Kategooria: India

Mulle hakkab vaikselt kohale jõudma, et varsti on märts ja selle järel märtsi lõpp. Ja ma pean end siin kokku pakkima, et suvest kevadesse sõita. Vaevalt et see mingit suuremat segadust mu sisemises ajaarvamises enam tekitada saab, või kui – siis tuleb kiirelt aprillist talv ja maist kevad teha. Senist tempot arvestades peaksin oma raamatu tõlkimisega ka märtsi lõpuks valmis saama. Kuigi on olnud mõningaid ajutisi probleeme nagu puudulik internet, elekter, puuduv laud elamises ja iseenda vajalikus konditsioonis hoidmine, siis on need pisiasjad siiski kõik lahendatavad. Mul on siin viimasel ajal ka valvur kõrval, kes igal hommikul käib ja kontrollib, et ma ikka kirjutaks ja keegi ei segaks….

Mõned päevad tagasi oli siin nii tugev tuul, et öised hääled katustelt ja puudelt jagasid lubadusi igatsorti ekstreemsusteks. Hommikuks olid katused siiski alles, palmid samuti kuigi mitmete pähklite võrra kergemad. Aga rannast oli see tuul laineid tõstes ja möllates suure osa liivast lihtsalt kaasa viinud. Ja see, mis on alles või nüüd jälle tagasi uhutud, on nii pehme, et lähipäevil seal pikka maad käia ei kannata. Võtsin just uuesti ette tihedama rannaskäimise, sest viiruste põdemisega jäi see osa napiks ja tundub, et nägu hakkab juba kahtlaselt heledaks muutuma. Puhkajaid on küll vähem kui aastavahetusel ja vesi ka nagu natuke külmem, aga need kes on, teevad seal täispikki raskeid tööpäevi. Seda on näost ja nahast näha! Mulle meenutab see paratamatult aega, kui me kunagi oma kursusega Moldaavia praktika ajal end igal hommikul sundisime Dnestri äärde minema ja päikest võtma niipalju kui antakse – hoolimata palavusest ja tolmust ja puuduvast liivast – mudast tilkudes jõest väljudes oli hing siiski rahul ja endale linnuke kirjas, sest – kõik oli vaja kätte saada! Õnneks on minul siin piisavalt aega, ega pea nii intensiivsetele rannaprogrammidele mõtlema! Ja ookeanilained Goa rannas on endiselt võrratud!

Kohalike elanike rannamõnude nautimises on kindlasti erinevusi meie harjumustega. Aga ega neil ei ole ka kunagi päikesest puudust käes ja pigem panevad rõhku sellele, et end päikese eest varjata: kes ja kuidas siis seda parasjagu väljendab

oravad

Siin sain pilti püüda kolm oravat, kokku paistab neid olevat viis, esialgu, aga lärm kasvab iga päevaga, nii et ma kahtlen nende kokkulugemise õigsuses. Paar päeva tagasi oli mu köögis keegi ära söönud pikuti pool banaani. Järelejäänud osa oli hambajälgi täis-jõudsime kõik konsensusele,et hiired… ja said aknavahed korralikult kinni topitud. Ka peremehe koerale said sõnad peale loetud ja juhtnöörid jagatud-talle pidi hiirte-rottide püüdmine tuttav olema, kui neid ilmub. Seda videod vaadates aga arvan ma, et sai seekord koerale valesid juhtnööre jagatud ja süüdlasi tasuks hoopis mujalt otsida.

Kõige kummalisem olevus, keda seni olen Goas kohanud on meie maja seinal pildi taga elav konn. Ta elab seal juba aastaid ja muudkui kasvab suuremaks. Panen temast kohe mitu pilti, sest huvitav oleks kindlaks teha lõpuks kellega tegu ja mis imelikke kombeid tal veel võib olla. Nime kahjuks pole veel leidnud, kuigi kasutasin erinevaid interneti otsinguid.

Õhtuti tuleb välja, istub pildi raami üleval nurga peal ja püüab sääski. Päeval magab pildi taga. Segamine talle ei meeldi ja siis ta seal hakkab siplema, kui päeval piiluda.

Kuidas see pilditagune tema koduks sai, pole mulle täpselt teada. Aga räägitakse, et ta vahel hüppab sealt ka alla. Kahtlemata on pilditagune päeval üks kõige niiskem ja jahedam koht kujuteldavatest. Kiviseinad õhkavad ka jahedust kui päike peale ei paista – ja küllap on see konn leidnud endale sobiva aja kuidas pikk kuivaperiood üle elada. Mussoonvihmade aeg on ilmselt pidu siin kõigil kahepeaiksetel ja siis on taregm kõigil mittekahepeaiksetel siit lahkuda või väljakutseteks valmistuda.

