Kategooria: India

Selline saab olema raamatu pealkiri. Olen paar päeva kosunud sellest kahest päevast, aga täielik taastumine võtab ilmselt kauem aega. Blogisse saan kirjutada ainult taustast, sest kõik muu, mis toimus oli liiga intensiivne, et mingit lühiülevaadet teha.

Niipalju ehk, et see, millest raamatus juttu tuleb, saab toimuda ainult Indias ja ainult üksinda reisides.

Nüüd aga reisist. Lennuk väljus Goa lennujaamast õhtul kell 10, nii et öö pidin mööda saatma Delhis. Vastu minu ootusi, mis kujutluses sisaldasid kusagil saalinurgas tukkumist ja kella vaatamist, oli see öö täis tihedat sebimist, vaidlemist, tõestamist, närvitsemist. Tagantjärele paistab see kui komöödia.

Kui oled kolm kuud elanud 30 kraadises kuumuses, siis öise Delhi 11 soojakraadi tõid mu kiiresti maa peale tagasi. Maa peal olekuga kaasneb ka pidev allergiline nohu. Panin selga kõik kaasasolevad riided, sest tuli väljas bussi oodata, et jõuda teise terminali kust väljuvad rahvusvahelised lennud.

Võin nüüd julgelt öelda, et Indiast lahkumine teeb mind alati haigeks. Kaks korda olen seda enne teinud ja nüüd oli kolmas kord. Ei lasknud India mind ka seekord ära vaid kinnise ninaga. Olukord kujunes nii, et lennuki väljumisaeg oli ammu möödas kui mina sinna jõudsin ja kiirustades suutsin komistada ja lüüa ära oma põlve. Ärge diagnoosi vastu huvi tundke, sest ravin ma end ise, aga see võtab veidi rohkem aega.

Nepaali viisa saamist uurides leidsin igalt poolt, et on vaja vähemalt 30 USA dollarit ja passipilte. See ei paistnud väga vana info olevat. Kohale jõudes selgus, et oli ikka piisavalt vana küll. Pilt tehti kohapeal nagu mujalgi ja täna aktsepteeritavate valuutade nimekiri on siin:

Taksoletis keelitati mind kohe tühistama oma broneeritud majutus ja valida hotellituba, mis loomulikult kallim…aga takso sinna tasuta. Kogukulud loomulikult minu kahjuks pluss veel tühistamise tasu. Kaalusin küll seda varianti, sest tegelikult olen ju ainult 2 ööd, saaks soojas olla….aga milleks mulle kesklinn? Käia ma nagunii ei saa. Võtsin takso ja läksime mu broneeritud Travelers Home -i otsima. Taksoga päris kohale ei saanduki, tuli veidi ka jalgsi käia. Aga külalistemajast tuldi mulle vastu ja nii me siis koos kohale komberdasime.

Juhuseid ei ole ja õige pea selgus ka põhjus, miks mulle oli just seda majutust vaja. Seal aias ja majas toimuvad jooga ja meditatsioonitunnid ning joogaõpetaja oli ka reikimeister, kes kohe mu põlve ette võttis. Kütet majas ei ole ja minu tuba soojendas väike puhur, mis suutis täitsa talutava temperatuuri öösel luua.

Nina oli mul endiselt kinni ja selline pilt – veeanum koos paberikuhjaga, on lihtsalt paratamatus. Aga seinal on väga hea tekst!

Mõned pildid ka Katmandu tänavatelt – õigemini küll kahelt kõrvaltänavalt, sest kaugemale ma ei hakanud liipama

• 

• 

• 

Miks kõrge müür nii teravaks on tehtud, ei tea. Nepaallased tundusid olema äärmiselt rahulikud, tasakaalukad ja abivalmis. Üllatusin, et see kliima kaktusele nii hästi sobib, sest öösiti on seal vaid paar kraadi sooja.

Loomulikult oli minul pidevalt külm. Teisel päeval päikest ei olnud ja õhk oli umbes 15 kraadi, öösel 5 ja kivipõrandad olid toas külmad. Minu suureks imestuseks käisid kõik majas ringi paljajalu. Ja ei näidanud mingit märki sellest, et neil jalad külmetaksid. Need inimesed seal mägedes peavad olema teistmoodi üles ehitatud! See ei ole muudmoodi võimalik!

