, rahvast polnud palju, aga hindudega on alati nii, et sa kunagi ei saa aru, kes on müüa, kes sõber , kes sugulane ja kes klient. Kõik räägivad läbisegi hindi keeles ja ei saa aru jkellega,sest on ka samal ajal ninapidi telefonis. Ootasin siis veerand tundi kui tabasin, et üks noormees vaatab mulle aeg-ajalt küsivalt otsa. Hõikasin talle, et soovin viisale pilte. Läks veel oma kümme minutit kui ta käega viipas ja suunas mind ühte nurka. Seal kapi otsas istudes tuligi see pilt siis ära teha.

fotoateljee

Minu tehtud pilt ateljeest jätab muidugi soovida, sest olin liiga lähedal ja ega seal rohkem ruumi polnud ka kusagile taganeda. Peeglist rääkimata olin palavusest ja ootamisest piisavalt väsinud, et üldse pildile saada, aga enne kui mõelda jõudsin oli pilt tehtud. Samal ajal kui fotograaf ühe käega pildi suurust korrigeeris vastavaks viisa nõuetele, luges tema teine käsi raha teisele kliendile tagasi ja suu rääkis kolmandale midagi telefonis. Ja nii ei saa kunagi aru, kas ta üldse mõtleb ka mingi osaga endast, mida ta parasjagu teeb. Aga võibolla polegi see vajalik? Hindude puhul olen märganud veel teisigi iseärasusi. Näiteks ei vaja nad valgust pimedas liikumiseks.

Pildid sain kätte, on nagu on. Olen isegi õiges suunas vaadanud sel hetkel.

Jaanuari lõpus on mul ees veel teinegi reis, sedapuhku sisemaal. Võtan ette ühe keskuse külastamise Andhra Pradeshis, mis on teises osariigis ja tee sinna bussi ja rongiga võtab kokku terve ööpäeva. Rongipilet on olemas, see broneeriti mulle ära. Minu osaks on õigeks ajaks Margaosse jõuda ja õige rong üles otsida. Mis ei saa lihtne olema. Täpsemalt pole sellest mõtet rääkida enne kui kohale jõuan.

Kõik muu on siin sama ka sel aastal: palju inglise ja vene turiste ja meditatiivses seisundis lehmad tänaval – muide tänaval liikudes on kõigil soovitav olla väga aeglane. Siis võid kindel olla, et kõik suudavad ette arvata sinu järgmist sammu ja ei mingit probleemi. Kõnni või keset tänavat.

Uncategorized

Kas positiivsus on alati hea?

Mõtle positiivselt!

Unista ja tõmba külge, mida sa soovid!

Need ja lugematud sarnased üleskutsed ja soovitused vaatavad vastu kõikjalt, eriti aasta alguses.

Aga mis protsessi need käivitavad inimestes, kes on hetkel energeetilises madalseisus ja kel pole jõudu mõeldagi? Või neis, kes on korduvalt proovinud, aga kunagi pole saanud soovitud tulemust? Või neis, kellel on selles elus vaja leida rakendus hoopis teistsugusele energiale? Ebaõnnestumise ja läbikukkumise tunne süvenevad või hakkab sõna positiivne ise tekitama negatiivset või võltsi varjundit kõigele.

Arvestades seda, mis energiat on inimestel oma Human Designi põhjal vaja elus rakendada, siis ei anna pidev püüd positiivne olla paljudele energiat, vaid hoopis takistab oma tõelist rada leidmast. See ei tähenda, et neil oleks mingi negatiivne agenda ja peaksid siin teistele vaid õppetunde andma. Sugugi mitte.

Aga kui kellegi energiakaardis on Päike aktiveerinud opositsiooni või provokatsiooni energia, kui oled siia sündinud täiusliku pagasiga korraldada transformatsioone või revolutsioone kas enda ümber või laiemalt, siis saab püüd pidevalt positiivset kõiges näha takistuseks. Energia kaob, hinges on pidev rahulolematus ja kogu elu hakkab muutuma täiesti mõttetuks. Keegi peab muutma ühiskonnas vanu mustreid ja raame. Keegi peab nägema aegunud elukorralduses takistusi, peab võtma sõna nii, et see ka kõige positiivsemaid inimesi kõnetaks.

Suuri muutusi ei saa teha ainult iluvigade parandamisega. Ja need, kes neid muutusi algatavad või neile tähelepanu juhivad ei saa energiat sellest, et nad positiivselt meelestatult endale muutust külge üritavad tõmmata. Nad peavad selleks tegusid tegema, mis neile rahuldust tooks. Energia vallandub nagunii. Mida rohkem või kauem seda maha suruda, seda valulikum on jõudmine selle rakendamiseni.

Uncategorized

Elades oma disaini…

Mida see tähendab? Ja kust ma tean, et ma seda teen? Kui sa tead kuidas sa energiat saad ja suudad kontrollida, kuhu seda kulutad, siis saadki elada elu, milleks sa siia sündisid.