Teises maja otsas on seinal väiksem pilt ja seal taga pidi elama väiksem konn. Mina teda veel näinud ei ole, aga usun küll, et nii see võib olla. Sellised majavalvurid on meil siin, kes hämaruse saabudes kohe oma posti sisse võtavad. Üks teine majavalvur on veel – pererahva koer, kes elab kolmanda korruse kõige tagumise toa parempoolses tagumises nurgas. Mida ta seal valvab, pole täpselt teada, aga hääle järgi otsustades talle tegevust jagub.

Ilma igasuguse ettevalmistuse ja eelneva kavatsuseta astusin sisse lahtisest uksest, sest tegu oli väliselt kõige põnevama hoonega, mida ma kunagi näinud olin. Kui kaarti vaadata, siis Colombo on templeid täis lükitud ja need ei ole mitte turistidele, vaid töötavad elavad organismid linnatervikus – kohalikud hindud ei möödu tänaval kõndides templist sinnapoole pöördumata ja austust avaldamata. Alguses tundus mulle ka sees pildistamine kohatu, aga selle vastu polnud neil midagi.

Esimene oli Shiva tempel, teine pühendatud tema ja Parvati pojale Ganeshale, keda kujutatakse kui elevandipea ja inimese kehaga jumalust – hinduismi traditsioonides eemaldab ta takistusi ja kummardatakse eelkõige kui ettevõtluse-ja ärijumalat. Kolmas tempel selles reas oli pühendatud sõjajumal Muruganile, The New Kathiresan Temple. Ma ei üritagi hinduismi saladustesse tungida ega pretendeeri mingite suurte usuliste tõdede edastamisega siin blogis. Ka see võib olla vaieldav, mis jumalale üks või teine tempel pühendatud on, sest sees on kõik reas ja eraldi ja et selles mingit suuremat pilti luua, peaks hakkama otsast veedasid lugema….Aga hinduism on väga salliv – kõik suunad tunnistavad üksteist ja kunstis, ka templi seintel, kujutatakse erinevuste ja vastandite kooseksisteerimist. Sain minagi omale punase märgi otsaette – bindi, mis on sandlipuu pastast ja omab mitmeid tähendusi – austus oma sisemise guru vastu, punane värv sümboliseerib au, armastust ja heaolu, tagab keskendumise puhastele mõtetele…. Vahet ei ole, mis usuga inimene ise seotud on, bindit võivad kanda kõik – nii selgitas naine, kes ise budist ja pärit väljaspoolt Colombot, aga tuli koos perega neid templeid ekstra külastama, et näha tuletseremooniat. Ta oli tohutult üllatanud, kui kuulis, et ma samal tänaval elan ja et sealkandis üldse on võimalik elada 🙂 Kõik on võimalik!

Saarelt lahkumise ajaks oli mul tekkinud kaks srilankalasest sõpra, kes palusid tungivalt, et ma teinekord nendega enne ühendust võtaksin, kui sinnapoole reisida plaanin. Oli ilmselge, et nad ise hoidsid Colombost eemale ja ei tahtnud, et välismaalastele kogu saarest negatiivset muljet jääks. Sri Lankal pidi olema hetkel väga kiirelt kasvav majandus ja sellele andsid kinnitust ka suured juurdeehitused lennujaamas.

Sri Lanka pealinna Colombosse jõudes olin üsna väsinud. Teadsin et mul peale lennujaama tõenäoliselt netti saada enam ei õnnestu ja mu India telefonikaart on nagunii vaid wifiga toimiv. Olin alla laadinud ja ekraanipildid teinud kõigest võimalikust vajalikust infost. Ka googlemapsi salvestatud kaardirakendus toimis, nii et sõites bussiga lennujaamast kesklinna polnud mul vaja rohkemat kui veerand tunni tee jalutada kaarti jälgides. Tegelikkuses kujunes see aeg pikemaks, sest tänavad ei ole seal linnas kõndimiseks. Kõnniteed puuduvad ja saad korraks paar sammu edasi liikuda siis, kui on hetkeks liiklusvoolus tühimik.

Jõudes oma broneeritud ööbimiskohta lootsin kohe kiiresti pesema ja magama saada. Aga missugune üllatus mind ootas! Ma poleks iial osanud arvata, et kusagil maailmas renditakse välja ruume, kus puuduvad aknad. Puudusid igasugused avad ja minu küsimusele – kust siia õhk sisse pääseb? ei osatud muud vastata kui et – uksest. Loomulikult ma protesteerisin ja küsisin, kas seal on varasemalt keegi hommikul elusana ka ärganud jms. Lisaks oli seal ruumis tugev hallituse ja kopituse lõhn, mida minu kinnine nina tundis. Mul hakkas endast väga hale sel hetkel – kuigi vaid 2 ööd, siis kas mu nina ja väsimus selle tõesti kõik välja kannatavad? Aga väsimus oli väga suur! Voodiriided olid kõik kergelt niisked. Õnneks olid mul wc ja dushiruum, kust nirises vaikselt külma vett. Läksin korraks välja, et osta tänavalt puuvilju. Söögiisu nagunii ei olnud.

