Advertisements
Kategooria: India
Happy Holi ehk kevad käes
Olin oma mõtetes juba India blogi otsad kokku tõmmanud ja arvasin, et teen viimase sissekande kui tagasi Eestis olen. Aga võta näpust! Eile hilisõhtul algas kevad ja siin tähistatakse seda värvikalt igas mõttes – 20.märtsil algas ja täna on kõige ohtlikum ringi liikuda, sest igal pool võid saada värvidega üle valatud. Pidu kestab aga edasi ja ka tänasega see ei lõpe – eks see elu ju peakski üks suur rõõmupidu olema! 🙂 Sel aastal oli aga kahtlusi, et kas see üldse toimub siin, sest Goa peaministri matustega seotud ametlik leina-aeg võis venida mitmele päevale. Niisiis otsustasingi päev otsa kodus istuda ja kirjutada kirjutamata kirjutisi.
Minu naaberkrundil on käinud ehitus-ja koristustööd kõik need 4 kuud, mis ma siin olen olnud, aga pole seni aru saanud, mida seal ehitatakse. Mõni aeg tagasi oli seal mingi üritus korraks, aga ei rohkemat. Nädal tagasi sõitsid sinna äkki vilkuritega politseiautod ja paljud teised autod, oli muusikat ja lärmi mitu päeva. Siis kui kõik vaikseks jäi selgus, et tegemist Bollywoodi võtteplatsiga.
Templeid külastades, aga ka igapäevaselt mujal ei saa kellelegi märkamatuks jääda kirevad lillevanikud tagetese õitest. Miks just see lill ja mis on selle tähendus hindudele? Neid viiakse kõikidesse pühadesse kohtadesse nii pidustuste ajal kui ka lihtsalt jumalate austamiseks, need ripuvad kauplustes ja bussides, autodes ja postamentidel. Isegi ookeanilained toovad aeg-ajalt vanikuid või nende jäänuseid randa. Marigold ehk Tagetes on oma nime saanud etruskide tarkusejumalalt “Tages”. India kodudes kasutatakse tihti ka tagetese ja mango õitest tehtud vanikuid toranasid peaukse kohale riputamiseks. Üks tugev põhjus tagetese õite kasutamiseks on väidetavalt tema kaistefunktsioon putukate vastu. Tema üsna vänge lõhn peletab putukaid ja muid kahjureid eemale.
Aga hinduismis nagu ka kristluses, omistatakse tagetesele suurt spirituaalset tähtsust – siin on elu sellega igapäevaselt väga läbipõimunud. 25.märts on see päev kui külvatakse tagetese seemned, sest see on päev kui peaingel Gabriel teatas neitsi Maarjale , et nüüd on Jeesus Kristus tulemas….
Hinduismis sümboliseerib see lill häid endeid. Safran oranz värv tähendab loobumist ja selle viimine jumalatele üleandmist, alistumist. Õied on silmapaistvalt värvikad, nende kohalolek muudab sündmuse mitte ainult ilusaks vaid ka elavaks ja energiliseks. Oluline on ka see, et need õied on Indias väga kättesaadavad, kasvavad üle riigi, igal pool.
neid saab osta ukse tagant enne sisenemist
Mis ma siis siin viimased nädalad teinud olen? Olen Human Designi raamatu tõlkimisega jõudnud viimasele leheküljele – ja seda viimast nüüd mitu päeva hoidnud! Kuna siin on raskusi internetiga, mis on äärmiselt aeglane kui teda üldse on, siis on mu tõlketöös ikka ette tulnud raskeid hetki – ülekantud tähendusi ja fraseoloogilisi verbe. Olen neid kogunud ajaks kui infole ligipääs paraneb. Aga – kus häda kõige suurem, seal abi kõige lähem. Mu inglastest naabrimehed on osutunud selle juures väga väärtuslikuks seltskonnaks ja nüüd ongi kõik sedasorti küsimärgid lahenduse leidnud. Ja tuleb see viimane leht ka ära lõpetada.
