India

Incredible India I

Indiast lahkumisega kaasnes omajagu ebamugavust. Kuna lend oli varahommikul ja kuidagi tuli ka lennujaama saada, siis uni jäi napiks. Sääsed saatsid mind nii taksos, Goa lennujaamas ja ka lennukis. Uskumatult visad on nad siin! Varahommikul toimus lennujaamas ka üks kena vaatemäng, mis nõuab üleskirjutamist.

Kella nelja paiku kohale jõudes otsisin wc-d. Kuna sel kellaajal liikus inimesi vähe, siis ei saanudki aru, kumb see õige uks on… ilmus naine, kes vaatas mulle tungivalt silma sisse, siis osutas pilguga naiste wc uksele. Astusin sisse. Naine järgnes. Jõudis minust veidi ette ja osutas pilguga kabiinile. Neid oli seal kümmekond, ei ühtki inimest. Osad suletud, osad avatud. Üldmulje korralik ja puhas. Läksin kabiini ja kui sealt väljusin, oli taas naine vastas ja osutas pilguga kraanikausile. Ega mul polnudki midagi muud mõttes. Kui olin käed pesnud ja ukseni jõudnud oli naine vastas ja küsis tippi. Esimest korda tegi ta suu lahti! Ja siis vajus minu suu lahti. Algul ajas kogu situatsioon naerma. Siis aga mõtlesin – missugune leidlikkus! Pakkuda pilguga saatmise teenust turistile wc-s! Pole imestada kui siit lahkudes hakkan käima igaks juhuks silmad maas…Ja selline pilkudega rügamine keset ööd – see vääris minult 10 ruupiat, et selle peale tulla. Tundus, et ta ise hindas seda küll kõrgemalt, aga sain siiski tulema.

Enne äraelendu Goast toimus veel teinegi vaatemäng: oli soov juua üks kohv ja süüa midagi kerget. Võtsin järjekorda, kus tuli kõigepealt maksta. Siis anti tshekk, millega pidid võtma teise järjekorda, et oma tellimus kätte saada. Järjekorras oli vaid 4 inimest, aga see ei liikunud peaaegu üldse. Ja miks? selgus siis, kui lõpuks ikkagi leti ette jõudsin: mu vastas seisid kaks naeratavat noormeest. I tegeles joogiga, II tegeles söögiga. Ulatasin neile oma tsheki: I: Nii, mis teil siin on? Americano kohv ja samosa II: kohv ja samosa? Kohe vaatame. Mul on siin masinas midagi otsas. Piim on otsas. I: americano ja samosa. kus need samosad olid? Madam, mis teil seal veel oli? Mina: ei olnud rohkem, see oli kõik. I : Kus teie tshekk on? Mina: andsin teile just I: Kas teil oli kohv ja midagi veel? Mina: jah, samosa oli ka. I: ah samosa? /läheb taldrikut otsima/ II: madam, mis kohv teil oli? piimaga? Mina: ei, mul oli americano II: kus teie tshekk on? mis seal peal oli?Mina: andsin teile, näete siin laual II: kas americano? /saabub naine kõrvalleti tagant ja vaatab tshekki: siin on samosa ja americano, kuulsid! ilma piimata!/ läheb ära! /II – saab lõpuks masina tööle ja kohv hakkab tilkuma. I on leidnud taldriku ja askeldab/küsib minult/ kas teil oli piimaga kohv? Mina : ei mul oli americano. I ütleb II-le: tal oli americano, kas sa tshekki vaatasid? II: näita mulle tshekki? /võtab ja loeb/ americano ja samosa..Madam, kas piima ka soovite? Mina: ei must kohv suhkruga. I: Madam, mis teil veel oli? Mina : kohv ja samosa. I: Ah teil oli samosa/otsib ringi vaadates ja ei leia taldrikut/ läheb otsima. Ootame. Tuleb tagasi taldrikuga. Vahepeal on kohv õnnelikult mu kätte jõudnud. I: Madam, mis te soovisite? Mina: samosa oli ka. I: mis teil veel oli? Mina: kohv ja samosa II: mis kohv teil oli, madam? Mina: americano. II võtab tsheki ja asub taas masina kallale Mina: ma juba sain oma kohvi. II: Ah te juba saite? Mis teil seal tsheki peal veel oli? Mina: samosa oli ka II hõikab I-le: Tal oli samosa ka I: kus see tshekk oli?/ loeb tshekki /Nii-nii, kus need samosad on? haarab taldriku, aga siis leiab ahjust sinna enne pandud samosad. Lõpuks saan kohvi ja 2 samosat, kuigi tellisin 1. Segaduste vältimiseks ei hakka vastu(tegelikult ei suutnud ka ühte lõpuni süüa..) Sakslanna minu selja taga korrutab närviliselt oma salmi: ” 2 masala teed ja 2 croissanti. Kuidas ma pean talle ütlema, et ta aru saaks? välja ta neid ei loe. Ja kaks korda rohkem eksimisvõimalust!” Kui minuga kulus 10 minutit, siis temaga läheb palju rohkem. Lõpuks selgus, et läkski veel palju rohkem, sest tellija keeldus pakiteest….millest teisel pool tekkis totaalne segadus.