Kesklinn pidi olema 10 minuti kaugusel. Ma ei hakanud mõõtma aega, kui kaugel ta minu valutava põlvega sealt täpselt oli.

Lennujaama tagasisaamiseks teisel hommikul oli vaja taas takso tellida, aga kuna taksoni oleks mul olnud vaja kõndida koos kohvriga, siis leidus parem variant. Võõrustaja pakkus, et viib mu hommikul mootorrattaga ise lennujaama. See väike kohver mahub ilusti meie vahele ära ja nii paistis asi lihtne. Hommikul sadas aga vihma ja oli umbes 10 kraadi. No ei olnud see templite saamine passi mulle lihtsaks tehtud!

Panin selga jälle kõik riided, lisaks tekk ümber ja nii me siis läbi hommikuse vihmase Katmandu sõitsime.

Tagasitee Goasse oli märksa rahulikum ja reede õhtuks maandusin lõpuks siin soojuses – nohuselt, longates, väsinult ja ka palavikus. Aga passi olin neli templit juurde saanud, mis lubab mul siin edasi elada ja nüüd on aega veidi kosuda.

Kui ma Ajurveda lehti lappasin hakkas otsingutest välja tulema sellele nii poolt- kui vastuarvamusi. Ja nii samm-sammult edasi viis üks leht teiseni kuni jõudsin hoopis teistlaadi katsetusteni. http://healthyindianow.in/ lehel toodud väited olid mulle äratundmine, sest olen kogu aeg teadnud, et on olemas teine tee…. Seda kirjutasin ka kodulehe omanikule Rajinder Singh Bhallale ja soovisin juhatust, kas tema lehel kusagil on ka eraldi teemat silmade kohta.

Olen kaks aastat teinud silmakoolitusi lühi-ja kaugnägelikkusest vabanemiseks ja tihti on minult küsitud ka kae ja glaukoomi kohta. Kuid need on haigused, mis vajavad midagi rohkemat. Mu silmatreening küll aktiveerib kõiki silmadega seotud lihaseid ja närve, aga nendest haigustest vabanemiseks on olnud mingi lüli puudu. Nüüd paistab, et olen sellele jälile saanud. Ükskõik kui ulmeline või veider kogu selle india mehe jutt teile võib alguses tunduda, siis mina sain kindla vastuse oma teejuhilt, et see kõik on õige…. kuid et seal on vaja täpsustusi. Sellega ta väidetavalt ka ise praegu tegeleb. Mis puudutab eraldi silmahaigusi, siis ta väitis, et ei kae (cataract) eemaldamise ega teisi operatsioone pole vaja kui inimene järgib neid põhimõtteid, mis on tema kodulehel kirjas. Tõlkisin ära selle alguse ja plaanin tõlkida veel mõned osad, et siia üles riputada. Hetkel siis on olemas postitus: https://orbiidilhumandesigniga.ee/2019/11/27/uks-ravi-koikide-haiguste-puhul/

Hakkasin ise kolm päeva tagasi katsetama tema meetodeid, aga minu puhul on nüüd see häda, et mul pole hetkel ühtki sellist haigust, millest silmnähtavalt vabanemine saaks toimuda. Siiski võin juba öelda, et söögiisu on mul tänaseks oluliselt tõusnud. Ja see on suur asi kui võrdlen eelmise aastaga, mil oli isu täiesti kadunud. Tookord arvasin, et kogu see masala ja teised lugematud punast värvi maitsed, mis sulandusid mulle ühesuguseks teravaks elamuseks tegid selle töö, siis lugedes nüüd tema blogi, sain aru et asi oli vedelikes. India tugevate maitsete juurde pole muidugi mingi probleem pidevalt vett juua. Soovitan lisada ka Eestis rohkem maitseaineid kui hakkate vee joomist selle järgi katsetama. Igal juhul tegelen ma kogu selle asjaga nüüd edasi ja ka blogi autoril on palju katsetusi pooleli, millest oleks väga huvitav kuulda. Loodan temaga varsti kohtuda, kuigi hetkel ma ise Delhisse sõitma vist ei hakka.

