Uncategorized

Tagasi suvesse

Viimased päevad Eestis enne ärasõitu läks väga kiireks. Õnneks teatati mulle pangast, et pangakaart aegub – viimasel hetkel, nii et jõudsin veel uue tellida ja vahetult enne sõitu kätte ka saada. Aga mõtted olid juba kaugel teel ja ei tulnud pähe seda aktiveerida. Nii oli väike šokk kui Dohas üritasin kohvikus kaardiga maksta ja sellest miskit välja ei tulnud. Kaalusin igasuguseid põhjusi – tagantjärele huvitav meenutada, mis reaktsioonid ja mis järjekorras sellise ehmatusega kaasnevad :). Õnneks tunnistati seal ka euro rahaks ja neile probleemi polnud.

sära ja hiilgus Doha lennujaamas

Doha lennujaam on ikka üüratu! Veetsin seal kogu päeva ja enne uurisin hoolega kuidas viisaga olukord on ja kas ma ikka välja ka saan minna. Tegelikkuses olin piisavalt väsinud, et otsisin kohe üles koha, kus korrakski horisontaali saaks visata. Seal oli “quiet room” mis oma lamamistoolidega sel hetkel suurepärane. Kuna alates Tallinnast lennukisse istudes olid mul nina kinni ja kõrvad lukus siis tahtsin rohkem iseendaga tegelda kui ümbrusega tutvuda. Ja oh imet! Õhtul Indiasse väljuvas lennukis – kus olid täidetud kõik allergiliseks nohuks vajalikud tingimused(palavus,palju rahavast, konditsioneerid igast suunast…), kadus minu nohu ja sain isegi veel magada enne kui Goas maandusin. Goa lennujaamas muide – kuidas ka ei üritanud – ei suutnud ma eesti numbriga wifisse saada, sest selleks tuleb oma number registreerida, aga Eesti suunakoodi valikus polnud. Õnneks olin enne kokku leppinud kuidas ma keset ööd oma korterisse sisse saan, nii et polnud ka midagi katki. Kogu selle pika 3 vahepeatusega reisi lõpuks jõudis minu kohver täiesti ühes tükis ja heas seisukorras minuga üheaegselt kohale. Suurim probleem oli Goasse jõudes —et mul polnud kaasas ühtki pastakat! – millega täita immigratsiooni paberit ja seepärast pidin ootama terve pika järjekorra ära…… Oletasin, et olen väga väsinud sinna jõudes – teine magamata öö järjest, aga kuigi seal oli kell kolm öösel, siis minu jaoks oli aeg endiselt 3,5 tundi varasem, nii et täitsa paras õhtu alles ja seisund täiesti talutav ka oma siinsesse koju jõudmiseks.

viimane jupp teekonnast, mis polnudki lõpuks nii väsitav kui esialgu paistis

Seekord oleksin ma nagu hoopis teisel aastaajal Indiasse sattunud. Paduvihmad kestavad täie hooga, mis tavapäraselt peaksid septembris lõppema. Kõik on roheline ja lokkab, elu keeb nii maal kui õhus: rohutirtsud siristavad kõrvulukustavalt, kullisuurused nahkhiired sõeluvad õhus edasi-tagasi, konnad hüppavad …ja igal õhtul jõuab kohale korralik äikesepilv. Niiskus on õhus nii suur, et alguses tuleb oma korteris tegelda rooste ja hallituse eemaldamisega kõigelt. Ja samal ajal on nii palav, et iga liigutus paneb higi voolama, riided kleepuvad selga kinni ja kaua nii ei tee. Aga küll läheb paremaks, sest pole veel harjunud soojaga.

kõrvitsad on leidnud endale kasvamiseks koha katusel, ega allpool tegelikult ruumi ei olegi

Täna on mul siin kolmas päev. Olen end nii välja kui üle maganud, sest vihmane ilm teeb ka veidi unisemaks. Ja töötav ventilaator laes kuulub eelmisest aastast minu kohustusliku magamisinventari hulka. Sellest tundsin Eestis kevadel suurt puudust! Endiselt on probleeme telefoniga, sest mul pole seal ruumi uusi äppe laadida, mis vajalikud kohaliku numbri kõnede seadistamiseks. Mitte et ma ei oskaks vanu sealt välja visata, aga mul ongi nii ajast ja arust telefon, et vaja nagunii uut. Ja see peaks saabuma kolme päevaga india amazonist. Niikaua ei saa rääkida, ega kõnesid vastu võtta. Ainult sõnumid ja internet.

banaanipuu õitseb ja kannab vilju samal ajal
paduvihmane vaade rõdult

Vaatamata suurtele lainetele ja rannavalvurite pidevale vilistamisele käisin täna ikka ookeanis ära. Lained on nii suured, et piisas vaid veepiirile minemisest kui mõni laine ikka üle pea märjaks viskas. Vesi on mõnusalt soe, nii ookeanis kui see, mis ülevalt kaela sajab, nii et ainus mure on tegelikult sellega, kui riided seljas juhtuvad värvi andma. Ilmateade aga lubab muudkui paduvihmade jätkumist ja paari päeva pärast pidi veel midagi suuremat ookeanilt lähenema. Mulle see vahelduseks täitsa meeldib, sest sellist ilma pole ma ju siin eelmise viie kuu jooksul kordagi näinud.

tänane pilt rannast – vaade Calangutest Candolimi suunas

nagu pildilt näha, ei ole rannahooaeg veel alanud. Mingeid telke ei saa püstitada, ega teenuseid pakkuda, sest iga päev käib vesi nii kaugel ära, et need oleksid lihtsalt minema uhutud.

3 kommentaari “Tagasi suvesse”

  1. Tsau!
    Lugedes Sinu reisikirjeldust kohalikust India elust, siis sain esimese hooga aru sellest, et ilmselt saab meie vihmaperioodi samuti mussoonvihmaks ümber nimetada. Ma pole küll veel kuu kokkuvõtet teinud, kuid tundub, et oktoobris olen päikest näinud ainult paaril kolmel päeval ja kogu aeg muudkui sajabki. Seega pole muud vahet ilmadel siin ja seal kui see, et Sul seal pole külm. Mis iseenesest on ju imelik meie laiuskraadi inimesele. Oled küll märg aga ei külmeta. Kahtlustan, et tuul on ka soe, mitte ei puhu vingelt läbi naha ja kontide nii, et vilin taga. 🙂 Ainus negatiivne asi tundub olevat see pidev riiete kleepumine vastu keret….huvitav, mis selle vastu aitaks? Nööridest punutud kalavõrgu taoline alusriie, kombinee taoline…..see laseks õhu vahele ja pealmine riie ei kleepuks, samas pole see ka riidena arvesse minev ja palavamaks olemist ei teeks. :)))) Äriidee, kas pole?! :))) Igal juhul soovin Sulle mõnusat ülessoojenemist ja jõua siis päris suvi ikka ka ära oodata.
    NB! Vaade rõdult on Sul ikka ilus! 🙂

    Liked by 1 person

Vasta Signe-le Tühista vastus

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.