Kategooria: India

Vaatamata sellele, et Goas on turismi tippaeg ja majutusasutused pilgeni täis- detsember/jaanuar kõigi oma kõrghetkedega igas kultuuris ja kirikus, nii all kui üleval, sest Päike ja Maa ju ka uut poognat alustamas – leidsin ma siiski variandi, et kolida Candolimi servast kesklinna, lähemale internetile ja elule. Et samal päeval kohalik telefonioperaator mu numbri välja lülitab, oli üllatus. Sain küll eelneva hoiatuse, ka reageerisin sellele ja küsisin nõu, aga keegi teinegi ei uskunud. Sõnumeid tuleb ju iga päev telefoni, hindikeelsed reklaamid ja igahommikused kriketimängude ülevaated – millest paraku pole pääsu. Nüüd siis uus number ja loodetavasti asi lahendatud kuniks siin viibin. 

Olen oma eelmise korteri hüvedest siiani vaimustuses, aga asukohal on oma osa kaasa rääkida. Söögitegemise võimaluse puudumisel samuti. Kuid  ma ei välista üldse, et ma kunagi, mõnel järgmisel aastal, tahaksin uuesti samasse kohta minna kuuks ajaks, kust just välja kolisin. Sest miinuste kõrval on alati vähemalt samapalju plusse  🙂

Uue kodu tee ülesleidmine tekitas algul raskusi. Alles neljandal katsel sain märgid selgeks. Luhtunud katseteks pean neid kui pidin kõrvalist  abi paluma tee leidmisel. Telefon ka ei töötanud. Pidin  orienteeruma pealtnäha ühesuguste hostelite rägastikus, aadresse siin ei ole. Tänavaid ka mitte. Ainult peatänav ja ülejäänud on väikesed aiatagused rajad, millel astudes on raske aimata kuhu välja jõuad. 

Siin kitsastel radadel on üks tõsine oht, mida ma alguses ei osanud ette kujutada. Juba eelmises elukohas kuulsin ma vahel mingeid raksatusi. Vahel üht ja vahel mitut korraga, arvates, et rakette lastakse. Kui läks suuremaks raginaks, siis tõepoolest lasti rakette. Aga need üksikud ei olnud mitte paugutajad ega muud õhkimised vaid kookospähklite kukkumine vastu kivikatust. Ja neid kukub pidevalt. Kitsal rajal võid ka pähe saada ja siis ei ole nalja. Siiski keegi siin kiivriga ringi ei jaluta, nii et küllap see kuidagi tunda, aimata või näha enne on.  Aga raksatused jätkuvad igal õhtul.

Arvan siiski, et risk pähkli või kukkuva lehe all viga saada on tunduvalt väiksem, kui Eestis libedal jääl tasakaaluharjutusi tehes. Kõik on muidugi suhteline. 

Miks see linnaplaneering siis nii kaootiline on? Esimene vastus on lihtne – sest see on India. Ja siin on kõik isetekkeline. Ma ei ole ajalugu nii uurinud, aga kohalike sõnul toimub uute majade ehitus ainult vastavalt rahakotile. Kuhu ligi pääsed ja aia ümber ehitad – aga aeda on vaja! sest muidu hõivatakse su aknaalune kohe –  sinna tekib uus aiatagune “tänav”. Ja kellel peaks olema raha ja huvi, et suuremat tänavat rajada? Kesklinnas on üks suur tänav ookeanini pääsemiseks, ülejäänud kohtades tuleb laveerida läbi beach resort`ide privaatsete alade. Neid kerkib järjest juurde, eriti linna servades. Kuna Goas on hinnad suhteliselt kõrgemad muu Indiaga võrreldes ja siia tullakse talveperioodil paljudest kohtadest tööd otsima, kaupu müüma ja teenuseid pakkuma, siis suureneb ka pakkumine ja hinnad jäävad ikkagi konkurentsivõimeliseks.

Nii et võite rahulikult talvepuhkust planeerida edaspidiseks 🙂 

See sõnaühend, ORIGINALFAKE, mis mulle hoopis teist objekti pildistades pärast silma jäi on nii hea, et sobib väga paljusid tegevusi ja nähtusi siin iseloomustama. 