Ja kuna ma tahan soovitusi järgida, siis on targem kodus süüa teha, sest väljas süües ei saa ju kuskile pikali kohe visata. Nii ma siis täna käisin korraks juttu ajamas meie kõrvaltänava restoranis ja menüü jäi napiks nagu pildilt näha

Tegelikult polnud see pilt seal sugugi nii tühi nagu minu laud; kõrval käis pidev leivaküpsetamine ja kui minust täna sööjat ei olnud, siis tegin vähemalt pilti küpsetajast, kes kohe rõõmuga poseerida tahtis 🙂

Mina pean hakkama mõtlema hoopis sellele, kuhu ma siis sel korral 3 kuu möödudes sõitma peaksin. Sest viisareziim ei luba mul rohkem järjest Indias viibida. Vaja jälle kusagilt saada tempel passi Jaanuaris ja siis võin tagasi tulla. Arutasin seda siin ühe kohaliku tuttavaga, kes soovitas Nepaali minna ja juba said rongidki välja valitud kui selgus, et Nepaalis on üsna jahe… Ja minul saapad ja soojemad riided Tallinnas…sest kõik soovitasid olla seekord targem ja mitte vedada kaasa ülearuseid asju! Targem või mitte, aga seekord Nepaal jääb ära. Valikusse jääb praegu Bangladesh, mis peaks soe olema ja kuhu saab minna nii, et siit rongiga Kolkatasse ja sealt edasi laevaga üheks päevaks või kaheks siis Bangladeshi.

Siin müüakse tänaval ikka kõike ja eelmisel aastal ma imestasin kuidas üks mees omale elatist teenib müües päevast päeva maakaarte mööda tänavaid kõndides. Aga nii ta siin tegutses ja paistab, et elas ära. Sest tegutseb siiani. Ja müüb jälle maakaarte. Tegin ühest pilti, mida ta mulle müüa tahtis – nii Kolkata kui Bangladesh on ilusti peal ja see laevareis paistab üsna lühike olevat ….võrreldes rongisõiduga, et sinna laevani saada.

Happy Holi ehk kevad käes

Goa loodusest

Vürtsifarmis

Goa hitte külastamas

Märts

Pidevad uuendamised

Väljas on veebruar täna

Koduaia loomad

Templid Colombos

Incredible India II

Incredible India I

Jaanuarikuu

Uus Aasta

Kollased Jõulud

Talvine pööripäev

Kolimine

Originaalvõltsing

Mõistatused

Juveelid ja Juveliirid

Esimene kuu

Troopika

Paralleelmaailmad

Kohanemine

Jõudmine Indiasse

Olin oma mõtetes juba India blogi otsad kokku tõmmanud ja arvasin, et teen viimase sissekande kui tagasi Eestis olen. Aga võta näpust! Eile hilisõhtul algas kevad ja siin tähistatakse seda värvikalt igas mõttes – 20.märtsil algas ja täna on kõige ohtlikum ringi liikuda, sest igal pool võid saada värvidega üle valatud. Pidu kestab aga edasi ja ka tänasega see ei lõpe – eks see elu ju peakski üks suur rõõmupidu olema! 🙂 Sel aastal oli aga kahtlusi, et kas see üldse toimub siin, sest Goa peaministri matustega seotud ametlik leina-aeg võis venida mitmele päevale. Niisiis otsustasingi päev otsa kodus istuda ja kirjutada kirjutamata kirjutisi.

Minu naaberkrundil on käinud ehitus-ja koristustööd kõik need 4 kuud, mis ma siin olen olnud, aga pole seni aru saanud, mida seal ehitatakse. Mõni aeg tagasi oli seal mingi üritus korraks, aga ei rohkemat. Nädal tagasi sõitsid sinna äkki vilkuritega politseiautod ja paljud teised autod, oli muusikat ja lärmi mitu päeva. Siis kui kõik vaikseks jäi selgus, et tegemist Bollywoodi võtteplatsiga.

Templeid külastades, aga ka igapäevaselt mujal ei saa kellelegi märkamatuks jääda kirevad lillevanikud tagetese õitest. Miks just see lill ja mis on selle tähendus hindudele? Neid viiakse kõikidesse pühadesse kohtadesse nii pidustuste ajal kui ka lihtsalt jumalate austamiseks, need ripuvad kauplustes ja bussides, autodes ja postamentidel. Isegi ookeanilained toovad aeg-ajalt vanikuid või nende jäänuseid randa. Marigold ehk Tagetes on oma nime saanud etruskide tarkusejumalalt “Tages”. India kodudes kasutatakse tihti ka tagetese ja mango õitest tehtud vanikuid toranasid peaukse kohale riputamiseks. Üks tugev põhjus tagetese õite kasutamiseks on väidetavalt tema kaistefunktsioon putukate vastu. Tema üsna vänge lõhn peletab putukaid ja muid kahjureid eemale.