Nägin tänaval kasse, kes tundusid kuidagi imelikud. Väga rääbakad, katkised ja – neil praktiliselt puudusid kõrvad. Aga see polnud sellest, et oli selline tõug vaid neil kunagi olid olnud kõrvad…Keerates ümber tänavanurga nägin suuri rotte seina ääres askeldamas – selge siis kelle pärast need kassid oma kõrvadest ilma jäid. Ei tahtnud edasi minna ja pimedaks kiskus ka. Jõudes tagasi oma ruumi, kust lõi vastu veel tugevam kopituse hais, hakkasin mõtlema, et ehk on siiski selles maailmanurgas akendeta tubadel ka mõningad positiivsed küljed olemas….

Oli plaan õhtul ust lahti hoida kauem, et õhku tuppa saaks. Aga see, mis toimus koridoris, ei lasknud mul seda teha. Koridori teises otsas oli küll pisike aken, aga seal oli üldkasutatav kraanikauss. Ja sinna käis esimesel ööl tihe köhimine ja oksendamine. ….mõtlesin tõsiselt järgi, milleks mulle nüüd sellist kogemust vaja oli? Olin enne lugenud mitmetest reisiblogidest, et Colombos ei ole turistil midagi teha ja sinna ei maksa jääda, aga ma läksin saareriiki ju vaid kaheks ööks ja kuhu siis niiväga oli mõtet sõitma hakata? Keeldumine sellest öömajast ja uue otsimine oli muidugi variant, aga: 1) olin selleks liiga väsinud ja kurnatud 2)mul puudus internet ja kõik oleks üsna kulukaks läinud 3) majutusasutuses töötavad noored olid tegelikult väga abivalmid ja üritasid isegi mu olemist niipalju mugavamaks teha kui võimalik

Hommikul ärgates oli mu kinnine nina imekombel järele andnud. Õnneks olid mul toas õhu konditsioneer ja ventilaator – väljas oli õhtul ehk kuskil 35 kraadi ringis, toas üsna talutav. Õhu voolu ja temperatuuri reguleerimine hoidis hingamiseks piisava õhu läheduses. Öömajast soovitati mulle kätte toidukoht, milles pakutu oli väga maitsev. Teisel päeval mööda tänavat edasi kõndides leidsin, et minust mõnikümmend meetrit eemal on Hindu templid, väga muljetavaldavad. Kui mõelda, miks ma sinna Sri Lankale üldse läksin – siis vastus ju et templi pärast. Peamiselt küll selle templi, mille pani immigratsiooniametnik lennujaamas passi ja mis võimaldab mul Indias veel 2 kuud elada. Aga nüüd oli lisandumas templeid juurde veel! Pühendasin terve selle päeva templitele ja siis oli jäänud veel vaid üks öö kuidagi üle elada. Et taas India poole teele asuda. Tunnuslause Incredible India, mis varasemalt tekitas kohati hämmastust ja arusaamatust sai Colombost vaadatuna hoopis teise tähenduse. Miks näitas India mulle oma ilusamat ja Sri Lanka inetumat külge jääb esialgu mõistatuseks. Templitest tuleb eraldi jutt.

Indiast lahkumisega kaasnes omajagu ebamugavust. Kuna lend oli varahommikul ja kuidagi tuli ka lennujaama saada, siis uni jäi napiks. Sääsed saatsid mind nii taksos, Goa lennujaamas ja ka lennukis. Uskumatult visad on nad siin! Varahommikul toimus lennujaamas ka üks kena vaatemäng, mis nõuab üleskirjutamist.

