Uskumatu lugu

Täna läks mul varahommikul uni ära ja …kuuldes õuest kasside hääli, läks mõte sellele, et mida need kassid küll siin söövad. Nad näevad enamasti üsna rääbakad välja ja rotid, kes pimeduses aktiivseks muutuvad, on vähemalt samas kaalus, kui mitte rohkem. Kuigi igal pool on dushiruumi aken lahti ja ribide vahelt võiks ka rott läbi mahtuda, siis pole ma neid veel siseruumides näinud. Andhra Pradeshis korraks küll tuli ja jooksis päev otsa mööda laetala, pudistades alla üht kui teist. Katusealused on ju kõik avatud ja neil on vaba ligipääs igale poole. Aga neil vist ei ole väga vajadust majja tungida – külmaks Indias ju ei lähe ja väljas on neile kindlasti toitu piisavalt. Mõtlesin siis Goa rottidele, kelle populatsiooni vist koerad veidi kontrollivad ja imestasin, et ma pole Indias oleku aja jooksul veel kordagi ühtki hiirt näinud. Äkki neid ei olegi siin, sest rotte on piisavalt? Dushiruumi külalised on olnud seni peamiselt gekod, aga need sisalikud on tagasihoidlikud, eelistavad varju pugeda ja lahkuvad esimesel võimalusel, kui sinna lähen.

Jõudes kööki oli minu üllatus suur – must hiir näris mu külmkapi otsas rahulikult banaani ja paistis olevat sama üllatunud kui minagi. Säh sulle Ganesh Chaturthit, hindude tähtsat 10-päevast festivali, mis eile algas ja mille puhul muudkui palveid lauldakse, tantsitakse ja trumme taotakse, et takistused eemaldada ja uut algust pühitseda….selline uus algus siis mulle selleks korraks!

Minu ebakindlus kasvas seda nähes kordades – mitte et ma hiirt kardaksin – vaid sellepärast, et külmkapp oli seni ainus koht, kuhu otsa võis panna mingeid toiduaineid, sest sinna sipelgad eriti ei kipu ronima. Neid on seal olnud, aga vaid üksikud. Kõik lahtine kraam peab olema rangelt külmkapis ja seni hoidsin rahulikult puuvilju ja kinniseid pakendeid külmkapi peal. See hiir oli seal ilmselt kogu see aeg krõbistanud, kui mina hiirtest – rottidest voodis mõtlesin, sest tema pabulaid oli kogu kapipealne täis…Mind nähes ta siiski kadus kuskile, aga mitte kauaks, sest nägin teda vilksamas pidevalt siin kui seal.

Nii on terve tänase päeva mind kummitanud see mõte – kuidas ma selle hiire nüüd toast välja saaksin! Paljaste kätega hiirt püüda on võimatu. Lõkse ma pole siin näinud ja vaevalt, et hiiri siin üldse palju on liikvel.

Istusin arvuti taga oma sääsevõrgu all ja avastasin, et hiir ei näe või ei oska vaadata läbi selle võrgu. Ta ei näinud mind ja tuli rahulikult võrgu alla. Ja siis läks madinaks…Hiir ei osanud välja saada ja üritas mööda võrku üles ronida korduvalt, aga mul oli sääse-reket käepärast(seesama elektriga laetav killer, mis on siin asendamatu tööriist) ja nii ma selle reketi servaga ta kuidagi vähemalt uimaseks lõin.

Tegin pilti ka! Ei hakanud end ise jahitrofee kõrvale sättima, kuigi probleemi suurus oleks seda küll väärinud. Ilmselt oleks mu ohver selle aja peale ka ellu ärganud ja putku võinud panna, nii et pidin kiirustama tema rõdult alla viskamisega.

Mõttejõud on ikka suur ja võimas!

One thought on “Uskumatu lugu

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.