Aga hinduismis nagu ka kristluses, omistatakse tagetesele suurt spirituaalset tähtsust – siin on elu sellega igapäevaselt väga läbipõimunud. 25.märts on see päev kui külvatakse tagetese seemned, sest see on päev kui peaingel Gabriel teatas neitsi Maarjale , et nüüd on Jeesus Kristus tulemas….

Hinduismis sümboliseerib see lill häid endeid. Safran oranz värv tähendab loobumist ja selle viimine jumalatele üleandmist, alistumist. Õied on silmapaistvalt värvikad, nende kohalolek muudab sündmuse mitte ainult ilusaks vaid ka elavaks ja energiliseks. Oluline on ka see, et need õied on Indias väga kättesaadavad, kasvavad üle riigi, igal pool.

Mis ma siis siin viimased nädalad teinud olen? Olen Human Designi raamatu tõlkimisega jõudnud viimasele leheküljele – ja seda viimast nüüd mitu päeva hoidnud! Kuna siin on raskusi internetiga, mis on äärmiselt aeglane kui teda üldse on, siis on mu tõlketöös ikka ette tulnud raskeid hetki – ülekantud tähendusi ja fraseoloogilisi verbe. Olen neid kogunud ajaks kui infole ligipääs paraneb. Aga – kus häda kõige suurem, seal abi kõige lähem. Mu inglastest naabrimehed on osutunud selle juures väga väärtuslikuks seltskonnaks ja nüüd ongi kõik sedasorti küsimärgid lahenduse leidnud. Ja tuleb see viimane leht ka ära lõpetada.

Kuidas kohalikud inimesed internetis surfavad on hämmastav. Nad saadavad sõnumeid ja pilte olles skuutriga keset liiklust – kõike nähes, kuuldes ja tajudes. Restoranide kiiret netti kasutavad peale minu loomulikult paljud, aga selliste tingimuste ja poosideni jõudmiseks nagu alloleval pildil on mul veel pikk maa minna.

India tänavapilt on kirju ja õhtuses tuledesäras koos muusika ja soojusega on midagi müstilist. Nii värviküllane nagu on loodus, on ka inimesed. Mitmetes värvikombinatsioonides sarisid võib näha möödumas siin-seal nii hommikul kui õhtul, nii tänaval, poes kui rannas. Kõige kirevamaks kohaks osutus aga kangapood

Aga nüüd on aeg otsad siin Indias kokku tõmmata ja kohvreid hakata pakkima. Olen seda seni suutnud teha vaid mõttes. Ja jõudnud ka otsusele, et ühe koti jätan ennast siia ootama järgmist sügist.

Kas pole tõetruu monument koerast? Millised värvid, varjundid ja peensusteni lihvitud jooned! Tegin pilte sellest mitmete nurkade alt.

Samal reisil Goa hittide külastamisest oli meil kohalikus looduspargis ja loomaaias veel mitu huvitavat objekti. See loomaaed on veidi teistsugune, kui need mis suurlinnades oma liigirohkusega kõik maailma loomad koju kätte üritavad tuua. Siinses olid kõik kohalikud loomad, kes ilmselt dzunglis liikudes ka vastu võivad tulla. Nad olid võimalikult looduslikes tingimustes, suurel territooriumil ja mõnele neist oli see pigem turvakodu. Nagu sellele ühe jalaga papagoile, kellest mõni päev tagasi fb-sse video postitasin ja kes üsna vilkalt mööda traatvõrku ringi ronis ja häälitses.

Üks huvitav puu oli parapähkli – ehk brasiilia pähkli puu. Otsisin internetist eestikeelset infot ja pilte, aga need olid üsna kesised ja puud ennast pildil peaaegu ei paistnud. Siinses pargis oli neid vähemalt kaks, ühel “pommid” pähklitega küljes ja teine alles liiga noor ja ainult roheline. See puu, lad.keeles Bertholletia, peab üks väga eriline puu olema, sest kui ta on oma perekonna ainus esindaja taimeriigis, siis on see juba tähendusrikas fakt. Kel huvi, mis teda nii eriliseks teeb, saab seda omaette edasi uurida. Mina üritasin teha pilti lähemalt ja kaugemalt, et saaks näha nii puud tervikuna kui pomme ka.

