Inimlikkus ja looma(u)likkus

Alates märtsi keskpaigast, kui Indias üldine karantiin välja kuulutati, on olnud Goas kõik toitlustuskohad suletud. Nüüd, mai lõpus, on käimas karantiini neljas round, mis tähendab juba tuntavat leevendust algsetele piirangutele, aga toitlustuskohad on endiselt suletud. Goas on kõik elu seotud tihedalt turismiga ja aastate jooksul iseenesest paika loksunud. Prügi põletatakse, toidujäätmed jagavad sõbralikult omavahel koerad ja lehmad ja nende roll on kindlasti laiem, mis täpsemalt ilmneks siis, kui neid enam ei oleks. Sest loodus tühja kohta ei salli.

Mina hoidsin tänavakoertega alati distantsi, sest Eestis tekitasid koerad-kassid mulle tugeva allergia. Siin ei katsetanud. Lisaks – ei meeldinud mulle need koerad, sest päeval nad küll magasid, aga pimeduse saabudes hakkasid oma territooriumi häälekalt kaitsma ja ründama.

Karantiini ajal on nii lehmadel kui koertel toidulaud kõvasti kokku kuivanud. Eriti koertel!

Kui ma eelmises elukohas nägin prügi välja viies nälginud kutsikaid ja üritasin neile mingit toitu poetada, siis nad eemaldusid hirmuga… Ja ootasid, kuni kohale saabus paks ja ülbe isane, kes kõik süüdimatult nahka pani. Ka emased koerad keeldusid söögist samamoodi. Selline klanni hierarhia ei tekitanud mingit soovi neile söödavat sinna panna. Nende kutsikate elu ilmselt lõppeski sealsamas ja inimesed käisid rahulikult mööda ega pööranud peadki.

Kolides siia, rannale lähemale, oli mul suur soov mere äärde minna ja kasvõi jalgupidi vette, sest käevigastus mind ujuma ju niipea veel ei lase.

Rannarestoranid olid rannakoertele ainsaks toidulauaks. Nüüdseks on kogu rannariba jaotunud koerte kampade vahel, kes keset päeva kusagil paatide või eemal puude all magavad ja pimeduse saabudes agressiivseks muutuvad. Välimusest on näha, et osa koeri toidetakse, aga mõnda mitte.

Ei suutnud ma rannas käies seda olukorda pidevalt nii pealt vaadata.

Üks must, väga sõbralik ja tagasihoidlik koer oli eriti nälginud välimusega. Mõtlesin, et viin talle vahel midagi, mis elu sees hoiaks, kuni restorane avama hakatakse. See aeg ei peaks enam kaugel olema. Aga sel koeral oli valge sõber, kes tohutu hooga ise alla kugistas kõik, mida mustale üritasin anda. Must vaatas seda nukra pilguga pealt ja ootas. See sõber oli kõvasti lahinguid löönud ja paistis, et ta kaitses musta ja neil oli oma territoorium. Nüüd kasutas valge musta täbarat välimust endale toidu hankimiseks – nagu inimesed, kes saadavad meelega kõige hädisema puudega ja kaastunnet teeniva pereliikme või tuttava tänavale kerjama. Leidsin siis lahenduse. Panin neile mõlemale toitu kilekotti ja kohale jõudes surusin mõlemal pea eraldi kilekotti. Nii sai must ka süüdimatult sööma hakata lõpuks.

siin nad on…

Järgmisel korral tekkis uus probleem. Nagunii tuleb randa minnes suur kaigas kaasa võtta, sest seal on liiga palju koeri, kellest muidu pole võimalik vabaneda. Aga kui ma järgmisel korral läksin, hakkas musta koera sõber mind nähes rõõmust huilgama … ja kohe tormas kohale terve kari koeri igast suunast. Mul oli vaid natuke riisi ja praetud muna kotis ja kui üritasin teisi eemale ajada ja neile kahele anda süüa, siis tekkis tohutu kaklus kõikide koerte vahel. Riis puistati liivale laiali ja selle said endale oma hetke ootavad varesed. Kõik koerad jäidki ilma.

Otsustasin läheneda järgmisel korral rannale hoopis teisest küljest ja keset päeva. Läksin Calangutesse ja kõndisin mööda randa tagasi. Seekord ei olnud mul suurt kaigast kaasas, vaid ainult poolemeetrine oks. Sellest oli mõnel korral kasu koerte eemale peletamiseks. Aga kaks korda tekkis tõsine probleem. Esimesel korral tuli rannavalvur oma posti otsast alla mulle appi ja ajas koerad eemale. Teine kord ei olnud ühtki inimest läheduses ja 7-8 pealine koertekamp tuli üksteist kisaga innustades minult süüa nõudma nii, et pidin kõhuni vette minema. Siis tuli suurem laine ja viis ujuma hakanud koerad kaldale. Mina hoidsin kotti ja kleiti pea peal ja nii ma siis seal kõndisin järjest edasi kuni koerad kaugemale jäid. Pilt meenutas mulle stseeni filmist “mehed ei nuta”….

Kohalikud hoiavad küll koeri ja suhtuvad neisse hästi. Aga nende jaoks on loomulik, et arvukust reguleerib loodus ise. Nemad vahele ei sega. Kel jõud, sel õigus. See kehtib hulkuvate koerte ja ka inimeste hulgas. Inimõigused Euroopa mõistes on Indiast kaugel. Valimisvõitlusel tehakse suuri sõnu ja ilusaid loosungeid, sest hääl on olemas kõigil täiskasvanutel. See, kuidas suhtutakse teise osariiki läinud töölistesse on uskumatu. Oma osariigi inimesed keelduvad neid vastu võtmast, sest hirmud on nii suureks aetud. Kuipalju ja kes on viiruses tegelikult olnud ja millesse surnud, see ei huvita kedagi. Tähtis on statistika ja numbrid ja kust peakski info tulema näiteks kirjaoskamatule?

Minu inimlikkus sai veel ühe hoobi kui nägin tänaval lehma, kellel üks sõrg oli nii pikaks kasvanud, et segas tal käimist. Tegin temast ja jalast pildi ja mõtlesin, et see on ju lihtne liigutus see sõrg tagasi lõigata.

Loomaarste ja loomakaitsjaid on ka siin linnas registreeritud ühingutena olemas. Helistasin ja kirjutasin ja saatsin pildi, ka ühele facebooki grupi admin-ile. Ei midagi. Kohalikega rääkides selgub, ridade vahelt, et tegelikult neile meeldiks, kui neid lehmi tänaval vähem ringi liiguks. Ka see populatsioon paljuneb ise ja nende arvukust ei saa inimene naljalt reguleerida, sest lehm on püha! Veiseliha on siinsetes poodides müügil, see pole kõigile tabu. Aga lehma tapmine on omaette teema. Nädal hiljem nägin seda lehma uuesti. Ta käimine on muutunud väga vaevaliseks, on jäänud üksinda ja ilmselt on temaga varsti lõpp.

Mul võtab aega harjumiseks, et inimene ei peaks sekkuma, kui see samas nii lihtne oleks. Need populatsioonid elavad rahumeeli teineteisest sõltuvuses, aga ei sekku.

Ja tekib tõesti küsimus, et kas peaks sekkuma? Ja selle kõige juures hakkad paratamatult paralleele tõmbama inimpopulatsiooni paljunemisega. Et kas peaks? Ja mis suunas? Ja millest see kõik algas? Kuhu on viinud sekkumine ja kuhu mittesekkumine? Ja miks? Ja mis see inimlikkuse sisu tegelikult on?

One thought on “Inimlikkus ja looma(u)likkus

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.