Kodulehel ennast tutvustades märkisin, et esmakordselt jõudis Human Design minuni 7 aastat tagasi. Ja kui nüüd küsida – kuipalju on see minu enda elu muutnud? – siis ikka väga palju!

Olles kogenud igasuguseid sündmusi: abielu ja lahutust, depressiooni, koondamisi töölt oli vähemalt kolm, nii et pidev muretsemine igapäevaste asjade üle oli sisse programmeeritud – ilma oma disaini tundmata poleks ma kunagi jõudnud iseenda usaldamiseni sellise piirini, et võidki elada tundmatus keskkonnas, päev korraga ja nautida hetke.

7aastat tagasi olin ma täies hoos projektide ja äriplaanide kirjutamisega. Elamine maamajas piisava internetiga tundus selleks päris turvaline keskkond – hea koht kus keskenduda ja keegi ei sega!

Teistele võis ju tunduda, et ma olen oma eluga rahul ja alguses olingi. Aga mingil hetkel sain aru, et olen nagu mingis surnud ringis. Ja pole aimugi kuidas sellest välja saada. Kui ise teed ei leia, siis tuleb ühel ilusal päeval selline sein ette, millest üle enam ei roni. Miks see tekkis?

Oma disaini hiljem lahates ma nägin küll mis energiat ja omadusi ma sel perioodil kasutasin, aga seda ma ei näinud, mis oli kasutamata. Ja see osa hakkas pidevalt kriipima kusagil ja väljapääsu otsima. Lisaks – olles tüübilt Projektor, kelle energiaressursid on piiratud- ei olnud mul õrna aimugi kuidas on võimalik teistega koos olles oma energia säilitada ja iseendaks jääda. Õigemini, ma ei teadnud, et teiste energia mind niipalju mõjutab ja kuidas see avaldub.

Kuidas ma siin Indias nüüd siis oma piiratud energiaga üksinda toimida saan? Väga lihtsalt! Mulle sobib kui mu ümber on palju inimesi. Sest nad tekitavad energia, millest ma osa saan. Aga ma pean sellest ka vabaneda oskama. Ei, ma ei ole vampiir, kes teistelt energia ära võtab. Ajutiselt saan ma seda ka ise tekitada, aga käigushoidmiseks kulub palju ressurssi. Tundsin seda nii selgelt kui tänavarestoranisse kirjutama läksin. Aastavahetuse lärm tänavatel sobis mulle väga ja see võib teistele tunduda kummaline.

Siin vahelduseks väike lugemisharjutus restorani menüüst kirjutamise kõrvale! Alguses ma ikka küsisin ja uurisin, mis on mis ja vastuseks enamasti pearaputus, mis siin tähendab, kord jaa kord ei ja vahel nii ja naa…kuni sain selgeks, et kõiki neid roogi tasub guugeldada. Ja vastuseks ilus värviline pilt, millest võite isegi praekartulid leida 🙂

Aga sama kummaline tundub ka see, kuidas ma naudin suurtes lennujaamades olemist. See ei tähenda, et kõikidele Projektoritele samad asjad sobivad; seal on palju nüansse, aga minu energia kombinatsioon on selline, mille äratundmiseni ma katse-eksitus meetodil ja ilma Human Designita ilmaski poleks jõudnud.

On sellise disainiga inimesi, keda iialgi nende disain huvitama ei hakka. Neile meeldib katsetada ja tihti leiavadki ise oma energiale hea rakenduse. Keegi pole eksimatu – see ju inimlik! Aga teadlikkus annab ka eksimusele mitmekordse väärtuse, sest sama viga kindlasti enam ei tee.

Oma disaini tundmine annab julguse astuda suuremaid samme, sest sa reageerid ja suhtled maailmaga alati samamoodi. Saad endaks jääda ja kohal olla igas uues ajas ja situatsioonis, sest lõpuks pole vahet kas su ümbrus on sulle tuttav või võõras. Kui sa ise ennast tunned piisavalt, siis on kõikjal sinuga alati piisavalt tuttavat kaasas.

Olen mõelnud tihti, et oleks ma ometi varem teadnud, mis on minus sellist, mida teistel ei ole ja mida saan neile pakkuda. Kõige suurem viga, mida ma siis tegin oli see, et ma otsisin teadlikult nende inimeste seltskonda, kes tegelesid minuga sarnaste teemadega ja olid ka tüübilt sarnased. Aga Projektorid peaksid käituma ja tegutsema just vastupidiselt. Elu pakkus mulle ka selliseid olukordi, aga ma ei osanud vihjet ära tunda. Paraku on Projektoritel väga raske end usaldada kui nad ei tea, mida nad siin tegemas on. Ja selleni jõudmine võib väga kaua aega võtta.