Puitunud vartega liaanid moodustavad uhkeid serpentiine, millest ilmselgelt on inspiratsiooni saanud jõulukaunistused.

India on mulle siiamaani tervikuna nii huvitav olnud, et mind pole tõmmanud kusagile ekstra põnevust otsima. Vaatamisväärsused on mujal piltidel alati ilusamad, kui neil, mis oma telefoni salvestatud. Niisiis meeldib mulle tutvuda kuulamis-ja maitsmisväärsustega ja kõige sellega, mida oma meeled mulle kokku miksivad lähiümbrusest. Aga see sõltub mõistagi ka palju inimestest, kes mu lähedale satuvad. Katrin on juba aastaid siin erinevaid reise korraldanud eesti gruppidele – nii jõudsin ka mina reisile, millel nimeks” 6 Goa hitti”

Algas see reis sõiduga läbi Vana- Goa ja kiriku külastusega, kus hoiul katoliku misjonäri Saint Francis Xavieri pühad jäänused. Need viimased olid kõrgel ja ligipääsmatud, aga see oli tegelikult esimene kokkupuude mul üldse India kristliku kirikuga – et ta on olemas, rahvast täis ja kuidas see kõik siin välja näeb.

Siis suundusime Pondasse, kus ootas meid dziip, et viia läbi dzungli Dudshagari kose juurde. Tegemist India kõrgeima kosega, asub Bhagwan Mahaviri looduspargis.

Mitu kilomeetrit me seal dzunglis sõitsime on raske hinnata nagu siin üldse on igasuguse teekonna pikkus palju vähem olulisem kui selle läbimiseks kuluv aeg. Minu jaoks oli dzungli mõiste seotud ettekujutusega lapsena loetud paljudest reisikirjadest ja oli märksa teistsugusem, kui see, mis siin ümber avanes. Aga pidev dziipide vool edasi-tagasi oli huvitav nähtus. Seal pidi ju midagi olema!

Kuigi ahvide söötmine oli rangelt keelatud, siis mõni ikka otsis kotist midagi ja nii nad seal siis muudkui voorisid autode vahel, peal ja all. Üks huvitav kogemus oli, et looduskaitsealale sisse sõites kontrolliti kotte ja nummerdati ära kõik kaasasolevad plastpudelid. Seda tehti ka tagasisõites, püüdes sellega hoida ära pudelite jõudmist loodusesse. Võib ju mõelda, et asi see silt sealt siis ära rebida koos numbriga või peita pudel kotipõhja vms – aga inimene on mõtlev olend ja selline asi paistab täiesti toimivat. Selline nummerdamine kannab rohkem sõnumit kui tühipaljas keelumärk, et prahti ei tohi maha vaisata. Ja ega keegi ei taha ju loopida sihilikult midagi looduskaitsealale, eriti kui selleks peab veel mingeid lisaliigutusi tegema hakkama. Igatahes mingeid pudeleid ja plastmassi kusagil vedelemas ei näinud.

See oli üks eriline koht, sest nagu pildilt paistab on see “isekallistav” puu, millele ei pea käsi ümber panema vaid lihtsalt juurde minema. Peale meie sessiooni tekkis sinna mööduvatest turistidest järjekord, kes tegid peamiselt selfisid, mis on siin kui kõige populaarsem rahvussport, -kultuur ja -hobi.

Vesi oli puhas ja parasjagu külm. Ujuma tohtis minna vaid päästevestiga ja seepärast oli veidi probleem pead vee alla saada – kuigi jahutus kulus igati ära. Järv kubises suurtest forellidest, kes olid vist inimestega koos ujumisega üsna harjunud. Nii tuligi siis lihtsalt sinna kalaparve siseneda ja tunda aeg-ajalt kedagi vastu kõhtu või kätt liikumas, sest ega neil polnudki ruumi mujale minna.

Kose juures olid peamiselt esindatud vene ja india turistid. Peale ahvide me mingeid loomi tee ääres ei näinud. Aga tihe liiklus hoiab neid ilmselt sellest kohast kaugemal. Ja hindud elavad tihedalt koos, nii et mingeid väikseid omaette külakesi ei eksisteeri. Kui on metsik loodus, siis on seal omad seadused ja inimene peab sellega arvestama. Kose juurest ülevalt läks mööda ka raudtee, nii et see ei ole päris puutumatu koht. Aga turistidel huvi on ja töökohti on selle teenindamiseks kohalikel päris palju – alustades autojuhtidest, valvurid, pudelikontrollijad, pudelinummerdajad, turvatöötajad järve ääres, päästevestide jagajad, lisaks sai ju turistidele kaasa müüa kõike mõeldavat -jooke, sööke, ka ahvide toitmiseks – kuigi see on keelatud, sest kui hooaeg lõpeb läheb söötmisega harjunud ahvide elu raskeks.