Selle kohta võib öelda jälle, et see on India, Incredible India. Sa ei tea kunagi, millega nad sind järgmisel sammul üllatada võivad. Aga veidi hiljem hakkasin mõtlema, et pole ju võimatu, et üks neist noormeestest oli kirjaoskamatu. Väga loogiline. Veel kaks päeva hiljem jõudis mulle kohale, et ka teine võis ju olla kirjaoskamatu! Sellepärast nad sellise uhkustunde ja säravate silmadega muudkui korduvalt tshekki “lugesid”.

Viimane kord olin nohus kui saabusin Indiasse. Mäletan, et rongis Mumbaist Goasse kulus mitu pakki taskurätte. Nüüd kordus sama. Mu reis algas Dabolimist, Goa lennujaamast ja suundus Chennaisse, mis varasemalt kandis nime Madras. Sealt edasi Colombosse läks olemine küll veidi kergemaks, aga vaid ajutiselt ja õnneks polnud mul aimugi, mis ees ootab!

templid on siin au sees ja see kujuneski mul tõeliseks templituuriks nagu hijem selgus

varahommikused pinginaabrid; kadestan neid, kes kohe magavad kui pea millegi vastu puutub. mina magada ei suutnud -nina kinni ja kõrvad lukus
Advertisements
India

Jaanuarikuu

Aeg on hakanud kuluma väga kiiresti. Avastasin just, et mul üle poole ajast Indias möödas ja ei saa öelda, et tüdimust tekiks. Pigem on mingi maandamise tunne nagu oleks ümbritsevast selleks piisavalt detaile fikseeritud ja nüüd aeg igapäevaeluga tegelda. Vahel uut ja huvitavat otsida. Aga ka sellele on juba minu eest mõeldud, sest seaduses on paika pandud, et minu passiga külalisel vaja korraks nüüd Indiast ära käia. Nii ma siis pühapäeva öösel asun teele kohaliku lennujaama poole, et sealt varahommikul Sri Lankale sõita. Kui internetti antakse, teen sealt postituse. Olen taas osanud õige öö valida sõiduks ja ärkvelolekuks – seekord siis täielik Kuuvarjutus – Rare Super Blue Blood Moon Lunar Eclipse, mida vaatab Ameerika ja Euroopa. Indias pole see varjutus paraku nähtav, aga eks ma siis näen seda, mis siin nähtav on. Siiasõidu olin planeerinud kenasti kellakeeramise ööle, seda segadust olen endale varemgi tekitanud. Ja mäletan üht paari aastatagust äralendu Hispaania sumedast suveööst hommikul enne koitu kui taevas säras tohutu super Kuu. Pole sellele mõelnud, aga peaks vist mustrit jälgima hakkama. Kuu on siinkandis selline, et ahvatleb hirmsasti pilti tegema – ripub taevas tagurpidi – üritasin ka – aga mu telefoni kaamera jääb liiga piiratuks. Võibolla leian kunagi taustale piisava valguse, et mõni Kuupilt ka välja tuleks.

Panen siis paar pilti oma igapäevaelust, praeguse kodu terrassilt: kohalikud linnud, eriti küll varesed, on minuga nii harjunud, et ei lase end oma tegemistes enam segada. Vareseid tuleb aeg-ajalt korrale kutsuda ja nii me seda teeme koos naabritega kord inglise kord eesti keeles. Mu inglastest naabrimehed paistavad nendega kergemini ühist keelt leidvat ja mulle tundub, et ka nende keele kõla on veidi sarnasem selle monoloogiga, mis puu otsast vastu kostub. Varesed ei teeninud seekord välja enda eksponeerimist. Küll aga üks märksa tagasihoidlikum lind, kelle nime pole ma siiani ikka veel tuvastanud:

kuidagi õnnestus ka orav pildile saada, kes selleks muidu liiga kiiresti puudel ja katusealustel ringi sahmib

Mina olen seni oma käikudega piirdunud põhiliselt nende kaugustega, kuhu jalgsi minna kannatab. Aga eks ole juba käidud ka siin edasi-tagasi mitu kuud. Katrin kutsus mind kaasa retkele Anjunasse, kuna seal kolmapäeviti suur turupäev ja küllap ta arvas, et mul oleks ka aeg veidi suuremaid ringe teha. Asusime hommikul teele, kilomeetreid ei tea, aga läbi Calangute ja Baga ranna, läbi jõe ja üle mäe… enamuse teest sai küll paljajalu käidud, aga oli ka kivisemaid kohti ja valusamaid radasid. Kokku kolm tundi kõndimist kuumas päikeses ja olimegi kohal. Teekond oli nii huvitav, et hea meelega läheksin sinna veel sama rada pidi. Turg ise nagu ikka – kõike ja liiga palju ja kui ei ole parasjagu erilisi ostuplaane, siis naudid niisama seda melu ja kirevust. Ma endiselt tutvun olukorraga, ega tunne vajadust midagi eriti osta. Küll jõuan. Kui mahub! See viimane seab karmid piirid ja ei kujuta ette kuidas nendega toime tulen. Tagasitulekuks võtsime veidi kiirema transpordi.

rannaskäigu ja ujumise riietus on vaba või vähemalt tundub see nii

kohalike inimeste rannaskäigu riietusest – kui muidu värvilisi sarisid vaadates tekib küsimus, et no kuhu ma sellega võiksin minna, siis siin ei ole mingit küsimust, igale poole ja igal ajal. Mul võtab sellega harjumine aega, aga teen väikesid samme …sari suunas, esialgu need väga pikad pole nagu pildilt näha:

Lisaks meduusidele on rannas teisigi ohte ja mõned võivad neist väga ohtlikuks osutuda, see peotäis on kokku korjatud vaid mööda veepiiri kõndides. Prügikastid on kaugel ja kuigi rannas käivad ka prügikottidega koristajad ringi, siis nad tegutsevad rohkem toidukohtade ümbruses, veest kaugemal.



rand on samal ajal paljudele elatise allikas ja kalapaate on merel pidevalt palju
mitte iga tee ei ole sirge ja sile
ka siin on puhta veega allikad mäe jalamil täiesti olemas
üks pilt siis turult ka, kui jutt juba saridele läks, siis siin nad on

India

Uus aasta

Uus aasta tõi uusi tuuli omajagu minu rutiini, kui 2-kuulist India elu päevakava ja kohanevat mõttemaailma selleks võib nimetada. Kuna avastasin fb-st, et Katrin on kolinud Calangutest Candolimi elama, siis leppisime kohtingu kokku ja koos ujumiste ja kohvijoomistega venis see kogemata kuue-tunniliseks. Ma polnud 2 kuud peale mõne skype-sessiooni ühtki sõna eesti keelt rääkinud ja kuulnud ja seepärast polnud vist võimalik ka seda sõnadevoolu peatada. Ja kuna me polnud kunagi varem kohtunud, siis ju oli nii mõndagi rääkida! Minu teadmised kohaliku elu ja India kohta laienesid mitmes suunas pika sammu võrra edasi.

Aga küllap on mul sõnade arv päevas loetud, sest see on ju ilmselge põhjus miks on blogipostitustesse nii pikk vahe sisse tulnud. Omajagu aitab kaasa ka see, et järjest vähemaks jääb siin asju, mille üle imestada. Kõik on kuidagi harjumuspäraseks muutunud:

-internetti ei ole – pigem paneb imestama kui ta on olemas! Kuigi mobiilne side näitab vahel ka mitut posti, siis on seal sees tühjus. Kõigile vist lihtsalt ei jätku. Sõnumil läheb teele saates mitu tundi aega, et kõrvaltänavasse kohale jõuda. Ainus, mis raudkindlalt iga päev ja mitu korda kohale jõuab on telefonioperaatori saadetud reklaampostitus uute pakettide kohta ja nende reklaamkõned – mille sisu ma ei teagi, sest ma pole kunagi suutnud seda rohkem kuulata kui alguses paar esimest sütitavat lauset. Numbrit blokeerida ka ei saa, sest nad helistavad iga päev uuelt numbrilt. Tihti ei saadeta nüüd enam üldse mitte midagi peale reklaamide; ka number öeldakse olevat kättesaamatu, kui keegi teine mulle helistada üritab. Jah – on valdkondi, milles india inimesed on geeniused! Üks neist on telemarketing.

Teine on kahtlemata kõige nägemine, tegemine ja orienteerumine korraga. Eriti torkab see silma liikluses – kitsal tänaval on su ees korraga erinevas suunas ja kiirusel liikumas üle 10 erineva objekti ja bussijuht suudab samal ajal veel vaadata kõrvale aknast välja, rääkida telefoniga ja hõigata midagi möödujatele – ja kõik suudavad selles segaduses kiiresti oma koha leida ilma kedagi riivamata. Ma ei imesta enam selle üle, aga jätkuvalt imetlen! Siiski kõige kitsamas kohas on ristmikul tipptundidel mitu politseinikku ka korda loomas. Nad ei näita mitte signaalidega kokkulepitud märguannetega, mis suunas roheline ja kus punane on, vaid näitavad juhtidele konkreetselt käega kas sina nüüd saad minna või mitte ja tõkestavad isendaga tee seal, kus parasjagu oodata vaja.

-nagu kinnituseks kadus selle postituse kirjutamise ajal ka elekter – aga tikud ja küünlad on ju nagunii selleks puhuks laual olemas. Ja praktiliselt iga päev läheb neid ka vaja. Tarbimine on tohutu, aga kuidas need kommunikatsioonisüsteemid siin vastu peavad, jääb üle jälle imetleda ja tänulik olla, kui ta taas tagasi on. Sest kui tänaval neid traate vaadata, mida mööda see elekter liigub, siis ega seal aru ei saa, kus on liin või kus liaan või loodus muudmoodi võimu tagasi haaranud…

Ilm on meil siin endiselt sama – päikseline ja soe, sel nädalal üle 32 kraadi ei lubata ja öösiti alla 20 samuti mitte. Öö ja päev sama pikad kui eelmisel aastal ja paljud põõsad on õitsema hakanud, kuid mõnel on samal ajal ka viljad küljes, nii et – pigem on see õite märkamine minu alateadvuse poolt salajane kevade märkide otsimine, et oma ajaarvamist kuidagi paika panna.

Lõpetuseks ikka üks lehmapilt ka. Millegipärast meeldib neile magada – võib nüüd julgelt öelda – aastast aastasse – kõnnitee kõige kitsama koha peal. Ja kuna tegemist linna peatänavaga, siis eelistavad nad pigem melu ja sagimist kui vaikust ja rahu.