Kella nelja paiku kohale jõudes otsisin wc-d. Kuna sel kellaajal liikus inimesi vähe, siis ei saanudki aru, kumb see õige uks on… ilmus naine, kes vaatas mulle tungivalt silma sisse, siis osutas pilguga naiste wc uksele. Astusin sisse. Naine järgnes. Jõudis minust veidi ette ja osutas pilguga kabiinile. Neid oli seal kümmekond, ei ühtki inimest. Osad suletud, osad avatud. Üldmulje korralik ja puhas. Läksin kabiini ja kui sealt väljusin, oli taas naine vastas ja osutas pilguga kraanikausile. Ega mul polnudki midagi muud mõttes. Kui olin käed pesnud ja ukseni jõudnud oli naine vastas ja küsis tippi. Esimest korda tegi ta suu lahti! Ja siis vajus minu suu lahti. Algul ajas kogu situatsioon naerma. Siis aga mõtlesin – missugune leidlikkus! Pakkuda pilguga saatmise teenust turistile wc-s! Pole imestada kui siit lahkudes hakkan käima igaks juhuks silmad maas…Ja selline pilkudega rügamine keset ööd – see vääris minult 10 ruupiat, et selle peale tulla. Tundus, et ta ise hindas seda küll kõrgemalt, aga sain siiski tulema.

Enne äraelendu Goast toimus veel teinegi vaatemäng: oli soov juua üks kohv ja süüa midagi kerget. Võtsin järjekorda, kus tuli kõigepealt maksta. Siis anti tshekk, millega pidid võtma teise järjekorda, et oma tellimus kätte saada. Järjekorras oli vaid 4 inimest, aga see ei liikunud peaaegu üldse. Ja miks? selgus siis, kui lõpuks ikkagi leti ette jõudsin: mu vastas seisid kaks naeratavat noormeest. I tegeles joogiga, II tegeles söögiga. Ulatasin neile oma tsheki: I: Nii, mis teil siin on? Americano kohv ja samosa II: kohv ja samosa? Kohe vaatame. Mul on siin masinas midagi otsas. Piim on otsas. I: americano ja samosa. kus need samosad olid? Madam, mis teil seal veel oli? Mina: ei olnud rohkem, see oli kõik. I : Kus teie tshekk on? Mina: andsin teile just I: Kas teil oli kohv ja midagi veel? Mina: jah, samosa oli ka. I: ah samosa? /läheb taldrikut otsima/ II: madam, mis kohv teil oli? piimaga? Mina: ei, mul oli americano II: kus teie tshekk on? mis seal peal oli?Mina: andsin teile, näete siin laual II: kas americano? /saabub naine kõrvalleti tagant ja vaatab tshekki: siin on samosa ja americano, kuulsid! ilma piimata!/ läheb ära! /II – saab lõpuks masina tööle ja kohv hakkab tilkuma. I on leidnud taldriku ja askeldab/küsib minult/ kas teil oli piimaga kohv? Mina : ei mul oli americano. I ütleb II-le: tal oli americano, kas sa tshekki vaatasid? II: näita mulle tshekki? /võtab ja loeb/ americano ja samosa..Madam, kas piima ka soovite? Mina: ei must kohv suhkruga. I: Madam, mis teil veel oli? Mina : kohv ja samosa. I: Ah teil oli samosa/otsib ringi vaadates ja ei leia taldrikut/ läheb otsima. Ootame. Tuleb tagasi taldrikuga. Vahepeal on kohv õnnelikult mu kätte jõudnud. I: Madam, mis te soovisite? Mina: samosa oli ka. I: mis teil veel oli? Mina: kohv ja samosa II: mis kohv teil oli, madam? Mina: americano. II võtab tsheki ja asub taas masina kallale Mina: ma juba sain oma kohvi. II: Ah te juba saite? Mis teil seal tsheki peal veel oli? Mina: samosa oli ka II hõikab I-le: Tal oli samosa ka I: kus see tshekk oli?/ loeb tshekki /Nii-nii, kus need samosad on? haarab taldriku, aga siis leiab ahjust sinna enne pandud samosad. Lõpuks saan kohvi ja 2 samosat, kuigi tellisin 1. Segaduste vältimiseks ei hakka vastu(tegelikult ei suutnud ka ühte lõpuni süüa..) Sakslanna minu selja taga korrutab närviliselt oma salmi: ” 2 masala teed ja 2 croissanti. Kuidas ma pean talle ütlema, et ta aru saaks? välja ta neid ei loe. Ja kaks korda rohkem eksimisvõimalust!” Kui minuga kulus 10 minutit, siis temaga läheb palju rohkem. Lõpuks selgus, et läkski veel palju rohkem, sest tellija keeldus pakiteest….millest teisel pool tekkis totaalne segadus.

Selle kohta võib öelda jälle, et see on India, Incredible India. Sa ei tea kunagi, millega nad sind järgmisel sammul üllatada võivad. Aga veidi hiljem hakkasin mõtlema, et pole ju võimatu, et üks neist noormeestest oli kirjaoskamatu. Väga loogiline. Veel kaks päeva hiljem jõudis mulle kohale, et ka teine võis ju olla kirjaoskamatu! Sellepärast nad sellise uhkustunde ja säravate silmadega muudkui korduvalt tshekki “lugesid”.