Kuidas kohalikud inimesed internetis surfavad on hämmastav. Nad saadavad sõnumeid ja pilte olles skuutriga keset liiklust – kõike nähes, kuuldes ja tajudes. Restoranide kiiret netti kasutavad peale minu loomulikult paljud, aga selliste tingimuste ja poosideni jõudmiseks nagu alloleval pildil on mul veel pikk maa minna.
India tänavapilt on kirju ja õhtuses tuledesäras koos muusika ja soojusega on midagi müstilist. Nii värviküllane nagu on loodus, on ka inimesed. Mitmetes värvikombinatsioonides sarisid võib näha möödumas siin-seal nii hommikul kui õhtul, nii tänaval, poes kui rannas. Kõige kirevamaks kohaks osutus aga kangapood
Aga nüüd on aeg otsad siin Indias kokku tõmmata ja kohvreid hakata pakkima. Olen seda seni suutnud teha vaid mõttes. Ja jõudnud ka otsusele, et ühe koti jätan ennast siia ootama järgmist sügist.
Kas pole tõetruu monument koerast? Millised värvid, varjundid ja peensusteni lihvitud jooned! Tegin pilte sellest mitmete nurkade alt.
Goa loodusest
Samal reisil Goa hittide külastamisest oli meil kohalikus looduspargis ja loomaaias veel mitu huvitavat objekti. See loomaaed on veidi teistsugune, kui need mis suurlinnades oma liigirohkusega kõik maailma loomad koju kätte üritavad tuua. Siinses olid kõik kohalikud loomad, kes ilmselt dzunglis liikudes ka vastu võivad tulla. Nad olid võimalikult looduslikes tingimustes, suurel territooriumil ja mõnele neist oli see pigem turvakodu. Nagu sellele ühe jalaga papagoile, kellest mõni päev tagasi fb-sse video postitasin ja kes üsna vilkalt mööda traatvõrku ringi ronis ja häälitses.
Üks huvitav puu oli parapähkli – ehk brasiilia pähkli puu. Otsisin internetist eestikeelset infot ja pilte, aga need olid üsna kesised ja puud ennast pildil peaaegu ei paistnud. Siinses pargis oli neid vähemalt kaks, ühel “pommid” pähklitega küljes ja teine alles liiga noor ja ainult roheline. See puu, lad.keeles Bertholletia, peab üks väga eriline puu olema, sest kui ta on oma perekonna ainus esindaja taimeriigis, siis on see juba tähendusrikas fakt. Kel huvi, mis teda nii eriliseks teeb, saab seda omaette edasi uurida. Mina üritasin teha pilti lähemalt ja kaugemalt, et saaks näha nii puud tervikuna kui pomme ka.
Puitunud vartega liaanid moodustavad uhkeid serpentiine, millest ilmselgelt on inspiratsiooni saanud jõulukaunistused.
Goa hitte külastamas
India on mulle siiamaani tervikuna nii huvitav olnud, et mind pole tõmmanud kusagile ekstra põnevust otsima. Vaatamisväärsused on piltidel alati ilusamad, kui neil, mis enda telefonisse jäävad. Niisiis meeldib mulle tutvuda kuulamis-ja maitsmisväärtustega ja kõige sellega, mida oma meeled mulle kokku miksivad lähiümbrusest. Aga see sõltub mõistagi ka palju inimestest, kes mu lähedale satuvad. Katrin on juba aastaid siin erinevaid reise korraldanud eesti gruppidele – nii jõudsin ka mina reisile, millel nimeks 6 Goa hitti.
Algas see reis sõiduga läbi Vana- Goa ja kiriku külastusega, kus hoiul katoliku misjonäri Saint Francis Xavieri pühad jäänused. Jäänused olid kõrgel ja ligipääsmatud, aga see oli tegelikult esimene kokkupuude mul üldse India kristliku kirikuga, et ta on olemas, rahvast täis ja kuidas see siin välja näeb.
Siis suundusime Pondasse, kus ootas meid dziip, et viia läbi dzungli Dudshagari kose juurde. Tegemist India kõrgeima kosega, asub Bhagwan Mahaviri looduspargis.