India

Kollased Jõulud

panen ikka suure pildi ka, sest toidukohal on ikka veidi pikem nimi 🙂

Tegelikult on need Jõulud siin ikka üsna värvilised, aga kuna kõige muljetavaldavamad olid seekord mulle Jõuludest ookeani ääres liivale ehitud kuused, siis võin neid siiski kollaseks nimetada. Iga restoran oli end ehtinud kuidas oskas. Ja kuigi on Jõulud ju teadaolevalt kristlaste püha, siis saginat siin kauplustes ja tänavatel on ikka tunduvalt rohkem kui muidu. Vaid ehk pooled turistidest peavad seda püha praegu, teine – venekeelne pool veidi hiljem. Teistel on kõigil oma pühad ja festivalid. Alates 29.ndast detsembrist kuni 5.jaanuarini ei saa siin enamikes firmades keegi reatöötajatest puhkepäevi, sest turistid ja sissetulek tahavad teenimist. Millal siis veel?

küllap on kõik siin sellega harjunud, aga mul võtab ikka aega ja tundub nagu miski oleks üle – või puudu?

Viimasel ajal on lained rannas nii suured, et ujujaid palju ei ole. Seevastu on vees ja vee ääres aina rohkem selfide tegijaid. Ja selle koha peal avaldub inimestes peidusolev lavastajaanne ja inspiratsioon! Mille kõigega nad ennast koos pildile ei säti? Ja mis poose sisse ei võta? See on vaatemäng omaette! Hindudest puhkajad teevad isegi rohkem selfisid kui kaugemalt tulija, vahel ainult sellele enamus ajast kulubki, aga see on ka arusaadav – nad on tulnud vaid 1-2 päevaks, aga teised saavad siin klõpsida nädalaid.

Kõndides rannas piki veepiiri kuusest kuuseni avastasin lõpuks kurva tõsiasja, et niipea kui jõuan teise linna – Calangutesse, on mul mobiililevi väga hea ja kiire. Tagasi pöördudes Candolimi kaob see jälle nagu ta kõik viimased päevad on kadunud olnud. Ja jääbki ainus võimalus levisse saada ikka otsida mõni kiirema wifiga restoran. Kui uuesti kolimise mõtted tulevad, siis peaks tõenäoliselt linna vahetama. Aga siin siis pilt restoranist, kust olen teinud enamuse oma viimastest postitustest. Ja loomulikult siinsetest kaunistustest – Santa Claus ja ehted ei puudu kusagilt.

mul on siin kirjutamiseks juba oma laud ja ka menüü välja kujunenud 🙂

Pakun pilte veel mõnedest teistsugustest lähenemistest Jõuludele ja meeleolu loomisele eeskätt küll külalistele mõeldesturiste teenindavates kohtades

ka lumememmedest ei tunne me siin puudust!

Ja mõni jõuluvana on saabunud sabatähega – eks kaugelt tulla ka
ehitud puu koduaias – nime ei oska sellel puul kahjuks hetkel öelda
India

Talvine pööripäev

Seekord siis on see päev mul sama pikk kui öö, ehk nii väga aru ei saagi, kuhu ta pöörab, sest igal hommikul hakkab kell 6 valgeks minema ja õhtul kella 6 paiku pimedaks. Käisin ujumas ja ookeani lained olid küll märksa suuremad kui varasemalt. Rohkem erinevusi ei märganud igapäevasega, aga seegi võis olla kujutlus – et miski peaks nagu olema teisiti 🙂

selline talve algus seekord 🙂

Mu resideerumine Indias kogu talve ei saa paraku piirduda ainult Indiaga. Nimelt kord selline, et olenemata viisa pikkusest ja kehtivusest, ei tohi välismaalased viibida Indias korraga rohkem kui 90 päeva. Mul saab see aeg täis jaanuari lõpus. Seega oleks juba aeg vaadata, kus ära käia. Ega mul mingit soovi kuhugi minna ei ole, sest siingi piisavalt avastamist veel. Kuna Eestist lahkudes polnud aimugi kuidas asi kujuneb, ei hakanud ka kohe mingeid pileteid broneerima. Siinse on-ei ole interneti tõttu oleks võinud siiski valmis vaadata võimalused ja lehed, kus mida leida. Õnneks on mul pereliikmeid, kellel sedasorti info leidmine käib kiiresti :). Niisiis soetasin endale pileti Colombosse ja tagasi jaanuari lõpuks, sest Sri Lanka on lähim välismaa, kus ei tohiks viisaga probleeme tekkida ja kuhu peaks saama ilma eriliste istumiste-ootamisteta vahepeatustes. Kuidas päriselt kujuneb, saab hiljem näha.

Täna käisin esmakordselt Indias viibimise ajal hommikul jooksmas. Uude kohta kolides räägiti, et hommikuti enne 7 pidid vahel delfiinid mängeldes siit mööduma. Seega asutasin end sörkides ranna suunas poole 7 paiku, liiva sees ei olnud see mitte kerge teekond. Rannal oli juba mõnus joosta, päris palju rahvast, enamus pildistamas, mõni joogat tegemas, mõni restorani koristamas. Delfiine ei näinud, ehk teinekord. Seega peabki nüüd hakkama pidevalt köima, et oleks lootust neid trehvata 🙂

varahommikused lained ja delfiinitu silmapiir

Kui varem olen teile kirjutanud, et banaanides olid ussid sees, siis peale seda olen tunduvalt rohkem hakanud sööma mandariine ja marracujasid ja veel midagi, mille nimesid ei tea. Nüüd leidsin ussid mandariinide seest, samasugused nagu banaanides. Sättisin nad ilusti ritta taldrikule, et pilti teha…ja siis nad hakkasid hüppama, nagu rohutirtsud. Nad hüppasid lihtsalt taldrikult minema. Hüpe toimus nii kiiresti, et ma ei suutnud jälgida, kuhu. Siin veel 2 jäänud, osad muidugi veel mandariini sees. Ühe lõigu jõudsin ära ka süüa sellest ja kuna sel magusat maitset üldse ei olnud, siis alles hakkasin asja uurima….