 Eks ta tuleb ajaloost kaasa, sest britid on siin kunagi üritanud oma harjumusi ja oskusi juurutada ja nii natuke siit – natuke sealt on kõik asjad paralleelselt siiamaani edasi kestnud ja paistab, et ei katke ei üks ega teine. Seguneda päriselt, et midagi uut sellest arenema hakkaks – seda ei saa, sest kui sa nõutult mingi asja kohta seletust küsid – miks nii? (näiteks miks ta müüs mulle 3 kuu sim-kaardi telefonile, mis lülitati välja 1,5 kuu pärast?), siis vastatakse sulle lihtsalt – aga see on India!  Jah, ma tean, et see on India, aga see ei lahenda mu tekkinud probleemi. Seega jääb selle koha peal asi katki. Siin tuleb paratamatult aktsepteerida ja võtta omaks mõned kohalikud tavad, sest  – see on India!  Ja teinekord olla targem – osta sim kaart kohaliku inimese nimele registreerides, mitte välismaalasele. …

Järgmisel pildil on originaali ikka päris palju, rohkem kui pealtnäha paistab. Lisaks kohalikele puu-ja köögiviljadele pöörake tähelepanu müüjanna riietusele. Sellistes ehetes üleslööduna istub ta päevast päeva tee ääres tolmu sees ja ei väsi kunagi möödujate hea tuju järele pärimast ega juttu ajamast.  Kui midagi võltsi otsida, siis tema nimi on Nikita –  paljud pidid küsima, miks tal vene mehe nimi on, aga  – see on India!   Muide, banaanid lähevad siin kahe päevaga toas seistes ussitama. Ja need tõugud on valged ja vähemalt cm pikkused – kui mõelda kuipalju ussitanud õunu on ehk kogemata varasemalt söödud, siis vbl ei maksaks probleemi teha. Aga sellega peab minu mõte veel harjuma – olgu India või mitte.  Pildi tegin siiski Nikitast, mitte neist banaanidest

Kui baari avamiseni on jäänud mitu tundi, siis hakkavad kliendid ikka juba varakult ukse taha kogunema. Nad võtavad kohad sisse nii kõnniteedel kui parklas, uste taga ja akende all. Ja kui küsida nüüd seda pakutavat listi  ja kõrvalolevat vaadates, et mis on originaal ja mis võltsing (watsons on muidu vaba aja toodetele orienteerunud kett), siis kerge puhkus vabas õhus on ilmselt tervislikum variant. 

Kui parklas on just täpselt kaks vaba kohta, siis tuleb see täita oma kohalolekuga. Vaatasin huviga, kuidas need kaks seal muudkui keerutasid end ühte ja teistpidi, ilma et nad kordagi oleks ei sarve ega sabaga ühtegi mootorratastest puutunud. Pigem oli parkla turvaliselt kaitstud, sest kus on lehmad, seal vähendavad kõik kiirust ja ootavad kannatlikult, millal neile ruumi tehakse.  

Vaatamata pidevale ööpäevaringsele kuumusele tegelevad hindud oskuslikult prahi põletamisega. Esimene kord kui nägin tervet palmitüve tossamas tee ääres ajal, mil päike küttis 35 kraadini ka kõik ümbritseva, mõtlesin, et  õnnetus. Aga ei, igal hommikul kuskil mingi hunnik tossab, kuid alati on keegi ka vastutav selle juures.  See pilt, mille siia postitan tossavast hunnikust koos lamava lehmaga, on aga mulle siiani mõistatus. Läksin päris lähedale veendumaks –  ega lehmal suitsiidseid kalduvusi ei paista, et end ise küpsetama hakanud. Kui lähedalistuvalt mehelt küsisin, miks lehm sellises kohas magab? – ta pakkus, et küllap tal külm hakkas …? ? ? kraad lähenes just kolmekümnele.  Täiesti arusaamatu! – ainus loogiline põhjus, et ehk ei ole värskel lõkkeasemel igasugu sitikaid, kes küljealust ärritamas ja nad ju siin kõik kuuma liivaga harjunud nagunii. 

