India

Väljas on veebruar täna…

Mulle hakkab vaikselt kohale jõudma, et varsti on märts ja selle järel märtsi lõpp. Ja ma pean end siin kokku pakkima, et suvest kevadesse sõita. Vaevalt et see mingit suuremat segadust mu sisemises ajaarvamises enam tekitada saab, või kui – siis tuleb kiirelt aprillist talv ja maist kevad teha. Senist tempot arvestades peaksin oma raamatu tõlkimisega ka märtsi lõpuks valmis saama. Kuigi on olnud mõningaid ajutisi probleeme nagu puudulik internet, elekter, puuduv laud elamises ja iseenda vajalikus konditsioonis hoidmine, siis on need pisiasjad siiski kõik lahendatavad. Mul on siin viimasel ajal ka valvur kõrval, kes igal hommikul käib ja kontrollib, et ma ikka kirjutaks ja keegi ei segaks….

aga ma kahtlustan, et sel valvuril on kirbud ja püüan temaga distantsi hoida niipalju kui võimalik

Mõned päevad tagasi oli siin nii tugev tuul, et öised hääled katustelt ja puudelt jagasid lubadusi igatsorti ekstreemsusteks. Hommikuks olid katused siiski alles, palmid samuti kuigi mitmete pähklite võrra kergemad. Aga rannast oli see tuul laineid tõstes ja möllates suure osa liivast lihtsalt kaasa viinud. Ja see, mis on alles või nüüd jälle tagasi uhutud, on nii pehme, et lähipäevil seal pikka maad käia ei kannata. Võtsin just uuesti ette tihedama rannaskäimise, sest viiruste põdemisega jäi see osa napiks ja tundub, et nägu hakkab juba kahtlaselt heledaks muutuma. Puhkajaid on küll vähem kui aastavahetusel ja vesi ka nagu natuke külmem, aga need kes on, teevad seal täispikki raskeid tööpäevi. Seda on näost ja nahast näha! Mulle meenutab see paratamatult aega, kui me kunagi oma kursusega Moldaavia praktika ajal end igal hommikul sundisime Dnestri äärde minema ja päikest võtma niipalju kui antakse – hoolimata palavusest ja tolmust ja puuduvast liivast – mudast tilkudes jõest väljudes oli hing siiski rahul ja endale linnuke kirjas, sest – kõik oli vaja kätte saada! Õnneks on minul siin piisavalt aega, ega pea nii intensiivsetele rannaprogrammidele mõtlema! Ja ookeanilained Goa rannas on endiselt võrratud!

Kohalike elanike rannamõnude nautimises on kindlasti erinevusi meie harjumustega. Aga ega neil ei ole ka kunagi päikesest puudust käes ja pigem panevad rõhku sellele, et end päikese eest varjata: kes ja kuidas siis seda parasjagu väljendab

esialgu paistis, et visatakse juba viimaseid peotäisi liiva kaasa – aga selgus, et hoopis kunst – mis skulptuuri temast parasjagu vooliti, ma ei küsinud, aga poseerima igas asendis ja igal ajal on nad alati valmis
riietega vetteminemise võlust ei ole ma siiani aru saanud- äkki kunagi saan? selle koha pealt lööb minus endiselt välja ratsionaalsem pool, mis siin vastusega jänni jääb
pigem tekitab see olukorra, et mõni suurem tugevam laine su kleidist haarab ja sügavamale kaasa tirib. sellepärast on muidugi käest kinni hoidmine hea mõte! Aga kas ainus lahendus?
Ja kui ma seal siis silmad kinni end mõneks ajaks päikse poole olin pööranud nägin neid uuesti avades äkki midagi suurt ja koledat enda poole lehvimas – see kellegi kena kavatsus täitis tõesti eesmärgi :)))
Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.