India

Paralleelmaailmad

Nagu sipelgad, nii ajavad oma asja siin linnas ka teised – koerad, lehmad, linnud, inimesed – kes jagunevad veel kohalikeks ja turistideks –  ja kuidagi mahuvad nad üksteist aktsepteerides kõik kenasti samasse kohta ära. Aga ometi käib neil oma maailma siseselt mingi eraldi suhtlemine, kas silmside või muude märkide ja häälte järgi.

 Koeri on kõikjal, nii tänavatel kui rannas. Neil on jagatud territooriumid ja midagi, mis süüa kõlbab naljalt kusagile vedelema ei jää. Selle eest hoolitsevad muidugi ka teised. Puuviljalettide omanikud on lehmadega vahel püstihädas. Nad üritavad neid siis viisakalt eemale peletada, üsna vaoshoitult kui omavahelist  suhtlemist arvestada. Lehmade lemmikud paistavad olema ananassi rohelised tutid, papaiad ja arbuusikoored, aga paar korda olen neid näinud isegi rohtu söömas. Tänaval kõndiv lehm jälgib tegelikult väga hoolega, kas silmapiiril on veel mõni suguvend – kõik muu  – autode signaalid, inimeste sagimine -jätab ta täiesti külmaks. Samamoodi koerad – lamavad maanteeservas või kõnniteel ja haigutades fikseerivad vaid teiste koerte liikumisi. 

 Ma tunnen, kuidas seesama valikuline apaatsus ümbritseva suhtes hakkab vaikselt mulle külge. Tervitan neid turiste, keda näen iga päev täpselt samas kohas sama laua taga pärastlõunati õlleklaasi taga kaabut kergitamas – meil on muidugi ka lihtne üksteist ära tunda. Täname viisakalt kui vastutulija teed annab, et mitte lehmakoogi sisse astuda või rippuvatesse juhtmetesse kinni jääda. Seda teevad vaid turistid, sest kohalikud unustavad end tihti keset teed juttu ajama, pargivad oma kahe või neljajarattalise täpselt risti ainsasse käidavasse kohta ja tundub, et mitte meelega.

Aga ka mingi oma piirkonna tunnetus hakkab tulema, sest kõik oma tänavaotsa kaupmehed, tattoomeistrid ja taksojuhid on nägupidi teretuttavaks saanud; isegi üks lehm, kes tihti meie tänavanurgal pärastlõunal lesib on hakanud pead pöörama kui möödun…

Omaette elu käib puude otsas – varahommikuti näen vahel lendamas ja sagimas puudel nii tulipunaseid, helesiniseid kui kuldkollaseid sulelisi, aga nad on liiga vilkad, et neid pildile saada. See eest meeldib varestele hea meelega end eksponeerida ja mõni lausa hakkab sind saatma kui talle tähelepanu pöörata. Siiani pole aga aru saanud, kas see loom, kes teispool teed palmitüvel hommikuti päikest võtab on orava sugulane või hoopis mõni sisalikuline…

õhtune jalutuskäik ookeani äärde
hommikune pudrujärjekord…
kuhu on kadunud küll kõik korralikud õlgkübarad?
meditatsioon või lihtsalt silma looja laskmine

kõik on kontrolli all nii maa peal…
….kui õhus
…ja isegi rõdul
digital life -sobib tänapäeval ka lehmale nimeks 🙂
orav? või siiski mitte?
kelnerit oodates…
garneering paistab küll ahvatlev!
paralleelmaailmade kohtumispaik
Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.