Oleks minu teha, ma teeksin kohustuslikuks lasteaia rühma registreerimisel märkida ära ka lapse tüüp, kas ta on Manifestor, Generaator, Projektor või Reflektor. Seda saab igaüks leida kergesti, kes tahab ja muret kõigil palju vähem.

Uncategorized

Loodusest laual ja rõdul

Olen eelmisest aastast saadik Goas Candolimis elades suurelt teelt oma koduni jõudmiseks kasutanud kõige lühemat teed, mis on küll kohati kitsas ja pime, aga seal on ka ilusamaid lõike ja on ikkagi läbitav olnud. Hiljuti aga sattusin peale pildile, mida ei osanud oodata. Kõnnitee plaadi serva oli keegi augu kraapinud, ilmselt koer. Vaatasin et kas sealt keegi ka välja on tulnud …ja siis nägin teda – 3 m pikkune madu vingerdas maja lahtistest ustest mööda põõsaste poole. Ta oli tume ja sama peenike nagu meie paksemad rästikud.

Kuna tegemist üsna hämara teelõiguga ja et seal on selliseid kõnniteeplaate veel ridamisi, mille all võib ju leiduda nii üht kui teist – siis olen hakanud seda teed vältima. See oli juba teine hoiatus. Sama tee peal paarkümmend meetrit eemal tulid koerad mu seelikut rebima….

Eile istusime sakslannast naabrinaisega mitu tundi rõdul ja lobisesime, maast ja ilmast, Euroopast, Indiast ja iseendast. Ja siis ta nii muuhulgas mainis, et ma peaksin laskma igaks juhuks oma rõdule kasvanud palmilehed maha lõigata. Aasta tagasi elas ta samas kõrval ja ühel kenal hommikul oli madu roninud mööda lehti rõdu servale ja oli korralikult sealset elanikku ehmatanud. Oli olnud üsna pikk, umbes 3 meetrit, aga ta pidi olema ohutu. No sellegipoolest ei ole see meeldiv mõte, sest mul ka aknad pidevalt lahti, mis rõdule avanevad. Ja nii sünnivad lood, kuidas madu wc-st vastu vaatab või hommikul voodiserval liugu laseb… Ohh—ja mulle need lehed nii meeldisid, sest varjasid vastasmaja rõdu ja seal oli nii hea hommikuti istuda ja mediteerida. Täna hakkasin kohe mõtlema kui seal silmad sulgesin, et kas ma ikka üksi olen ….

hetkel on need banaanilehed veel alles, aga kui kauaks?

Lisan siia mõned rohelised pildid veel. Rääkisin ühes oma silmakoolituse videos sellerimahlast ja selleri söömisest. Otsides sellerit kohalikust kaubandusest leidsin selle ilma suurema vaevata. Jah, need taimed ei ole siin nii lihavad ja tumerohelised ja puhtad ja värsked. Aga mis hoiutingimused sellises kohas on! Ja mulle meeldis, et nad olid veidi mullased. On näha et nad on kasvatatud päris mullas, mitte toitelahuses kunstlikult üles turgutatud, kus ainult kaubandsulikku välimust silmas peetakse.

Ja kui juba toidu peale jutt läks, siis ka spinat näeb siin müügilettidel välja nagu oma aiast ja esialgu veidi mullane, aga maitse väga hea. Nii et näete, siin on ka samasugust toitu nagu Euroopas ja ei pea kogu aeg masala ja teiste vürtsiste maitsetega end üllatama.

Ja nüüd on mulle siin kirjutamine väga raskeks tehtud 🙂 Tulin restorani, et saada kiiremat netti ja sattusin istuma kohta, kus kohe hakkas mängima elav muusika. Enamasti mulle tuttavad lood ja nii kaasakiskuvad, et kisub vist tantsuks…Lauljanna on Indiast pärit, aga ta ütles et tema lauluvalik ja üldse siinne muusika on palju mõjutatud Portugali ajast ja eks seda hõngu on siin igal pool palju.

aga selle väikse klipi pühendan ühele noormehele, kes minu enda kitarril kevadel mu koduhoovis sedasama mängis – ajal kui ma ise üleval oma maja katust parandasin : ))))

restoranis Pink Flamingo
Uncategorized

Eesti on teel tippu

Vähiteemalise artikli tõlkimine viis mind otsima teisi põhjusi, vaatama teemale ja kogu blogi sisule laiemalt. Kindlasti ei ole vähi arenemises süüdi ainult ravimid ja nende kõrvalmõjud, aga need on soodustavaks teguriks. Ega Raj ka seda otseselt ei väida, aga tal ei ole olnud seni vähi diagnoosiga patsiente. Need ei jõua millegipärast temani. Kuigi ta hea meelega võtaks teema tõsiselt käsile. Ja miks nad siis ei jõua? Väike googeldus viis mind Times of India lehele ja seal avaldatud statistika järgi on võrdlus India ja arenenud maade vahel muljetavaldav. Kui Taanis, Austraalias, Iirimaal on vähki haigestumiste arv 100000 inimese kohta  üle 300 (Eestis see number 283 ja rühib igal aastal kõrgemale kohale), siis Indias oli see arv ainult 78 ja juba tekkis eraldi uurimisteema, miks Indias see nii väike on….  Lisaks oli huvitav vaadata piirkondade kaupa, mis siis siin on peamised põhjused:

Eriti huvitavate vähi põhjustega paistab Indias silma Goa osariik: punane liha, alkohol ja tubakas!

