Loodusest laual ja rõdul

Olen eelmisest aastast saadik Goas Candolimis elades suurelt teelt oma koduni jõudmiseks kasutanud kõige lühemat teed, mis on küll kohati kitsas ja pime, aga seal on ka ilusamaid lõike ja on ikkagi läbitav olnud. Hiljuti aga sattusin peale pildile, mida ei osanud oodata. Kõnnitee plaadi serva oli keegi augu kraapinud, ilmselt koer. Vaatasin et kas sealt keegi ka välja on tulnud …ja siis nägin teda – 3 m pikkune madu vingerdas maja lahtistest ustest mööda põõsaste poole. Ta oli tume ja sama peenike nagu meie paksemad rästikud.

Kuna tegemist üsna hämara teelõiguga ja et seal on selliseid kõnniteeplaate veel ridamisi, mille all võib ju leiduda nii üht kui teist – siis olen hakanud seda teed vältima. See oli juba teine hoiatus. Sama tee peal paarkümmend meetrit eemal tulid koerad mu seelikut rebima….

Eile istusime sakslannast naabrinaisega mitu tundi rõdul ja lobisesime, maast ja ilmast, Euroopast, Indiast ja iseendast. Ja siis ta nii muuhulgas mainis, et ma peaksin laskma igaks juhuks oma rõdule kasvanud palmilehed maha lõigata. Aasta tagasi elas ta samas kõrval ja ühel kenal hommikul oli madu roninud mööda lehti rõdu servale ja oli korralikult sealset elanikku ehmatanud. Oli olnud üsna pikk, umbes 3 meetrit, aga ta pidi olema ohutu. No sellegipoolest ei ole see meeldiv mõte, sest mul ka aknad pidevalt lahti, mis rõdule avanevad. Ja nii sünnivad lood, kuidas madu wc-st vastu vaatab või hommikul voodiserval liugu laseb… Ohh—ja mulle need lehed nii meeldisid, sest varjasid vastasmaja rõdu ja seal oli nii hea hommikuti istuda ja mediteerida. Täna hakkasin kohe mõtlema kui seal silmad sulgesin, et kas ma ikka üksi olen ….

hetkel on need banaanilehed veel alles, aga kui kauaks?

Lisan siia mõned rohelised pildid veel. Rääkisin ühes oma silmakoolituse videos sellerimahlast ja selleri söömisest. Otsides sellerit kohalikust kaubandusest leidsin selle ilma suurema vaevata. Jah, need taimed ei ole siin nii lihavad ja tumerohelised ja puhtad ja värsked. Aga mis hoiutingimused sellises kohas on! Ja mulle meeldis, et nad olid veidi mullased. On näha et nad on kasvatatud päris mullas, mitte toitelahuses kunstlikult üles turgutatud, kus ainult kaubandsulikku välimust silmas peetakse.

Ja kui juba toidu peale jutt läks, siis ka spinat näeb siin müügilettidel välja nagu oma aiast ja esialgu veidi mullane, aga maitse väga hea. Nii et näete, siin on ka samasugust toitu nagu Euroopas ja ei pea kogu aeg masala ja teiste vürtsiste maitsetega end üllatama.

Ja nüüd on mulle siin kirjutamine väga raskeks tehtud 🙂 Tulin restorani, et saada kiiremat netti ja sattusin istuma kohta, kus kohe hakkas mängima elav muusika. Enamasti mulle tuttavad lood ja nii kaasakiskuvad, et kisub vist tantsuks…Lauljanna on Indiast pärit, aga ta ütles et tema lauluvalik ja üldse siinne muusika on palju mõjutatud Portugali ajast ja eks seda hõngu on siin igal pool palju.

aga selle väikse klipi pühendan ühele noormehele, kes minu enda kitarril kevadel mu koduhoovis sedasama mängis – ajal kui ma ise üleval oma maja katust parandasin : ))))

restoranis Pink Flamingo

One thought on “Loodusest laual ja rõdul

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.