Mitu kilomeetrit me seal dzunglis sõitsime on raske hinnata nagu siin üldse on igasuguse teekonna pikkus palju vähem olulisem kui selle läbimiseks kuluv aeg. Minu jaoks oli dzungli mõiste seotud ettekujutusega lapsena loetud paljudest reisikirjadest ja oli märksa teistsugusem, kui see, mis siin ümber avanes. Aga pidev dziipide vool edasi-tagasi oli huvitav nähtus. Seal pidi ju midagi olema!
Kuigi ahvide söötmine oli rangelt keelatud, siis mõni ikka otsis kotist midagi ja nii nad seal siis muudkui voorisid autode vahel, peal ja all. Üks huvitav kogemus oli, et looduskaitsealale sisse sõites kontrolliti kotte ja nummerdati ära kõik kaasasolevad plastpudelid. Seda tehti ka tagasisõites, püüdes sellega hoida ära pudelite jõudmist loodusesse. Võib ju mõelda, et asi see silt sealt siis ära rebida koos numbriga või peita pudel kotipõhja vms – aga inimene on mõtlev olend ja selline asi paistab täiesti toimivat. Selline nummerdamine kannab rohkem sõnumit kui tühipaljas keelumärk, et prahti ei tohi maha vaisata. Ja ega keegi ei taha ju loopida sihilikult midagi looduskaitsealale, eriti kui selleks peab veel mingeid lisaliigutusi tegema hakkama. Igatahes mingeid pudeleid ja plastmassi kusagil vedelemas ei näinud.
See oli üks eriline koht, sest nagu pildilt paistab on see “isekallistav” puu, millele ei pea käsi ümber panema vaid lihtsalt juurde minema. Peale meie sessiooni tekkis sinna mööduvatest turistidest järjekord, kes tegid peamiselt selfisid, mis on siin kui kõige populaarsem rahvussport, -kultuur ja -hobi.
Vesi oli puhas ja parasjagu külm. Ujuma tohtis minna vaid päästevestiga ja seepärast oli veidi probleem pead vee alla saada – kuigi jahutus kulus igati ära. Järv kubises suurtest forellidest, kes olid vist inimestega koos ujumisega üsna harjunud. Nii tuligi siis lihtsalt sinna kalaparve siseneda ja tunda aeg-ajalt kedagi vastu kõhtu või kätt liikumas, sest ega neil polnudki ruumi mujale minna.
Kose juures olid peamiselt esindatud vene ja india turistid. Peale ahvide me mingeid loomi tee ääres ei näinud. Aga tihe liiklus hoiab neid ilmselt sellest kohast kaugemal. Ja hindud elavad tihedalt koos, nii et mingeid väikseid omaette külakesi ei eksisteeri. Kui on metsik loodus, siis on seal omad seadused ja inimene peab sellega arvestama. Kose juurest ülevalt läks mööda ka raudtee, nii et see ei ole päris puutumatu koht. Aga turistidel huvi on ja töökohti on selle teenindamiseks kohalikel päris palju – alustades autojuhtidest, valvurid, pudelikontrollijad, pudelinummerdajad, turvatöötajad järve ääres, päästevestide jagajad, lisaks sai ju turistidele kaasa müüa kõike mõeldavat -jooke, sööke, ka ahvide toitmiseks – kuigi see on keelatud, sest kui hooaeg lõpeb läheb söötmisega harjunud ahvide elu raskeks.
Märts
Olen oma sõna pidanud ja viimased paar nädalat iga päev – ühe väikse erandiga – ujumas käinud. Tuul on aga järjest tugevam ja mõni päev on see vees käimine ikka tõeline võitlus püstiseismisega. Ujumine on see vaid tinglikult- kui eile oli ilm üsna mõnus ja sai lainetest läbi hüpata, siis täna viskas suur laine mu kohe kukerpalliga tagasi, polnud turvaline kaugemale minna.