Ehk on siin rohkem võimalusi blokeeringutest vabaneda ennetavalt, nii füüsilistest kui vaimsetest. Ja kindlasti on ka usul oma osa, sest inimene peab millessegi uskuma. Vahet pole, millesse  usutakse. Siis on energia suunatud ja välised mõjud ei pääse nii kergesti ligi.

India on keelanud ära mitmete taimekaitsemürkide kasutamise, sest kohalikud farmerid ei jõua neid osta. Kui Monsanto üritas siia oma mürke ja GMO- seemneid müüa, siis tekkisid kohe sotsiaalsed probleemid ja valitsus keelas selle äri.

 Kui praktiliselt kõikide terviseprobleemide lahendamiseks on üks ravi nagu Raj väidab, siis miks on kogu see meditsiinisüsteem üles ehitatud nagu ta on praegu? Alati on hea kedagi süüdistada pahatahtlikkuses või omakasus. Aga kui mõelda ajas 50  või kasvõi 30 aastat tagasi, see on paljudel meeles: kas sel ajal oleksid inimesed olnud võimelised ravi leidmisel lähtuma holistilisest vaatenurgast? Minu ema küll oli, kuigi holistikast ei teadnud ta midagi. Mäletan kuidas ta vihastas arsti peale kui mulle kirjutati mumpsi jäädes hunnik tablette, üks nimi oli amidopiriin mis meelde jäi….ja kõik see hunnik minust sinna lauale ka alles jäi. Sest mul oli kurk nii kinni paistetanud, et mingi tableti neelamine ei tulnud kõne allagi. Loomulikult paranesin ilma nendeta.

 Koolis räägiti kuidas teadus areneb ja kuidas varsti saame reisida Kuule ja teha toitu …kas plastmassist või mittetoiduainetest. Kõik see tundus põnev ja kasulik, jättis mulje nagu saame võimekamaks teha seda, mida soovime. Saame võimekaks luua nagu jumalad. Eks toit nüüd sisaldabki palju mittetoiduaineid. Saimegi, millest unistasime. Ei osanud unistada terviklikumalt! Ja tore on, et need vildakad unistused kõik ei täitunud.

 Meil lastakse oma vigadest õppida. Nii rahvastel kui riikidel ja igaühel eraldi. Samas tempos edasi rühkides jõuab Eesti selle numbriga, mida ma eespool mainisin õige varsti viie rikkama riigi hulka maailmas. Kui see on eesmärk?

 Kõige tähtsam on oma keha kuulamine ja hoiatustest arusaamine. Sellepärast mulle Raj-i blogi meeldib, et ta seletab lahti keha hoiatused, millele meditsiin on nimed pannud ja nad ära liigitanud… ja töötanud välja tohutu arsenali „keemiarelvi“, millega me siis oma keha vastu võitlema asume.

 Aga kuidas me muudmoodi õppinud oleksime? Oma tähelepanu pööramine väliselt sisemisele on väga pikk tee ja nõuab kannatust, sest ilma negatiivsete kogemusteta ei õpi.

 Kuni meie tähelepanu on välisel, sunnime me ennast tagant tegema midagi, mis justkui oleks kasulik ja hädavajalik, mida ühiskond hindab(kes selle taga tegelikult on? ka kampaaniate ja meediakära taga?) ja nagu sunniks peale, kuigi me ise võtame vabatahtlikult vastu sama väärtushinnangu.

 Kuidas ja mis ajast see tähelepanu sinna väljapoole läks? See algab kooli minnes hinnete teenimisest. Hindamissüsteemi tuleks muuta, kool muutub ise ajas nagunii.

Raj-i blogi puhul võib tema ravimeetod segadust tekitada. Aru tuleb saada, et see, mida ta kirjeldab, selline veejoomine ja kõndimine, see on ravi. Ja nii peaks toimima ainult ravi ajal. Mitte iga päev ja kogu elu. Kui keha hakkab märku andma, siis tuleks mõelda, mis on paigast ära ja teha mõni muudatus. Kui tunneme end oma kehas hästi, siis ei ole vajadust mingeid muutusi teha, ka ajutiselt mitte.

