India

Mõistatused

Vaatamata pidevale ööpäevaringsele kuumusele tegelevad hindud oskuslikult prahi põletamisega. Esimene kord kui nägin tervet palmitüve tossamas tee ääres ajal, mil päike küttis 35 kraadini ka kõik ümbritseva, mõtlesin, et  õnnetus. Aga ei, igal hommikul kuskil mingi hunnik tossab, kuid alati on keegi ka vastutav selle juures.  See pilt, mille siia postitan tossavast hunnikust koos lamava lehmaga, on aga mulle siiani mõistatus. Läksin päris lähedale veendumaks –  ega lehmal suitsiidseid kalduvusi ei paista, et end ise küpsetama hakanud. Kui lähedalistuvalt mehelt küsisin, miks lehm sellises kohas magab? – ta pakkus, et küllap tal külm hakkas …? ? ? kraad lähenes just kolmekümnele.  Täiesti arusaamatu! – ainus loogiline põhjus, et ehk ei ole värskel lõkkeasemel igasugu sitikaid, kes küljealust ärritamas ja nad ju siin kõik kuuma liivaga harjunud nagunii. 

lehm lõkke ääres

Mu elamises on jätkuvalt igasugu kummalisi sitikaid ja olendeid. Üks sisalik paistab aga end nüüd päriselt sisse seadvat, sest enam ta mind ei karda. Välja ajamisel puudub mõte, sest ukse all on nii lai ava, et sealt mahuks märksa suurem isend ka sisse. Õnneks meeldib talle rohkem mööda seinu ringi spurtida ja vahel häälekalt oma teekonnast teada anda. Jälle targem, miks hele põrand ja valged seinad ainuõige lahendus on – et kaasüürilist laiaks ei astuks ja näeks, kus ta parasjagu on. 

uus kaasüüriline

 Ukse kohale on keegi hakanud omale maja ehitama. Alguses oli seal üks pisike toru ja mõtlesin, et see on mingi dekoratsiooni jäänus, sest sobis kenasti ukse värvusega. Siis aga kerkis sinna teine kõrvale, kust paistab kellegi herilase -laadse pea. Nägin teda ka ringi lendamas, aga tuba teda väga ei huvita – vähemalt mitte oma praeguses kodurajamise  staadiumis. Vaevalt ta aga sinna üksi jääb ja siis ei tea, kes ja kus uusi territooriume otsima hakkavad. Nüüd on ilmunud kõrvale ka kolmas toru…sama värvi on ka siinne muld, kus kõik lokkab ja kasvab kui vähegi vihma tuleb.  Õnneks ei ole see majaehitaja verejanuline ja ka minu muu tegevus talle huvi ei paku. Pigem pakub katus talle kaitset siinsete lugematute lindude eest.

ridaelamu…
või siiski isetekkeline jõulukaunistus

Sipelgatest elamises rääkisin juba varem. Seekord pakun pilti ka sellest, kuidas nad mahaloksunud veeloigu kiirelt ära joovad. See toimus kiiremini kui mina oma teetassiga hakkama sain. Nii et ühest küljest – kõik, mis ripakile jääb, see kaob. Aga mitte ainult – kui kord tee selge, siis tulevad üha uued ja uued otsima järgmist noosi….Ja teisest küljest saan paremini aru, miks siin iga päev ruume koristatakse kangete pesuvahenditega.  Piiride paikapanemine  käib siin teisiti, peaaegu et salaja – ei kooseluseadust, ei rändelepet, aga kõiki aktsepteeritakse ja kõik toimib. 

see joomapidu veeloigu ääres kestis vaid 6-7 minutit

Ja lõpuks saan näidata ka seda, et India lehmad ei ole veel päriselt üle läinud restoranitoidule ja kas nostalgiast, vajadusest või võimalusest  – on hetki, kas varahommikul või hilisõhtul, kui nad kusagilt mõne rohulible leiavad ja sööma asutavad. Nad käivad läbi kõik teeääred ja söövad kõike söödavat ja kasvavat, seetõttu on hekid ja põõsad alati pügatud ja muru niipalju kui teda ilmub kõige rohkem paari päeva pikkune. 

automaatne muruniitja, kusjuures hoolitseb ka järgmise põlvkonna mudelite eest ise

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.