veidi küll uduselt, aga püüdsin nad ikka pildile
India

Kolimine

Vaatamata sellele, et Goas on turismi tippaeg ja majutusasutused pilgeni täis- detsember/jaanuar kõigi oma kõrghetkedega igas kultuuris ja kirikus, nii all kui üleval, sest Päike ja Maa ju ka uut poognat alustamas – leidsin ma siiski variandi, et kolida Candolimi servast kesklinna, lähemale internetile ja elule. Et samal päeval kohalik telefonioperaator mu numbri välja lülitab, oli üllatus. Sain küll eelneva hoiatuse, ka reageerisin sellele ja küsisin nõu, aga keegi teinegi ei uskunud. Sõnumeid tuleb ju iga päev telefoni, hindikeelsed reklaamid ja igahommikused kriketimängude ülevaated – millest paraku pole pääsu. Nüüd siis uus number ja loodetavasti asi lahendatud kuniks siin viibin. 

Olen oma eelmise korteri hüvedest siiani vaimustuses, aga asukohal on oma osa kaasa rääkida. Söögitegemise võimaluse puudumisel samuti. Kuid  ma ei välista üldse, et ma kunagi, mõnel järgmisel aastal, tahaksin uuesti samasse kohta minna kuuks ajaks, kust just välja kolisin. Sest miinuste kõrval on alati vähemalt samapalju plusse  🙂

Uue kodu tee ülesleidmine tekitas algul raskusi. Alles neljandal katsel sain märgid selgeks. Luhtunud katseteks pean neid kui pidin kõrvalist  abi paluma tee leidmisel. Telefon ka ei töötanud. Pidin  orienteeruma pealtnäha ühesuguste hostelite rägastikus, aadresse siin ei ole. Tänavaid ka mitte. Ainult peatänav ja ülejäänud on väikesed aiatagused rajad, millel astudes on raske aimata kuhu välja jõuad. 

sellesse pilusse tuleb pöörata peatänavalt
…ja siis kahtled – kuhu ma nüüd tegelikult välja jõuan?
siis jälle päris sillutatud tee…

Siin kitsastel radadel on üks tõsine oht, mida ma alguses ei osanud ette kujutada. Juba eelmises elukohas kuulsin ma vahel mingeid raksatusi. Vahel üht ja vahel mitut korraga, arvates, et rakette lastakse. Kui läks suuremaks raginaks, siis tõepoolest lasti rakette. Aga need üksikud ei olnud mitte paugutajad ega muud õhkimised vaid kookospähklite kukkumine vastu kivikatust. Ja neid kukub pidevalt. Kitsal rajal võid ka pähe saada ja siis ei ole nalja. Siiski keegi siin kiivriga ringi ei jaluta, nii et küllap see kuidagi tunda, aimata või näha enne on.  Aga raksatused jätkuvad igal õhtul.

mahakukkunud toored pähklid  rqnnatee ääres
ka palmilehed on nii rasked kukkudes, et võivad viga teha

Arvan siiski, et risk pähkli või kukkuva lehe all viga saada on tunduvalt väiksem, kui Eestis libedal jääl tasakaaluharjutusi tehes. Kõik on muidugi suhteline. 

Miks see linnaplaneering siis nii kaootiline on? Esimene vastus on lihtne – sest see on India. Ja siin on kõik isetekkeline. Ma ei ole ajalugu nii uurinud, aga kohalike sõnul toimub uute majade ehitus ainult vastavalt rahakotile. Kuhu ligi pääsed ja aia ümber ehitad – aga aeda on vaja! sest muidu hõivatakse su aknaalune kohe –  sinna tekib uus aiatagune “tänav”. Ja kellel peaks olema raha ja huvi, et suuremat tänavat rajada? Kesklinnas on üks suur tänav ookeanini pääsemiseks, ülejäänud kohtades tuleb laveerida läbi beach resort`ide privaatsete alade. Neid kerkib järjest juurde, eriti linna servades. Kuna Goas on hinnad suhteliselt kõrgemad muu Indiaga võrreldes ja siia tullakse talveperioodil paljudest kohtadest tööd otsima, kaupu müüma ja teenuseid pakkuma, siis suureneb ka pakkumine ja hinnad jäävad ikkagi konkurentsivõimeliseks.

Nii et võite rahulikult talvepuhkust planeerida edaspidiseks 🙂 

India

Originaalvõltsing

See sõnaühend, ORIGINALFAKE, mis mulle hoopis teist objekti pildistades pärast silma jäi on nii hea, et sobib väga paljusid tegevusi ja nähtusi siin iseloomustama. 

pildi tegin tegelikult pullist, kes sulges oma stoilise kohalolekuga terveks tunniks kartlikematele turistidele kogu kõnnitee restorani akna all. 

