Kus lõpeb mugavustsoon?

Kolmas nädal läheb kui käeluu ja õlg paranevad. Saan juba kätt liigutada päris palju aga lihased pinges ja valutavad öösel. Nii et magamisega on endiselt raskusi.

Hetkest kui mul see õnnetus juhtus algas Indias karantiin. Siin Põhja-Goas on ta veel eriti range olnud, tuleb välja uudistest. Nüüd on see mõnevõrra leebemaks läinud ja toidupoed mõneks tunniks päevas lahti lubatud. Eks seda ole kaubast näha ka – kortsus porgandid ja paprikad….

Minu jaoks juhuseid ei ole. Näen siin selget märki, et pidin millegipärast paigale jääma. Ja huvitav on see, et nüüd pikendati Indias karantiini täpselt niikauaks kuniks arsti sõnul pidi kestma ka minu paranemine. Ei mingit kiusatust kuskile minna, kui see keelatud on. Indias on karmid karistused keelust üleastujatele, sealhulgas füüsilised. Aga arvestama peab ka, et siin on palju kirjaoskamatuid ja kui mõelda, mis inforuumis nemad elavad, siis ei saa keegi väljaspoolt anda hinnangut, mis on vale või mis on õige siinses ühiskonnas korra hoidmiseks. Isiklikult ma ei arva, et siin üldse oleks vaja karantiini, aga kui hirme surutakse igast kanalist peale, siis inimesed nõuavad tegutsemist, mis neid rahustaks. Ja küllap see siis on selline.

Paar päeva tagasi hakkas mu korteriomanik Mumbaist minu pärast muretsema – et kuidas mu psüühika vastu peab, et ma siin niimoodi üksinda oma luumurruga lõpmatus karantiinis olen ja nõudis mõne lähedase kontaktnumbrit. Üritasin küll seletada, et olen harjunud üksinda maamajas olema…aga see vist tegi asja veel hullemaks. Hindud on harjunud suures peres ja kogukonnas elama- nii on traditsiooniliselt kergem hakkama olnud saada ja ega sotsiaalsete garantiidega siin ühiskonnas ka ei hiilata.

Nii ta siis muretses minu pärast kuni asi veel hullemaks läks:

Eile jäin ka elektrist ilma. Siin juhtub ikka, et vool tuleb ja läheb. Aga kui on ära 3 tundi ja siis 5 tundi ja naabermajad säravad kõik tuledes… ja 7 tundi. Ja siis selgub, et samal päeval tagasi elektrit ei saagi … No tühja sest valgusest, aga ilma ventilaatorita on tuba palav, sääski täis ja ühe käega neid ei tapa. Kujutlus iseendast öö läbi palavuses vähkremas ja teades, et valutav käsi magada nagunii ei lase, siis hakkas päris hale. Ja selle peale kasutasin päris karme sõnu majahoidjaga rääkides: hea et ta kõigest aru ei saa, aga mu hääletoon ja näoilme reetsid sõnade sisu nagunii. Mis siis ikka! Katsun kuidagi öö üle elada.

Kui korteriomanik soovitas mul sääsemürki kasutada, siis vastasin, et õhk on mul veel ainuke, mis mulle jäänud on ja seda ma vabatahtlikult mürgitama ei hakka.

Õnneks oli öö vaid 24 kraadi ja sain trellitatud aknad lahti teha. Sääsevõrgu all õnnestus mitu korda ka magama jääda. Aga kui hommikul elektri saabumise asemel saabus majahoidja gaasiballooniga – mis oli vihje, et voolu ei tule niipea- siis saatsin ma ta esimese reaktsiooniga kohe uksest välja ja nõudsin elektri taastamist. Saabus teine mees, kes seletas, et ehituspoed on kinni ja materjali osta ei saa ja liikumispiirangu ajal parandada ei saa läbipõlenud ühendusseadmeid…siis mis mul üle jäi kui lasta see gaasiballoon ja pliit omale paika seada mõneks ajaks. Ei tahtnud mõelda eesootavale palavale päevale ilma ventilaatorita! Majaomanik Mumbais tegutses laitmatult ajades välja elektrikke ja materjale teatades lõpuks et õhtul kella viieks peaks ühendus siiski taastatud olema.

Kui kõik olid lahkunud tegin omale kohvi – hakkasin uuesti kohvi jooma peale luumurdu – kuidagi peab ju energiat kehas ringi liigutama! Istusin rõdul, jõin oma kohvi – vasak käsi on tassitõstmiseks täiesti piisav! – ja mõtlesin, et miks ma vihastasin inimeste peale, kes selles olukorras mitte midagi teha ei saanud? Mis mul viga on praegu siin istuda, oodata ja oma luid kokku kasvatada. Sedasorti energiakadu väljendub nii, kui pead mugavustsoonist välja tulema. Sõna ise tundub hetkeolukorda arvestades irooniline, aga – mis ta muud siis on? Ahju ei pea kütma! Kusagile minema ei pea, vaja vaid teha paremale käele harjutusi ja puhata. Söögitegemiseks on aega terve päev. Ja terve päev ongi vaja oodata, enne kui midagi teha saan, sest telefoni ja arvuti akud on peaaegu tühjad, iga liigutus toob higi otsaette. Oli käes moment kus mul oli tõsiselt kahju, et ma pole kunagi suitsetamist ära õppinud – vot nüüd oleks paar tükki tõmmanud.

Nad ei valetanud. Elektrikud saabusid minu tuppa poole viiest. 2 tundi tihedat tööd, kord ei töötanud ventilaatorid, kord AC, kord seinakontaktid, sest 3 faasist 1 oli alati kusagile kadunud ja nokk kinni saba lahti olukord aina kordus. Nii elektrikud kui majahoidja kandsid kogu see aeg kaitsemaske. Nemad lahkusid olukorras kus 1 ventilaator ja enamik valgustust tööle said. 10 minutit peale nende lahkumist tõusis tugev tuul ja saabus selle aasta esimene vihmasadu!!! – mis viis ära taas mu elektri!

Ega ma ei teadnud, millest? – aga läinud ta oli.

Olin juba lootust kaotamas kui saabus veel üks elektrik. Noormees, kellest ei julgenud palju loota, tegi korda kiirelt paari plõksuga kõik puuduolevad ühendused. Ja paistab, et olen selleks korraks oma mugavustsooni tagasi jõudnud, sest ainult korra on vool peale seda paariks minutiks kadunud selle kirjutamise jooksul.

One thought on “Kus lõpeb mugavustsoon?

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.