Mu elamises on jätkuvalt igasugu kummalisi sitikaid ja olendeid. Üks sisalik paistab aga end nüüd päriselt sisse seadvat, sest enam ta mind ei karda. Välja ajamisel puudub mõte, sest ukse all on nii lai ava, et sealt mahuks märksa suurem isend ka sisse. Õnneks meeldib talle rohkem mööda seinu ringi spurtida ja vahel häälekalt oma teekonnast teada anda. Jälle targem, miks hele põrand ja valged seinad ainuõige lahendus on – et kaasüürilist laiaks ei astuks ja näeks, kus ta parasjagu on. 

 Ukse kohale on keegi hakanud omale maja ehitama. Alguses oli seal üks pisike toru ja mõtlesin, et see on mingi dekoratsiooni jäänus, sest sobis kenasti ukse värvusega. Siis aga kerkis sinna teine kõrvale, kust paistab kellegi herilase -laadse pea. Nägin teda ka ringi lendamas, aga tuba teda väga ei huvita – vähemalt mitte oma praeguses kodurajamise  staadiumis. Vaevalt ta aga sinna üksi jääb ja siis ei tea, kes ja kus uusi territooriume otsima hakkavad. Nüüd on ilmunud kõrvale ka kolmas toru…sama värvi on ka siinne muld, kus kõik lokkab ja kasvab kui vähegi vihma tuleb.  Õnneks ei ole see majaehitaja verejanuline ja ka minu muu tegevus talle huvi ei paku. Pigem pakub katus talle kaitset siinsete lugematute lindude eest.

Sipelgatest elamises rääkisin juba varem. Seekord pakun pilti ka sellest, kuidas nad mahaloksunud veeloigu kiirelt ära joovad. See toimus kiiremini kui mina oma teetassiga hakkama sain. Nii et ühest küljest – kõik, mis ripakile jääb, see kaob. Aga mitte ainult – kui kord tee selge, siis tulevad üha uued ja uued otsima järgmist noosi….Ja teisest küljest saan paremini aru, miks siin iga päev ruume koristatakse kangete pesuvahenditega.  Piiride paikapanemine  käib siin teisiti, peaaegu et salaja – ei kooseluseadust, ei rändelepet, aga kõiki aktsepteeritakse ja kõik toimib. 

Ja lõpuks saan näidata ka seda, et India lehmad ei ole veel päriselt üle läinud restoranitoidule ja kas nostalgiast, vajadusest või võimalusest  – on hetki, kas varahommikul või hilisõhtul, kui nad kusagilt mõne rohulible leiavad ja sööma asutavad. Nad käivad läbi kõik teeääred ja söövad kõike söödavat ja kasvavat, seetõttu on hekid ja põõsad alati pügatud ja muru niipalju kui teda ilmub kõige rohkem paari päeva pikkune. 

automaatne muruniitja, kusjuures hoolitseb ka järgmise põlvkonna mudelite eest ise

Esimesest päevast peale Indias näen ja imestan ma juveelipoodide rohkuse üle. Iga teise ukse taga tänava ääres on mõni juveeli- või ehteäri. Kuidas nad küll ära elavad? Järelikult elavad, sest muidu nad ju sellise tihedusega ei hiilgaks. Päevast päeva neist möödudes ja tervitusi vahetades uksel lehvitava müüja? või juveliiriga hakkas minus tekkima huvi kas? kuidas? miks? mis ajast? ja kõik need teised küsimused. 

Alles see oli kui ma projekte kirjutades kohaliku käsitöö ja turismi kokkusaamise võimalusi lahkasin ja selleks igasugu analüüse lugesin ja tegin. Eks analoogsed küsimused kerkivad ikka veel vahel üles. Ja nüüd ma siis näen lõpuks kus ja kuidas õitseb meeste käsitöö, kusjuures see elab siin kohas ainult turismist ja meistrid ise on oma elukorraldusega, olenemata momendi turismi hetkeseisust, ülimalt rahul. 