Kogu ranna ulatuses on veest prügi tulnud üllatuslikult vähe, peamiselt palmioksad, pähklid, plätud ja prillid. See mis liival vedeleb on enamasti ikka puhkajatest jäänud. Loodan, et nad suudavad lähiajal siin kuidagi ka prügimajandust hakata organiseerima. Ei rannas ega tänavate ääres pole kusagil prügikaste. Arvata võib et poleks ka nende tühjendajaid ega kohta kuhu tühjendada jne ehk kogu ahel on puudu. Osaliselt täidavad seda rolli lehmad, koerad ja prahipõletajad. Aga kogenud Goas talvitujate jutu põhjal on siin elu väga kiiresti arenenud viimastel aastatel. Nii et kõik on võimalik!
Märtsi alguseks on siin tunda, et kliima on oluliselt niiskemaks läinud ja palavus tundub palavam kui enne. Lohutuseks niipalju, et kogu aeg pidi hullemaks minema kuni mussoonide aeg kätte jõuab. Nii mõnigi puu on vilju hakanud kandma, mõni õitseb ka samal ajal edasi.
Kas ma siin seda pähklit ka kasvamas näen on küsitav. Sellest puust möödun alati kui randa kõnnin ja jälgin, mis temaga toimub. Õitses küll usinalt ja teeb seda ikka edasi, aga vilju on seni vaid mõni üksik.
siin üks puuvili oma maja aiast – custard apple. See on söödav ja väga magus
See liiga magus õuna sugulane on nii magus, et peab süües vett peale jooma. Tegelikult on siin enamus puuvilju ikka veel harjumatult magusad. Aga olen leidnud lõpuks lahenduse, kuidas ise endale india sööki teha nii, et pärast süüa ka on võimalik. Katsetasin siin igasuguste biryianidega, mis kippusid ikka päris teravaks kätte ära minema. Ja kui vähe maitsesegu lisasin, siis ei olnud nagu üldse enam mingit maitset. Nüüd tuleb lihtsalt raputada tunde järgi segu ja siis süüa kõrvale värsket kurki kui järjekordselt toit liiga maitsekaks osutub! Kurgid muide on siin täpselt sama maitsega nagu Eestis avamaa kurgid.
Minu suurim leid nädalapäevad tagasi olid seened kohalikus poes – austerservikud! Kuna ma ise tegelesin mõned aastad tagasi nende kasvatamisega Eestis, siis tean neist üsna palju ja võtsin kohe mitu karbitäit. Ja nad olid väga värsked, maitsvad, lõhnavad ja – odavad – 50 ruupiat (a 60 eurosenti karp). Karbil muidugi rohkem infot peal ei ole, kaalust rääkimata aga ehk 250 grammi võis olla. Nüüdseks olen neid toonud sealt veel mitu korda, praadinud ja hapendanud ja paneerinud. Siiani imestanud, et mis nipiga nad siin ussitama ei lähe enne poodi jõudmist. Sest elu on siin igal pool maas ja õhus palju rohkem kui Eestis. Täna siis leidsin poes juba ka seenekarbist ussid….ja sääsed…õnneks mitte kõigist. Aga karta on, et see toob nende müügile siin kiire lõpu, sest mingeid hoiutingimuste parandamisi ette ei võeta niipea. Mitu kuud haises kalalett üsna jubedalt ja eelmisel nädalal jõuti lõpuks selleni, et paigaldati kaladele külmlett! Seened aga alles ilmusid – loogiliset võttes võiks olukord paraneda sügiseks kui üldse.
