Rannahooaeg algamas

Nii ma mõtlesin, kui eile randa pikemat tiiru tegema läksin. Ilm oli paras, sest päike ei siranud lagipähe ja see kerge pilvekiht laskis mul palja peaga ringi liikuda. Candolimi poolne rannaosa on puhas nii prügist kui inimestest. Ükski shack pole siinkandis veel elumärki näidanud. Koerad on kolinud kusagile mujale või magavad raskest ööst välja. Aga kuupäev näitab aega, kui siinkandis peaks hooaeg varsti algama. Ja linnas on liikumist näha juba palju rohkem. Tegin seekord esimese lume tuleku puhul Eestis ka mõned videod, et kellel soovi, siis saab ka vahelduseks sügistuultele soojemat merekohinat ja lainete tantsu oma meeltega tabada.

Kui võrrelda tänast liiva selle jalgade külge kleepuva massiga, mis oli kevadel, siis on meri teinud imet – korduvad läbiloputamised on kõik puhtaks uhtunud ja kuldse liiva randa laiali laotanud. Mõnes kohas on see veel laotamata ka. Aga kevadel lahkuvatest shackidest randa voolanud õlijäägid ja muud rannaelu kõrvalproduktid on kadunud. Minu mälestused piirduvad siin küll vaid kahe hooaja algusega, aga pean ütlema, et prügi koristamine on iga aastaga läinud paremaks. Seda nii rannas kui linnatänavatel.

Sellepärast tahtsingi korraks kogu rannale pilgu peale visata, et kuidas see peale mussooni seekord välja näeb. Ja võtsin eesmärgiks jalutada Candolimist Baga randa, et vaadata üle, kas nende koerte territooriumil, keda ma suvel näljast päästmas käisin, on ka mõni restoran avatud lõpuks.

Imelik tundus juba alguses, et isegi vähem on rannas liikumist, kui kuu aega tagasi. Ilmal polnud ju viga…?

Vees kõndida oli päris mõnus, kui pole seda kaua teinud. Kuu aega elasin ju merest kaugemal. Olin valmistunud ka ujuma minekuks, kui kusagil vaiksem koht oleks ja seda enam üllatas mind, et rand praktiliselt inimtühi on niikaugele kui silm ulatub.

Päike tuli vahepeal pilvede vahelt välja ja kuna ma pole kaua päikest võtnud, siis oli oht teda ülearu saada. Õnneks paistis pilvi tulemas ja ei hakanud end katma sellepärast…..aga vot mis juhtub, kui uudiseid ei loe! Mis neist lugeda, kui need on enamuses nii läbinähtavalt kellegi valimise või millegi müügikampaania teenistuses. Ja nüüd siis sain värskeid ilmauudiseid otse kohapealt…või oli see ka järjekordne evakueerimise harjutus???

Kui minu kujutluses on tsunami mäekõrgune laine, mis randa jõudes kõik oma teelt pilbasteks pühib, siis see hoiatus pani mind üsna tihti merele vaatama. Kuidas aga mõista siinse rannakaitse ettevaatusabinõusid, et liikuda tohib mitte veepiiril, vaid sellest vähemalt 4-5 meetrit eemal? Mis erilist vahet see endast kujutab? Mida nemad tsunami all mõistavad? Mina olin aga suutnud oma kõndimisharjutuse ajastada just täpselt samale ajale väljakuulutatud tsunamiga või selle eest evakueerimise harjutusega. Küllap on seda hoiatust kuskil maha öeldud ja sellepärast see rand nii tühi oligi. Need noormehed, kes punaste lippude juures vetelpäästja ametit peavad olid küll endiselt oma postidel ja – kes magas või kes viskas nalja- nagu igal muul ajal. Nii et –ikka jäi lahtiseks – kas oli tegu meteoroloogide tõsise hoiatusega või kohalike vilemeeste valmisoleku ja tegutsemisvõime kontroll-etteastega?

Kõige tihedamalt oligi toidukohti avatud Bagas ja sealne rand ka kõige rahvarohkem ja prügisem nagu ikka. Mind aga käis aeg-ajalt korrale kutsumas patrull-auto, kellele tundusin ma alati natuke liiga lähedal veepiirile kõndimas. Pehme kuuma liiva sees marssimisega ei olnud ma arvestanud ja see väsitas ikka korralikult ära. Õnneks hakkas kell lähenema neljale ja see tähendas, et võis jälle mere piiril edasi kõndida….Vilemehed said väsimatult oma vilesid puhuda iga natukese aja tagant, sest sellised meetmed tsunamiohu korral tundusid mitte ainult mulle, vaid ka hindudele veidi arusaamatud. Üks ülekaaluline rannakülastaja tormas äkki kummirõngaga hooga vette lainetega võitlema…ta tiriti kohe välja hirmsa vilekoori saatel rohkearvulise päästekomando poolt; loeti sõnad peale, et tuleb järgida korraldusi.

Istusin veidiks ajaks restorani ja kui muidu oli rand üllatavalt koeravaba, siis äkki see kõik sekundiga muutus. Silmapiirile ilmus mees oma koeraga! Ja selle peale tormasid hirmsa kisaga välja iga tooli alt ja põõsa tagant mitu rannakoera, kellest moodustus kokku terve armee….lärm oli nii suur, et kõik muud helid sumbusid, kuniks mees oma koeraga tagasi pööras. Ma ei kujuta ette, kuidas siin nende koerakarjade paljunemist ei suudeta või ei taheta kontrollida. Jutud, et seda tehakse, on vaid jutud – no võibolla mõnes teises rannas. Siin võib igaüks näha emaseid koeri, kellel kuskil kutsikad olemas, süüa otsimas – nad ei ole metsikud ega kurjad. Neid võib kergelt kinni püüda ja steriliseerida, kui omavalitsus selle ette võtaks. Loomulikult on kõik need näljased karjad koondunud nüüd toidukohtade lähedusse ja peavad seal omavahel arveid klaarima.

Olin arvestanud, et selle retkega läheb mitu tundi, aga vihmaga ma seekord polnud arvestanud. Enne Candolimi jõudmist hakkas sadama ja õnneks oli mul kotis üks terve kilekott, mis päästis mu telefoni ja rahakoti. Õlakott ise, mis Indias toodetud ja kirjade järgi vihmakindel – seda muidugi polnud ja läbi ligunesid kõik riided, mis olid kotis ja seljas. Koju jõudes oli suur väsimus, peavalu ja üldine nõrkus…..peeglisse vaadates sain aru, milles asi – üks pool minust oli päikese käes olnud liiga kaua! Teine pool enam mitte, sest tagasitee algas juba sajupilvedega.

Kaart näitab, et ranna pikkus on 6 km. Sellest rannapäevast piisab nüüd hulgaks ajaks.

One thought on “Rannahooaeg algamas

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.