Esimene uks, millest sisse astusin juba vist oma esimesel India nädalal oli juveeliäri AliBaba & Sons, sest see jäi mulle lihtsalt tee peale. Ja kuidas sa ikka kõnnid mööda kui sind iga kord rõõmsalt tervitatakse, küsitakse kuidas päev läks ja kuni leiadki  end ükspäev istumas nende leti ääres teetassi taga – rääkimas Himaalaja kivikestest, taimedest ja inimestest… Minu senised teadmised vääriskividest on üsna kesised, sama saab öelda kogu Himaalaja kohta. Aga ma siin kindlasti parandan seda külge. 

 
AliBaba & Sons on pere-ettevõte, mis asutati ja  paikneb siiani Nepaalis. Goasse tulevad noored meistrid juba üheksandat aastad 5-ks kuuks talvel, siinsel turismi tipp-hooajal elama – müüma – töötama. Äri alustas nende vanaisa, õpetas oskused isale, kes praeguseks on peres ainsana meistri seisuses. Kolm poega on kõik juveliirid, aga ka vanimal, Bilal-il läheb enda sõnul veel paar aastat, et samale tasemele jõuda.  Tema lemmikuks on käevõrud – kogu ilu saab korraga silmadega haarata! Et selle juures on niipalju erinevate osakeste kallal nikerdamist  ja kombineerimist, siis  tervikpilt sisaldab endas korraga nii palju. 

Ettevõtte peamine tegevus toimub Nepaalis, Kathmandus. Kaks vanemat venda on hetkel mõlemad Goas ja neile meeldib selline elukorraldus väga. Nad teevad väga oskuslikult seda, millele me Eestis üritasime  projektidega hakata rohkem tähelepanu pöörama – müüvad oma lugu! Ja mitte ainult oma lugu vaid ka kividel on oma lood ja legendid.  On kliente, kes soovivad osta endale ka lihvimata rubiinikamakat või mingit teist vääriskivi töötlemata kujul. Igal kristallil on oma vibratsioon ja see pidi olema lihvimata kivil  hästi tajutav. 

Kogu tooraine on muidugi pärit Himaalajast ja nii ongi kõikide siinsete juveeliäride juured või seosed otsaga kusagil Põhja-Indias või Nepaalis. Juveelipood avatakse hommikul väga vara ja suletakse õhtul väga hilja – siis kui tänaval enam kedagi ei liigu. Keset päeva kõige palavamal ajal on paar tundi suletud. Nad rendivad üle tee väikest maja ja pole vahet, kus nad parasjagu viibivad. Hetkel  nt. on kell pool kümme õhtul ja neil paistab olema õige mitu klienti. See töökorraldus on pigem nagu kodukohvikul, sest näen samu inimesi istumas seal tundide kaupa iga päev, ajamas juttu maast ja ilmast. Ma kahtlustan, et ega need meistrid ise ka ei tea tegelikult, mis kell nende äri avaneb ja sulgub. Siin ei ole inimestel päevaplaani ega kella. Nad lihtsalt on. Sest keegi võib tulla. Ja kui vahel ei tule, siis on ikka ilus päev.  

Kui kõik muu liigub siin kiiresti, siis vaid lehmad tänaval ja internet on aeglased. Muud ühist neil küll ei paista. Aga kui lehmade aeglus säästab ilmselt nii nende endi kui kaasliiklejate elud tänaval –  igat nende sammu näeb kaugelt ette –  siis interneti aegluse plussidest ma esialgu aru ei saa. Paraku sunnib see mind tõsiselt kaaluma uue elukoha leidmise vajadust. On wifiga kohti linnas, kus ma saan kõiki toiminguid teha ja märksa kiiremini. Võin muidugi iga päev jalutada oma seadmetega sinna, sest – kui mägi ei tule muhamedi juurde, siis peab tema mäe juurde minema….ja füüsilist koormust on ju nagunii vaja. Aga meeleldi ma kõnniksin ringi pikemaid vahemaid  siiski ilma arvutita. 

