Minu Jaanuar Indias

Täna on 10.jaanuar ja tänavalt võetakse maha jõulukaunistusi. Ega need küll kedagi ei sega; Diwali laternad ripuvad novembrist siiamaani mõnel pool rõdul või ongi nad aastaringne kodukaunistus?; kunstmaterjalidest on kõik nagunii ja peaksid ka aastaringse eksponeerimise kenasti vastu.

Kiirema interneti ja püsiva elektriühenduse lootuses tulin kirjutama restorani ja tegelen siin nüüd veel ühe arvutiga. .. Selgus just, et õnnelik omanik ei osanud oma notebookiga midagi peale hakata. Talle oli üks inglane selle hiljuti kinkinud kui tagasi koju läks. Ja kui ma seal istusin ja kirjutasin, siis ta sattus sellest nii vaimustusse; tuli ja palus, et ma talle ka seda õpetaks. Küsisin siis, et mida nimelt? Vastus oli, et kõike, mida ma oskan:)) Aga et seal win7 oli nii aeglane ja oma arvutis just vahetasin, siis panin ta vaikselt alla laadima uuemat versiooni. Kõik uuendused ja Äpid võtsid niikaua aega, sel ajal kadus paar korda ka elekter, nii et istusin seal kokku üle 4 tunni. Aga tehtud saime! Siis veel väike näpuharjutus, et ta ise oskaks selle käima saada ja välja lülitada. Talle oli üllatus ka, et sinna ei ole mingit sim kaarti vaja. Huvitav, mida ma siis talle oma oskustest veel peaksin õpetama ? :))

Aasta alguses läks ilm äkki mitu kraadi külmemaks, palju oli nohuseid ja köhaseid kuulda ümberringi, eriti hindude hulgas. Kõige rohkem köhivad kaupluse töötajad, neile vist see pidev jahedus poes ei sobi. Ookeanis vesi oli endiselt soe, aga kui ujumast tulles külm hakkas, siis pidasin ka mitu päeva vahet. Öösel langes temperatuur alla 20 kraadi.

Nagu eelmisel aastal, nii ka sel korral nõuab viisareziim minu Indiast lahkumist, kasvõi pooleks päevaks ja tempel passi tuleb kuidagi saada mingist teisest riigist.

Seekord siis osutus väljavalituks Nepaal. Pigem on küll nii, et Nepaal on minu välja valinud, sest kõik teised variandid on erinevatel põhjustel ära kukkunud. Ja oleks ma seda varem teadnud, ei oleks ma kindlasti oma saapaid ja mantlit Tallinnasse jätnud… Kuna eelnev ilmavaatlus on kinnitanud, et seal on öösel 5 kraadi ringis sooja, siis hakkasin uurima, kas minu broneeritud majutuses ka magada on võimalik. Loomulikult ei olnud! Seal puudus küte ja tekid ja vbl veel midagi. Reeglina ongi siinkandis majad ima kütteta. Tegin kiiresti uue broneeringu, kus lubati puhurit ja soojemat tekki. Teisipäeval asun siis teele. Et kaks ööd veeta Kathmandus.

Sellega seoses meenus äkki, et mul võib viisa jaoks olla vaja passipilte. Viisa loodan saada Kathmandu lennujaamas. Läksin siis kohta otsima, kus pilte saaks teha. Leidsingi lahtise ukseava, mille varjus üleval serval kirjas, et piltide tegemine ka üks teenustest. Elav järjekord nagu ikka, rahvast polnud palju, aga hindudega on alati nii, et sa kunagi ei saa aru, kes on müüa, kes sõber , kes sugulane ja kes klient. Kõik räägivad läbisegi hindi keeles ja ei saa aru jkellega,sest on ka samal ajal ninapidi telefonis. Ootasin siis veerand tundi kui tabasin, et üks noormees vaatab mulle aeg-ajalt küsivalt otsa. Hõikasin talle, et soovin viisale pilte. Läks veel oma kümme minutit kui ta käega viipas ja suunas mind ühte nurka. Seal kapi otsas istudes tuligi see pilt siis ära teha.

fotoateljee

Minu tehtud pilt ateljeest jätab muidugi soovida, sest olin liiga lähedal ja ega seal rohkem ruumi polnud ka kusagile taganeda. Peeglist rääkimata olin palavusest ja ootamisest piisavalt väsinud, et üldse pildile saada, aga enne kui mõelda jõudsin oli pilt tehtud. Samal ajal kui fotograaf ühe käega pildi suurust korrigeeris vastavaks viisa nõuetele, luges tema teine käsi raha teisele kliendile tagasi ja suu rääkis kolmandale midagi telefonis. Ja nii ei saa kunagi aru, kas ta üldse mõtleb ka mingi osaga endast, mida ta parasjagu teeb. Aga võibolla polegi see vajalik? Hindude puhul olen märganud veel teisigi iseärasusi. Näiteks ei vaja nad valgust pimedas liikumiseks.

Pildid sain kätte, on nagu on. Olen isegi õiges suunas vaadanud sel hetkel.

Jaanuari lõpus on mul ees veel teinegi reis, sedapuhku sisemaal. Võtan ette ühe keskuse külastamise Andhra Pradeshis, mis on teises osariigis ja tee sinna bussi ja rongiga võtab kokku terve ööpäeva. Rongipilet on olemas, see broneeriti mulle ära. Minu osaks on õigeks ajaks Margaosse jõuda ja õige rong üles otsida. Mis ei saa lihtne olema. Täpsemalt pole sellest mõtet rääkida enne kui kohale jõuan.

Kõik muu on siin sama ka sel aastal: palju inglise ja vene turiste ja meditatiivses seisundis lehmad tänaval – muide tänaval liikudes on kõigil soovitav olla väga aeglane. Siis võid kindel olla, et kõik suudavad ette arvata sinu järgmist sammu ja ei mingit probleemi. Kõnni või keset tänavat.

One thought on “Minu Jaanuar Indias

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.