Viimane kord olin nohus kui saabusin Indiasse. Mäletan, et rongis Mumbaist Goasse kulus mitu pakki taskurätte. Nüüd kordus sama. Mu reis algas Dabolimist, Goa lennujaamast ja suundus Chennaisse, mis varasemalt kandis nime Madras. Sealt edasi Colombosse läks olemine küll veidi kergemaks, aga vaid ajutiselt ja õnneks polnud mul aimugi, mis ees ootab!

Aeg on hakanud kuluma väga kiiresti. Avastasin just, et mul üle poole ajast Indias möödas ja ei saa öelda, et tüdimust tekiks. Pigem on mingi maandamise tunne nagu oleks ümbritsevast selleks piisavalt detaile fikseeritud ja nüüd aeg igapäevaeluga tegelda. Vahel uut ja huvitavat otsida. Aga ka sellele on juba minu eest mõeldud, sest seaduses on paika pandud, et minu passiga külalisel vaja korraks nüüd Indiast ära käia. Nii ma siis pühapäeva öösel asun teele kohaliku lennujaama poole, et sealt varahommikul Sri Lankale sõita. Kui internetti antakse, teen sealt postituse. Olen taas osanud õige öö valida sõiduks ja ärkvelolekuks – seekord siis täielik Kuuvarjutus – Rare Super Blue Blood Moon Lunar Eclipse, mida vaatab Ameerika ja Euroopa. Indias pole see varjutus paraku nähtav, aga eks ma siis näen seda, mis siin nähtav on. Siiasõidu olin planeerinud kenasti kellakeeramise ööle, seda segadust olen endale varemgi tekitanud. Ja mäletan üht paari aastatagust äralendu Hispaania sumedast suveööst hommikul enne koitu kui taevas säras tohutu super Kuu. Pole sellele mõelnud, aga peaks vist mustrit jälgima hakkama. Kuu on siinkandis selline, et ahvatleb hirmsasti pilti tegema – ripub taevas tagurpidi – üritasin ka – aga mu telefoni kaamera jääb liiga piiratuks. Võibolla leian kunagi taustale piisava valguse, et mõni Kuupilt ka välja tuleks.

Panen siis paar pilti oma igapäevaelust, praeguse kodu terrassilt: kohalikud linnud, eriti küll varesed, on minuga nii harjunud, et ei lase end oma tegemistes enam segada. Vareseid tuleb aeg-ajalt korrale kutsuda ja nii me seda teeme koos naabritega kord inglise kord eesti keeles. Mu inglastest naabrimehed paistavad nendega kergemini ühist keelt leidvat ja mulle tundub, et ka nende keele kõla on veidi sarnasem selle monoloogiga, mis puu otsast vastu kostub. Varesed ei teeninud seekord välja enda eksponeerimist. Küll aga üks märksa tagasihoidlikum lind, kelle nime pole ma siiani ikka veel tuvastanud:

Mina olen seni oma käikudega piirdunud põhiliselt nende kaugustega, kuhu jalgsi minna kannatab. Aga eks ole juba käidud ka siin edasi-tagasi mitu kuud. Katrin kutsus mind kaasa retkele Anjunasse, kuna seal kolmapäeviti suur turupäev ja küllap ta arvas, et mul oleks ka aeg veidi suuremaid ringe teha. Asusime hommikul teele, kilomeetreid ei tea, aga läbi Calangute ja Baga ranna, läbi jõe ja üle mäe… enamuse teest sai küll paljajalu käidud, aga oli ka kivisemaid kohti ja valusamaid radasid. Kokku kolm tundi kõndimist kuumas päikeses ja olimegi kohal. Teekond oli nii huvitav, et hea meelega läheksin sinna veel sama rada pidi. Turg ise nagu ikka – kõike ja liiga palju ja kui ei ole parasjagu erilisi ostuplaane, siis naudid niisama seda melu ja kirevust. Ma endiselt tutvun olukorraga, ega tunne vajadust midagi eriti osta. Küll jõuan. Kui mahub! See viimane seab karmid piirid ja ei kujuta ette kuidas nendega toime tulen. Tagasitulekuks võtsime veidi kiirema transpordi.

kohalike inimeste rannaskäigu riietusest – kui muidu värvilisi sarisid vaadates tekib küsimus, et no kuhu ma sellega võiksin minna, siis siin ei ole mingit küsimust, igale poole ja igal ajal. Mul võtab sellega harjumine aega, aga teen väikesid samme …sari suunas, esialgu need väga pikad pole nagu pildilt näha:

Lisaks meduusidele on rannas teisigi ohte ja mõned võivad neist väga ohtlikuks osutuda, see peotäis on kokku korjatud vaid mööda veepiiri kõndides. Prügikastid on kaugel ja kuigi rannas käivad ka prügikottidega koristajad ringi, siis nad tegutsevad rohkem toidukohtade ümbruses, veest kaugemal.