Niipalju siis elu – või töökeskkonna kohandamisest ja kohandumisest. Loomulikult tullakse Goasse eelkõige puhkama. Olen tekitanud juba arusaamatuid ilmeid ja küsimusi, et miks ma meie maja kõrval all baaris õhtuti õlut joomas ei käi. Ja kui ma ausalt vastan, et eelistan tööd teha, siis sellest kindlasti keegi aru ei saa. Palju targem viis on vastata, et homme tulen ja iseendale kinnituseks lisada ka aeg, sest – sellest saadakse siin aru. Nagunii ma homme ei tule, aga ka sellest saadakse siin aru. Kui ma Eestis jääksin põdema mingi lubaduse pärast, mille unustan, siis siin tuleb see muster peast eemaldada ja elada hetkes, vastata arusaadavalt ja mitte iseenda vaid teiste jaoks. 

Tegelikult on see hetkes elamise oskus tohutult vajalik, sest ka Eestis olen ma vahel ainuke, kes mu lubadust mäletab. Ja kui ma seda siis miskipärast täita ei saa või unustan ja põen sellepärast tagantjärele… see on ainult minu probleem! Mul on siin veel palju õppida.  Üks neist on tänaval suure pildi jälgimine ehk vaatamine korraga igas suunas ja hetke leidmine, millal üle tee saab minna. Tänaval toimub pidev sagimine ja kohalikud sukelduvad sellesse kuidagi iseenesest. Nad ei oota kunagi viisakalt, millal koht tekib. Nad teevad selle ise. Ja mitte ebaviisakalt vaid vastastikku suheldes. Tõstavad käe ja teevad vastava liigutuse – mida ma ei oska – ja kõik saavad aru ja lasevad ta sõbralikult vahele. Nii tagurdatakse ka tipptunnil, minu jaoks süüdimatult ja keset kaost, kusagile peatades kogu liiklusvoo, aga muudmoodi siin ei saagi liikuma. 

Candolim on tegelikult väike, elanikke kirjade järgi vähemalt poole vähem kui Viljandis. Aga kõik need elanikud ja nende sõbrad ja sugulased, töökaaslased ja muidu külalised on kogu päeva keset tänavat, sest liikumine on siin tihedam kui Viljandis folgi ajal. Ja lõppematu mootorrataste, skuutrite jt kaherattaliste, autode, tuk-tukkide ja lehmade voog mõlemas suunas ei ole mitte ainult tipptunnil vaid katkeb öösel ilmselt mingiks ajaks. Kuigi ka selles pole ma veel päris kindel. Enne kui näinud ei ole. 

Ma tõlgin siin Human Designi raamatut eesti keelde. Ja millalgi ta ilmub – millal täpselt, ei oska öelda. Olen sellest raamatust endiselt nii vaimustuses, et hea meelega tegelekski ainult sellega. Küllap ma millalgi puhkan ka rohkem. Ja ookeanis käin ju ka mitte just iga päev, aga piisavalt, et seni ei ole tundnud pideva puhkuse järele vajadust. Võibolla sellise elukorralduse juures seda ei tulegi, sest mis peaks ära väsitama? Ainult palav ilm – mida ma siia otsima tulin. Ja leidsin! 

Pealkiri sai tegelikult veidi eksitav. Selgus, et India on siiski lähis-ekvatoriaalses vöötmes, mitte troopilises, aga ega balti mere äärest vaadatuna sel olulist vahet ei ole. Eriti novembris! Ja et kooligeograafiast on möödas juba omajagu aega, mille jooksul paljudel on selle sõna tähendus kõvasti laienenud, siis pole ka siinpool mõtet detailidesse laskuda. Mul endal hakkab vist edaspidi see sõna sümboliseerima ka stabiilset kaost internetiühenduses. Seetõttu jäi mul ka eelmisel nädalal pooleli üks ilmajutt lähenevast vihmast -mis paistis sel hetkel täiesti uskumatu. 