 Eks ta tuleb ajaloost kaasa, sest britid on siin kunagi üritanud oma harjumusi ja oskusi juurutada ja nii natuke siit – natuke sealt on kõik asjad paralleelselt siiamaani edasi kestnud ja paistab, et ei katke ei üks ega teine. Seguneda päriselt, et midagi uut sellest arenema hakkaks – seda ei saa, sest kui sa nõutult mingi asja kohta seletust küsid – miks nii? (näiteks miks ta müüs mulle 3 kuu sim-kaardi telefonile, mis lülitati välja 1,5 kuu pärast?), siis vastatakse sulle lihtsalt – aga see on India!  Jah, ma tean, et see on India, aga see ei lahenda mu tekkinud probleemi. Seega jääb selle koha peal asi katki. Siin tuleb paratamatult aktsepteerida ja võtta omaks mõned kohalikud tavad, sest  – see on India!  Ja teinekord olla targem – osta sim kaart kohaliku inimese nimele registreerides, mitte välismaalasele. …

Järgmisel pildil on originaali ikka päris palju, rohkem kui pealtnäha paistab. Lisaks kohalikele puu-ja köögiviljadele pöörake tähelepanu müüjanna riietusele. Sellistes ehetes üleslööduna istub ta päevast päeva tee ääres tolmu sees ja ei väsi kunagi möödujate hea tuju järele pärimast ega juttu ajamast.  Kui midagi võltsi otsida, siis tema nimi on Nikita –  paljud pidid küsima, miks tal vene mehe nimi on, aga  – see on India!   Muide, banaanid lähevad siin kahe päevaga toas seistes ussitama. Ja need tõugud on valged ja vähemalt cm pikkused – kui mõelda kuipalju ussitanud õunu on ehk kogemata varasemalt söödud, siis vbl ei maksaks probleemi teha. Aga sellega peab minu mõte veel harjuma – olgu India või mitte.  Pildi tegin siiski Nikitast, mitte neist banaanidest

Nikita – kõige värvilisem puuviljamüüja

Kui baari avamiseni on jäänud mitu tundi, siis hakkavad kliendid ikka juba varakult ukse taha kogunema. Nad võtavad kohad sisse nii kõnniteedel kui parklas, uste taga ja akende all. Ja kui küsida nüüd seda pakutavat listi  ja kõrvalolevat vaadates, et mis on originaal ja mis võltsing (watsons on muidu vaba aja toodetele orienteerunud kett), siis kerge puhkus vabas õhus on ilmselt tervislikum variant. 

baari avamist oodates

Kui parklas on just täpselt kaks vaba kohta, siis tuleb see täita oma kohalolekuga. Vaatasin huviga, kuidas need kaks seal muudkui keerutasid end ühte ja teistpidi, ilma et nad kordagi oleks ei sarve ega sabaga ühtegi mootorratastest puutunud. Pigem oli parkla turvaliselt kaitstud, sest kus on lehmad, seal vähendavad kõik kiirust ja ootavad kannatlikult, millal neile ruumi tehakse.  

parkla – kõik kohad hõivatud
India

Mõistatused

Vaatamata pidevale ööpäevaringsele kuumusele tegelevad hindud oskuslikult prahi põletamisega. Esimene kord kui nägin tervet palmitüve tossamas tee ääres ajal, mil päike küttis 35 kraadini ka kõik ümbritseva, mõtlesin, et  õnnetus. Aga ei, igal hommikul kuskil mingi hunnik tossab, kuid alati on keegi ka vastutav selle juures.  See pilt, mille siia postitan tossavast hunnikust koos lamava lehmaga, on aga mulle siiani mõistatus. Läksin päris lähedale veendumaks –  ega lehmal suitsiidseid kalduvusi ei paista, et end ise küpsetama hakanud. Kui lähedalistuvalt mehelt küsisin, miks lehm sellises kohas magab? – ta pakkus, et küllap tal külm hakkas …? ? ? kraad lähenes just kolmekümnele.  Täiesti arusaamatu! – ainus loogiline põhjus, et ehk ei ole värskel lõkkeasemel igasugu sitikaid, kes küljealust ärritamas ja nad ju siin kõik kuuma liivaga harjunud nagunii. 

lehm lõkke ääres

Mu elamises on jätkuvalt igasugu kummalisi sitikaid ja olendeid. Üks sisalik paistab aga end nüüd päriselt sisse seadvat, sest enam ta mind ei karda. Välja ajamisel puudub mõte, sest ukse all on nii lai ava, et sealt mahuks märksa suurem isend ka sisse. Õnneks meeldib talle rohkem mööda seinu ringi spurtida ja vahel häälekalt oma teekonnast teada anda. Jälle targem, miks hele põrand ja valged seinad ainuõige lahendus on – et kaasüürilist laiaks ei astuks ja näeks, kus ta parasjagu on. 

uus kaasüüriline

 Ukse kohale on keegi hakanud omale maja ehitama. Alguses oli seal üks pisike toru ja mõtlesin, et see on mingi dekoratsiooni jäänus, sest sobis kenasti ukse värvusega. Siis aga kerkis sinna teine kõrvale, kust paistab kellegi herilase -laadse pea. Nägin teda ka ringi lendamas, aga tuba teda väga ei huvita – vähemalt mitte oma praeguses kodurajamise  staadiumis. Vaevalt ta aga sinna üksi jääb ja siis ei tea, kes ja kus uusi territooriume otsima hakkavad. Nüüd on ilmunud kõrvale ka kolmas toru…sama värvi on ka siinne muld, kus kõik lokkab ja kasvab kui vähegi vihma tuleb.  Õnneks ei ole see majaehitaja verejanuline ja ka minu muu tegevus talle huvi ei paku. Pigem pakub katus talle kaitset siinsete lugematute lindude eest.