Pidevad uuendamised
Mõned aastad tagasi ajasid mind närvi pidevad update -d, mida arvutisse installitud programmid iseenesest tegema hakkasid – alati kõige ebasobivamal ajal. Siis kui oli just vaja mingit projekti lõpetada või ootasid panka sisenemiseks mobiil- ID paroolile tuvastamiseks kinnitust ja selleks hakkasid sekundid tiksuma. Muutsin arvuti seadeid nii, et ainult minu loal algaks uuenduste allalaadimine – mis viis selleni, et ühel ilusal päeval ei suutnud enam midagi avada ega alla laadida…… Tegeldes Human Designiga ja vaadates tihti väga suurt pilti näen ma, kuidas planeedid meid ennast iga päev samamoodi “update -vad “. Enamik meist ei pööra sellele tähelepanu ja kes jõuakski pidevalt jälgida, aga – seda ei saa sulgeda! Me ei saa nihutada Merkuuri retrograadi enda jaoks sobivamale ajale kui väidetavalt toob ta kaasa suhtlemisprobleeme. Ja Kuu alustab oma uut ringi uude märki/energiasse sisenedes meilt nõusolekut saamata. Kes on oma disainiga tuttav, siis võib arvestada, et need, kes tüübilt Reflektorid või Projektorid, võiksid hakata vähemalt Kuu liikumist rohkem arvestama. Miks just nemad – sest nad on tundlikumad väliste mõjude suhtes. Kõik uueneb meie ümber nagunii pidevalt ja sellega võitlemine on mahavisatud energia. Selle eiramine toob aeg-ajalt ebameeldivaid üllatusi. Aga seda on võimalik ka enda kasuks tööle panna! Tundlikud tüübid peaksid iga uue Kuu loomise ajal end ümbritsema positiivse energiaga. Selle võib vabalt ka ise luua kui väline maailm parasjagu ei paku. Pole ju palju meeles pidada? Me peame ise uuenema ja need update-d leiavad meid igalt poolt üles. Järjekordne uus Kuu siseneb järgmisse sodiaagimärki…nagu aasta tagasi – aga see ei ole sama uuendus. Kõik on hoopis teine! Me ei pea seda lugema taevakehadelt, vaid võime iseenda ümber toimuvatest muutustest seda näha. Ka järgmine generatsioon update-b nii meid kui kogu ühiskonda. Ja uuendused ei meeldi, sest ajavad mugavustsoonist välja. Kui kedagi vaevab rutiin, siis on lihtsalt üks update – või mitu – tegemata. Elu nõuab uuenduste allalaadimist, kui ei taha ühel päeval tunnistada, et sa “ei ava” enam ühtki asja, et emotsioonid on lukus ja maailmas toimuv ei kõneta sind enam või kui, siis vaid hirmutab.
Siin paar näidet kohalikust faunast, kes mind on kõnetanud: meie majavalvur on harjunud hommikuti kõiki kohalolijaid tervitama ja tihti tormab ta avatud ustest sisse-välja…aga uks on vaja avada, et hommikul värsket õhku saada. Ja mina ei taha koera sisse lasta. Ta teab seda. Nii ta siis ootab mu ukse taga kuniks see avaneb ja nüüd siis leidis sellise viisi mu tuppa pääsemiseks:
Lontkõrvadega kitsede pildistamine viis ka selleni, et üks modell tahtis mulle liiga lähedale tulla. Küllap ta teadis, et mul oli Eestis koduloomade allergia ja tahtis veelkord kinnitada, et siin olen sellest vaba.
Väljas on veebruar täna…
Mulle hakkab vaikselt kohale jõudma, et varsti on märts ja selle järel märtsi lõpp. Ja ma pean end siin kokku pakkima, et suvest kevadesse sõita. Vaevalt et see mingit suuremat segadust mu sisemises ajaarvamises enam tekitada saab, või kui – siis tuleb kiirelt aprillist talv ja maist kevad teha. Senist tempot arvestades peaksin oma raamatu tõlkimisega ka märtsi lõpuks valmis saama. Kuigi on olnud mõningaid ajutisi probleeme nagu puudulik internet, elekter, puuduv laud elamises ja iseenda vajalikus konditsioonis hoidmine, siis on need pisiasjad siiski kõik lahendatavad. Mul on siin viimasel ajal ka valvur kõrval, kes igal hommikul käib ja kontrollib, et ma ikka kirjutaks ja keegi ei segaks….