Ja sadaski vihma! Lausa kaks päeva järjest, kuid mitte kogu aeg vaid vahelduvalt. Korra oli ka äike. See kõik  tegi piisavate soojakraadide juures õhu nii niiskeks, et kõik kleepus ja higi voolas samamoodi või isegi rohkem kui 6 kraadi soojema ilmaga. Vihmaga ma väga väljas ringi käia ei tahtnud ja pilte sellest ei saanud teha – sellele oli kõigele muule lisaks ka üks omapärane põhjus:

Nimelt on kõik need siinsed palava ilma kleidid, millega kannatab siin kliimas elada, värvitud sellisel viisil ja värvidega, mis hakkavad märjaks saades kõike endasuguseks muutma. Kui kirjutasin mõni aeg tagasi oma raamatupoe otsingutest, siis sumades mööda veepiiri, viskas lainetus mu osaliselt märjaks. Õhtul koju jõudes olid jalad alt põlvedeni potisinised. Esimene mõte oli ehmatav – kas tõesti oli see jalutuskäik nii karm ja kurnav? ….aga et enesetunne selle pildiga kuidagi kokku ei läinud, siis tuli põhjuseid mujalt otsida. Õnneks oli see sooja vee ja seebiga üsna kergelt eemalduv sinine. Aga siniseks oli muutunud osaliselt ka kott ja seda  on tunduvalt tülikam puhastada.  Nii see tarkus tuleb! Ja vihma lähenemisel  tuleb ikka hoolega mõelda, kui pikk tee  ja kuhu ette võtta.

Minu saabumisest alates  ehk esimesed 3 nädalat on olnud siin Araabia mere idakaldal väga soe nii öösel kui päeval. Valmistusin juba selleks, et nii jääbki ja tuleb lihtsalt harjuda. Aga eilsest jäigi temperatuur 32 juures päeval pidama ja 25 öösel, nii et täiesti talutav. Kui ennustused paika peavad siis langeb öösel varsti 20 -ni. Lund siiski õnneks kuskilt ei paista!

Et mingi koha maa energiat tajuda, tuleb süüa selles piirkonnas kasvanud taimi ja puuvilju -olen iga päev seda teinud ja 3 nädalat olnud piisavalt pikk aeg, et selleni jõuda. Ma pole elus näinud koledamaid mandariine kui Indias – rohekaskollased, ebakorrapärased, plekilise koorega – ja kõige parema maitsega! Papaiat peetakse väga tervislikuks, aga mulle on ta ikka veel veidi imal ja harjumatu. Seevastu olen hakanud harjuma maracujaga – kuigi see vili seest sarnaneb kahtlaselt konnakudega – hall, sültjas ja mustade täppidega, mis on seemned – aga maitse on just täpselt parajalt magushapu. Indias on isegi banaanid veidi hapukad, aga väga head.  Granaatõuntega olen seni alati kehva valiku teinud või ongi nad kõik veidi riknema hakanud – need on siin kõik väikesed ja magusad.  Ananass on üks mu lemmikuid, mahlane ja magus – pole kunagi niipalju ananasse söönud kui siin selle mõne nädalaga. Nad on tunduvalt väiksemad kui Eestis müüdavad. Aga paistab, et Indias kohalikke puuvilju ei mürgitata ega väetata  – vähemalt sellisel määral küll mitte kui neid, mis Euroopa turule jõuavad. Banaanidel on küll oluline suuruse vahe ja ainult väikesed banaanid on mahedalt kasvanud. Suuremate kasvatustingimuste ja-meetodite kohta sõna ei võta, aga räägitakse…nii, et eelistan väikesi.

Nagu sipelgad, nii ajavad oma asja siin linnas ka teised – koerad, lehmad, linnud, inimesed – kes jagunevad veel kohalikeks ja turistideks –  ja kuidagi mahuvad nad üksteist aktsepteerides kõik kenasti samasse kohta ära. Aga ometi käib neil oma maailma siseselt mingi eraldi suhtlemine, kas silmside või muude märkide ja häälte järgi.

