Teine vaatenurk

See postitus on nüüd veninud juba kaks nädalat. Ja ikka sobib veel sama pealkiri :). Alustasin kirjutamist ja internet muutus nii vaevaliseks, et ei avanud enam kirjugi. Ju siis polnud õige aeg blogida. Teine kord üritasin kommenteerida eesti meedias avaldatu klikiuudist Indiast kui põrgust, aga ka see katsetus polnud edukas. Ikka jälle oli internet nii vaevaline, et ma ei hakanud ennast lõpmatu ootamisega iga lehe taga vaevama. Oli käsil ka palju huvitavamat kirjutamist kui ikka seesama teema, mis juba aasta otsa on täitnud kõiki esilehti. Tulemused hakkavad tunda andma küll. Hirmude oodatud tase on mitmel pool saavutatud.

Mis puudutab Indiat, siis aasta tagasi anti siin välja korraldusi maskide kandmiseks – ma ei tea, kas pidevalt või ajutiselt, sest hindi keelest ma aru ei saa. Aga kuipalju on vaja kirjaoskamatutel või veidi kirja mõistvatel inimestel trahvide ähvarduste saatel kuulata? Lisaks paljud need, kelle hirmudele käegakatsutav asi mingisugust kaitset kujutab, mis võibki ju kuigipalju toimida kui platseeboefekt. Ma näen, et neid kantaksegi nii tööl, kodus kui puhkehetkel. Näen seda läbi aiaväravate, rõdupiirete ja ka oma naabri köögiakna. Temperatuur on pidevalt üle 30 kraadi, öösel 28-29. Mille üle ma imestan, et inimesed on ikka veel elus! Kõige saastunum õhk oli varem suurlinnades Mumbais ja Delhis. Nüüd tõenäoliselt maski taga. Kas on kellelegi tõesti üllatus, et nüüd on siin haiglates inimesed hapnikupuuduses? Mis toimub kopsudega aasta jooksul pidevas hapnikupuuduses ja kogu kehas?

Öelge veel, et hindud ei oska või ei saa distantsi hoida. Isegi müürid on ümber, et lõunauinakut teha lagedal platsil!.

Aga hinnanguid ei tohi anda. Sest mina ei tea, mille taga kellegi hirmud peidus on. Hapnikupuudus on lihtsalt loogiline tulemus nendele meetmetele ja kasvuruumi on tulemuste mitmekordistumisel veel oi kui palju.

Ja kui päris aus olla, siis näen ma Human Designist, et osa inimesi ongi sündinud vastuvõtlikuks hirmudele, teine osa emotsioonidele, kolmas osa müügimeeste jutule jne. Kellelgi ei ole õigus hinnanguid anda, sest ainult nemad ise teavad, kuidas end tasakaalus hoida.

Eile õhtust alates on meil range karantiin, kuigi mitte nii range kui aasta tagasi. Muide, lockdowni nõuavad häälekalt inimesed, kelle hirmud on aetud lakke. Siin ei oleks sellele mingit vajadust. Aga ikka võib lugeda mõnest üleriigilisest lehest, kuidas Goale heidetakse ette vaba liikumist ja et ei ole piisavalt karmi olukorda….

Nüüd on siiski toidukauplused hommikul kell 6-13 avatud. Aga vaevalt seal enam midagi müügil eriti on. Kui ma eile hommikul poes käisin, siis ostsid inglased letid praktiliselt tühjaks, ikka nii et ühes toidukärus 5-6 kilo kanatiibu ja koibi ja teine käru täidetud viski ja õllega….

Minul olid hoopis teised mured. Olles karastunud eelmise aasta lockdownis käisin läbi kõik tuttavad lähemad toiduletid ja varustasin end telefoninumbrite ja infoga, kes millal avatud, millise restorani juurde wifisse saaksin, kui vaja jne.

Tegelesin eelmisel nädalal aktiivselt uue korteri otsimisega ja selleni jõudmine oli omaette naljakas lugu.