ridaelamu…
või siiski isetekkeline jõulukaunistus

Sipelgatest elamises rääkisin juba varem. Seekord pakun pilti ka sellest, kuidas nad mahaloksunud veeloigu kiirelt ära joovad. See toimus kiiremini kui mina oma teetassiga hakkama sain. Nii et ühest küljest – kõik, mis ripakile jääb, see kaob. Aga mitte ainult – kui kord tee selge, siis tulevad üha uued ja uued otsima järgmist noosi….Ja teisest küljest saan paremini aru, miks siin iga päev ruume koristatakse kangete pesuvahenditega.  Piiride paikapanemine  käib siin teisiti, peaaegu et salaja – ei kooseluseadust, ei rändelepet, aga kõiki aktsepteeritakse ja kõik toimib. 

see joomapidu veeloigu ääres kestis vaid 6-7 minutit

Ja lõpuks saan näidata ka seda, et India lehmad ei ole veel päriselt üle läinud restoranitoidule ja kas nostalgiast, vajadusest või võimalusest  – on hetki, kas varahommikul või hilisõhtul, kui nad kusagilt mõne rohulible leiavad ja sööma asutavad. Nad käivad läbi kõik teeääred ja söövad kõike söödavat ja kasvavat, seetõttu on hekid ja põõsad alati pügatud ja muru niipalju kui teda ilmub kõige rohkem paari päeva pikkune. 

automaatne muruniitja, kusjuures hoolitseb ka järgmise põlvkonna mudelite eest ise

India

Juveelid ja juveliirid

Esimesest päevast peale Indias näen ja imestan ma juveelipoodide rohkuse üle. Iga teise ukse taga tänava ääres on mõni juveeli- või ehteäri. Kuidas nad küll ära elavad? Järelikult elavad, sest muidu nad ju sellise tihedusega ei hiilgaks. Päevast päeva neist möödudes ja tervitusi vahetades uksel lehvitava müüja? või juveliiriga hakkas minus tekkima huvi kas? kuidas? miks? mis ajast? ja kõik need teised küsimused. 

Alles see oli kui ma projekte kirjutades kohaliku käsitöö ja turismi kokkusaamise võimalusi lahkasin ja selleks igasugu analüüse lugesin ja tegin. Eks analoogsed küsimused kerkivad ikka veel vahel üles. Ja nüüd ma siis näen lõpuks kus ja kuidas õitseb meeste käsitöö, kusjuures see elab siin kohas ainult turismist ja meistrid ise on oma elukorraldusega, olenemata momendi turismi hetkeseisust, ülimalt rahul. 

Esimene uks, millest sisse astusin juba vist oma esimesel India nädalal oli juveeliäri AliBaba & Sons, sest see jäi mulle lihtsalt tee peale. Ja kuidas sa ikka kõnnid mööda kui sind iga kord rõõmsalt tervitatakse, küsitakse kuidas päev läks ja kuni leiadki  end ükspäev istumas nende leti ääres teetassi taga – rääkimas Himaalaja kivikestest, taimedest ja inimestest… Minu senised teadmised vääriskividest on üsna kesised, sama saab öelda kogu Himaalaja kohta. Aga ma siin kindlasti parandan seda külge. 

 
AliBaba & Sons on pere-ettevõte, mis asutati ja  paikneb siiani Nepaalis. Goasse tulevad noored meistrid juba üheksandat aastad 5-ks kuuks talvel, siinsel turismi tipp-hooajal elama – müüma – töötama. Äri alustas nende vanaisa, õpetas oskused isale, kes praeguseks on peres ainsana meistri seisuses. Kolm poega on kõik juveliirid, aga ka vanimal, Bilal-il läheb enda sõnul veel paar aastat, et samale tasemele jõuda.  Tema lemmikuks on käevõrud – kogu ilu saab korraga silmadega haarata! Et selle juures on niipalju erinevate osakeste kallal nikerdamist  ja kombineerimist, siis  tervikpilt sisaldab endas korraga nii palju. 

Ettevõtte peamine tegevus toimub Nepaalis, Kathmandus. Kaks vanemat venda on hetkel mõlemad Goas ja neile meeldib selline elukorraldus väga. Nad teevad väga oskuslikult seda, millele me Eestis üritasime  projektidega hakata rohkem tähelepanu pöörama – müüvad oma lugu! Ja mitte ainult oma lugu vaid ka kividel on oma lood ja legendid.  On kliente, kes soovivad osta endale ka lihvimata rubiinikamakat või mingit teist vääriskivi töötlemata kujul. Igal kristallil on oma vibratsioon ja see pidi olema lihvimata kivil  hästi tajutav. 

Kogu tooraine on muidugi pärit Himaalajast ja nii ongi kõikide siinsete juveeliäride juured või seosed otsaga kusagil Põhja-Indias või Nepaalis. Juveelipood avatakse hommikul väga vara ja suletakse õhtul väga hilja – siis kui tänaval enam kedagi ei liigu. Keset päeva kõige palavamal ajal on paar tundi suletud. Nad rendivad üle tee väikest maja ja pole vahet, kus nad parasjagu viibivad. Hetkel  nt. on kell pool kümme õhtul ja neil paistab olema õige mitu klienti. See töökorraldus on pigem nagu kodukohvikul, sest näen samu inimesi istumas seal tundide kaupa iga päev, ajamas juttu maast ja ilmast. Ma kahtlustan, et ega need meistrid ise ka ei tea tegelikult, mis kell nende äri avaneb ja sulgub. Siin ei ole inimestel päevaplaani ega kella. Nad lihtsalt on. Sest keegi võib tulla. Ja kui vahel ei tule, siis on ikka ilus päev.  