 Koeri on kõikjal, nii tänavatel kui rannas. Neil on jagatud territooriumid ja midagi, mis süüa kõlbab naljalt kusagile vedelema ei jää. Selle eest hoolitsevad muidugi ka teised. Puuviljalettide omanikud on lehmadega vahel püstihädas. Nad üritavad neid siis viisakalt eemale peletada, üsna vaoshoitult kui omavahelist  suhtlemist arvestada. Lehmade lemmikud paistavad olema ananassi rohelised tutid, papaiad ja arbuusikoored, aga paar korda olen neid näinud isegi rohtu söömas. Tänaval kõndiv lehm jälgib tegelikult väga hoolega, kas silmapiiril on veel mõni suguvend – kõik muu  – autode signaalid, inimeste sagimine -jätab ta täiesti külmaks. Samamoodi koerad – lamavad maanteeservas või kõnniteel ja haigutades fikseerivad vaid teiste koerte liikumisi. 

 Ma tunnen, kuidas seesama valikuline apaatsus ümbritseva suhtes hakkab vaikselt mulle külge. Tervitan neid turiste, keda näen iga päev täpselt samas kohas sama laua taga pärastlõunati õlleklaasi taga kaabut kergitamas – meil on muidugi ka lihtne üksteist ära tunda. Täname viisakalt kui vastutulija teed annab, et mitte lehmakoogi sisse astuda või rippuvatesse juhtmetesse kinni jääda. Seda teevad vaid turistid, sest kohalikud unustavad end tihti keset teed juttu ajama, pargivad oma kahe või neljajarattalise täpselt risti ainsasse käidavasse kohta ja tundub, et mitte meelega.

Aga ka mingi oma piirkonna tunnetus hakkab tulema, sest kõik oma tänavaotsa kaupmehed, tattoomeistrid ja taksojuhid on nägupidi teretuttavaks saanud; isegi üks lehm, kes tihti meie tänavanurgal pärastlõunal lesib on hakanud pead pöörama kui möödun…

Omaette elu käib puude otsas – varahommikuti näen vahel lendamas ja sagimas puudel nii tulipunaseid, helesiniseid kui kuldkollaseid sulelisi, aga nad on liiga vilkad, et neid pildile saada. See eest meeldib varestele hea meelega end eksponeerida ja mõni lausa hakkab sind saatma kui talle tähelepanu pöörata. Siiani pole aga aru saanud, kas see loom, kes teispool teed palmitüvel hommikuti päikest võtab on orava sugulane või hoopis mõni sisalikuline…

Teadsin ju, et siin on soe, aga et iga päev viskab temperatuuri 37 kraadini, see oli pisut üllatav. Nagu selgus, ka kohalike väitel ei ole see alati nii. Enamus kaasavõetud riietest on osutunud kasutuskõlbmatuks. Mitte et oleksin vale valiku teinud – mu graderoobis pole kunagi olnudki riideid, mis peaks seljas jääma kehast võimalikult kaugele…aga uute kehakatete leidmisega ei ole Indias ometi probleemi.

Kõige suuremaks probleemiks nagu ka vaikselt kartsin, osutus interneti saamine ja arvuti leidmine.  Aga esimese kahe nädalaga olen saanud asja siiski niikaugele, et esimesed skype vestlused peetud. Notebook, mille ostsin, jätab oma võimekuselt kõvasti soovida, aga et tegelen siin palju tõlkimise ja kirjutamisega, siis selleks teda jätkub. Pidevad voolukatkestused on siin omaette teema ja kohanemise objekt. Arvestades kuidas elekter kaob ja ilmub, võib arvata sama ka interneti andmeside kohta.  Ei pruugi olla asi arvutis, kui elekter ja info liiguvad ookeanilainetega samas vahelduvas rütmis. 

Ventilaatori kasutegureid olen varem kõvasti alahinnanud.  Kui mu rõdu on tänu seal kõrval kasvavale drumstick tree-le enamasti sääsevaba, siis tuppa trügivad need tegelased ukse ja akende suurtest vahedest ikka sisse.  Ainult ventilaatori tuul peletab neid minema. Aga kui kaob vool ja tiivik abitult seiskub õhtusel ajal, siis läheb karmiks võitluseks. Siinsed sääsed on 3 korda kiiremad ja ei pinise nagu eestimaised. Neid on võimatu tabada. Lisaks hakkab siis kostma tänavalt kassikontsert ja koerte kisa, lindude hõikamised jpm – kuniks ventilaator jälle hoo sisse saab ja oma ühtlase uinutava surinaga kõik summutab….