Olin käinud just paari korterit vaatamas, mis ei sobinud ja jalutasin sellest käigust ja palavusest väsinult kodu poole, kui üks kašmiir mind tungivalt oma sallileti juurde kaupa imetlema kutsus. Küsisin temalt – kas ta tõesti arvab, et ma selle peaaegu kaheaastase “turismireisiga” peaksin tundma huvi tema suveniiride vastu? Ja mainisin, et kui tal mulle korterit pakkuda pole, siis ma ei viitsi temaga millestki rääkida. Seda kuuldes pöördus ta kõrval seisva noormehe poole ja too hakkas kohe kuskile helistama. Paistis, et noormees teab, kust otsida. Vahetasime telefoninumbrid ja ma panin kõik oma soovid kirja koos hinna ja piirkonnaga. Mingi korteri ta kohe leidis, mis oli 2x kallim ja ma kordasin üle siis ka selle, mida ma ei taha. Ma tean, et minu soovid elukohale on hoopis teistsugused kui enamikel teistel. Lisasin, et kui ta mulle tõesti soovitu leiab, siis ma tasun talle vahendustasu.

Uskumatu, aga ta leidis selle kahe päevaga! Käisin korterit vaatamas ja esmapilgul muu paistis sobivat, aga köök oli tabaluku taga. Kui ma tema tasust rääkisin, selgus, et tegemist oli professionaalse maakleriga! :))). Noh, see tasu osutus veidi suuremaks, kui ma ise olin arvanud, aga korteri rendihind ja kõik, mis seda minu jaoks mõjutas oli seda väärt küll.

Niimoodi siis komistasin maakleri otsa olukorras, kus ma ise küll selle peale ei tulnud et teda vajasin. Siin üritab igaüks sulle midagi müüa ja vahendaja olla ja ma lihtsalt proovin igasugustest kauplejatest ringiga mööda käia.

Kuna kööki ei pääsenud, siis oli vaja korterit ka teist korda minna vaatama. Köögiukse tabaluku võtit ei olnud leitud, aga oli saadud omanikult luba kasutada jõudu, et uks avada. Omanik ise oli kaugel. Kui kolm hindut olid mõnda aega maadelnud sõrghaamriga tabaluku kallal ja tulutult, siis otsustasid nad ust lõhkuma hakata. Küsisin haamri enda kätte, sest ma ei tahtnud oma tulevase köögi uksest ilma jääda. Minul kulus umbes 7 sekundit, et haamriga see tabalukk avada. Ma ei peksnud ega lõhkunud, vaid lihtsalt venitasin vaikselt külje suunas ja valmis. Olin isegi üllatunud, sest paistsin nende hämmeldunud pilkude all selle erilise töö tõelise professionaalina. Kui lõpuks üks mees veel saega kohale jõudis, oli meil juba köök revideeritud – ega seal midagi ilusat ei olnud. Nõudsin uut külmkappi, sest olemasoleval uks küll mingisugune oli, aga kinni ta ei käinud. Siin on külmkapp ka ainus koht, kuhu sipelgad sisse ei saa, nii et sellise strateegilise elemendi suhtes on mul kindlad nõudmised siiski paigas. Omanik oli nõus, et on vaja uut ja olimegi jõudnud kokkuleppele. Oleks lepingu teinud ja kolimispäeva kokku leppinud aga…. kohe järgmisel päeval algas lockdown ja minu kolimine viibib, sest ei saa midagi alla kirjutada ega kusagile liikuda.

Õnneks on täna internet veidi parem olnud ja laseb mul vist lõpuni kirjutada.

Et hommikul siiski liikuda ju võib, üritan homme ujuma minna. Politsei pidi küll rannas ujumist keelama, aga eks siis näha ole. Põhjendada pole tänapäeval enam midagi vaja – loogikat ei maksa otsida ja nagu me hiljuti nägime, ei ole see mitte India eripära, vaid enamikes Euroopa riikides täpselt samamoodi toimiv käsusüsteem.

Indiast saab alati leida koledaid pilte, aga ka ilusaid, kui vaja. Siin on lihtsalt inimesi rohkem. Oleneb, millele keskenduda ja ükskord võiks ju ajakirjandus keskenduda ka sellele, kust see kole algas.

Mõned tänavakoerad on leidnud sellise kena kohakese oma siesta jaoks. India on väga mitmekesine!

One thought on “Teine vaatenurk

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.