Uncategorized

Allergiku kommentaar

Mul tekkis allergiline nohu umbes 18 aastat tagasi ja alati kui ma Eestis olen saab ta mu jälle kätte. Siin Indias olen ma sellest vaba. Aga juba lapsest saadik oli mul probleeme nohuga – kui ta tuli, siis oli ikka kuua aega järjest. Nüüd lugesin blogist, et Raj kannatas samamoodi pideva põskkoopapõletiku käes ja hakkaski sellega katsetama. Saan tuua paralleeli iseendast – ka mina hakkasin katsetama nohust lahtisaamist erinevate meetoditega. Kui olin tudengina Tartus praktikal, siis tekkis äge nohu koos palavikuga ja ma otsustasin, et ei söö ühtki suutäit enne kui see läbi saab. Kulus umbes 36 tundi ja siis saabus tõsine nälg! Aga nohu oli praktiliselt kadunud. Huvitav, miks ma otsustasin söögist loobuda, mitte vedelikest? Minu loogika oli selles, et siis ei pea keha energiat kulutama seedimisele, vaid saab võidelda viirusega. Raj otsustas loobuda vedelikest ja see on tegelikult ju loogilisem, sest mis sealt ninast siis välja voolab? Aga mulle oli liiga sügavale tambitud see, et iga haigusega tuleb võimalikult palju juua, et siis see nagu viiks kõik halvad asjad kehast välja.

Olles dehüdratsiooni katsetanud – kuigi ainult ühe päeva seni – usun täielikult, et see toimib. Tõlkisin epilepsia teksti ja selle lõpus on selgitused kõikidest hingamisteede haiguste kohta.

Ja miks mul siis Indias nohu ei ole? Ma higistan siin selle ülearuse vedeliku kiirelt välja.

Ja mis puudutab nahahaiguste osas toodud soovitusi kreemide kohta – ma pole kunagi kasutanud päikesekreeme. Kui ma eelmisel aastal esmakordselt siia tulin, siis ma küsisin oma teejuhilt, kas mu nahk vajaks mingit kaitset päikese eest kui randa lähen. Sain vastuse, et ainult kookosõli ja seda ka peale rannast tagasitulekut. Niisama praadimas ma end rannas ei käi. Ainult ujumas ja siis niipalju kui peale seda end seal veidi kuivatan.

See kookosõli ja peale päikest on igati loogiline ja läheb kokku ka Raj-i selgitustega.

Uncategorized

Varsti pool läbi

Just nii ebamäärastest sõnadest saab kokku panna pealkirja, mis tundub kõige sobivam. Teades, et on neid, kes mu blogi vahel google translator-i abil loevad, vaatasin igaks juhuks, kas tõlgib ära. Üsna adekvaatse tulemuse andis!

Aga mul siin läheneb suure kiirusega aeg, kui saab täis 90 päeva ja pean riigist korraks lahkuma, et siis koos teise riigi templiga passis tagasi tulla. Eelmise aasta Sri Lanka kogemus ei lubanud mul kuidagi sinna suunda võtta, kuigi see on kõige lähemal. Soovitati Bangladeshi, saaks teha rongisõidu ja laevasõidu ja lausa ilma lennukita ära käia. Aga kui vaatasin viisanõudeid, siis läks asi keeruliseks. Eestlaste jaoks on saatkond Taanis ja hakata sealt viisat taotlema, võimalik, et vaja ka postiga saata, sest nõutakse käsitsi tehtud allkirja – see võib võtta liiga kaua aega. Mida mul hetkel pole enam.

Ja nii kujunes Nepaal üheks sobivamaks variandiks. Rongiga tuleks üks ots 38 tundi ja kuna Nepaalis pole raudteed, siis veel 10 tundi bussiga mööda mägiseid teid otsa. Vahet poleks vist enam, mis teed- igal juhul oleks ellujäämisvõimalus suhteliselt väike. Tuli valida lennureis Kathmandusse.

suutsin üsnagi sirged jooned vedada oma teekonnast Goast Kathmanduni läbii Dehli

Pildilolev retk ootab mind ees Jaanuaris ja eile said piletid ära ostetud. Selleks protseduuriks kulus terve päev – imelik, et mida aeg edasi, seda keerulisemaks see broneerimine läheb. Olen üle 10 aasta kõik oma piletid ise ära ostnud internetist ja pole niiapalju abi vajanud kunagi kui seekord. Kui eelmisel aastal ostsin läbi eDreams-i, siis seekord leidsin parima pakkumise akbartravels.com ja vedajaks ikka IndiGo. Aga kui jõudsin maksmiseni, siis minu eesti pangakaartidega polnud kumbagagi võimalik online ostu teha. Kuna ühega on mul siin probleeme, siis teine oleks ju võinud ikka töötada. Kõik seadistused said üle vaadatud ja ikka tuli teade, et pangaga ei saa ühendust. Kas see oli probleemiks, et makse summa India ruupiates? Pankadega ühendust võtta saab ainult telefonis, chatti ei ole enam. Helistada ma ei saa. Kirjalikku vastust ootan 3 päeva. Läksin siis tuttava juveliiri juurde, et kas ta saaks ise ära teha selle makse oma kaardilt. No lõpuks sai, kuigi seegi võttis päris palju aega, sest enne maksmist tehakse neid trikke nagu oleks odavamad istekohad välja müüdud ja sellest hetkes pead valima kallima koha. Mul oli Indiasse sõidu broneeringuga täpselt sama, muudkui täidad ja täidad neid lahtreid ja siis viskab ette, et ainult kallimad kohad on alles. Järgmisel päeval on ikka sama odavam hind peibutuseks väljas.