Uus aasta tõi uusi tuuli omajagu minu rutiini, kui 2-kuulist India elu päevakava ja kohanevat mõttemaailma selleks võib nimetada. Kuna avastasin fb-st, et Katrin on kolinud Calangutest Candolimi elama, siis leppisime kohtingu kokku ja koos ujumiste ja kohvijoomistega venis see kogemata kuue-tunniliseks. Ma polnud 2 kuud peale mõne skype-sessiooni ühtki sõna eesti keelt rääkinud ja kuulnud ja seepärast polnud vist võimalik ka seda sõnadevoolu peatada. Ja kuna me polnud kunagi varem kohtunud, siis ju oli nii mõndagi rääkida! Minu teadmised kohaliku elu ja India kohta laienesid mitmes suunas pika sammu võrra edasi.

Aga küllap on mul sõnade arv päevas loetud, sest see on ju ilmselge põhjus miks on blogipostitustesse nii pikk vahe sisse tulnud. Omajagu aitab kaasa ka see, et järjest vähemaks jääb siin asju, mille üle imestada. Kõik on kuidagi harjumuspäraseks muutunud:

-internetti ei ole – pigem paneb imestama kui ta on olemas! Kuigi mobiilne side näitab vahel ka mitut posti, siis on seal sees tühjus. Kõigile vist lihtsalt ei jätku. Sõnumil läheb teele saates mitu tundi aega, et kõrvaltänavasse kohale jõuda. Ainus, mis raudkindlalt iga päev ja mitu korda kohale jõuab on telefonioperaatori saadetud reklaampostitus uute pakettide kohta ja nende reklaamkõned – mille sisu ma ei teagi, sest ma pole kunagi suutnud seda rohkem kuulata kui alguses paar esimest sütitavat lauset. Numbrit blokeerida ka ei saa, sest nad helistavad iga päev uuelt numbrilt. Tihti ei saadeta nüüd enam üldse mitte midagi peale reklaamide; ka number öeldakse olevat kättesaamatu, kui keegi teine mulle helistada üritab. Jah – on valdkondi, milles india inimesed on geeniused! Üks neist on telemarketing.

Teine on kahtlemata kõige nägemine, tegemine ja orienteerumine korraga. Eriti torkab see silma liikluses – kitsal tänaval on su ees korraga erinevas suunas ja kiirusel liikumas üle 10 erineva objekti ja bussijuht suudab samal ajal veel vaadata kõrvale aknast välja, rääkida telefoniga ja hõigata midagi möödujatele – ja kõik suudavad selles segaduses kiiresti oma koha leida ilma kedagi riivamata. Ma ei imesta enam selle üle, aga jätkuvalt imetlen! Siiski kõige kitsamas kohas on ristmikul tipptundidel mitu politseinikku ka korda loomas. Nad ei näita mitte signaalidega kokkulepitud märguannetega, mis suunas roheline ja kus punane on, vaid näitavad juhtidele konkreetselt käega kas sina nüüd saad minna või mitte ja tõkestavad isendaga tee seal, kus parasjagu oodata vaja.

-nagu kinnituseks kadus selle postituse kirjutamise ajal ka elekter – aga tikud ja küünlad on ju nagunii selleks puhuks laual olemas. Ja praktiliselt iga päev läheb neid ka vaja. Tarbimine on tohutu, aga kuidas need kommunikatsioonisüsteemid siin vastu peavad, jääb üle jälle imetleda ja tänulik olla, kui ta taas tagasi on. Sest kui tänaval neid traate vaadata, mida mööda see elekter liigub, siis ega seal aru ei saa, kus on liin või kus liaan või loodus muudmoodi võimu tagasi haaranud…

Ilm on meil siin endiselt sama – päikseline ja soe, sel nädalal üle 32 kraadi ei lubata ja öösiti alla 20 samuti mitte. Öö ja päev sama pikad kui eelmisel aastal ja paljud põõsad on õitsema hakanud, kuid mõnel on samal ajal ka viljad küljes, nii et – pigem on see õite märkamine minu alateadvuse poolt salajane kevade märkide otsimine, et oma ajaarvamist kuidagi paika panna.

Lõpetuseks ikka üks lehmapilt ka. Millegipärast meeldib neile magada – võib nüüd julgelt öelda – aastast aastasse – kõnnitee kõige kitsama koha peal. Ja kuna tegemist linna peatänavaga, siis eelistavad nad pigem melu ja sagimist kui vaikust ja rahu.

