Märkamatult uude aastasse

Viimane postitus oli värskelt uude kohta kolimisest ja nüüdseks olen juba ka selle jõudnud uue vastu vahetada. Pole mõtet enam arvet pidada.

Küllap on aeg sellise tormilise arenguga teha tagasi kõik see, mis varem 30 aastat ühes kohas elades tegemata jäi. Vähemalt oma ümbruse sobitamise ja tunnetamise mõttes. Huvitav kõigi nende kolimiste juures on asjaolu, et igas korteris tegelen ma ühe kindla uue teemaga.

Ja see, millega hakkasin tegelema detsembris, üllatas mind ennastki. Hakkasin kirjutama projekti! See polnud mulle küll mingi uus asi – olin kirjutanud neid 10 aastat järjest. Aga olin ju ka 3 aastat tagasi enda jaoks lõpetanud kõik projektidega seotud tegemised, sest vajasin midagi uut.

Uus tuligi kohe ja tõi ka selguse, miks ma ennast tühjaks tookord kirjutasin….

Aga detsembrikuus siis tegelesin projektiga ja ei lasknud end häirida ei jõuludel, aastavahetusel ega millelgi muul, sest aega lihtsalt polnud.

Goasse olid sõitnud kohale aasta lõpuks lugematu arv siseturiste, et pidutseda endast välja kõik märtsikuust saadik järjestikuste karantiinidega tekkinud pinged. Mina jäin esmakordselt aastat tervitama oma rõdule ega läinud mere äärde. Mu rõdule paistsid kätte nii Kuu kui raketid. Tänaval liiklus praktiliselt seisis, astumiseks polnud kohta, kuigi ma elasin ju täiesti Candolimi lõunapoolses servas, kus muidu üsna hõredalt rahvast.

Samal päeval, kui projekt lõppes, kolisin taas uude korterisse. Ma ikkagi ei suutnud nii linnaservas elada ja pidevalt kõndida ühtsama rada. Seekord on uus korter eriline, sest sedasama pakuti mulle juba kaks aastat tagasi. Tookord oli ta liiga kallis ja ma ei osanud tingida, ilmselt poleks seda palju siis ka teha saanud. Aga praegu siin on olukord teine. Siseturiste on küll endiselt piisavalt, aga nende jaoks ei ole Candolim nii atraktiivne kui ta oli seda inglise turistidele.

Niisiis loodan ma siia jääda esialgu. ….

Oktoobri algusest saadik olen ma mere äärde jõudmiseks kõndinud samadel tänavatel. Nende äärtes on arvukalt müügilette riiete ja kõiksugu rannavarustusega. Paraku ostjaid ju ei ole. Mulle üritati alguses läheneda igasuguste teemadega, et midagigi müüa saaks. Aga kuna ma ikka vedu ei võtnud ja selgitasin, et ma ei vaja suveniire ja hilpe, siis rahuneti maha. Mõni tervitas veel vahel, mõni lihtsalt magas, aga mulle nad enam tähelepanu ei pööranud.

Aga täna siis mõtlesin, et uus korter ja lähen vaatan, kas leian endale midagi uut ja sobivat ka selga. Eks need kleidid siin ju kuluvad ka lõpuks pidevast pesemisest. Astusin siis ootamatult ühte katusealusesse sisse ja müüjanna ei jõudnud mind ära tänada selle eest, et just tema leti taha vaatama läksin. Muudkui korrutas, et küll on ikka hea, et ma just tema juurde läksin… Hakkas juba imelik tunduma, et kas neil on seal mingi omavaheline võistlus või kihlvedu käimas….Plaan oli lihtsalt vaatama minna, aga leidsingi lõpuks ühe pluusi ja kleidi.

Ja kui ma sealt siis väljusin ja ranna poole suundusin, hakkas kõik see müüjate rivi mind äkki üksteise võidu hõikama, lärm ja kisa oli nii suur, et raske oli eraldada sõnu, mida nad täpselt mulle pakkusid:

” Ma olen sind mitu kuud oodanud!”, “Mul on täpselt sinu jaoks üks ilus asi!”

“Tule vaata, sa ei leia selliseid mitte kusagilt!”

“Tule ainult teed jooma!!…..

viimasest letist astus väga enesekindel naine välja, seisis mulle risti tee peale ja käratas: ” Ja millal siis minu kord tuleb!

Millal minu kaupa ükskord vaatama tuled?”

See oli mulle juba päris lõbus, sest tema näoilme, poos ja riietus meenutasid hästi väljamängitud karakterit india filmidest. Ei lubanud midagi. Aga pean vist mõnda aega teisi teid kasutama randa pääsemiseks.

Selline on siis praegu elu idamaal, kus üks turist, kellel ammu turistitunnused puuduvad, peab rinda pistma kümnete ja kümnete kauplemisnäljas vaevlevate hilbuärist elatuvate professionaalidega.

Kui järgi mõelda, mille järgi ma valisin riideleti, kuhu lõpuks sisse astusin, siis aus vastus on, et seal paistis sees olevat veidi ruumi hingamiseks ja müüjanna ei olnud pealetükkiv, vähemalt alguses mitte.

Niipalju kohalikust turundusest ja kliendisuhetest…

Candolim on suhteliselt puhtam linnaosa teistega võrreldes ja siin on prügikaste siginenud järjest rohkem. Kui aga kellelgi ikka tekib küsimusi, et miks Indias alati pilt prügisem paistab, kui kuskil mujal, siis vastus on lihtne ja loogiline. Pühad lehmad! Küll on neid prügikaste üritatud panna kohtadesse, kuhu lehmad ligi ei saaks, aga siis ei saa neid ju ka tühjendada. Väravatest kõnnivad nad esimesel võimalusel sisse ja kuigi praegu on rohelist looduses leida piisavalt, siis prügikastide kummulikeeramine pakub neile alati avastamisrõõmu.

One thought on “Märkamatult uude aastasse

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.