Nepaaliga on Jaanuaris muidugi see asi, et seal nimelt ei ole nii soe kui siin. Ja minu talveriided said kenasti Tallinnasse maha jäetud kui mittevajalikud…Nüüd pean otsima laenuks midagi soojemat selga enne reisi. Hetkel on seal 16 kraadi sooja kui kaarte vaadata. Õnneks on mul siin ninjasaapad ja teksad, nii et ainult mingist soojemast jakist vist piisaks.

Mis siis sellel talvel mul siin teistmoodi on? Nagu olete märganud, on mu blogis seekord tunduvalt vähem lehmapilte! Nad on nii loomulik elu osa, et ei tõmba enam täehelpanu. Aga sain aru, et ükskõik kui uimased nad tänaval välja näevad, siis millegipärast ei salli nad video tegemist. Olen mitu korda üritanud mõnele meditatiivses olekus sarvilisele läheneda telefon ees, siis nad kohe pööravad pea ja tahaksid lausa telefonile ja mulle sarvega virutada. Muidu ei tee väljagi.

Aga siin on ka rahulikumaid loomi! Isegi jõuluvana on ära eksinud nende hulka. Mulle tundub see küll vist olema ded moroz ja lahtikäiv nagu matrjoska. Igatahes elevandid ruulivad igal pool, igas värvitoonis ja ehteis…ei ole poodi ilma elevandita ega teenusepakkujat, kelle ruumides kusagil elevant peidus poleks. Kui järgi mõtlen, siis on mul nüüd ka juba olemas -1 seelik ja 2 kleiti, kus on elevandid! Loodetavasti on neil võimalus ikka ka looduses edasi elada ja mitte kolida täielikult siseruumidesse, seintele ja kangastele!


Siin on väga palju koeri ja nad tunnevad end peaaegu sama puutumatult nagu lehmad tänavatel. Magavad rahulikult täies pikkuses keset kõnniteed ja kogu see rahvahulk, kes temast üle astub, ei näi teda põrmugi segavat. Enamus neist paistavad olema hulkuvad koerad, kes saavad süüa lugematute restoranide lähedusest. Nad on kohaliku ökosüsteemi vajalik osa. Kõik mis põleb, pannakse põlema – niiskus on nii suur, et tulekahjuks asi ei lähe. Palmitüved näiteks ainult tossavad, ei hakkagi korralikult põlema. Kõik, mis ei põle süüakse ära kellegi poolt. Ja kui ei oleks neid koeri, ei kujutaks ettegi, mis siis oleks, sest loodus ju tühja kohta ei salli.

mõni koer on juba elevandistki suuremaks kasvanud

Teistmoodi on sel aastal palju! Valmistan ette oma silmakoolitustest videod, mida üles laadida, aga see võtab veel veidi aega. Tõlgin vaikselt edasi ” One cure…” blogi, sest niipalju kui ma enda peal olen katsetanud, see toimib. Ja ootan huviga, et keegi veel prooviks ja mulle ka mingit tagasisidet annaks.

Uncategorized

Kuiv päev

Olin reedel terve päeva täiesti kuival – ei tilkagi vett ega ühtki teist vedelikku. Tahtsin järgi proovida, mis toimub minu kehaga, mis reaktsioonid ja kas see on võimalik 34 kraadi juures.

Alustasin eelmisel õhtul; mul on tavaks juua vett enne magama minekut. Jätsin selle ära.

Ja nüüd kirjutan detailselt, mida sõin ja tegin, sest küsisin korduvalt oma teejuhilt, milleks seda vaja ja mida ja kuipalju…Siis on neil, kes katsetada tahavad ka selgem pilt ja kergem kohandada vastavalt oma keha vajadustele ja nõudmistele.