Tegelikult on need Jõulud siin ikka üsna värvilised, aga kuna kõige muljetavaldavamad olid seekord mulle Jõuludest ookeani ääres liivale ehitud kuused, siis võin neid siiski kollaseks nimetada. Iga restoran oli end ehtinud kuidas oskas. Ja kuigi on Jõulud ju teadaolevalt kristlaste püha, siis saginat siin kauplustes ja tänavatel on ikka tunduvalt rohkem kui muidu. Vaid ehk pooled turistidest peavad seda püha praegu, teine – venekeelne pool veidi hiljem. Teistel on kõigil oma pühad ja festivalid. Alates 29.ndast detsembrist kuni 5.jaanuarini ei saa siin enamikes firmades keegi reatöötajatest puhkepäevi, sest turistid ja sissetulek tahavad teenimist. Millal siis veel?

Viimasel ajal on lained rannas nii suured, et ujujaid palju ei ole. Seevastu on vees ja vee ääres aina rohkem selfide tegijaid. Ja selle koha peal avaldub inimestes peidusolev lavastajaanne ja inspiratsioon! Mille kõigega nad ennast koos pildile ei säti? Ja mis poose sisse ei võta? See on vaatemäng omaette! Hindudest puhkajad teevad isegi rohkem selfisid kui kaugemalt tulija, vahel ainult sellele enamus ajast kulubki, aga see on ka arusaadav – nad on tulnud vaid 1-2 päevaks, aga teised saavad siin klõpsida nädalaid.

Kõndides rannas piki veepiiri kuusest kuuseni avastasin lõpuks kurva tõsiasja, et niipea kui jõuan teise linna – Calangutesse, on mul mobiililevi väga hea ja kiire. Tagasi pöördudes Candolimi kaob see jälle nagu ta kõik viimased päevad on kadunud olnud. Ja jääbki ainus võimalus levisse saada ikka otsida mõni kiirema wifiga restoran. Kui uuesti kolimise mõtted tulevad, siis peaks tõenäoliselt linna vahetama. Aga siin siis pilt restoranist, kust olen teinud enamuse oma viimastest postitustest. Ja loomulikult siinsetest kaunistustest – Santa Claus ja ehted ei puudu kusagilt.

Pakun pilte veel mõnedest teistsugustest lähenemistest Jõuludele ja meeleolu loomisele eeskätt küll külalistele mõeldesturiste teenindavates kohtades

Seekord siis on see päev mul sama pikk kui öö, ehk nii väga aru ei saagi, kuhu ta pöörab, sest igal hommikul hakkab kell 6 valgeks minema ja õhtul kella 6 paiku pimedaks. Käisin ujumas ja ookeani lained olid küll märksa suuremad kui varasemalt. Rohkem erinevusi ei märganud igapäevasega, aga seegi võis olla kujutlus – et miski peaks nagu olema teisiti 🙂

Mu resideerumine Indias kogu talve ei saa paraku piirduda ainult Indiaga. Nimelt kord selline, et olenemata viisa pikkusest ja kehtivusest, ei tohi välismaalased viibida Indias korraga rohkem kui 90 päeva. Mul saab see aeg täis jaanuari lõpus. Seega oleks juba aeg vaadata, kus ära käia. Ega mul mingit soovi kuhugi minna ei ole, sest siingi piisavalt avastamist veel. Kuna Eestist lahkudes polnud aimugi kuidas asi kujuneb, ei hakanud ka kohe mingeid pileteid broneerima. Siinse on-ei ole interneti tõttu oleks võinud siiski valmis vaadata võimalused ja lehed, kus mida leida. Õnneks on mul pereliikmeid, kellel sedasorti info leidmine käib kiiresti :). Niisiis soetasin endale pileti Colombosse ja tagasi jaanuari lõpuks, sest Sri Lanka on lähim välismaa, kus ei tohiks viisaga probleeme tekkida ja kuhu peaks saama ilma eriliste istumiste-ootamisteta vahepeatustes. Kuidas päriselt kujuneb, saab hiljem näha.