Mõned päevad tagasi oli siin nii tugev tuul, et öised hääled katustelt ja puudelt jagasid lubadusi igatsorti ekstreemsusteks. Hommikuks olid katused siiski alles, palmid samuti kuigi mitmete pähklite võrra kergemad. Aga rannast oli see tuul laineid tõstes ja möllates suure osa liivast lihtsalt kaasa viinud. Ja see, mis on alles või nüüd jälle tagasi uhutud, on nii pehme, et lähipäevil seal pikka maad käia ei kannata. Võtsin just uuesti ette tihedama rannaskäimise, sest viiruste põdemisega jäi see osa napiks ja tundub, et nägu hakkab juba kahtlaselt heledaks muutuma. Puhkajaid on küll vähem kui aastavahetusel ja vesi ka nagu natuke külmem, aga need kes on, teevad seal täispikki raskeid tööpäevi. Seda on näost ja nahast näha! Mulle meenutab see paratamatult aega, kui me kunagi oma kursusega Moldaavia praktika ajal end igal hommikul sundisime Dnestri äärde minema ja päikest võtma niipalju kui antakse – hoolimata palavusest ja tolmust ja puuduvast liivast – mudast tilkudes jõest väljudes oli hing siiski rahul ja endale linnuke kirjas, sest – kõik oli vaja kätte saada! Õnneks on minul siin piisavalt aega, ega pea nii intensiivsetele rannaprogrammidele mõtlema! Ja ookeanilained Goa rannas on endiselt võrratud!
Kohalike elanike rannamõnude nautimises on kindlasti erinevusi meie harjumustega. Aga ega neil ei ole ka kunagi päikesest puudust käes ja pigem panevad rõhku sellele, et end päikese eest varjata: kes ja kuidas siis seda parasjagu väljendab
Koduaia loomad
Siin sain pilti püüda kolm oravat, kokku paistab neid olevat viis, esialgu, aga lärm kasvab iga päevaga, nii et ma kahtlen nende kokkulugemise õigsuses. Paar päeva tagasi oli mu köögis keegi ära söönud pikuti pool banaani. Järelejäänud osa oli hambajälgi täis-jõudsime kõik konsensusele,et hiired… ja said aknavahed korralikult kinni topitud. Ka peremehe koerale said sõnad peale loetud ja juhtnöörid jagatud-talle pidi hiirte-rottide püüdmine tuttav olema, kui neid ilmub. Seda videod vaadates aga arvan ma, et sai seekord koerale valesid juhtnööre jagatud ja süüdlasi tasuks hoopis mujalt otsida.
Kõige kummalisem olevus, keda seni olen Goas kohanud on meie maja seinal pildi taga elav konn. Ta elab seal juba aastaid ja muudkui kasvab suuremaks. Panen temast kohe mitu pilti, sest huvitav oleks kindlaks teha lõpuks kellega tegu ja mis imelikke kombeid tal veel võib olla. Nime kahjuks pole veel leidnud, kuigi kasutasin erinevaid interneti otsinguid.
Õhtuti tuleb välja, istub pildi raami üleval nurga peal ja püüab sääski. Päeval magab pildi taga. Segamine talle ei meeldi ja siis ta seal hakkab siplema, kui päeval piiluda.
Kuidas see pilditagune tema koduks sai, pole mulle täpselt teada. Aga räägitakse, et ta vahel hüppab sealt ka alla. Kahtlemata on pilditagune päeval üks kõige niiskem ja jahedam koht kujuteldavatest. Kiviseinad õhkavad ka jahedust kui päike peale ei paista – ja küllap on see konn leidnud endale sobiva aja kuidas pikk kuivaperiood üle elada. Mussoonvihmade aeg on ilmselt pidu siin kõigil kahepeaiksetel ja siis on taregm kõigil mittekahepeaiksetel siit lahkuda või väljakutseteks valmistuda.
Teises maja otsas on seinal väiksem pilt ja seal taga pidi elama väiksem konn. Mina teda veel näinud ei ole, aga usun küll, et nii see võib olla. Sellised majavalvurid on meil siin, kes hämaruse saabudes kohe oma posti sisse võtavad. Üks teine majavalvur on veel – pererahva koer, kes elab kolmanda korruse kõige tagumise toa parempoolses tagumises nurgas. Mida ta seal valvab, pole täpselt teada, aga hääle järgi otsustades talle tegevust jagub.