Samamoodi trügivad avadest tuppa ka pisikesed sipelgad. Nad ajavad oma asja ja nendega harjub – lihtsalt ei tohi neile jätta saadavale midagi, mis neid kohale meelitab. Kõik puuviljad, kaerahelbed, rääkimata suhkrut sisaldavatest ainetest, kõik peavad olema külmkapis. Prügi tuleb õhukindlalt kohe kinni siduda, sest muidu ei tea, keda sa hommikul kööginurgast võid leida. Kui siia kolisin silkas mööda toaseina suur sisalik, rohkem pole teda küll näinud, aga …püüan oma elamise putukatele ja roomajatele võimalikult ebahuvitavaks teha. 

Ookeaniga pole vaja  kohaneda. Ta lihtsalt on. Ma ei näe teda rõdult, sest puud on ees, aga tunnen. Elu on koondunud siin suure vee äärde. Kui randa minna, siis peab olema kas vees või varjus, sest päikest on liiga palju. Keset päeva on parem ka varju all päikseprille kanda, sest valgus on nii ere. Tasakaaluks valguse puudumisele Põhja- Euroopas, on kõik koondunud siia 🙂

Jõudmine Indiasse

Pidades suvel plaani, kuhu talveks minna, ei tulnud mul esialgu India variant üldse mõttesse. Aga talveks ma lahkuma pidin, sest tundsin, et olen omandanud täilikult ahjukütmise õppetunnid selles elus – paraku pole kuskil mujal Eestis ka sellist äratundmist tekkinud, kuhu tahaks jääda või sisse kolida.

Sirvides mõttes läbi võimalikke soojemaid paiku või tingimusi piirdusin ikka Euroopaga. Oli ees mingi nähtamatu müür piiratud eelarvest ja tundmatusest. On ju Euroopas meil praegu võimalik igal pool saada kergelt internetiühendust ja ilma selleta ma pikemaks ajaks kuskile minna ei saa.

Kuid siis äkki saabus vihje väga usaldusväärselt inimeselt. Ja nii mina kui mu tegemised paistsid sobituma just India oludega kõige paremini kokku. Sellises olukorras ei vaja ma pikalt mõtlemisaega. Kuna ma polnud kunagi varem Indias käinud, siis lugesin ka mõnd asjakohast infot sisaldavat raamatut –  kui ikka talvitumise mõte on peas, ei saa  ju enne kevadet tagasi pöörduda. 

 Tuli teha ka ettevalmistusi: broneerida lennupiletid, muretseda viisa, lõpetada või ajatada pooleliolevad tegemised ja lepingud Eestis, registreerida konto India raudtee online piletisüsteemi, sest valisin osa teest läbimiseks rongiga; broneerida mõneks päevaks esmane öömaja…ja valmistada vaim ette ootamatuteks väljakutseteks. Aga seda viimast olen ikka vahel teinud, sest kuulun nende hulka, kellel on selleks aeg-ajalt vajadus. 

 Ega mu kodutöö väga korralik ei olnud – rongipileti väljatrükkimisega öösel Mumbai raudteejaamas oli tükk tegemist, sest kesteab mitme ametniku poolt lisatud uuendustega oli mu nimi muutunud tundmatuseni ja mu telefon ei suutnud süsteemi sisse logida – ei kontrollinud seda kodus enne ja ei teagi, kas neil telefoniäppi selleks oli. Lõpuks lahenes siiski kõik kuidagi viimasel sekundil ja ei pidanud minema üldvagunisse koha eest võitlema pärast 24 tunnist teelolekut…

Ei kahetse seda rongisõitu, kuigi uni ja väsimus segasid vaateid nautimast ja et planeeritud 8 tunnine sõit venis mingite põhjendusteta ligi 11 tunni peale. Ikka oli huvitav!

• 

•