Olen oma sõna pidanud ja viimased paar nädalat iga päev – ühe väikse erandiga – ujumas käinud. Tuul on aga järjest tugevam ja mõni päev on see vees käimine ikka tõeline võitlus püstiseismisega. Ujumine on see vaid tinglikult- kui eile oli ilm üsna mõnus ja sai lainetest läbi hüpata, siis täna viskas suur laine mu kohe kukerpalliga tagasi, polnud turvaline kaugemale minna.

Kogu ranna ulatuses on veest prügi tulnud üllatuslikult vähe, peamiselt palmioksad, pähklid, plätud ja prillid. See mis liival vedeleb on enamasti ikka puhkajatest jäänud. Loodan, et nad suudavad lähiajal siin kuidagi ka prügimajandust hakata organiseerima. Ei rannas ega tänavate ääres pole kusagil prügikaste. Arvata võib et poleks ka nende tühjendajaid ega kohta kuhu tühjendada jne ehk kogu ahel on puudu. Osaliselt täidavad seda rolli lehmad, koerad ja prahipõletajad. Aga kogenud Goas talvitujate jutu põhjal on siin elu väga kiiresti arenenud viimastel aastatel. Nii et kõik on võimalik!

Märtsi alguseks on siin tunda, et kliima on oluliselt niiskemaks läinud ja palavus tundub palavam kui enne. Lohutuseks niipalju, et kogu aeg pidi hullemaks minema kuni mussoonide aeg kätte jõuab. Nii mõnigi puu on vilju hakanud kandma, mõni õitseb ka samal ajal edasi.

Kas ma siin seda pähklit ka kasvamas näen on küsitav. Sellest puust möödun alati kui randa kõnnin ja jälgin, mis temaga toimub. Õitses küll usinalt ja teeb seda ikka edasi, aga vilju on seni vaid mõni üksik.

• 

See liiga magus õuna sugulane on nii magus, et peab süües vett peale jooma. Tegelikult on siin enamus puuvilju ikka veel harjumatult magusad. Aga olen leidnud lõpuks lahenduse, kuidas ise endale india sööki teha nii, et pärast süüa ka on võimalik. Katsetasin siin igasuguste biryianidega, mis kippusid ikka päris teravaks kätte ära minema. Ja kui vähe maitsesegu lisasin, siis ei olnud nagu üldse enam mingit maitset. Nüüd tuleb lihtsalt raputada tunde järgi segu ja siis süüa kõrvale värsket kurki kui järjekordselt toit liiga maitsekaks osutub! Kurgid muide on siin täpselt sama maitsega nagu Eestis avamaa kurgid.

Minu suurim leid nädalapäevad tagasi olid seened kohalikus poes – austerservikud! Kuna ma ise tegelesin mõned aastad tagasi nende kasvatamisega Eestis, siis tean neist üsna palju ja võtsin kohe mitu karbitäit. Ja nad olid väga värsked, maitsvad, lõhnavad ja – odavad – 50 ruupiat (a 60 eurosenti karp). Karbil muidugi rohkem infot peal ei ole, kaalust rääkimata aga ehk 250 grammi võis olla. Nüüdseks olen neid toonud sealt veel mitu korda, praadinud ja hapendanud ja paneerinud. Siiani imestanud, et mis nipiga nad siin ussitama ei lähe enne poodi jõudmist. Sest elu on siin igal pool maas ja õhus palju rohkem kui Eestis. Täna siis leidsin poes juba ka seenekarbist ussid….ja sääsed…õnneks mitte kõigist. Aga karta on, et see toob nende müügile siin kiire lõpu, sest mingeid hoiutingimuste parandamisi ette ei võeta niipea. Mitu kuud haises kalalett üsna jubedalt ja eelmisel nädalal jõuti lõpuks selleni, et paigaldati kaladele külmlett! Seened aga alles ilmusid – loogiliset võttes võiks olukord paraneda sügiseks kui üldse.