Hommikul ärgates tegin oma väiksed venitused ja harjutused. Tavaliselt joon selle järel klaasi soolast vett, peale seda olen joonud kohvi – aga mõned päevad tagasi lõpetasin kohviga. Seega järgnes kohe hommikusöök – omatehtud müsli koos 2 tl ananassimoosiga. No seal moosis oli veidi vedelikku. Nii müsli kui moos sisaldavad suhkrut piisavalt. Peale seda oli üsna tugev janu, aga suutsin mõtted mujale viia. Päev oli palav ja kahtlesin kas minna ujuma või mitte. Nägin end juba enne vaimusilmas palavas päikeses rannas päevitavate turistide seas janusse hääbumas ja vaevlemas. Aga teisest küljest jälle võiks ju soolane vesi just nahale hea olla välispidiselt, kui sisemus kuivale on jäetud? Nii ma siis kõhklesin ja otsustasin, et panen ujumisriided selga ja lähen jalutan läbi ranna, et siis minna pärast poodi kala ostma. Kala pidi olema mulle millegipärast kõige parem selleks õhtuks. Ja kui väga kisub, siis võin ju ka enne ujumas ära käia.

Enne randaminekut tundsin nälga ja sõin ära kaks kuklit ananassimoosiga. Ei ühtki tilka muud vedelikku. Kodus oli mul veel pähkleid, aga neid ma kuidagi ei tahtnud, teades, et midagi juua ei saa.

Rannas oli ka lõbus vahejuhtum. Kuna olin samas kohas eelmisel talvel, siis on mitmed rannarestoranide töötajad mind ära tundnud ja hõikavad tervitusi. Ühes kohas siis üks noormees parajasti hõikas teisele, et internet on neil tagasi. Ja kutsus mind muidugi sinna sööma. Mul polnud mingit plaani jääda, aga küsisin, et kas neil on endiselt internet pidevalt ära nagu eelmisel aastal ? Vastuseks oli lõbus naer ja ülestunnistus, et ta ei suutnud mu nime meelde jätta ja nad hakkasid mind internetiks kutsuma :))), käisin ju pidevalt arvutiga rannas kirjutamas :)))

Otsustasin siiski ujuma minna. Ja vees tundsin nii kerget olemist, et ujusin edasi-tagasi terve kilomeetri küll ära kokku. Ei mingit janu. See oli täiesti unustatud. Pärast läksin poodi kala ostma, võtsin ühe pomfreti, mis tervena pannile mahtus. Pannile panin veel sibula ja paar porgandit, tilli, soola, masala maitseainet. Kõrvale riisi ja kaks värsket kurki. Vot kurkide järele mul tekkis tohutu isu, kui poes olin. Kogu see värk oli piisavalt soolane, aga mitte ülearu. Selle kõrvale võisin juua 1 klaasi vett, lonkshaaval. See oli kõik.

ma võtsin selle punakate uimedega – peamine põhjus, et mahuks pannile :)). Kõige suurem on kingfish

Peale sööki oli pidevalt kerge janu. Aga ma ei tohtinud juua. See oli nõrk koht, sest olin juba 24 tundi olnud ilma vett eraldi joomata. Kui poleks küsinud, oleks kindlasti joonud. Aga sain vastuse, et mulle on hea olla hommikuni ilma vett joomata. Sellega pidi mu kehast midagi väljuma, mis on kaua seganud.

Kui alustasin vee joomise protseduure üle nädala tagasi, hakkasin tohutult higistama, lisaks siinsele palavusele oli seda tunduvalt rohkem kui enne. Sest kogu see lisanduv vesi tahtis millegipärast kehast väljuda läbi naha. Eilse päeva õhtuks oli higistamine tunduvalt vähenenud. Ma kirjeldasin, kuidas jalgadel ja kätel nahk tuliseks läks peale neid kõndimise-lamamise protseduure. See tulitamine kestis ka eile edasi, jõudis kuklale. Aga sellega ei kaasnenud higistamist. Mis see on mis toimub? Kogu nahk suriseb, aga see pole ebameeldiv. Kui see on nüüd see noorenemise protsess, mis pihta hakkas, siis läheb asi põnevaks!

Järgmiseks hommikuks oli olukord täiesti normaalne. Magasin imelikult kaua, ligi 2 tundi rohkem kui tavaliselt. Ja jõin lõpuks klaasitäie vett! Teise klaasitäie jõin lonkshaaval hommikusöögi söömise ajal.

Praegu tunnen endal väga palju energiat olevat. Teen kindlasti samasugust kuiva päeva veel millalgi. Sain soovituse, et umbes 2 nädala pärast.

Uncategorized

Puuviljadest ja meediumidest

Peale seda kui laadisin üles teksti puuviljade mittesobivusest põhimenüüsse ja soovitustest nende tarbimist pigem piirata, olen saanud mitmeid kirju, mis väidavad vastupidist. Ka mulle endale on alati meeldinud puuvilju süüa, aga ma ei teadnud kuipalju ma neid vajasin.

Kuna mulle saadetud kirjades on vihjed meditsiinimeedium Anthony Williamile, kes ülisatb marju ja puuvilju ning minu tõlgitud blogis on Rajinder Bhalla väitnud vastupidist, siis pean ma nüüd kuidagi asjasse selgust tooma.

