Septembri keskpaik Goas

Praegust aega võib vist siin kolimise hooajaks nimetada. Need vähesed, kellega täna olen rääkinud, otsivad uut eluaset. Kahe päeva eest kolisin ise oma Baga korterist välja ja olin paar päeva täielikult ka levist väljas, sest selgus, et minu telefoni jaoks siinpool levi ei ole. See oli praktiliselt esimene kord, kui ma Indias enne sissekolimist ka korterit korralikult vaatamas jõudsin käia – ja elanud olen seni kokku kuues kohas- no seda pisiasja ma loomulikult esmapilgul tähele ei pannud.

Siia sõitmiseks võtsin tuk-tuki, sest kaardi järgi oli vahemaa pikkus üle 7 km. Kuigi ümbrus paistis ilusam, kui mujal, olin üsna skeptiline selle koha suhtes, sest ta oli liiga kaugel keskustest ja rannast.

Selgus, et tuk-tuki juht inglise keelt peaaegu ei rääkinud. Aru näis saavat. Muidu ta poleks ju osanud mu maja juurde sõita. Ka ümbrust ta ei tundnud, näitasin küll talle Google mapsi kaarti, aga ta sõitis mitu korda ristmikel valesse suunda. Õnneks sain ma ise aru, kuhu minna ja nii kohale jõudsime. Väga pikk tee! Aga ilus, mööda Neruli jõe äärt, roosad vesiroosid õitsesid.  

Kohale jõudes mõtlesin, et miks ma selle üldse ette võtsin, nii pikk maa…-kuidas ma käin seda siin pidevalt? Poest on ju vaja midagi ostmas käia vahel. Ookenist 2,5 km kaugusel. Aga bussid pidid käima tihti – kahe esimese päeva jooksul pole ma ühtki bussi küll veel kohanud!

Kui mulle siis korterit näidati, hakkasin mõtlema, et see on vist see ainuke variant, kus ei ole rendi sisse arvestatud pesupesemist ja tubade koristamist ja see kaugus teebki ta hinna vastuvõetavaks ka talvisel hooajal elamiseks. Ja nii ma siiski otsustasin selle võtta.

Esimene korrus ja rõdu – kujutlesin, et saan oma tomatid lõpuks isegi maha istutada!!! Kui need taimed transpordi vastu peavad. Nii paraku ei läinud. Ma ei jõudnud nendega isegi transpordini, sest kohe, kui hakkasin endapikkust tomatitaime nööridest lahti harutama, murdus ta vars peaaegu ära ja tõmbasin ta siis kohe üles tagasi. Teisi ei hakanud liigutama üldse. Nii ilusad kirsstomatid olid otsas ja õisi täis, kust neid tuli järjest juurde! Aga mis seal ikka. Tegelikult ei oleks nad ka kuskile sinna tuk-tukki mahtunud, sest ma ise täitsin koos muu koliga selle juba ääreni. Ainult kaks potti taimedega võtsin kaasa. Ka basiilikud murdusid sõiduga, aga paistab, et kolm neist elavad edasi. Teises potis on lihtsalt kohalikud nõgesed ja mõned idanema pandud seemned.

kogu mu kaasamahtunud bioloogiline vara

Täna õnnestus Jio- kaasaskantav wifi saada. Tänu sellele ma nüüd siin kirjutan.

Miks ma siis jälle kolima hakkasin? 13.septembril teatati mulle, et mu septembrikuu rendihind on märksa kõrgem, kui eelmistel kuudel. Vahe oli rohkem kui kolmandik. Sest hooaeg algamas. Seni pole näha ei hooaega, ei turiste, ikka peamiselt vihm ja koerad ja lehmad….Otsustasin kiirelt – maksin ära poole kuu rendi ja ütlesin, et lahkun esimesel võimalusel. Tervelt 1 päev oli ju aega otsida ja teine päev kolida. Nii läkski, et sain vastuse oma päringule ja ka kohe sisse kolida.

Eilne päev oli üks suur hall masendus!

Nii vist ongi, kui on suur asukohamuutus, et energiat alguses ei ole. Mäletan, et eelmise kolimise ajal tekkis kohe allergiahoog ja arvasin, et ei oska AC-d ja ventilaatorit reguleerida parajaks.

Siin lisas uuele kohale pinget teleteenusteta jäämine. See on kõige suurem jama, sest pole ju võimalik ka otsida mingit abi ega lahendust, kui ühendust pole.

Käisin eile mitmes supermarketis, kus pidi korralikult nägu katma kinni ja muudkui sõlmisin oma rätikut kukla taga – tulemuseks avastasin, et olin ära kaotanud ühe kõrvarõnga. Ma pidevalt mõtlesin, et see oht on maskidega jändmises olemas ja ei kuulanud soovitust, et oleks vaja lukuga kinnitust… Siin on igas suuremas poes palgal nüüd lisaks uksehoidjatele ja kliendile kilekotiulatajatele ka kätepiserdaja ja maskikontroll. Viimane käskis mul oma rätik kõvemini kinni siduda, et muidu pidid teised kliendid kaebama hakkama. Kätepiserdajale ütlesin, et minu käed seda ollust välja ei kannata ja kui muud lahendust ei ole, siis ma poodi ei tule. Lahenduseks pakkusin, et neil võiks ju ühekordsed kindad olla…mees läks ja leidiski mulle kindad. Kuna palavusega kleepusid need kohe käte külge, siis ega polnudki neid mõtet ära kiskuda. Sain ka teised poed kõik nendega läbi käidud.

Täna läksin uuesti linna, sest igasuguseid asju on uues kohas ikka puudu ja oh imet – minu kõrvarõngas lebab keset kõnniteed, käidavas ja nähtavas kohas – ja kas tõesti mina olen see esimene, kes teda näeb!!! Vägisi tuleb meelde ütlus, et pime kana leidis tera…, aga leida Indias tänavalt teisel päeval oma kaotatud kõrvarõngas…need saavad olla ainult mu silmaharjutused, mis panid mind õigel ajal õigesse suunda vaatama :))

Üks naljakas lugu ka tänasest – sõidab mulle vastu mootorrattur, kes vahib mind suurte silmadega nagu ilmaimet – jõudes mööda, pöörab otsa ringi ja sõidab minu juurde – ta oli nii ähmi täis ega leidnud õigeid sõnu – küsis äreval häälel, kuid indiapäraselt ikka mitmes keeles korraga – How did you приехала? When? Are tourists coming? – siinkandis pole ma ju enne ringi liikunud ja nüüd mõni arvabki, et olen nagu “kevadekuulutaja”, et turistid hakkavad saabuma. Kõik teavad, et viisasid ei väljastata, aga ikka loodetakse, et turistid tuleks, sest tänavad on endiselt suures osas välja surnud ja kauplused suletud.

One thought on “Septembri keskpaik Goas

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.