Täna käisin esmakordselt Indias viibimise ajal hommikul jooksmas. Uude kohta kolides räägiti, et hommikuti enne 7 pidid vahel delfiinid mängeldes siit mööduma. Seega asutasin end sörkides ranna suunas poole 7 paiku, liiva sees ei olnud see mitte kerge teekond. Rannal oli juba mõnus joosta, päris palju rahvast, enamus pildistamas, mõni joogat tegemas, mõni restorani koristamas. Delfiine ei näinud, ehk teinekord. Seega peabki nüüd hakkama pidevalt köima, et oleks lootust neid trehvata 🙂

Kui varem olen teile kirjutanud, et banaanides olid ussid sees, siis peale seda olen tunduvalt rohkem hakanud sööma mandariine ja marracujasid ja veel midagi, mille nimesid ei tea. Nüüd leidsin ussid mandariinide seest, samasugused nagu banaanides. Sättisin nad ilusti ritta taldrikule, et pilti teha…ja siis nad hakkasid hüppama, nagu rohutirtsud. Nad hüppasid lihtsalt taldrikult minema. Hüpe toimus nii kiiresti, et ma ei suutnud jälgida, kuhu. Siin veel 2 jäänud, osad muidugi veel mandariini sees. Ühe lõigu jõudsin ära ka süüa sellest ja kuna sel magusat maitset üldse ei olnud, siis alles hakkasin asja uurima….

Vaatamata sellele, et Goas on turismi tippaeg ja majutusasutused pilgeni täis- detsember/jaanuar kõigi oma kõrghetkedega igas kultuuris ja kirikus, nii all kui üleval, sest Päike ja Maa ju ka uut poognat alustamas – leidsin ma siiski variandi, et kolida Candolimi servast kesklinna, lähemale internetile ja elule. Et samal päeval kohalik telefonioperaator mu numbri välja lülitab, oli üllatus. Sain küll eelneva hoiatuse, ka reageerisin sellele ja küsisin nõu, aga keegi teinegi ei uskunud. Sõnumeid tuleb ju iga päev telefoni, hindikeelsed reklaamid ja igahommikused kriketimängude ülevaated – millest paraku pole pääsu. Nüüd siis uus number ja loodetavasti asi lahendatud kuniks siin viibin. 

Olen oma eelmise korteri hüvedest siiani vaimustuses, aga asukohal on oma osa kaasa rääkida. Söögitegemise võimaluse puudumisel samuti. Kuid  ma ei välista üldse, et ma kunagi, mõnel järgmisel aastal, tahaksin uuesti samasse kohta minna kuuks ajaks, kust just välja kolisin. Sest miinuste kõrval on alati vähemalt samapalju plusse  🙂

Uue kodu tee ülesleidmine tekitas algul raskusi. Alles neljandal katsel sain märgid selgeks. Luhtunud katseteks pean neid kui pidin kõrvalist  abi paluma tee leidmisel. Telefon ka ei töötanud. Pidin  orienteeruma pealtnäha ühesuguste hostelite rägastikus, aadresse siin ei ole. Tänavaid ka mitte. Ainult peatänav ja ülejäänud on väikesed aiatagused rajad, millel astudes on raske aimata kuhu välja jõuad. 

Siin kitsastel radadel on üks tõsine oht, mida ma alguses ei osanud ette kujutada. Juba eelmises elukohas kuulsin ma vahel mingeid raksatusi. Vahel üht ja vahel mitut korraga, arvates, et rakette lastakse. Kui läks suuremaks raginaks, siis tõepoolest lasti rakette. Aga need üksikud ei olnud mitte paugutajad ega muud õhkimised vaid kookospähklite kukkumine vastu kivikatust. Ja neid kukub pidevalt. Kitsal rajal võid ka pähe saada ja siis ei ole nalja. Siiski keegi siin kiivriga ringi ei jaluta, nii et küllap see kuidagi tunda, aimata või näha enne on.  Aga raksatused jätkuvad igal õhtul.

Arvan siiski, et risk pähkli või kukkuva lehe all viga saada on tunduvalt väiksem, kui Eestis libedal jääl tasakaaluharjutusi tehes. Kõik on muidugi suhteline. 

Miks see linnaplaneering siis nii kaootiline on? Esimene vastus on lihtne – sest see on India. Ja siin on kõik isetekkeline. Ma ei ole ajalugu nii uurinud, aga kohalike sõnul toimub uute majade ehitus ainult vastavalt rahakotile. Kuhu ligi pääsed ja aia ümber ehitad – aga aeda on vaja! sest muidu hõivatakse su aknaalune kohe –  sinna tekib uus aiatagune “tänav”. Ja kellel peaks olema raha ja huvi, et suuremat tänavat rajada? Kesklinnas on üks suur tänav ookeanini pääsemiseks, ülejäänud kohtades tuleb laveerida läbi beach resort`ide privaatsete alade. Neid kerkib järjest juurde, eriti linna servades. Kuna Goas on hinnad suhteliselt kõrgemad muu Indiaga võrreldes ja siia tullakse talveperioodil paljudest kohtadest tööd otsima, kaupu müüma ja teenuseid pakkuma, siis suureneb ka pakkumine ja hinnad jäävad ikkagi konkurentsivõimeliseks.

Nii et võite rahulikult talvepuhkust planeerida edaspidiseks 🙂