2 kuud hiljem…

Kuigi tahaksin kuidagi seda asja kokku võtta ja nime anda oma Indias veedetud ajale, siis olen endiselt raskustes. Ka peale 2 kuud Eestis. See oli nagu teine elu ja hoopis teine maailm. Sama hästi oleks võinud hakata siia saabudes kirjutama blogi kohanemisest. Kui enne suhtusin siinsesse külma kui igavesse paratamatusse, siis nüüd ma võtan seda kui ajutist nähtust.

Ma pidasin end varem üsna ratsionaalseks inimeseks. Viis aastat inseneriõpinguid, millele eelnes mate – füssi eriklass – need vormisid mind omajagu. Aga ära ei vorminud. Miks ma tookord sellised valikud tegin? Ma arvan, et ma otsisin tõde. Ja uskusin, et tõde peab olema tõestatav. Oli kuidas oli, aga tolle aja jutustavad õppeained koolis, eriti ajalugu – sisaldasid seda ju veel vähem. Ja ka töö tööstuses ei suutnud mind vormida, kuigi pidin end ju sellesse kohandama.

Nii mõnigi on öelnud, et ei kannataks sellist pidevat palavust välja. Mulle meeldis väga! Eriti meeldib tagantjärele kui siin jälle alla 15 kraadi langeb. Võibolla on mõned inimesed kõigusoojasemad ja teised püsisoojasemad? Mina tardun sellesse jahedusse ja tunnen, kuidas ükshaaval kipuvad seda tegema ka kõik need minu 9 energiakeskust mida Human Design kirjeldab.

Nii mõnigi on öelnud, et ta ei kannataks välja seda kaost, mis India tänavatel ja liikluses on. Kui ma tagasi jõudsin ja esimest korda autosse istusin, siis ma nautisin seda sõitu. Ma tundsin sellest seal puudust, aga miski selles kaoses mulle meeldis. Ja väga meeldis! See, mis on kõigest sellest üle. Kindlasti on seal ka liiklusmäärustik jne. Aga inimeste tehtud seadused on alati puudulikud. Sest inimene on ju – teadagi – ekslik ja piiratud. Selles kaoses on inimesed õppinud nägema oma ümbrust ja arvestama teistega. Ja see toimib. Ma arvan, et sealse liikluse jaoks olen ma liiga palju ratsionaalsust omandanud. Võibolla olen ma õppimisvõimeline ja suudan sellest vähemalt osaliselt vabaneda?

Meis kõigis on olemas ratsionaalne pool ja see teine, olgu ta nimi emotsionaalne kuigi õigem vist oleks mitteratsionaalne. Aga kui ühiskond surub ühte liiga palju peale – ja seda ta siin teeb! siis see lihtsalt väsitab. Jaa, kõik toimib. Kohati nagu kellavärk. Aga siis polegi inimest vaja. Siis on vaja ainult masinat veel. Sest see teine pool on täiesti mõttetuks tunnistatud.

India ootab mind oktoobris. Ja mina Indiat. Keegi on seaduse teinud, et enne ei saa.

Ja kui kokku võtta, siis olen ma nüüd jõudnud vähemalt ühe tõeni, mida suudan kirja panna: Kui on vaja astuda esimene samm, siis ei pea veel järgmist ette näha olema! Sest samm kaugemal avaneb sootuks teine pilt ja teised rajad.

Sisukord: https://orbiidilhumandesigniga.ee/2019/04/22/sisukord/