India

Kohanemine

Teadsin ju, et siin on soe, aga et iga päev viskab temperatuuri 37 kraadini, see oli pisut üllatav. Nagu selgus, ka kohalike väitel ei ole see alati nii. Enamus kaasavõetud riietest on osutunud kasutuskõlbmatuks. Mitte et oleksin vale valiku teinud – mu graderoobis pole kunagi olnudki riideid, mis peaks seljas jääma kehast võimalikult kaugele…aga uute kehakatete leidmisega ei ole Indias ometi probleemi.

Kõige suuremaks probleemiks nagu ka vaikselt kartsin, osutus interneti saamine ja arvuti leidmine.  Aga esimese kahe nädalaga olen saanud asja siiski niikaugele, et esimesed skype vestlused peetud. Notebook, mille ostsin, jätab oma võimekuselt kõvasti soovida, aga et tegelen siin palju tõlkimise ja kirjutamisega, siis selleks teda jätkub. Pidevad voolukatkestused on siin omaette teema ja kohanemise objekt. Arvestades kuidas elekter kaob ja ilmub, võib arvata sama ka interneti andmeside kohta.  Ei pruugi olla asi arvutis, kui elekter ja info liiguvad ookeanilainetega samas vahelduvas rütmis. 

Ventilaatori kasutegureid olen varem kõvasti alahinnanud.  Kui mu rõdu on tänu seal kõrval kasvavale drumstick tree-le enamasti sääsevaba, siis tuppa trügivad need tegelased ukse ja akende suurtest vahedest ikka sisse.  Ainult ventilaatori tuul peletab neid minema. Aga kui kaob vool ja tiivik abitult seiskub õhtusel ajal, siis läheb karmiks võitluseks. Siinsed sääsed on 3 korda kiiremad ja ei pinise nagu eestimaised. Neid on võimatu tabada. Lisaks hakkab siis kostma tänavalt kassikontsert ja koerte kisa, lindude hõikamised jpm – kuniks ventilaator jälle hoo sisse saab ja oma ühtlase uinutava surinaga kõik summutab….

Samamoodi trügivad avadest tuppa ka pisikesed sipelgad. Nad ajavad oma asja ja nendega harjub – lihtsalt ei tohi neile jätta saadavale midagi, mis neid kohale meelitab. Kõik puuviljad, kaerahelbed, rääkimata suhkrut sisaldavatest ainetest, kõik peavad olema külmkapis. Prügi tuleb õhukindlalt kohe kinni siduda, sest muidu ei tea, keda sa hommikul kööginurgast võid leida. Kui siia kolisin silkas mööda toaseina suur sisalik, rohkem pole teda küll näinud, aga …püüan oma elamise putukatele ja roomajatele võimalikult ebahuvitavaks teha. 

Ookeaniga pole vaja  kohaneda. Ta lihtsalt on. Ma ei näe teda rõdult, sest puud on ees, aga tunnen. Elu on koondunud siin suure vee äärde. Kui randa minna, siis peab olema kas vees või varjus, sest päikest on liiga palju. Keset päeva on parem ka varju all päikseprille kanda, sest valgus on nii ere. Tasakaaluks valguse puudumisele Põhja- Euroopas, on kõik koondunud siia 🙂

vaade vasakule….
…ja vaade paremale
tuli, vesi, maa ja õhk – kõik koos
autoportree koos varesega
Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.