Paar aastat tagasi soovitati mul lugeda A. Williami raamatuid. Lugesin üht tema lühikest teksti internetist ja olin kõigega nõus. Aga mule ei tekkinud huvi tema kirjutiste vastu, sest saan ju ise kõike küsida, mis mind huvitab. No küsisin siis oma Teejuhilt, kas mul oleks vaja lugeda meditsiinimeediumi raamatuid. Vastus oli eitav. Ma pidin olema ise ühenduses sama sagedusega, mis William. Sellepärast mulle see huvi ei pakkunud.

Ma ei tea, kuidas küsib küsimusi William või kuidas jõuab infoni R. Bhalla. Mina võin küsida mida iganes. Saan alati vastuse. Aga ma ei saa esitada avatud küsimusi. Pole mõtet, sest ma pean kuidagi vastust hoomama. See peab olema seotud mingist otsast minu kogetuga, et ma seda mõistaksin. Ja küsimine kulutab lisaks ka energiat. Seega – küsimuste esitamist tuleb õppida aastaid, et saada vastuseid, mis kuhugile välja jõuavad.

Aga nüüd puuviljadest! Mõlemal on õigus! Mõlemad teooriad kehtivad, aga erinevas sageduses. Mis sagedusest räägib siis William? Ta räägib sellest sagedusest, milles on vaja elama või põlema panna sisemine leek. Maakeeli väljendudes – olukord, kus inimesed ei seksi või teevad seda ilma leegita. Raj räägib neile, kellel endal leek sees elab. Üks ei välista teist, kuid neil, kellel see leek puudub, neil on vaja puuvilju. Teistel on neid vaja minimaalselt. Siin pole küsimus selles, kas inimene on abileus või suhtes või mitte. Küsimus on sisemises leegis ja ihades. Mis see on ja kus ta kaob? Või kas teda üldse oli?

Leek on olemas kõigis inimestes, aga keegi peab selle süütama. Seks süütab selle, aga võib ka kergesti kustutada. Vahel koguni väga pikaks ajaks. Kogu maine keha on leegi puudumisel takistatud endale energiat saamast.

No nii! Jõudsimegi kehast tagasi aegade algusesse kui Eva Aadamale õuna andis. Ja kui nüüd William väidaks, et see tõepoolest oli päris õun ja Bhalla ütleks, et see ikka tegelikult õun ei olnud – siis oleks jälle mõlemal õigus!

Üks lisamärkus! Kellel on Human Designi kaardil aktiivne värav 30, neil on alati leek olemas või saavad selle ise süüdata. Nemad on meil siin nagu Igavene Tuli! Nende leeki ei ole võimalik kustutada.

pilt räägib rohkem kui sada sõna 🙂
Uncategorized

Unetus

Tõlge Rajinder Singh Bhalla kodulehelt tema enda loal ( http://healthyindianow.in/ )

55 aastane patsient, teisi terviseprobleeme ei ole.

Kasutas kohe peale õhtusööki. Oli võimeline jääma sügavasse unne vähem kui 5 minutiga peale voodisse heitmist.

Viimase 6 kuu jooksul ei olnud ta võimeline kogu öö jooksul uinuma. Ta oli silmnähtavalt hirmul oma tervise pärast.

 Unetuse ravi-

Ütlesin talle, et kui ta magama ei jää, on see tema jaoks liiga hea. Nüüd saab ta teha tõelist tööd, et olla jälle terve. Ma palusin tal kõndida 5 minutit ja siis heita voodisse, püüdes jääda magama järgmiseks 10 minutiks. Peale seda võib ta jälle tõusta ja kõndida 5 minutit. Soovitasin talle seda korrata, kuni jääb sügavasse unne.

Järgmine kord kui kohtusime, oli ta maganud nagu surnu ja kõik tema tervise parameetrid olid paranenud.

Unetus näitab puudulikku ainevahetust puhkeloleku ajal(madal RMR)

Vahelduv kõndimine ja magamine parandavad RMR väga kiiresti.

 Kui iga organ kehas saab piisavalt energiat, läheb keha üle taastumisreziimile, mis on uneaeg.

See aitab ka kaalu vähendada. Inimene, kes seda praktiseerib võib oodata iga kuuga 2 kg kaalu kaotamist.

Minu abiline, 65 aastane, kannatas kroonilise unetuse all ja võttis kaua ravimeid.

Soovitasin tal süüa ½ lusikatäit puhast valget suhkrut 6 kuni 10 korda päevas.

Sel päeval oli ta võimeline väga hästi magama jääma. Ei mingeid ravimeid enam.

See oli neljas unetuse ravi testimine.

Te võite ka oodata kuni üle 100 inimese on teatanud oma tulemustest suhkru raviga unetuse puhul.