Templid Colombos
Ilma igasuguse ettevalmistuse ja eelneva kavatsuseta astusin sisse lahtisest uksest, sest tegu oli väliselt kõige põnevama hoonega, mida ma kunagi näinud olin. Kui kaarti vaadata, siis Colombo on templeid täis lükitud ja need ei ole mitte turistidele, vaid töötavad elavad organismid linnatervikus – kohalikud hindud ei möödu tänaval kõndides templist sinnapoole pöördumata ja austust avaldamata. Alguses tundus mulle ka sees pildistamine kohatu, aga selle vastu polnud neil midagi.
Esimene oli Shiva tempel, teine pühendatud tema ja Parvati pojale Ganeshale, keda kujutatakse kui elevandipea ja inimese kehaga jumalust – hinduismi traditsioonides eemaldab ta takistusi ja kummardatakse eelkõige kui ettevõtluse-ja ärijumalat. Kolmas tempel selles reas oli pühendatud sõjajumal Muruganile, The New Kathiresan Temple. Ma ei üritagi hinduismi saladustesse tungida ega pretendeeri mingite suurte usuliste tõdede edastamisega siin blogis. Ka see võib olla vaieldav, mis jumalale üks või teine tempel pühendatud on, sest sees on kõik reas ja eraldi ja et selles mingit suuremat pilti luua, peaks hakkama otsast veedasid lugema….Aga hinduism on väga salliv – kõik suunad tunnistavad üksteist ja kunstis, ka templi seintel, kujutatakse erinevuste ja vastandite kooseksisteerimist. Sain minagi omale punase märgi otsaette – bindi, mis on sandlipuu pastast ja omab mitmeid tähendusi – austus oma sisemise guru vastu, punane värv sümboliseerib au, armastust ja heaolu, tagab keskendumise puhastele mõtetele…. Vahet ei ole, mis usuga inimene ise seotud on, bindit võivad kanda kõik – nii selgitas naine, kes ise budist ja pärit väljaspoolt Colombot, aga tuli koos perega neid templeid ekstra külastama, et näha tuletseremooniat. Ta oli tohutult üllatanud, kui kuulis, et ma samal tänaval elan ja et sealkandis üldse on võimalik elada 🙂 Kõik on võimalik!
Saarelt lahkumise ajaks oli mul tekkinud kaks srilankalasest sõpra, kes palusid tungivalt, et ma teinekord nendega enne ühendust võtaksin, kui sinnapoole reisida plaanin. Oli ilmselge, et nad ise hoidsid Colombost eemale ja ei tahtnud, et välismaalastele kogu saarest negatiivset muljet jääks. Sri Lankal pidi olema hetkel väga kiirelt kasvav majandus ja sellele andsid kinnitust ka suured juurdeehitused lennujaamas.
Incredible India II
Sri Lanka pealinna Colombosse jõudes olin üsna väsinud. Teadsin et mul peale lennujaama tõenäoliselt netti saada enam ei õnnestu ja mu India telefonikaart on nagunii vaid wifiga toimiv. Olin alla laadinud ja ekraanipildid teinud kõigest võimalikust vajalikust infost. Ka googlemapsi salvestatud kaardirakendus toimis, nii et sõites bussiga lennujaamast kesklinna polnud mul vaja rohkemat kui veerand tunni tee jalutada kaarti jälgides. Tegelikkuses kujunes see aeg pikemaks, sest tänavad ei ole seal linnas kõndimiseks. Kõnniteed puuduvad ja saad korraks paar sammu edasi liikuda siis, kui on hetkeks liiklusvoolus tühimik.