Mõned aastad tagasi ajasid mind närvi pidevad update -d, mida arvutisse installitud programmid iseenesest tegema hakkasid – alati kõige ebasobivamal ajal. Siis kui oli just vaja mingit projekti lõpetada või ootasid panka sisenemiseks mobiil- ID paroolile tuvastamiseks kinnitust ja selleks hakkasid sekundid tiksuma. Muutsin arvuti seadeid nii, et ainult minu loal algaks uuenduste allalaadimine – mis viis selleni, et ühel ilusal päeval ei suutnud enam midagi avada ega alla laadida…… Tegeldes Human Designiga ja vaadates tihti väga suurt pilti näen ma, kuidas planeedid meid ennast iga päev samamoodi “update -vad “. Enamik meist ei pööra sellele tähelepanu ja kes jõuakski pidevalt jälgida, aga – seda ei saa sulgeda! Me ei saa nihutada Merkuuri retrograadi enda jaoks sobivamale ajale kui väidetavalt toob ta kaasa suhtlemisprobleeme. Ja Kuu alustab oma uut ringi uude märki/energiasse sisenedes meilt nõusolekut saamata. Kes on oma disainiga tuttav, siis võib arvestada, et need, kes tüübilt Reflektorid või Projektorid, võiksid hakata vähemalt Kuu liikumist rohkem arvestama. Miks just nemad – sest nad on tundlikumad väliste mõjude suhtes. Kõik uueneb meie ümber nagunii pidevalt ja sellega võitlemine on mahavisatud energia. Selle eiramine toob aeg-ajalt ebameeldivaid üllatusi. Aga seda on võimalik ka enda kasuks tööle panna! Tundlikud tüübid peaksid iga uue Kuu loomise ajal end ümbritsema positiivse energiaga. Selle võib vabalt ka ise luua kui väline maailm parasjagu ei paku. Pole ju palju meeles pidada? Me peame ise uuenema ja need update-d leiavad meid igalt poolt üles. Järjekordne uus Kuu siseneb järgmisse sodiaagimärki…nagu aasta tagasi – aga see ei ole sama uuendus. Kõik on hoopis teine! Me ei pea seda lugema taevakehadelt, vaid võime iseenda ümber toimuvatest muutustest seda näha. Ka järgmine generatsioon update-b nii meid kui kogu ühiskonda. Ja uuendused ei meeldi, sest ajavad mugavustsoonist välja. Kui kedagi vaevab rutiin, siis on lihtsalt üks update – või mitu – tegemata. Elu nõuab uuenduste allalaadimist, kui ei taha ühel päeval tunnistada, et sa “ei ava” enam ühtki asja, et emotsioonid on lukus ja maailmas toimuv ei kõneta sind enam või kui, siis vaid hirmutab.

Siin paar näidet kohalikust faunast, kes mind on kõnetanud: meie majavalvur on harjunud hommikuti kõiki kohalolijaid tervitama ja tihti tormab ta avatud ustest sisse-välja…aga uks on vaja avada, et hommikul värsket õhku saada. Ja mina ei taha koera sisse lasta. Ta teab seda. Nii ta siis ootab mu ukse taga kuniks see avaneb ja nüüd siis leidis sellise viisi mu tuppa pääsemiseks:

Lontkõrvadega kitsede pildistamine viis ka selleni, et üks modell tahtis mulle liiga lähedale tulla. Küllap ta teadis, et mul oli Eestis koduloomade allergia ja tahtis veelkord kinnitada, et siin olen sellest vaba.

Mulle hakkab vaikselt kohale jõudma, et varsti on märts ja selle järel märtsi lõpp. Ja ma pean end siin kokku pakkima, et suvest kevadesse sõita. Vaevalt et see mingit suuremat segadust mu sisemises ajaarvamises enam tekitada saab, või kui – siis tuleb kiirelt aprillist talv ja maist kevad teha. Senist tempot arvestades peaksin oma raamatu tõlkimisega ka märtsi lõpuks valmis saama. Kuigi on olnud mõningaid ajutisi probleeme nagu puudulik internet, elekter, puuduv laud elamises ja iseenda vajalikus konditsioonis hoidmine, siis on need pisiasjad siiski kõik lahendatavad. Mul on siin viimasel ajal ka valvur kõrval, kes igal hommikul käib ja kontrollib, et ma ikka kirjutaks ja keegi ei segaks….