Raj, esimne juveliir, kes mind siin oma kivide juttu kuulama pani
Bilal, vanem vend,
kes mediteerides on jõudnud kivide hinge kuulamiseni või vastupidi – on need teda viinud mediteerimiseni.
India

Esimene kuu

Kui kõik muu liigub siin kiiresti, siis vaid lehmad tänaval ja internet on aeglased. Muud ühist neil küll ei paista. Aga kui lehmade aeglus säästab ilmselt nii nende endi kui kaasliiklejate elud tänaval –  igat nende sammu näeb kaugelt ette –  siis interneti aegluse plussidest ma esialgu aru ei saa. Paraku sunnib see mind tõsiselt kaaluma uue elukoha leidmise vajadust. On wifiga kohti linnas, kus ma saan kõiki toiminguid teha ja märksa kiiremini. Võin muidugi iga päev jalutada oma seadmetega sinna, sest – kui mägi ei tule muhamedi juurde, siis peab tema mäe juurde minema….ja füüsilist koormust on ju nagunii vaja. Aga meeleldi ma kõnniksin ringi pikemaid vahemaid  siiski ilma arvutita. 

Niipalju siis elu – või töökeskkonna kohandamisest ja kohandumisest. Loomulikult tullakse Goasse eelkõige puhkama. Olen tekitanud juba arusaamatuid ilmeid ja küsimusi, et miks ma meie maja kõrval all baaris õhtuti õlut joomas ei käi. Ja kui ma ausalt vastan, et eelistan tööd teha, siis sellest kindlasti keegi aru ei saa. Palju targem viis on vastata, et homme tulen ja iseendale kinnituseks lisada ka aeg, sest – sellest saadakse siin aru. Nagunii ma homme ei tule, aga ka sellest saadakse siin aru. Kui ma Eestis jääksin põdema mingi lubaduse pärast, mille unustan, siis siin tuleb see muster peast eemaldada ja elada hetkes, vastata arusaadavalt ja mitte iseenda vaid teiste jaoks. 

Tegelikult on see hetkes elamise oskus tohutult vajalik, sest ka Eestis olen ma vahel ainuke, kes mu lubadust mäletab. Ja kui ma seda siis miskipärast täita ei saa või unustan ja põen sellepärast tagantjärele… see on ainult minu probleem! Mul on siin veel palju õppida.  Üks neist on tänaval suure pildi jälgimine ehk vaatamine korraga igas suunas ja hetke leidmine, millal üle tee saab minna. Tänaval toimub pidev sagimine ja kohalikud sukelduvad sellesse kuidagi iseenesest. Nad ei oota kunagi viisakalt, millal koht tekib. Nad teevad selle ise. Ja mitte ebaviisakalt vaid vastastikku suheldes. Tõstavad käe ja teevad vastava liigutuse – mida ma ei oska – ja kõik saavad aru ja lasevad ta sõbralikult vahele. Nii tagurdatakse ka tipptunnil, minu jaoks süüdimatult ja keset kaost, kusagile peatades kogu liiklusvoo, aga muudmoodi siin ei saagi liikuma. 

Candolim on tegelikult väike, elanikke kirjade järgi vähemalt poole vähem kui Viljandis. Aga kõik need elanikud ja nende sõbrad ja sugulased, töökaaslased ja muidu külalised on kogu päeva keset tänavat, sest liikumine on siin tihedam kui Viljandis folgi ajal. Ja lõppematu mootorrataste, skuutrite jt kaherattaliste, autode, tuk-tukkide ja lehmade voog mõlemas suunas ei ole mitte ainult tipptunnil vaid katkeb öösel ilmselt mingiks ajaks. Kuigi ka selles pole ma veel päris kindel. Enne kui näinud ei ole. 

Ma tõlgin siin Human Designi raamatut eesti keelde. Ja millalgi ta ilmub – millal täpselt, ei oska öelda. Olen sellest raamatust endiselt nii vaimustuses, et hea meelega tegelekski ainult sellega. Küllap ma millalgi puhkan ka rohkem. Ja ookeanis käin ju ka mitte just iga päev, aga piisavalt, et seni ei ole tundnud pideva puhkuse järele vajadust. Võibolla sellise elukorralduse juures seda ei tulegi, sest mis peaks ära väsitama? Ainult palav ilm – mida ma siia otsima tulin. Ja leidsin! 

selline iludus tuli mind hommikul rõdule tervitama, hääl oli tal ainult üks totutamine. totutasin vastu.
…aga pildile oli teda täies suuruses raske saada ja ma ei tea täpselt, kes ta on
siin on ilmselgelt tegemist soojavaresega! ja neid on siin palju
kui sellel tänaval saavad kokku kaks suurt turistibussi, siis kogu muu liiiklus surutakse hetkega kõnniteele ja selleks peavad nii kaupmehed kui jalakäiad alati valmis olema. Huvitaval kombel – ongi!