Jõudes oma broneeritud ööbimiskohta lootsin kohe kiiresti pesema ja magama saada. Aga missugune üllatus mind ootas! Ma poleks iial osanud arvata, et kusagil maailmas renditakse välja ruume, kus puuduvad aknad. Puudusid igasugused avad ja minu küsimusele – kust siia õhk sisse pääseb? ei osatud muud vastata kui et – uksest. Loomulikult ma protesteerisin ja küsisin, kas seal on varasemalt keegi hommikul elusana ka ärganud jms. Lisaks oli seal ruumis tugev hallituse ja kopituse lõhn, mida minu kinnine nina tundis. Mul hakkas endast väga hale sel hetkel – kuigi vaid 2 ööd, siis kas mu nina ja väsimus selle tõesti kõik välja kannatavad? Aga väsimus oli väga suur! Voodiriided olid kõik kergelt niisked. Õnneks olid mul wc ja dushiruum, kust nirises vaikselt külma vett. Läksin korraks välja, et osta tänavalt puuvilju. Söögiisu nagunii ei olnud.
Nägin tänaval kasse, kes tundusid kuidagi imelikud. Väga rääbakad, katkised ja – neil praktiliselt puudusid kõrvad. Aga see polnud sellest, et oli selline tõug vaid neil kunagi olid olnud kõrvad…Keerates ümber tänavanurga nägin suuri rotte seina ääres askeldamas – selge siis kelle pärast need kassid oma kõrvadest ilma jäid. Ei tahtnud edasi minna ja pimedaks kiskus ka. Jõudes tagasi oma ruumi, kust lõi vastu veel tugevam kopituse hais, hakkasin mõtlema, et ehk on siiski selles maailmanurgas akendeta tubadel ka mõningad positiivsed küljed olemas….
Oli plaan õhtul ust lahti hoida kauem, et õhku tuppa saaks. Aga see, mis toimus koridoris, ei lasknud mul seda teha. Koridori teises otsas oli küll pisike aken, aga seal oli üldkasutatav kraanikauss. Ja sinna käis esimesel ööl tihe köhimine ja oksendamine. ….mõtlesin tõsiselt järgi, milleks mulle nüüd sellist kogemust vaja oli? Olin enne lugenud mitmetest reisiblogidest, et Colombos ei ole turistil midagi teha ja sinna ei maksa jääda, aga ma läksin saareriiki ju vaid kaheks ööks ja kuhu siis niiväga oli mõtet sõitma hakata? Keeldumine sellest öömajast ja uue otsimine oli muidugi variant, aga: 1) olin selleks liiga väsinud ja kurnatud 2)mul puudus internet ja kõik oleks üsna kulukaks läinud 3) majutusasutuses töötavad noored olid tegelikult väga abivalmid ja üritasid isegi mu olemist niipalju mugavamaks teha kui võimalik
Hommikul ärgates oli mu kinnine nina imekombel järele andnud. Õnneks olid mul toas õhu konditsioneer ja ventilaator – väljas oli õhtul ehk kuskil 35 kraadi ringis, toas üsna talutav. Õhu voolu ja temperatuuri reguleerimine hoidis hingamiseks piisava õhu läheduses. Öömajast soovitati mulle kätte toidukoht, milles pakutu oli väga maitsev. Teisel päeval mööda tänavat edasi kõndides leidsin, et minust mõnikümmend meetrit eemal on Hindu templid, väga muljetavaldavad. Kui mõelda, miks ma sinna Sri Lankale üldse läksin – siis vastus ju et templi pärast. Peamiselt küll selle templi, mille pani immigratsiooniametnik lennujaamas passi ja mis võimaldab mul Indias veel 2 kuud elada. Aga nüüd oli lisandumas templeid juurde veel! Pühendasin terve selle päeva templitele ja siis oli jäänud veel vaid üks öö kuidagi üle elada. Et taas India poole teele asuda. Tunnuslause Incredible India, mis varasemalt tekitas kohati hämmastust ja arusaamatust sai Colombost vaadatuna hoopis teise tähenduse. Miks näitas India mulle oma ilusamat ja Sri Lanka inetumat külge jääb esialgu mõistatuseks. Templitest tuleb eraldi jutt.