Mõned päevad tagasi oli siin nii tugev tuul, et öised hääled katustelt ja puudelt jagasid lubadusi igatsorti ekstreemsusteks. Hommikuks olid katused siiski alles, palmid samuti kuigi mitmete pähklite võrra kergemad. Aga rannast oli see tuul laineid tõstes ja möllates suure osa liivast lihtsalt kaasa viinud. Ja see, mis on alles või nüüd jälle tagasi uhutud, on nii pehme, et lähipäevil seal pikka maad käia ei kannata. Võtsin just uuesti ette tihedama rannaskäimise, sest viiruste põdemisega jäi see osa napiks ja tundub, et nägu hakkab juba kahtlaselt heledaks muutuma. Puhkajaid on küll vähem kui aastavahetusel ja vesi ka nagu natuke külmem, aga need kes on, teevad seal täispikki raskeid tööpäevi. Seda on näost ja nahast näha! Mulle meenutab see paratamatult aega, kui me kunagi oma kursusega Moldaavia praktika ajal end igal hommikul sundisime Dnestri äärde minema ja päikest võtma niipalju kui antakse – hoolimata palavusest ja tolmust ja puuduvast liivast – mudast tilkudes jõest väljudes oli hing siiski rahul ja endale linnuke kirjas, sest – kõik oli vaja kätte saada! Õnneks on minul siin piisavalt aega, ega pea nii intensiivsetele rannaprogrammidele mõtlema! Ja ookeanilained Goa rannas on endiselt võrratud!

Kohalike elanike rannamõnude nautimises on kindlasti erinevusi meie harjumustega. Aga ega neil ei ole ka kunagi päikesest puudust käes ja pigem panevad rõhku sellele, et end päikese eest varjata: kes ja kuidas siis seda parasjagu väljendab

oravad

Siin sain pilti püüda kolm oravat, kokku paistab neid olevat viis, esialgu, aga lärm kasvab iga päevaga, nii et ma kahtlen nende kokkulugemise õigsuses. Paar päeva tagasi oli mu köögis keegi ära söönud pikuti pool banaani. Järelejäänud osa oli hambajälgi täis-jõudsime kõik konsensusele,et hiired… ja said aknavahed korralikult kinni topitud. Ka peremehe koerale said sõnad peale loetud ja juhtnöörid jagatud-talle pidi hiirte-rottide püüdmine tuttav olema, kui neid ilmub. Seda videod vaadates aga arvan ma, et sai seekord koerale valesid juhtnööre jagatud ja süüdlasi tasuks hoopis mujalt otsida.

Kõige kummalisem olevus, keda seni olen Goas kohanud on meie maja seinal pildi taga elav konn. Ta elab seal juba aastaid ja muudkui kasvab suuremaks. Panen temast kohe mitu pilti, sest huvitav oleks kindlaks teha lõpuks kellega tegu ja mis imelikke kombeid tal veel võib olla. Nime kahjuks pole veel leidnud, kuigi kasutasin erinevaid interneti otsinguid.

Õhtuti tuleb välja, istub pildi raami üleval nurga peal ja püüab sääski. Päeval magab pildi taga. Segamine talle ei meeldi ja siis ta seal hakkab siplema, kui päeval piiluda.

Kuidas see pilditagune tema koduks sai, pole mulle täpselt teada. Aga räägitakse, et ta vahel hüppab sealt ka alla. Kahtlemata on pilditagune päeval üks kõige niiskem ja jahedam koht kujuteldavatest. Kiviseinad õhkavad ka jahedust kui päike peale ei paista – ja küllap on see konn leidnud endale sobiva aja kuidas pikk kuivaperiood üle elada. Mussoonvihmade aeg on ilmselt pidu siin kõigil kahepeaiksetel ja siis on taregm kõigil mittekahepeaiksetel siit lahkuda või väljakutseteks valmistuda.

Teises maja otsas on seinal väiksem pilt ja seal taga pidi elama väiksem konn. Mina teda veel näinud ei ole, aga usun küll, et nii see võib olla. Sellised majavalvurid on meil siin, kes hämaruse saabudes kohe oma posti sisse võtavad. Üks teine majavalvur on veel – pererahva koer, kes elab kolmanda korruse kõige tagumise toa parempoolses tagumises nurgas. Mida ta seal valvab, pole täpselt teada, aga hääle järgi otsustades talle tegevust jagub.